3-2-1-88-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

V. S hagi T. S vastu ühisvara jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-13700

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Sergei Politðev

Kostja T. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Valentina Manjuk

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-13700 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada T. S kassatsioonkaebuselt 7. mail 2008 tasutud kautsjon 1050 (üks tuhat

viiskümmend) krooni ja 22. mail 2008 tasutud täiendav kautsjon 2150 (kaks tuhat ükssada

viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. S (hageja) esitas 30. mail 2006 Viru Maakohtule hagiavalduse T. S (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu 9. märtsil 2006. Abielu jooksul omandasid pooled

Narvas Xxxxxxxx mnt xx-x asuva korteriomandi, suvila aiandusühistus Elektron ja garaaþiboksi

garaaþiühistus Õhu-Võmpel (garaaþiühistu osa).

Hageja palus lõpliku nõudena jätta kostjale garaaþiühistu osa 80 000 krooni väärtuses ja hagejale

korteriomand 780 000 krooni ja suvila 330 000 krooni väärtuses ning mõista kostjalt välja hüvitis

515 000 krooni hageja kasuks.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Ta leidis, et korter tuleb tunnistada tema lahusvaraks ja jätta tema

omandisse. Korteri kasutamise õiguse sai 1977. aasta jaanuaris kostja esimene mees. Korter erastati

1996. aastal kostja nimele ja kinnistati 2005. aastal korteriomandiks. Kostja maksis 2000. aasta mais

hagejale korteri eest hüvitise 35 000 krooni. Pärast korterist lahkumist ei tasunud hageja

kommunaalteenuste eest ega osalenud korteri remontimisel. Kostja on hageja lahkumisest alates

tasunud 46 800 krooni kommunaalteenuste eest ja 30 000 krooni korteri remondi eest. Kostja ei

soovinud endale osalust garaaþiühistus.

Suvila jagamisel tuleb kostja arvates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest nii, et

kostja osa on 90 000 krooni ja hageja osa 50 000 krooni. Pooled omandasid suvila 1992. aastal.

Kostja pidas suvilat üksinda üleval - tasus makseid ja tegi remonti. Pärast abielusuhte lõppemist

erastas kostja suvila juurde teenindusmaa. Maa erastamise eest tasus kostja väärtpaberitega, mille

andis talle tema isa V. V.

3. Viru Maakohus rahuldas 19. aprilli 2007. a otsusega hagi ja jagas poolte ühisvara hageja soovitud

viisil. Maakohus luges perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel poolte ühisvaraks korteriomandi,

suvila ja garaaþiühistu osa ning jättis korteriomandi ja suvila kostjale ning garaaþiühistu osa hagejale.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 515 000 krooni ja jättis kummagi poole

menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus leidis, et ei ole alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest PKS § 19

lg 2 järgi. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand ja suvila tuleb jätta kostja omandisse ning

garaaþiühistu osa hagejale. Nad jõudsid kokkuleppele, et korteriomandi väärtus on 780 000 krooni,

suvila väärtus 330 000 krooni ja garaaþiühistu osa väärtus 80 000 krooni. Seega on pooltel kokku

ühisvara 1 190 000 krooni väärtuses, millest kummalgi poolel on õigus varale 595 000 krooni

väärtuses. Kuna hagejale jääb kokku ühisvara 80 000 krooni väärtuses, tuleb kostjalt mõista hageja

kasuks enam saadud ühisvara eest välja hüvitist 515 000 krooni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega: 1) lugeda korteriomand kostja lahusvaraks või kalduda selles osas ühisvara

jagamisel kõrvade abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kostja kasuks ja jätta korter kostja

omandisse; 2) kalduda suvila jagamisel kõrvade abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ja jätta suvila

kostja omandisse; 3) jätta kostja omandisse garaaþiühistu osa ja mõista selle eest kostjalt välja hüvitis

hageja kasuks.

22. novembril 2007 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse uute eksperdihinnangute lisamiseks asja

materjalide hulka, et tõendada korteriomandi ja suvila väärtuse muutumist kohtumenetluse ajal.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus rahuldas 14. aprilli 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistades

maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas ja mõistes kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 425 000 krooni. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata ega korranud maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis poolte

apellatsiooniastme menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt soovis hageja jagada poolte ühisvara - korteriomandit,

suvilat ja garaaþiühistu osa. Maakohtu otsusega jääb korteriomand ja suvila kostja omandisse ning

garaaþiühistu osa hagejale. Maakohus leidis õigesti, et korteriomand on poolte ühisvara, kuid jättis

põhjendamatult kõrvale kaldumata abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.

Korteriomandi jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdusest

ja jagada korteriomand poolte vahel nii, et hageja osaks jääb 1/3 ja kostja osaks 2/3 mõttelist osa, sest

esineb kostja tähelepanuvääriv huvi - korter anti 1977. aastal üürile kostja esimesele abikaasale, kes

abielu lahutamise järel lahkus eluruumist.

Maakohus jagas õigesti suvila ja garaaþiühistu osa ja ringkonnakohus ei pidanud TsMS § 654 lg 6

järgi vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata.

Kuna korteriomandi jagamisel tuleb abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, tuleb

muuta ka kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust. Pooltel on kokku ühisvara

1 190 000 krooni väärtuses. Hagejale peab jääma vara 505 000 krooni väärtuses (garaaþiühistu osa,

s.o vara 80 000 krooni väärtuses, hüvitis 1/2 suvila väärtusest, s.o 165 000 krooni, hüvitis 1/3

korteriomandi väärtusest, s.o 260 000 krooni). Kostjale peab jääma vara 685 000 krooni väärtuses

(1/2 suvila väärtusest, s.o 165 000 krooni ja 2/3 korteriomandi väärtusest, s.o 520 000 krooni). Seega

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 425 000 krooni (1/2 suvila väärtusest + 1/3

korteriomandi väärtusest, s.o 165 000 + 260 000 krooni).

Vastuseks kostja ringkonnakohtu istungil esitatud taotlusele arvestada asja lahendamisel 7. oktoobri

2007. a eksperdihinnangus näidatud korteriomandi ja suvila hindasid, märkis ringkonnakohus, et uute

hindade arvestamiseks ei ole alust, sest asja materjalide hulgas on eksperdihinnangud, mis koostati

21. veebruaril 2007. Kostja ei ole esitanud mõistlikke põhjendusi, miks oli vaja ühisvara uuesti

hinnata kaheksa ja pool kuud hiljem. Samuti ei ole hindade vahe vana ja uue eksperdihinnangu järgi

sedavõrd suur, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel oleks vaja arvestada uusi hindu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 425 000 krooni, ja palus tühistatud osas

teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 320 000 krooni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt määras ringkonnakohus vääralt kindlaks ühisvara väärtuse

ja sellest tulenevalt ka hagejale makstava hüvitise suuruse. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult

arvestamata eksperdihinnangud, mille kostja esitas ringkonnakohtule ja mis tõendavad, et

korteriomandi ja suvila väärtus on kohtumenetluse ajal vähenenud kokku 180 000 krooni. Sellega

rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8.

Lisaks jättis ringkonnakohus hüvitise väljamõistmisel arvestamata, et garaaþiühistu osa jäi hageja

omandisse, kuid kostja osa sellest on 40 000 krooni. Arvestades eksperdihinnangutes sisalduvat

ühisvara väärtust ja asjaolu, et kostjal on õigus poolele garaaþiühistu osa väärtusest, tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista hüvitis 320 000 krooni.

8. Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaegselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti arvestamata kaks eksperdihinnangut, mille

kostja esitas 22. novembril 2007 ringkonnakohtule korteriomandi ja suvila väärtuste muutumise

tõendamiseks ning mille ringkonnakohus võttis 26. märtsi 2008. a kohtuistungil protokollilise

määrusega asja materjalide juurde.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 238 lg 5 esimese

lause järgi võib kohus jätta vastu võetud tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud alustel

või TsMS § 238 lg 5 teise lause järgi siis, kui vastu võetud tõend on ilmselt ebausaldusväärne.

Ringkonnakohus ei ole viidanud nendele sätetele, ega põhjendanud talle esitatud kahe

eksperdihinnangu arvestamata jätmist nende sätete järgi.

11. Ringkonnakohus põhjendas oma otsuses, et korteriomandi ja suvila väärtuste arvestamiseks kostja

esitatud eksperdihinnangute järgi ei ole alust, sest varem on asja materjalide juurde võetud hageja

esitatud 21. veebruaril 2007 koostatud eksperdihinnangud ning kostja ei ole esitanud mõistlikke

põhjendusi, miks tuleks nii lühikese aja möödudes uuesti hinnata vara väärtust. Lisaks märkis

ringkonnakohus, et ka korteriomandi ja suvila võrreldud väärtuste vahe ei ole sedavõrd erinev, et

ühisvara jagamisel tuleks lähtuda korteriomandi ja suvila hilisematest väärtustest. Kolleegium ei

nõustu ringkonnakohtu eeltoodud põhjendustega.

Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et abikaasade ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma

jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et

kohus määraks omandi väärtuse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seega

tuleb õiglase hüvitise tagamiseks võtta ühisvara jagamisel jagatavate asjade väärtuste määramisel

aluseks ringkonnakohtule esitatud tõendid asjade väärtuse kohta (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14).

12. Ringkonnakohus jättis hagejale väljamõistetavast hüvitisest ebaõigesti maha arvamata kostja osa

garaaþiühistu osa väärtusest, s.o 40 000 krooni.

Suvila (väärtusega 330 000 krooni) ja garaaþiühistu osa (väärtusega 80 000 krooni) jagati poolte

vahel võrdsetes osades. Seega oli kummalgi poolel õigus selles osas varale 205 000 krooni väärtuses.

Korteriomandi (väärtusega 780 000 krooni) jagamisel kaldus ringkonnakohus kõrvale osade võrdsuse

põhimõttest kostja kasuks, mille tulemusena jäi hagejal õigus 1/3-le korteriomandi väärtusest, s.o

260 000 kroonile ja kostjal 2/3-le korteriomandi väärtusest, s.o 520 000 kroonile. Seega oleks

maakohtule esitatud eksperdihinnangutes märgitud asjade väärtusi arvestades olnud hagejal õigus

saada ühisvara jagamise tulemusena vara 465 000 krooni väärtuses ja kostjal 725 000 krooni

väärtuses. Kuna hagejale jäi ühisvara jagamise tulemusel garaaþiühistu osa 80 000 krooni väärtuses

ja kostja sai ühisvarast asju kokku 1 110 000 krooni väärtuses, siis sai kostja ühisvara talle arvestatud

väärtusest rohkem 385 000 krooni väärtuses, mitte aga 425 000 krooni väärtuses, nagu leidis

ebaõigesti ringkonnakohus.

Ringkonnakohtule esitatud uutes eksperdihinnangutes märgitud korteriomandi ja suvila väärtusi

arvestades oleks sama arvestuskäigu järgi hagejal õigus saada hüvitist 320 000 krooni.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab

asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel

otsustada asja lõplikul lahendamisel.

Lea Laarmaa, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev