3-2-2-2-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-2-2-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea

Laarmaa

Kohtuasi

Hugo Meri hagi Angela Alliksooni ja Vallis Alliksooni vastu

937 500 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-21378

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Merit Trei teistmisavaldus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Merit Trei (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Tamm

Vastustajad Hugo Meri (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Sulev Raudsepp, ning Angela Alliksoon

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Vallis Alliksoon (isikukood

xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Merit Trei avaldus Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2007. a otsuse teistmiseks

tsiviilasjas nr 2-05-21378 rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hugo Meri (hageja) esitas 1. detsembril 2005. a Angela Alliksooni ja Vallis Alliksooni (kostjad)

vastu hagi 937 500 krooni väljamõistmiseks. Hagi esitati hageja ja kostjate 10. juunil 2002. a

sõlmitud laenulepingust tulenevalt.

Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Saaremaal Xxxxxxxx vallas Xxxxx külas Xxxxx kinnistu.

Kinnistule oli seatud AS-i Eesti Ühispank kasuks hüpoteek 1 500 000 krooni. Hageja soovis kinnistu

müüa 3 800 000 krooni eest. Pärast läbirääkimisi leppisid pooled kokku, et kinnistu hinnaks jääb

2 300 000 krooni. 19. aprillil 2002 sõlmisid pooled eellepingu hinnaga 1 500 000 krooni, et kostjad

saaksid pangast laenu. Kostjad tasusid hagejale ettemaksuna 100 000 krooni, mis vormistati

23. aprillil 2002 laenulepinguna. Hageja kohustus ettemaksuna saadu tagastama, kui kostjatel ei

õnnestu kinnistut kolme kuu jooksul omandada. Hageja tagastas ettemaksu.

Kuna kostjatel ei olnud kinnistu ostmiseks raha ja pank neile laenu ei andnud, nõustus AS Hansa

Liising Eesti hagejalt kinnistu omandama ja selle kostjatele 1 500 000 krooni eest liisima. Pärast

liisingutingimuste selgumist leppisid pooled kokku, et ülejäänud müügihind, s.o 750 000 krooni

vormistatakse pooltevaheliseks laenuks. 10. juunil 2002 sõlmisidki pooled laenulepingu, mis pidi

jõustuma kinnistu müügilepingu sõlmimisega hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel. Kinnistu

müügi- ja asjaõigusleping sõlmiti 23. juulil 2002. Kuna kostjad ei täitnud 10. juuni 2002

laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja pärast täiendava tähtaja andmist 12. oktoobril 2005

laenulepingu erakorraliselt üles, nõudes kostjatelt laenu ja intresside kohest tasumist. Kostjad

keeldusid sellest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides et kinnistu müügihinnaks oli 1 500 000 krooni, mille kohta

sõlmiti 19. aprillil 2002 ostu-müügi eelleping. Kuna AS Hansapank oli nõus andma laenu

750 000 krooni, sõlmisid nad hagejaga 10. juunil 2002 laenulepingu, millega nad kohustusid

ülejäänud 750 000 krooni tasuma hagejale viie aasta jooksul. Võlakirja kehtivuse alguseks määrati

müügilepingu sõlmimine ja finantseerimine AS-ilt Hansapank saadava laenuga. Kuna AS Hansapank

keeldus laenu andmast, siis temaga kinnistu müügilepingut ei sõlmitud ja hageja nõustus kinnistu

müümisega AS-ile Hansa Liising Eesti.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. novembri 2006. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja 937 500 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hageja hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leppisid hageja ja kostjad eellepingus kokku, et kinnistu

müügihind on 1 500 000 krooni. 10. juuni 2002. a laenuleping ei anna alust kostjatelt raha

nõudmiseks, sest see oli tingimuslik tehing, mis pidi jõustuma, kui hageja sõlmib AS-iga Hansapank

kinnistu müügilepingu. Sellist tingimust ei saabunud, sest kinnistu müüdi AS-ile Hansa Liising Eesti.

Kuna laenulepingu edasilükkav tingimus ei saabunud, ei ole kostjatel tekkinud laenulepingust hageja

väidetud kohustust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Merit Trei (avaldaja) esitas 4. juunil 2008 Riigikohtule ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks

teistmisavalduse. Avaldaja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja asja saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule selletõttu, et ringkonnakohus ei teatanud talle seaduse kohaselt menetluse

toimumisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 2 järgi on kohtuotsuse teistmise

aluseks asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas

hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi

lahend tehti tema suhtes.

Teistmisavalduse põhjenduste kohaselt oli avaldaja hagejaga abielus kuni 20. novembrini 2002. a.

Abielu ajal soetasid nad Mustjajala valda Ranna kinnistu. Hageja sõlmis avaldaja teadmata kinnistu

võõrandamiseks kostjatega täiendava laenulepingu. Avaldaja sai laenulepingust tulenevast

kohtuvaidlusest ja kinnistu müügist teada 2008. aasta aprillis. Perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1

näeb ette, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, mistõttu

TsMS § 207 lg 1 p 1 järgi pidid kohtud kaasama avaldaja kaashagejana abikaasade ühisvaraga seotud

võlasuhtest tulenevasse tsiviilasja.

6. Hageja ei vaielnud teistmisavaldusele vastu ja pidas seda õigeks. Ühtlasi kinnitas ta, et avaldajaga

abielu lahutamise järel ei jagatud kinnistut. Seega kuuluvad kinnistu ja sellest tulenevad

võlakohustused jätkuvalt ühisvara hulka.

7. Kostjad ei vastanud tähtaegselt teistmisavaldusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata.

9. Jõustunud kohtuotsuse teistmise alused on sätestatud TsMS §-s 702. TsMS § 702 lg 1 järgi võib

jõustunud kohtulahendi uute asjaolude ilmsikstulekul teistmise korras uuesti läbi vaadata

hagimenetluses poole, hagita menetluses menetlusosalise või muu isiku, kelle kohus oleks pidanud

asja lahendamisel kaasama, avalduse alusel. Viidatud sättest tuleneb subjektide ring, kellel on õigus

kohtotsuse teistmist taotleda. Üheks võimalikuks teistmise aluseks on TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi

asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust

kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti

tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise

suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud. Kolleegiumi arvates ei olnud

avaldaja vaidlustatud asjas menetlusosaline ja vaidlustatud kohtulahend ei kehti tema suhtes. Seetõttu

ei ole alust teistmisavalduse rahuldamiseks.

10. Õige ei ole avaldaja väide, et alama astme kohtud pidid avaldaja kui hageja abikaasa kaasama

TsMS § 207 lg 1 p 1 järgi tsiviilasja menetlusse. TsMS § 207 lg 1 p 1 järgi võivad mitu isikut esitada

ühise hagi, kui menetluse esemeks on mitme isiku ühine õigus. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

kaashageja menetlusse kaasamist ette ei näe.

11. Avaldaja arvates tulenes tema ja hageja ühine nõue PKS § 14 lg-st 1, sest hageja kui avaldaja

abikaasa sõlmis poolte ühisvara hulka kuulunud kinnisasja müümisel kostjatega avaldaja teadmata

täiendavalt ka laenulepingu. Avaldaja andis nõusoleku üksnes kinnistu käsutamiseks.

PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kuna varaks

olid laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 30 mõttes mh rahaliselt hinnatavad õigused ja

kohustused, kui seaduses ei olnud sätestatud teisiti (sama tuleneb ka kehtiva tsiviilseadustiku üldosa

seaduse §-st 66), siis saab PKS § 14 lg 1 järgi pidada abikaasade ühisvaraks ka ühisvara arvel

kolmandatel isikutel tekkinud võla tagasinõude õigust. Eeltoodul on tähendus eelkõige abikaasade

ühisvara jagamisel.

Tagasinõudeõiguse kuulumine ühisvara hulka ei tähenda aga seda, et abikaasadel oleks PKS § 14 lg-

st 1 tulenevalt ühine õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Riigikohus on 12. detsembril 2007. a

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et abikaasat, kes andis kinnistu

müügilepingu sõlmimiseks nõusoleku, ei saa pidada müügilepingu pooleks ning seega müügilepingu

järgi kohustatud isikuks selle tõttu, et kinnistu oli abikaasade ühisvara. Abikaasade ühisvara hulka

kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat.

Eeltoodut arvestades on kolleegiumi arvates ühisvara arvel laenulepingut sõlmides võlausaldajaks see

abikaasa, kes on laenulepingu pool, st sõlmib laenulepingu. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi § 187 järgi tekkis solidaarne nõue juhul, kui see oli ette nähtud lepingu või seadusega

(ka kehtiva VÕS § 72 lg 1 ja § 73 lg 1 järgi võivad isikud olla ühis- või solidaarvõlausaldajateks

juhul, kui see tuleneb tehingust, seadusest või kohustuse olemusest).

Perekonnaseadus ei näe ette aluseid, mille esinemise korral muutuvad abikaasad ühe abikaasa

sõlmitud laenulepingu solidaarvõlausaldajateks. Seega saab laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmist nõuda kolmandatelt isikutelt üksnes see abikaasa, kes on laenulepingu pool. (VÕS § 8 lg 2

järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.) Kuna praeguses asjas ei olnud avaldaja

laenulepingu pool, st alus solidaarse nõude tekkimiseks ei tulenenud ka lepingust, ei ole avaldajal

nõuet kostjate vastu.

12. Teistmisavalduse rahuldamata jätmise tõttu arvab kolleegium avaldaja tasutud kautsjoni

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa