3-1-1-28-08 · Riigikohus

Kohtunik Lea Kivi eriarvamus O. O., D. M. ja V. Š. süüdistusasjas.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-28-08 leitakse, et vabastades rasked kuriteod toime pannud ja pikaajalise vangistusega karistatud süüdistatavad tingimuslikult neile mõistetud pikaajalisest vangistusest, on maakohus toiminud ebaseaduslikult ja vastuolus senise kohtupraktikaga. Edasi asutakse seisukohale, et kuna prokuröri arvates oli süüdistatavate suhtes õige kohaldada karistusest tingimuslikku vabastamist, siis ei saanud ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas ja kohaldada neile näiteks lühiajalist reaalset vangistust (otsuse p-d 10-11). Ma ei nõustu selle seisukohaga, sest prokuröri apellatsioonis on sõnaselgelt taotletud Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a kohtuotsuse tühistamist O. O.-le, D. M.-le, V. Š.-le mõistetud karistuste osas. Prokurör taotles süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud vangistusest osa pöörata reaalselt täitmisele ning ülejäänust tingimisi vabastada. Ringkonnakohtult taotleti süüdistatavate olukorra raskendamist võrreldes maakohtu otsusega. Kooskõlas KrMS § 340 lg-s 4 sätestatuga oli ringkonnakohus pädev seda tegema ning rahuldades prokuröri apellatsiooni, mõistiski ringkonnakohus süüdistatavatele lühiajalised vangistused. Tunnistades maaja ringkonnakohtu poolt KarS § 74 sätete, kui raskema karistusseaduse, kohaldamise ebaseaduslikuks, pidas Riigikohus siiski võimalikuks, et maakohus (seega ka ringkonnakohus - minu järeldus) oleks olnud pädev karistama süüdistatavaid lähtuvalt KarS §-st 61 vangistusega alla alammäära (otsuse p 17). Tõdedes, et vabastades süüdistatavad vangistusest, on nii maakui ka ringkonnakohus teinud sisuliselt ebaseaduslikud kohtulahendid, mistõttu tuleks kriminaalasi saata KrMS § 361 p 6 alusel uueks arutamiseks, otsustas kriminaalkolleegium lähtuda menetlusökonoomiast ning teha ise uue otsuse. Tuginedes ekslikult eeldusele, et prokuröri apellatsioonis taotleti üksnes tingimuslikku vabastamist, tühistaski Riigikohus ringkonnakohtu poolt mõistetud reaalsed vangistused ja vabastas ise süüdistatavad tingimisi mõistetud karistusest. Puutuvalt käesoleva kriminaalasja menetlemise mõistlikku aega, on raske nõustuda väitega, et tegemist on süüdistusajaga, mida ei ole põhjust käsitada keskmisest oluliselt keerukama ega mahukamana (otsuse p 16). On õige, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Tegemist on isikute grupi poolt toimepandud raskete isikuja varavastaste kuritegudega, mille tagajärjeks oli kannatanu surm. Menetlusosaliste suur arv, kahtlustatava tagaotsimine, korduvad ekspertiisid on raskendanud asja menetlemise korraldamist ja pikendanud selleks kuluvat aega. Seetõttu on spekulatiivne otsuses sisalduv väide, et kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad mõistlikud põhjendused, millele tuginevalt saaks Eesti riik õigustada menetluse ülemäärast venimist eelkõige kohtueelses menetluses. Saates tagasi käesoleva süüdistusasja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks üksnes karistuse mõistmise küsimuses ei oleks möödas ka menetlemise mõistlik aeg. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige Lea Kivi Tartus, 7.novembril 2008