3-3-1-65-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-65-08

Otsuse kuupäev

6. november 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Nadežda Tsupsmani (Tsupsman) kaebus Ida Politseiprefektuuri

4. oktoobri 2007. a käskkirja nr 506t tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-

2253

Menetluse alus Riigikohtus

Ida Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ida Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-2253 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri 4. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 506t määrati Jõhvi politseiosakonna

kriminaaltalituse politseiinspektor Nadežda Tsupsmanile distsiplinaarkaristusena noomitus. Käskkirja

kohaselt seisnes N. Tsupsmani distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei võtnud tarvitusele piisavaid

meetmeid tema töökabinetis olevate asitõendite säilimiseks, mistõttu osutus võimalikuks asitõendi

vargus. Oma süülise tegevusega rikkus N. Tsupsman karistuse määraja hinnangul kriminaalmenetluse

seadustiku § 125 lg-t 3, mille kohaselt asitõendi hoidja peab tagama selle puutumatuse ja säilimise.

Seega oli tegemist teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisega ning N. Tsupsman pani

toime avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo.

Käskkirjas viidati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele, mille kohaselt sai Ida Politseiprefektuuri

politseiprefekt juhtunust teada 2. augustil 2007 politseiprefektuuri pöördunud isiku (kannatanu

kriminaalasjas) avaldusest.

2. N. Tsupsman esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Ida Politseiprefektuuri 4. oktoobri

2007. a käskkirja nr 506t tühistamist. Kaebuse kohaselt on tuvastamata süüteo asjaolud ja koosseis

ning distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kirjeldav ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 28. veebruari 2008. a otsusega kaebuse ja tühistas vaidlustatud

käskkirja. Kohus leidis, et teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine pole tõendatud. Kohtuotsuse

kohaselt on käskkiri puudulikult motiveeritud ning sellest ei selgu üheselt, millal sai väidetava süüteo

toimepanemisest teada isik, kellele kaebaja teenistuslikult allus. Käskkirjas ei ole piisavalt

põhjendatud, kuidas on karistuse valikul arvestatud teo toimepanemise asjaolude, rikkumise raskuse

ja töötaja eelneva käitumisega. Kuigi vaidlustatud käskkirjas mainiti ka distsiplinaarsüüteo mõju

asutuse mainele, ei pidanud halduskohus Ida Politseiprefektuuri maine tegelikku ja olulist

kahjustamist tõendatuks.

4. Ida Politseiprefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, millega jätta N. Tsupsmani kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohtu otsus on

vastuoluline ja ebapiisavalt põhjendatud. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse küsimuses

jõudis halduskohus esmalt järeldusele, et kaebaja otsene ülemus pidi asitõendi kadumisest teadlik

olema juba 21. mail 2007, s.o asitõendi kadumise päeval. Hiljem asus kohus aga seisukohale, et

karistuse määramise käskkirjast ega distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ei nähtu, millal sai

distsiplinaarsüüteost teada isik, kellele kaebaja teenistuslikult allub. Apellant leidis, et asitõendi

(fotoaparaadi) kadumisest said nii N. Tsupsmani vahetu ülemus kui ka politseiprefekt teada alles

2. augustil 2007 kannatanu samal päeval esitatud avaldusest. Sellest päevast tuleb hakata arvutama ka

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Arvesse võttes vahepealseid töövõimetuse perioode ja

kaebaja puhkust, on distsiplinaarkaristus apellandi hinnangul määratud tähtaegselt. Toimepandud

tegu - teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine - on distsiplinaarjuurdluse käigus tõendamist

leidnud. Asjakohatud on halduskohtu viited ATS § 84 punktile 3, kuna vaidlustatud käskkirjas ei ole

esitatud süüdistust selles sätestatud teos. Kuna teo eest kohaldati noomitust kui kõige leebemat

võimalikest karistustest, siis on karistus toimepandud tegu arvestades proportsionaalne.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. juuli 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2253

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et

vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada juba ainuüksi seetõttu, et selle andmisel rikuti

töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega ning seega puudub

vajadus hinnata, kas N. Tsupsman pani distsiplinaarüleastumise toime või mitte.

Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse osas viitas kohus TDVS § 6 lg-le 3, mille kohaselt sama

paragrahvi 1. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu

seaduse (TLS) § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike

pühade aeg. Arvestades, et ajavahemikku süüteost väidetavast teadasaamisest 2. augustil 2007 kuni

käskkirja andmiseni 4. oktoobril 2007 langesid ka perioodid, mil teenistussuhe oli peatunud, ning

asjaolu, et ühekuulise tähtaja hulka arvatakse ka puhkepäevade ja riiklike pühade aeg, jõudis

ringkonnakohus järeldusele, et karistuse määramiseks jäi kokku 34 päeva, mistõttu on karistuse

määramisel ületatud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuuline tähtaeg.

Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse väljaselgitamisega seonduvalt märkis ringkonnakohus

veel, et halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei andnud N. Tsupsmanile võimalust tõendada, et

ta teavitas oma vahetut ülemust asitõendi vargusest juba 21. mail 2007.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub Ida Politseiprefektuur tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus

otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator leiab, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt ja

vastavalt distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastatud asjaoludele sai Ida Politseiprefektuuri

politseiprefekt väidetavast süüteost teada alles 2. augustil 2007 ning karistus on määratud TDVS § 6

lg-s 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul. Kassaatori arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud

TDVS § 6 lg-t 3, leides, et juhul, kui karistuse määramise ühekuune tähtaeg peatub mõnel TLS § 55

punktides 1-6, 9, 11 ja 12 sätestatud alusel, jätkub tähtaja kulgemine siiski puhkepäevadel.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub N. Tsupsman jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt informeeris N. Tsupsman oma vahetut

juhti politseikomissar Margus Kuusi fotoaparaadi kadumisest juba 21. mail 2007 ning ka kannatanu

käis talle kuulunud fotoaparaadi kadumisest M. Kuusiga vestlemas juba 2007. a maikuus.

Süüksarvatud teo kohta märgib N. Tsupsman, et väidetavad asitõendid anti talle üle viisil, mis ei

võimaldanud aru saada, et tegemist on asitõenditega ega mõista vajadust neid vastavalt käsitleda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo

toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai

teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub.

ATS §-st 87 tulenevalt kohaldatakse ka avalikus teenistuses distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaegade arvutamisel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid. Politseiteenistuse seadus

sellekohaseid erinorme ei sisalda.

Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas eeldusel, et ükski isik, kellele kaebaja teenistuslikult

allub, ei saanud väidetava süüteo toimepanemisest teada enne 2. augustit 2007, on

distsiplinaarkaristus määratud tähtaega järgides. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et isegi juhul,

kui jätta kõrvale vaidlus selle üle, kas keegi politseiametnikest, kellele N. Tsupsman teenistusalaselt

allus, sai väidetavast süüteost teada enne 2. augustit 2007, on karistuse määramisel rikutud TDVS § 6

lg-st 1 tulenevat tähtaega.

9. TDVS § 6 lg 3 näeb ette, et sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei

arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja

arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg.

Vastavalt ATS § 87 p-le 1 kohaldatakse TDVS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste

asemel ATS § 108 punktides 1-9 ette nähtud teenistussuhte peatumise aluseid. ATS § 108 p-des 2 ja 3

sätestatakse teenistussuhte peatumine puhkuse ja ajutise töövõimetuse ajaks.

Süüteost väidetavalt teadasaamise ja karistuse määramise käskkirja andmise vahelisel perioodil (st

2. augustist kuni 4. oktoobrini 2007) oli N. Tsupsmani teenistussuhe peatunud tema puhkuse ajal

(kuni 11. augustini 2007 ja 11.-12. septembril 2007) ning ajutise töövõimetuse ajal (10.-31. augustil

2007 ja 3.-11. septembril 2007). Tulenevalt TDVS § 6 lg-st 3 ning TLS § 55 punktidest 3 ja 4 peatus

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg nendeks perioodideks. Ringkonnakohus sisustas TDVS § 6

lg-t 3 selliselt, et kuigi tähtaeg nimetatud perioodideks peatus, kulges tähtaeg ometigi edasi

puhkepäevadel. Selline tõlgendus viis ringkonnakohtu järeldusele, et tööandjal jäi

distsiplinaarkaristuse määramiseks augustis 8 päeva, septembris 22 päeva ning oktoobris 4 päeva,

kokku 34 päeva, ning seega ületati karistuse määramisel ühekuust tähtaega.

10. Ringkonnakohtu eeltoodud seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu erikogu poolt TDVS § 6 lg 3

kohaldamisel antud tõlgendusega (erikogu 19. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03).

Selles otsuses rõhutati, et töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja süüteo

asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu ei saa ka

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel

puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.

Erikogu möönis, et TDVS § 6 lg 3 sõnastus on raskestimõistetav ning selle grammatilisel

tõlgendamisel võib jõuda tulemusele, et TDVS § 6 lg-tes 1 ja 2 ette nähtud distsiplinaarkaristuse

määramise ühekuune tähtaeg kulgeb edasi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Selline tõlgendus

tähendaks aga, et tööandjale antud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg võib

paratamatult lüheneda ning töötaja võib vabaneda distsiplinaarkaristusest asjaolude tõttu, mis ei sõltu

tööandjast, vaid mille tekkimises võib töötaja ise süüdi olla. Erikogu leidis, et esitatud põhjenduste

kohaselt ei ole TDVS § 6 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni eesmärk distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaega arvutada selliselt, et töösuhte peatumise perioodi langevatel puhkepäevadel või riiklikel

pühadel kulgeks tähtaeg edasi.

Vastavalt ATS §-le 87 tuleb ka avaliku teenistuse ja politseiteenistuse kui selle ühe alaliigi puhul

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse hindamisel lähtuda Riigikohtu erikogu ülalviidatud

seisukohast.

11. Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul võtta esmalt uuesti seisukoht karistuse

määramise tähtaegsuse osas. Seejuures tuleb vastavalt Riigikohtu seisukohtadele

(halduskolleegiumi 11. aprilli 1997. a otsus asjas nr 3-3-1-11-97) silmas pidada, et

distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutatakse TDVS § 6 lg 1 järgi päevast, mil

süüteost sai teada mis tahes ülemus, kellele töötaja tööalaselt allub, sh ka vahetu ülemus. See, kas

ülemusel, kes sai süüteost teada, on distsiplinaarkaristuse määramise õigus, pole selle tähtaja kulgema

hakkamise seisukohalt oluline. Tähtaeg hakkab kulgema ka siis, kui süüteost sai teada ülemus, kellel

pole karistuse määramise õigust. Oluline pole Riigikohtu viidatud lahendi kohaselt ka see, kas

ülemus, kes sai teada oma alluva poolt süüteo toimepanemisest, mõistis, et tegu on

õiguserikkumisega.

Kui karistus osutub tähtaja jooksul määratuks, siis tuleb ringkonnakohtul analüüsida ka

apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.

12. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann