3-2-1-86-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-86-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

G. G ja A. Z hagi K. J vastu elamu väärtuse ja kasutuseelise

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-853

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. G kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad G. G (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ivo Mahhov, ja A. Z (sündinud xx. xxxxxxxxxx xxxx)

Kostja K. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ingrid Kullerkann

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2008. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja Ingrid Kullerkann. Istungit protokollis Ragne

Rebane

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsus ja Harju Maakohtu

15. augusti 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-853 G. G väljamõistetud hüvitise osas ning saata asi

tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. G. G kasutuseeliste väljamõistmata

jätmise osas muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada OÜ-le Välisõigusabi Advokaadibüroo G. G kassatsioonkaebuselt 18. märtsil 2008

tasutud kautsjon 582 (viissada kaheksakümmend kaks) krooni 20 (kakskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. G (hageja I) esitas 13. juulil 2004 K. J (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt pärandi arvel

välja mõista Tallinnas Xxxxx xx asuva elamu (edaspidi elamu) väärtuse 52 343 krooni 75 senti ning

kasu 23 843 krooni 50 senti, mille kostja sai elamu kasutamisest ajavahemikul 19. jaanuarist 1997

19. veebruarini 2006. Samuti palus hageja I alates 19. veebruarist 2006 kuni kohtuotsuse

jõustumiseni mõista kostjalt elamu kasutamise eest välja igas kuus 218 krooni 75 senti.

A. Z (hageja II) esitas 15. novembril 2006 samuti kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista

sama elamu väärtuse 314 062 krooni 50 senti ja kasu 157 500 krooni, mille kostja sai elamu

kasutamise eest ajavahemikul 19. jaanuarist 1997 19. jaanuarini 2007. Alates 19. jaanuarist 2007 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni palus hageja II mõista kostjalt välja igas kuust 1312 krooni 50 senti.

Harju Maakohus liitis 22. novembri 2006. a määrusega hagid ühte menetlusse.

Mõlema hagiavalduse põhjenduste kohaselt suri 19. jaanuaril 1997 E-E. M, kelle pärijaks 1/2

mõttelises osas oli tema abikaasa A. M ning 1/2 mõttelises osas vend P. Z. P. Z esitas pärandi

vastuvõtmise avalduse 5. mail 1997. A. M esitas pärandi vastuvõtmise avalduse 9. juunil 1997.

Pärandi vastuvõtmise avalduses varjas A. M osaliselt oma abikaasa E-E. M pärandvara, jättes

pärandvarana märkimata enda nimele registreeritud abikaasade ühisvara hulka kuuluva elamu. Elamu

1/2 mõttelist osa oli E-E. M pärandvara.

A. M kinkis elamu 16. juulil 1997 kostjale. A. M suri 18. märtsil 2000. Kostja võttis testamendijärgse

pärijana A. M pärandi vastu ilma inventuuriõigust kasutamata. Seetõttu vastutab kostja A. M

kohustuste eest ka oma varaga.

E-E. M teine pärija P. Z suri 31. juulil 1997. Tema pärijateks olid 1/8 mõttelises osas hageja I, 6/8

mõttelises osas hageja II ja 1/8 osas A. Z. Mõlemad hagejad võtsid pärandi vastu. Seega on hagejal I

õigus saada P. Z pärandvarast 1/8, sh 1/16 mõttelist osast elamust, ja hagejal II 6/8 pärandvarast, sh

6/32 mõttelist osa elamust.

Ekspert Margus Pilve 29. juuni 2005. a eksperdiarvamuse kohaselt on kinnistu, millel elamu asub,

väärtus 2 100 000 krooni. Ekspertiisi määruses nimetatud tööde loetelu on eksperdi arvates

mõjutanud kinnistu turuväärtust ca 350 000-500 000 krooni (keskmiselt 425 000 krooni). Seega on

kinnistu väärtus ilma parendusteta 1 675 000 krooni, millest hageja I osa väärtus oleks 52 343 krooni

75 senti ja hageja II osa väärtus 314 062 krooni 50 senti. Keskmine mõistlik analoogsete hoonete üür

on keskmiselt 7000 krooni kuus, millest hagejal I on õigus saada 218 krooni 75 senti kuus ning

hagejal II 1312 krooni 50 senti kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ta leidis, et hagejate nõuded on

ebaselged ega tulene seadusest.

Elamu omanik oli A. M. Kostja omandas elamu kinkelepingu alusel 16. juunil 1997. Alates maa

kinnistamisest 21. oktoobril 1999 on elamu kinnisasja oluline osa ja ehitisi kui vallasasju enam ei

eksisteeri.

A. M ei esitanud notarile teadlikult ebaõigeid andmeid ega varjanud teavet. 9. juunil 1998 Tallinna

notar Evi Paberitile esitatud avalduses kinnitas A. M, et on vastu võtnud oma surnud abikaasa E-E. M

pärandi. Vastuvõetud pärandvara nimekirja ta ei esitanud. Nimetatud avalduse koostamise ajal oli

A. M rohkem kui 85 aastat vana. Ta andis notarile informatsiooni nende asjaolude kohta, mida peeti

avalduse koostamiseks vajalikuks. Kuna A. M ei varjanud teavet, on hagi aegunud. Hagejad

kasutavad oma tsiviilõigusi pahauskselt, eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Nõuete esitamine A. M

pärijale aastaid hiljem ja olukorras, kus hagejate isa P. Z ei ole käsitanud A. M nimel olnud ehitisi

pärandvarana, ei ole tsiviilõiguste heas usus teostamine. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei esitatud

nõudeid kohe E-E. M surma järel.

Juhul kui hagejal I on õigus pärida 1/8 P. Z pärandvarast, on tal õigus pärida 1/32 elamust, mitte 1/16,

sest P. Z olnuks õigus pärida 1/4 elamust.

3. Harju Maakohus rahuldas 15. augusti 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I

kasuks välja 52 343 krooni 75 senti ning hageja II kasuks 314 062 krooni 50 senti. Kohtukulud jagas

kohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli elamu perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abikaasade

E-E. ja A. M ühisvara. A. M kinkis elamu kostjale 16. juunil 1997, s.o enne, kui vormistati abikaasa

pärimisasi. Kinkelepingus deklareeris ta selgelt, et elamule puuduvad kolmandate isikute õigused,

mis oli aga ebaõige.

E-E. M pärandvara hulka kuulus 1/2 mõttelist osa elamust ja P. Z päris sellest 1/4 mõttelist osa.

Hagejal I on õigus pärida oma isa P. Z pärandvarast 1/8 , sh 1/32 mõttelist osa elamust, ja hagejal II

6/8, sh 6/32 mõttelist osa elamust.

A. M käsutas P. Z kuuluvat vara ja P. Z oli õigus nõuda asja tagastamist. P. Z surma järel läks see

õigus üle hagejatele. Pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 155 järgi 30 aastat. Pärandi jagamise, kaasomandi lõpetamise ja ühisvara jagamise

nõuetele puuduvad üldse aegumistähtajad.

Asjaolu, et A. M esitas notarile valeandmeid, tõendab 16. juuni 1997. a kinkeleping, kus A. M väitis,

et elamule ei ole kolmandate isikute õigusi. Asjaolu, et A. M teadis abikaasa õigustest poolele varale,

tõendab 9. jaanuari 1998. a pärimisavaldus, kus A. M taotleb omandiõiguse tunnistuse väljaandmist

abikaasade ühisomandis olnud autole. Seega on pärimisseaduse (PärS) § 140 rikkumine tõendatud.

Kuna A. M varjas pärimisasjas tähtsust omavat teavet, võib temalt PärS § 140 alusel pärandvara arvel

saadu igal ajal tagasi nõuda. Viies elamu pärandvarast kinke teel välja, ei toiminud A. M tol ajal

kehtinud TsÜS § 108 lg-te 1 ja 2 mõttes heas usus.

Eksperdiarvamuse järgi on kinnistu väärtuseks, s.o asja harilikuks väärtuseks asjaõigusseaduse

(AÕS) § 23 lg 2 mõttes 2 100 000 krooni. Kinnistu väärtus ilma parendusteta oleks 1 675 000 krooni,

millest hageja I osa on 52 343 krooni 75 senti ja hageja II osa 314 062 krooni 50 senti. Tähtsust ei

oma, et ekspert hindas ehitiste väärtust mitte vallas-, vaid kinnisasjana. Hagejatel oleks pärijatena

olnud õigus erastada maad ehitise juurde ning see kinnistada.

PärS § 130 järgi läksid A. M õigused ja kohustused, mis ei ole tema isikuga lahutamatult seotud, üle

kostjale kui pärijale. PärS § 144 lg 4 järgi jagab vaidluse korral pärandvara pärijate nõudel kohus.

AÕS § 71 lg 2 ja § 72 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui

seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja sai

ehitistelt üüritulu. Seega tuleb hagejate alusetu rikastumise nõuded jätta rahuldamata.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei selgu maakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel hagi

osaliselt rahuldati. Samuti ei vasta otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-le 8, kuna

otsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohus jagas pärandvara, mõistis välja ebaõigete andmete

esitamise tõttu pärandvara arvel saadu või on tegemist tehingu vaidlustamise ning asja tagastamisega

(asja tagastamise võimatusest tulenev rahalise nõude rahuldamine). Tegemist on erinevate õiguslike

alustega, mille kohaldamise eeldused ja tagajärjed on erinevad.

PärS § 144 lg-t l ei saa asjas kohaldada, sest hagejad ei pärinud oma isalt elamut. Hagejad võisid

pärida oma isalt nõudeõiguse A. M vastu, sest A. M võõrandas P. Z nõusolekuta pärijate kaasomandis

oleva asja.

Notar, kes tõestas nii P. Z kui ka A. M avalduse ning kinkelepingu A. M ja kostja vahel, ei selgitanud

lepinguosalistele, et kingitavale asjale on tekkinud kaasomand. Tõendatud ei ole asjaolu, et A. M oli

kinkelepingus antud kinnituse ebaõigsusest teadlik kinkelepingu sõlmimise ajal. Nimetatu ei välista

P. Z ja tema pärijate nõuet alusetu rikastumise sätete järgi. Sellisel puhul ei ole aga tegemist

pärimisõigusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg oleks 30 aastat. Tegemist on alusetust

rikastumisest tuleneva nõudega, mis on vähemalt osaliselt aegunud.

Maakohus määras asja väärtuse vääralt AÕS § 23 lg 2 alusel. Lähtuda tuleb majavalduse

väärtusest 1997. aastal, mitte kinnistu väärtusest kohtumenetluse ajal. Kohus määras valesti ka

pärandiosa suurused.

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ühtlasi esitasid

hagejad vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti

rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Hagejad ei nõudnud üüritulu.

Nõue tugines alusetu rikastumise sätetele ja oli suunatud tasu väljamõistmisele kostja poolt

mõttelisest osast suurema asja reaalosa kasutamise eest. Selle väärtuseks oli võimalik üüritulu

lähtudes vastavast keskmisest ruutmeetri üürist.

6. Kostja ei nõustunud vastuapellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

hagi osaliselt rahuldati rohkem kui 17 968 krooni 75 sendi ulatuses, ja jättis hageja II nõude

rahuldamata ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 17 968 krooni 75 senti. Samuti tühistas

ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning jättis hageja I nõuet puudutavas

osas menetluskulud poolte endi kanda ning hagejat II puudutavas osas hageja II kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pärandvara PärS § 141 järgi pärijate kaasomandis

ning kuni pärandvara jagamiseni (PärS § 144 jj) määratakse pärijate osad pärandvaras mõtteliste

osadena.

Pooled ei vaidle selle üle, et 19. jaanuaril 1997 surnud E-E. M pärandvara hulka kuulus vallasasjana

pärandaja ja A. M ühisvaraks olev elamu, mis oli registreeritud A. M nimele. E-E. M pärijateks olid

1/2 mõttelistes osades tema abikaasa A. M ning vend P. Z, kes said pärandi vastuvõtmisega

mõttelistes osades ehitiste kaasomanikeks. A. M kinkis ehitised 16. juunil 1997 kostjale, kelle nimele

kinnistati elamu koos sellealuse maaga 21. oktoobril 1999.

Kinkimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 1 järgi võis kaasomandis oleva asja tervikuna võõrandada ainult

kaasomanike kokkuleppel ning sama paragrahvi lg 2 järgi oli kõigi kaasomanike nõusolekuta tehtud

võõrandamistehing kehtetu. Samal ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 3 kohaselt tähendas tehingu kehtetus

seda, et tehingul ei olnud algusest peale õiguslikku toimet. TsÜS § 68 nägi seejuures ette, et tehingu

ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka

kehtetu osata.

P. Z ei andnud elamu kaasomanikuna nõusolekut elamu kinkimiseks kostjale. Eelduslikult soovis

A. M kinkida talle kuuluva kinnistu mõttelise osa kostjale. Seega on A. M ja kostja 16. juuni 1997

kinkeleping tühine osas, millega kingiti kostjale P. Z kuuluv mõtteline osa. Elamu kinkimiseks P. Z

tahteavalduse puudumise tõttu on vastavas osas tühine ka käsutustehing. Tehingu osa kehtetuse

tagajärjel jäi saabumata kinkelepinguga silmas peetud peamine õiguslik tagajärg - kogu elamu

omandiõiguse üleminek kostjale. See tähendab, et P. Z jäi kinkelepingust hoolimata elamu 1/4

mõttelise osa omanikuks. Eeltoodu tõttu ei ole PärS § 140 hagi õigusliku alusena asjakohane.

P. Z suri 31. juulil 1997. Hageja II võttis P. Z pärandi 7/8 mõttelises osas vastu 16. septembril 1997.

Muu hulgas sai hageja II samas ulatuses ka elamu kaasomanikuks. Elamualuse maa kinnistamisega

21. oktoobril 1999 muutus elamu kehtinud AÕS § 107 lg 3 ja § 137 lg 1 kohaselt kinnisasja oluliseks

osaks. Kinnisomandi laienemisega vallasasjale vallasomand lõppes, mistõttu kaotas hageja II elamu

omandiõiguse. Kinnistu omandamise aluseks olnud haldusakte ega tehingut ei ole vaidlustatud. Seega

oli omandi kaotus lõplik ning hagejale II võisid jääda üksnes võlaõiguslikud hüvitusnõuded. Hageja

II on minetanud võimaluse saada asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 alusel

elamualuse maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Hüvitusnõude alusena

mõlema hageja puhul tuleb kõne alla kostja alusetu rikastumine. Asjaolule, et elamu ja selle aluseks

oleva maa kinnistamine ei välista hagejate nõudeid alusetu rikastumise alusel, on hagejad juhtinud

tähelepanu 23. jaanuari 2006 kirjalikus vastuses kostja seisukohtadele. Maakohtu otsus ei olnud selles

osas üllatav.

Hageja I võttis sundosa pärijana P. Z pärandi 1/8 osas vastu 14. mail 2004. Ühtlasi vähenes hageja II

pärandiosa 6/8 osale. Kuna vallasomand elamule oli 21. oktoobril 1999 lõppenud, oli hagejal II

pärijana kostja vastu võlaõiguslik hüvitusnõue, mis vastas tema pärandiosa suurusele.

Kuna kostja sai kinnisasja omanikuks 21. oktoobril 1999, tuleb vaidlus lahendada võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) §-de 11 ja 23 järgi tsiviilkoodeksi (TsK) 43. ptk sätete alusel. Kuna kinnistamisele eelnenud

olukorda ei ole võimalik TsK § 477 lg 1 alusel ennistada, peab kostja hüvitama alusetult omandatud

vara väärtuse rahas. Kostja võimalik heausksus maa erastamisel ei välista seejuures nõuet alusetult

saadud vara väärtuse hüvitamiseks. TsK § 477 regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise

või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma

vara saamise alusetusest.

Hageja II nõue alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise saamiseks on enne 1. juulit 2002 kehtinud

TsÜS § 113 lg 1, kehtiva TsÜS § 151 lg 1 ja VÕSRS § 9 lg-te 2 ja 3 alusel aegunud. Hageja II

seisukoht, et tegemist on pärimisõigusest tuleneva nõudega, ei ole õige. Pärandvara jagamise nõuet ei

ole võimalik esitada vara suhtes, mida pärandvara koosseisus ei ole.

Hageja I võttis sundosa pärijana pärandi vastu 14. mail 2004 ja esitas hagi 13. juulil 2004, järgides

TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise tähtaega.

Ekslik on hageja I seisukoht, et talle kuuluva hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta

elamu praegune turuväärtus. TsK § 477 lg 3 seob hüvitise suuruse vara omandamise momendi

väärtusega. Kostja poolt kinnisasja omandamise ajal kehtinud AÕS § 29 lg 3 kohaselt loeti asja

väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei olnud sätestatud teisiti. Sama

paragrahvi lõike 2 järgi võrdus asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga (turuhind).

Tsiviilasja menetluse käigus tehtud ekspertiisi tulemuste kohaselt oli elamu väärtuseks 1997. aastal

keskmiselt 1 000 000 krooni. Ekspertiisiaktis loetletud tööd on tõstnud elamu turuväärtust keskmiselt

425 000 krooni. Seega oli elamu turuväärtuseks kinnisomandi tekkimisel 575 000 krooni. Nimetatud

väärtusest lähtudes tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista 17 968 krooni 75 senti.

Kasutuseelise kaotajaks saab lugeda üksnes sellist isikut, kellel on õiguslik alus asja kasutada.

Isikuks, kellel võib olla huvi kasutamise võimaluse väärtuse hüvitamiseks, millest ta on ilma jäetud

või mida on kitsendatud, saab seega olla üksnes asja omanik või seaduslik valdaja. Hageja II suhtes

tähendab see esmalt seda, et kasutuseelise kaotamise eest hüvitise väljamõistmine oleks tema kasuks

mõeldav üksnes ajavahemiku eest, millal teda sai pidada elamu kaasomanikuks, st aja eest, mis jääb

pärandi vastuvõtmise ja elamu vallasomandi kaotamise vahele. Pidades silmas ülal nimetatud

alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta esitatud põhjendusi, on hageja II nõue

aegunud. Hageja I samasisuline nõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja I ei ole kunagi olnud

elamu omanik ega seaduslik valdaja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata

jätmise osas ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata hageja

nõude kasutuseeliste hüvitamiseks. Hageja tuleb lugeda pärandi vastuvõtmisest alates pärijaks, vara

omanikuks ning seaduslikuks valdajaks tagasiulatuvalt pärandi avanemise hetkest. Seega on hagejal

õigus saada vähemalt kuni elamualuse maa kinnistamiseni kasutuseelise eest hüvitist.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja kaotas omandiõiguse elamu osale elamualuse maa

kostja nimele kinnistamisega. Kuna elamu kinnistamiseks oli maareformi seaduse § 221 lg 4 teise

lause ja AÕSRS § 12 lg 1 järgi õigus igal kaasomanikul, siis on kinnistusraamatu kanne ebaõige ja

hagejal on õigus saada hüvitist kasutuseelise eest ka ajal, mil ehitised olid maa erastamise tõttu

muutunud kinnistu oluliseks osaks.

Ringkonnakohus kvalifitseeris hageja nõude valesti. Hageja soovis saada hüvitist elamu praeguse

turuväärtuse järgi. Järelikult ei saanud kohtud hagi rahuldamisele kohaldada alusetu rikastumise

sätteid. Kohtud oleksid pidanud hagi rahuldama kahju hüvitamise sätete, s.o TsK § 448 alusel, ja

mõistma hageja kasuks välja hüvitise asja praegust väärtust arvestades. Ka PärS § 144 mõttes tuleb

pärandvara koosseis teha kindlaks vaidluse ajal kehtivates hindades. Isegi kui lähtuda kinnisomandi

tekkimise aja hindadest, on ringkonnakohtu arvutused valed ja hagejale tuleks välja mõista hüvitis

koos turuväärtuse tõusuga, s.o 36 523 krooni.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta ei soovinud osaleda

diskussioonis selle üle, millisest hetkest alates muutub pärija pärandvara omanikuks. Isegi kui

ringkonnakohtu vastavasisuline seisukoht on väär, tuleb hageja nõue kasutuseelise hüvitamiseks jätta

aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, kui kohaldas TsK § 477 ja jättis

kohaldamata kahju hüvitamise sätted. Hageja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet ega tõendanud

vastavaid asjaolusid. Seega jättis ringkonnakohus õigesti arvesse võtmata elamu praeguse

turuväärtuse. Pooled leppisid kokku, et elamu väärtusest arvatakse maha kostja tehtud parenduste

väärtus, seega ei arvutanud ringkonnakohus vääralt hagejale väljamõistetavat summat.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja kaotas elamu juurde maa erastamise ja kinnistamise tõttu

omandi elamule lõplikult, sest ei vaidlustanud kinnistamise aluseks olevaid haldusakte ja toiminguid.

Kuna hageja minetas võimaluse tugineda kinnistusraamatu kande ebaõigsusele, ei saa tegemist olla

pärandvara jagamise vaidlusega.

10. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kirjalikus vastuses toodud väidete juurde. Kostja esindaja

esitas Riigikohtule taotluse, milles palus hagejalt I kostja kasuks välja mõista kogu kohtumenetluse

vältel kostja kantud kohtukulud 52 215 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada hagejale

I väljamõistetud hüvitise osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata

uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hagejale I kasutuseeliste väljamõistmata jätmise osas tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

12. Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale kaevati. Hageja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Hageja II

ei ole kassatsioonkaebust esitanud. Seetõttu ei vaata kolleegium ringkonnakohtu otsust läbi hagejat II

puudutavas osas.

13. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel

üksnes asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega ja mille üle pooled ei vaidle:

E-E. M suri 19. jaanuaril 1997;

P. Z esitas E-E. M pärandi vastuvõtmise avalduse 5. mail 1997 ja A. M 9. juunil 1997;

P. Z ja A. M pärisid seadusjärgsete pärijatena kumbki 1/2 E-E. M pärandvarast;

E-E. M ja A. M ühisvara hulka kuulus E-E. M surma ajal elamu, mille omanikuks oli hooneregistri

kandest nähtuvalt A. M;

A. M kinkis 16. juunil 1997 elamu kostjale. Kostja erastas elamualuse maa, mille tulemusena kanti ta

21. oktoobril 1999 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse;

P. Z suri 31. juulil 1997 ja hageja I päris seadusjärgse sundosaõiguse alusel 1/8 P. Z pärandvarast;

A. M suri 18. märtsil 2000 ja kostja päris testamendi alusel A. M pärandvara, nõudmata pärandit

vastu võttes pärandvara inventuuri.

14. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud ei selgitanud asja menetledes välja asja lahendamiseks

olulisi asjaolusid ja hageja I nõue jäi õigesti kvalifitseerimata.

Hageja I soovib, et kostja hüvitaks talle kui P. Z pärijale E-E. M pärandvarasse kuulunud elamu 1/32

mõttelise osa väärtuse, samuti et kostja maksaks hagejale I nimetatud mõttelise osa kasutamise eest

hüvitist kuni pärandvarasse kuulunud elamu mõttelise osa väärtuse hüvitamiseni (hüvitise

väljamõistmiseni kohtuotsusega).

15. Hageja I nõude rahuldamiseks tuleks esmalt kindlaks teha, kas ja millised õigused olid hageja

üldõiguseellasel P. Z E-E. M pärijana A. M ja kostja vastu.

Pooled ei vaidle selle üle, et P. Z ja A. M oli kummalgi õigus pärida 1/2 E-E. M pärandvarast.

E-E. M ja A. M ühisvara hulka kuulus E-E. M pärandi avanemise ajal perekonnaseaduse (PKS) § 14

lg 1 järgi elamu, mille omanik oli hooneregistri kandest nähtuvalt A. M. Riigikohus asus 8. detsembri

2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-00 seisukohale, et pärandvara jagamise asjades abikaasade

ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole

sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade

ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade osade võrdsust. Kuna ühe abikaasa surma korral

ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral kolleegiumi arvates

abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega kuulus E-E. M tema surmapäeval

elamu 1/2 mõttelist osa.

Pärand on PärS § 2 järgi pärandaja vara, mis läheb PärS § 1 lg-te 1 ja 2 järgi pärandaja surma korral

üle teisele isikule. Pärandiks ei ole PärS § 2 järgi pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest

tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Pärimiseks peab pärija

PärS § 4 järgi pärandi vastu võtma. Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale PärS § 130 lg 1 järgi üle

kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud

pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pooled ei vaidle

selle üle, et E-E. M pärijad võtsid pärandi vastu. Seega läks E-E. M kuulunud 1/2 mõttelist osa

elamust seaduse alusel võrdsetes osades üle A. M ja P. Z.

16. Kuigi pärimisseadusest ei tulene otseselt, millisest ajast läheb pärandaja vara pärijale üle, leiab

kolleegium pärimisseaduse mõttest tulenevalt, et pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka

kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise

ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara

üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud

PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Riigikohus märkis ka 8. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-05 ja 18. detsembri 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-07, et pärimistunnistuse

olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest pärimisõigust - ei lõpeta ega tekita omandiõigust.

Seega läks nii P. Z kui ka A. M E-E. M pärandi vastuvõtmise tulemusena üle elamu 1/4 mõttelise osa

omandiõigus pärandi avanemise ajast, s.o E-E. M surmast alates.

17. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, on pärandvara PärS § 141 esimese lause järgi nende

kaasomandis. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja

pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi

pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et elamu oli pärast E-E. M surma A. M valduses. P. Z oli E-E. M pärijana

PärS § 144 järgi õigus nõuda elamu kui pärandvarasse kuuluva asja jagamist (PärS § 154 järgi

pärandvara täiendavat jagamist) mh viisil, et talle makstakse tema osa eest hüvitist, või PärS § 139

järgi oma pärandiosa väljaandmist A. M, kuid neid nõudeid P. Z ei esitanud.

A. M kinkis 16. juunil 1997 elamu kostjale. Kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 1

järgi võis kaasomandis oleva asja tervikuna võõrandada ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Kuna

asjaõigusleping oli kehtetu AÕS § 74 lg 2 järgi, siis kostja elamut ei omandanud. Sellest tulenevalt oli

P. Z õigus tugineda asjaõiguslepingu kehtetusele ja pärandvara välja nõuda.

18. Kuna P. Z suri 31. juulil 1997, s.o E-E. M pärimismenetluse ajal, tuleb asja lahendamisel selgitada

välja kas ja millised P. Z õigused ja kohustused läksid üle hagejale I üldõigusjärgluse korras. Hageja I

päris 1/8 P. Z pärandvarast. PärS § 130 lg 1 järgi lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik

pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud

pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kolleegium leiab,

et hagejale I läks P. Z pärandi vastuvõtmisega PärS § 1 lg 1 ja § 130 lg 1 järgi mh üle elamu 1/32

mõttelise osa omandiõigus käesoleva otsuse p-s 16 nimetatud põhjendustel tagasiulatuvalt alates P. Z

surmaajast, s.o pärandi avanemise asjast 31. juulil 1997.

19. Kuna hageja I nõudis elamu 1/32 mõttelise osa väärtuse hüvitamist, tuleb järgmisena selgitada,

kas ja millisel õiguslikul alusel saab hageja I seda nõuda.

Kuigi P. Z oli õigus nõuda A. M välja 1/4 mõttelist osa elamust või nõuda pärandvara jagamist, ei

saanud hageja I hagi esitamise ajal nimetatud nõudeid enam esitada. 14. maiks 2004, mil hageja I

esitas P. Z pärandi vastuvõtmiseks avalduse, oli elamualune maa 21. oktoobril 1999 juba erastatud ja

kinnistatud kostja nimele. Kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnistusraamatusse

kandmisega kinnisomand, seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Kinnistamise aluseks olnud

toimingud ja tehingud on kehtivad ja tuleb eeldada, et kinnistusraamatu kanne on õige.

Kuna elamu muutus kinnisasja oluliseks osaks, lõppes pärijate, sh hageja I kaasomand elamule. PärS

§ 141 järgi saavad üksnes kaaspärijad nõuda pärandvara jagamist, st pärandvara jagamise eelduseks

on pärijate kaasomand. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus asja lahendades õigesti, et hagejate

nõudeid ei saa lahendada pärimisseaduses sätestatud pärandvara jagamise sätete järgi ja hagejal I

võivad olla üksnes võlaõiguslikud hüvitisnõuded.

20. Ringkonnakohus leidis, et hageja I nõude rahuldamise aluseks on kostja alusetu rikastumine.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikastus kostja hageja I arvel 21. oktoobril 1999 elamu

kui vallasasja muutumisega kinnisasjaks, mistõttu hüvitas ringkonnakohus hagejale I TsK § 477

alusel kinnistu väärtuse kinnistamise aja seisuga. Kolleegiumi arvates võib omandiõiguse kaotanud

pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks olla alusetu rikastumise regulatsioon.

Ringkonnakohtu arvates rikastus kostja alusetult, kui ta kanti elamualuse maa omanikuna

kinnistusraamatusse, kuigi elamu kinge (kohustus- ja käsutustehing) oli P. Z kui elamu kaasomaniku

nõusoleku puudumise tõttu tühine osas, millega kingiti elamu 1/4 mõttelist osa.

Kolleegium ei nõustu sellise tehingute osalise tühisuse käsitlusega ja märgib, et elamu kaasomaniku

nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele

kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Elamu kinkimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 2 järgi

oli ühe kaasomaniku tehtud tehing, millega võõrandati kaasomandis olnud asi ilma kõigi

kaasomanike nõusolekuta, kehtetu. Viidatud sättest tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli

kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse

kuuluva asja osas. Seetõttu ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et elamu kinkimise ajal kehtinud

TsÜS § 68 järgi tuleb tehing lugeda kehtetuks üksnes P. Z kuulunud elamu 1/4 mõttelise osa ulatuses.

Lisaks märgib kolleegium seda, et AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral

tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik

kinkeleping. Kuna hageja ei ole kinkelepingu kui kohustustehingu subjektiks, ei saa tal olla

õigustatud huvi selle tehingu kehtivuse vastu, sest see tehing ei tekita, lõpeta ega muuda tema õigusi

lepingu poolte ega teiste isikute suhtes (vt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

164-05, p 12).

21. Rahuldades hageja I elamu väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel, jättis

ringkonnakohus põhjendamatult kaalumata, kas hageja I nõue võib tuleneda talle kahju tekitamisest.

Hageja I soovis kogu menetluse vältel elamu pärandvara osas väärtuse hüvitamist kohtumenetluse

ajal kehtivates hindades. Seega soovis hageja I, et ta asetatakse olukorda, kus ta oleks praegu olnud,

kui elamut ei oleks võõrandatud ja kostja ei oleks elamualust maad enda nimele kinnistanud. Samuti

märkis hageja I juba hagiavalduse 24. jaanuari 2005. a täpsustustes, et lisaks pärandvara jagamisele

võib hagi rahuldamise aluseks olla ka alusetu rikastumise või kahju hüvitamise regulatsioon.

Kui kohtud leidsid, et hageja I ei ole hagis esitanud selget nõuet või toonud välja kõiki vajalikke

asjaolusid kahju hüvitamise nõude lahendamiseks, pidid kohtud sellele ka hageja I tähelepanu

juhtima. TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 järgi peab kohus selgitama eelmenetluses mh välja hageja

nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

22. Kui esinevad nii alusetu rikastumise kui ka kahju õigusvastase tekitamise asjaolud, võib hageja

valida, kas ta soovib hüvitist alusetu rikastumise sätete alusel või kahju hüvitamist. Hagis võib TsMS

§ 370 lg 2 järgi esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub

rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas

lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata

jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest

nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14).

23. Kahju tekitamise nõude eelduse esinemise korral saab hageja I TsK §-de 448, 461 ja 222 alusel

nõuda täielikult tekitatud kahju, sh vara kaotsimineku hüvitamist. Kolleegium leidis 13. mail 2004

tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04 tehtud otsuse p-s 14, et kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada,

et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata

ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta

saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on

asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.

Seejuures tuleb silmas pidada, et kahju tekitamise korral vabaneb kahju tekitanu TsK § 448 lg 2 järgi

kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi.

24. Lisaks elamu väärtuse hüvitamisele soovis hageja I saada hüvitist ka selle eest, et ta ei ole saanud

pärandiks olnud elamu 1/32 mõttelist osa kasutada ja seda on kasutanud esmalt A. M ja seejärel

kostja.

Pärimisseadusest ei tulene otseselt pärija õigust nõuda hüvitist isikult, kes valdab või kasutab pärijale

pärimisõiguse alusel kuuluvat asja või selle mõttelist osa. Siiski on pärija käesoleva otsuse p-s 16

märgitu kohaselt pärandvara kaasomanik alates pärandi avanemisest kuni pärandvara jagamiseni.

Samuti läheb AÕS § 38 järgi pärijale üle ka valdus. Kolleegium leiab, et viidatud sätte alusel tekib ka

pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast.

25. Ringkonnakohus leidis põhimõtteliselt õigesti, et kaotatud kasutuseeliste hüvitamist saab nõuda

isik, kes on asja omanik või seaduslik valdaja. Õige ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et hageja I

nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja I ei ole olnud kunagi elamu omanik ega

seaduslik valdaja.

Nagu käesoleva otsuse p-s 16 märgitud, muutub pärija pärandvara vastuvõtmisega pärandvara

omanikuks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemisest. Samuti tekib pärandi avanemisest alates

pärandi vastuvõtnud pärija valdus (käesoleva otsuse p 24). Seega sai P. Z E-E. M pärandi

vastuvõtmisega elamu 1/4 mõttelise osa kaasomanikuks ja -valdajaks tagasiulatuvalt alates

19. jaanuarist 1997 ja hageja I P. Z pärijana elamu 1/32 mõttelise osa kaasomanikuks ja -valdajaks

alates 31. juulist 1997. Hageja I kaasomand lõppes elamualuse maa kinnistamisega 21. oktoobril

1999. Seega oli hageja I elamu mõttelise osa kaasomanik, kellele võisid kuuluda omandi või valduse

rikkumisest tulenevad hüvitisnõuded ja kes võis pärida ka P. Z kui elamu kaasomaniku ja -valdaja

nõuded.

26. Enne 1. juulit 2003 kehtinud AÕS § 85 lg 1 järgi oli asja omanikul õigus lisaks asja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisele nõuda ebaseaduslikult valdajalt välja ka vili, mis oli AÕS

§ 23 lg 1 järgi asja kasutamisest saadav igasugune kasu (sh asja kasutuseelised). Ka valdaja valduse

rikkumise või äravõtmise korral sai valdaja AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõuda lisaks rikkumise

kõrvaldamisele või valduse taastamisele kahju hüvitamist. Seega said nii omanik kui ka asja valdaja

nõuda vindikatsiooni või valduse taastamise nõude kõrval valduse rikkujalt kahjuna ka kaotatud

kasutuseeliseid (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13).

27. Samuti nägi enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 477 lg 6 ette, et isik on kohustatud tagastama

teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta säästetud vara. Kolleegiumi

arvates võis seega kasutuseeliste hüvitamise aluseks olla ka viidatud säte, nagu leidis õigesti

ringkonnakohus. Siiski sai ka selle sätte alusel nõuda kasutuseelise hüvitamist isik, kelle valdust

rikuti, ja seda juhul, kui rikkuja rikastus alusetult saadud kasutuseelise võrra.

28. Eeltoodust tulenevalt oli kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks igal juhul omaniku või valdaja

valduse rikkumine. P. Z ja hageja I said küll AÕS § 38 mõttes pärijavalduse elamu mõttelise osa üle,

kuid kolleegiumi arvates ei anna praegusel juhul pärijavalduse rikkumine alust kasutuseeliseid välja

mõista. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu

AÕS § 32 mõttes. Kuna hageja I ei ole kunagi saanud elamu mõttelise osa üle tegelikku võimu, sest

ta võttis P. Z pärandi vastu pärast seda, kui elamu oli muutunud kinnisasja oluliseks osaks, ei ole

hagejal I kasutuseeliste hüvitamise nõuet ei TsK § 448 lg 2 ega § 477 lg 6 järgi.

29. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium tühistab osaliselt nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb

menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada asja lõplikul lahendamisel.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu