3-2-1-90-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-90-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

M. H (pankrotis) hagi J.A. H vastu kinkelepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja kinkelepingu alusel saadu väärtuse

1 600 000 krooni tagastamiseks pankrotivarasse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1827

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.A. H kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. H (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx), hageja

seaduslik esindaja pankrotihaldur Terje Eipre

Kostja J.A. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Imbi Seimar

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta tsiviilasjas nr 2-04-1827 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2008. a otsuse

õiguslikke põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. H (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas 9. detsembril 2004 Harju Maakohtule hagi J.A. H

(edaspidi kostja) (kelle seaduslik esindaja on ema K. H) vastu kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks

ja 1 600 000 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tallinna Linnakohus 4. novembri 2004. a otsusega välja hageja

pankroti. Pankrotiavalduse aluseks oli Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsus kriminaalasjas,

millega mõisteti hageja süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 1481 lg 10 alusel ning Urmas Matsalult (Lifetime

Grupp OÜ juhatuse liige) ja hagejalt mõisteti solidaarselt välja Tallinna Juriidiliste Isikute

Maksuameti kasuks 1 308 237 krooni.

Hageja sõlmis 15. septembril 2000 kinkelepingu oma alaealise poja J.A. H, kelle esindajana tegutses

viimase ema K. H. Kinkelepinguga kinkis hageja temale kuuluva 5/30 suuruse mõttelise osa Tallinna

linnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuvast kinnistust kostjale. Hageja võõrandas vara lähikondsele vahetult

pärast seda, kui Piirivalveamet oli avastanud kuriteo, mille toimepanemise eest hageja hiljem süüdi

mõisteti. Piirivalveameti 7. septembri 2000. a läbiotsimise protokolliga on tõendatud, et hageja

töökohas Lifetime Grupp OÜ-s avastati teadmata päritolu piiritust. Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksukeskus esitas 18. juunil 2004 hagejale pankrotihoiatuse, hageja ei reageerinud sellele ega

tasunud võlgnevust. 17. septembril 2004 võõrandas kostja hagejalt omandatud 5/30 suuruse mõttelise

osa Tallinna linnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuvast kinnistust Mehis Luigele. Lepinguobjekti

müügihinnaks oli 1 600 000 krooni, mis oli tasutud kostjale väidetavalt enne lepingu sõlmimist.

Kostja seaduslik esindaja oli lepingu sõlmimisel tema ema K. H.

Kinnistu mõttelise osa omandi kinkimise tõttu muutus hageja maksejõuetuks. Nimetatud mõtteline

osa kinnistust oli ainus hagejale kuuluv registrisse kantud väärtuslik vara, millele oli võimalik

pöörata sissenõuet. Kinketehinguga kahjustas hageja teadlikult võlausaldajate huve. Eeltoodu alusel

ja tuginedes pankrotiseaduse (PankrS) §-le 109, § 111 lg 1 p-le 2 ja § 117 lg 1 p-le 3, palus hageja

tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 15. septembri 2000. a kinkeleping ning mõista kostjalt

välja hageja kasuks kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni. Kohtukulud palus hageja

jätta kostja kanda.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja omandas Tallinnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuva kinnistu

kinkelepingu teel oma emalt ning jätkas peretraditsioone ja kinkis heas usus eelnimetatud kinnistu

oma pojale. Kinnistu mõttelise osa kinketehinguga ei kahjustanud hageja mingil moel võlausaldajate

huve, sest kinkelepingut sõlmides ei võinud hageja ette näha, et 4. novembril 2004 kuulutab kohus

välja tema pankroti. Samuti oli hagejal kinkelepingu sõlmimise ajal töökoht ja igakuine sissetulek,

hageja oli maksejõuline. Kostja väitel oleks hageja ka pärast pankrotihoiatuse esitamist olnud

suuteline kohtuotsusega välja mõistetud võla 1 308 237 krooni tasuma, kui Maksu- ja Tolliamet oleks

nõus olnud võla ajatamisega. Selleks hageja võlausaldajaga kokkulepet ei saavutanud ja see viis

hageja pankroti väljakuulutamiseni.

Kuriteo avastamise ja kinkelepingu vahel ei ole põhjuslikku seost. Asjaolu, et Piirivalveamet otsis

7. septembril 2000 läbi Lifetime Grupp OÜ territooriumi, ei tõenda, et hageja on end tahtlikult

soovinud varatuks teha. Hageja ei saanud 15. septembri 2000. a kinkelepinguga tahtlikult kõrvale

hoida kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest. Ta mõisteti süüdi alles 19. aprilli 2001. a kohtuotsusega,

mis jõustus 30. aprillil 2001. Hageja ei saanud ette näha kriminaalkorras süüdimõistmist ja tsiviilhagi

esitamist ega ka seda, et Maksu- ja Tolliameti nõudel kuulutatakse välja hageja pankrot. Seda ei

saanud kinkelepingu sõlmimise ajal oma ealistest iseärasustest tulenevalt ette näha ka kostja (hageja

poeg), kes oli 7-aastane.

Hagi rahuldamiseks peaksid esinema kolm asjaolu: kinkija on tehingu tegemise ajal või selle

tagajärjel maksejõuetu, tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldajate huve ja kingisaaja on

nendest asjaoludest teadlik. Ei ole tõendatud, et hageja oleks kinkimise tõttu muutunud

maksejõuetuks. Kostja on alaealine, kes ei ole ega peagi olema kursis Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksukeskuse ja hageja vaheliste nõuete ja kokkulepetega. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja

kohtukulud hageja kanda.

3. Harju Maakohus rahuldas 16. juuli 2007. a otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks hageja ja kostja 15. septembril 2000 sõlmitud kinnistu kinkelepingu, millega kostja

omandas 5/30 mõttelist osa Tallinnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuvast kinnistust, ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni. Maakohus mõistis

kostjalt välja riigituludesse ka riigilõivu 60 krooni.

Pankrotiseaduse § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110-114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis

kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks

kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja

või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks

kinkimise tõttu. PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed võlgniku

ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad.

Tallinna Linnakohus mõistis 19. aprilli 2001. a otsusega kriminaalasjas hageja süüdi kuriteos ning

mõistis Urmas Matsalult ja hagejalt solidaarselt välja Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks

1 308 237 krooni. Otsus jõustus 2. mail 2001. Sama otsusega kohustati hagejat hüvitama tekitatud

kahju katseaja (kolm aastat) jooksul vähemalt 25% ulatuses tsiviilhagi kogusummast. Seega tulnuks

hagejal hüvitada hiljemalt 2. maiks 2004 vähemalt 25% tekitatud kahjust, seega ligikaudu 327 076

krooni. Hageja ei ole nimetatud kohustuse täitmist kohtule tõendanud. 26. juulil 2004 esitas

võlausaldaja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu kohtule avalduse hageja

pankroti väljakuulutamiseks. Hageja ei vaidlustanud avaldust nõude ebaselguse tõttu, vaid palus jätta

avaldus rahuldamata, kuna tema maksejõuetus on ajutine. 4. novembri 2004. a otsusega kuulutas

Tallinna Linnakohus välja hageja pankroti, kuna tuvastas hageja maksejõuetuse. Otsus jõustus

16. novembril 2004. Esitatud sündmuste kronoloogia tõendab, et hageja kinkis oma ainsa kinnisvara

alaealisele pojale pärast seda, kui tal endal olid tekkinud tööalased probleemid Piirivalveameti

korraldatud läbiotsimise tõttu Lifetime Grupp OÜ territooriumil. Maakohus nõustus, et hageja ei

näinud ega pidanud nägema ette järgnevate sündmuste kulgu ja ammugi ei pidanud asjadest aru

saama hageja lapseohtu poeg. Samas pidi hageja kui Lifetime Grupp OÜ turundusjuht tegema

tõsiseid järeldusi Piirivalveameti 7. septembri 2000. a läbiotsimisest ja suure koguse vara võetusest.

Kogu perekond elab praeguseni samal aadressil, kus asub kinkelepingu objekt.

Kinkides ära oma ainsa kinnisvara, jäi hageja tuluks ainult 5000 krooni igakuist töötasu, mis ei

võimaldanud tal varasemast tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi riigi

ees täita ning seega muutus hageja kinkimise tõttu maksejõuetuks. Veenev ei olnud Lifetime

Grupp OÜ turundusjuhina töötanud hageja ja tema alaealise poja vahel kinkelepingu sõlmimise

juhuslikkus hageja äriühingus toimunud läbiotsimise ja suure koguse vara võetuse ning hilisema

kriminaalkaristuse mõistmise vahelisel ajal. Seega tuleb poolte 15. septembril 2000 sõlmitud kinnistu

kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine

pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama

paragrahvi 3. lõige sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral,

samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu

väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest

asjaoludest. Kostja on alaealine, kes ei peagi olema kursis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse

ja hageja vaheliste nõuete ja kokkulepetega. Küll on alaealise kostja seaduslikeks esindajateks tema

ema K. H ja isa M. H. Seega pidi K. H kui hageja abikaasa olema teadlik hageja äriühingus toimunud

läbiotsimisest ja suure koguse vara võetusest, tema kriminaalasjast ja kohtuotsusest ja selles antud

kahju hüvitamise tähtajast, samuti pidi ta olema teadlik hageja suhtes 26. juulil 2004 algatatud

pankrotimenetlusest. Eeltoodu põhjal jõudis maakohus järeldusele, et kostja seaduslik esindaja K. H

teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, mistõttu tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõistis kostjalt välja riigituludesse riigilõivu 48 250 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud ning maakohtu

otsus tugineb analüüsitud tõenditele. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite ebaõiget hindamist ega

materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses olevate

põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korranud neid. PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi

peavad tagasivõitmise korras kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks esinema alljärgnevad eeldused:

kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; kingisaaja on võlgniku

lähikondne; võlgnik ega kingisaaja ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Maakohus tuvastas, et hageja kinkis 15. septembril 2000

Tallinna linnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuva kinnistu 5/30 suuruse mõttelise osa oma alaealisele pojale

J.A. H. Hageja pankrotimenetlus algatati 6. septembril 2004. Seega oli kinkeleping sõlmitud PankrS

§ 111 lg 1 p-s 2 nimetatud tähtaja jooksul ning kinkelepingu pooled olid lähikondsed PankrS § 117

lg 1 p 3 mõttes.

Seaduse kohaselt ei ole oluline see, kas võlgnik nägi ette järgnevate sündmuste toimumist, vaid see,

kas võlgnik pärast kinkelepingu sõlmimist säilitas oma maksejõulisuse. Maakohus tuvastas, et

kinkelepingu tagajärjel muutus võlgnik maksejõuetuks, mis ei võimalda tal ära maksta olemasolevaid

võlgu.

Kahju hüvitamise kohustus tekkis võlgnikul kahju tekitamisest. Võlgnik tekitas kahju 2000. a, s.o

enne kinnistu mõttelise osa pojale kinkimist. Kuivõrd võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel

oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve

(PankrS § 109 lg 1). Vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, kas lepingupooled teadsid, et võlgnik

mõistetakse süüdi ning et kuulutatakse välja tema pankrot. PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud

tagasivõitmise alusesse ei kuulu tehingu teise poole teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest.

Alaealist kostjat esindas kinkelepingu sõlmimisel tema seaduslik esindaja ema K. H.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg 1 järgi, kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad

sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, tuleb nende asjaolude hindamisel

lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Seega oleks niisugusel juhul oluline K. H, mitte tema

alaealise poja teadmine.

Asjaolu, et maksuvõlg pöörati täitmisele ning Maksuamet ei võimaldanud võlga maksta graafiku

alusel, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Võlgnik ei saa nõuda võla tasumise ajatamist.

Hageja pankrot on välja kuulutatud ning pankrotimenetluses on pankrotihaldur kohustatud välja

selgitama vara tagasivõitmise võimalused. Seda eesmärki täidab ka esitatud hagiavaldus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning ringkonnakohtu

otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, mis viisid

materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Praeguses asjas tuli tuvastada, kas 15. septembril 2000 sõlmitud kinkelepingu ajal oli kinkija

maksejõuline, kas ta muutus maksejõuetuks kinkimise tõttu, kas tehing kahjustas võlausaldajate huve

ja kas kingisaaja oli nendest asjaoludest kinkelepingu sõlmimise ajal teadlik. Maakohus tuvastas, et

hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline. Hageja tasus kinkelepingu sõlmimise järel

maksuametile 100 000 krooni ja oleks seda edasigi tasunud, kuid Maksuamet nõudis summa korraga

tasumist. Seega ei saa ka väita, et hageja oleks maksejõuetuks muutunud kinkelepingu tagajärjel.

Hageja pankrot kuulutati välja 2004. a, seega ei muutunud võlgnik maksejõuetuks kinkelepingu

sõlmimise järel, vaid 4 aastat hiljem ning maksejõuetus oli põhjustatud võlausaldaja nõudest maksta

1 308 237 krooni kümne päeva jooksul.

Maakohus hindas 2004. a kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut ning leidis, et selle

lepingu sõlmimise ajal pidid olema M. H ja K. H teadlikud tagasivõitmise asjaoludest (süüdimõistev

kohtuotsus, pankroti väljakuulutamine). See ei ole aga hagi tõendamisesemeks.

Ringkonnakohus leidis, et pole oluline, kas võlgnik nägi ette järgnevate sündmuste saabumist, vaid

see, kas võlgnik muutus tehingu tagajärjel maksejõuetuks. Ringkonnakohus märkis, et PankrS § 111

lg 1 p-s 2 sätestatud tagasivõitmise alusesse ei kuulu tehingu teise poole teadlikkus võlausaldajate

huvide kahjustamisest. PankrS § 111 lg 2 märgib aga aasta enne pankrotimenetluse väljakuulutamist

sõlmitud kinkelepingu kohta selgelt, et sellisel juhul võlausaldajate huvide kahjustamist eeldatakse.

Seega võib PankrS § 111 lg-te 1 ja 2 koostoimes asuda seisukohale, et lõike 1 punktis 2 märgitud

alusel võlausaldajate huvide kahjustamist ei eeldata. Kuna PankrS § 110 on üldnormiks § 111 suhtes,

siis oleks tulnud tuvastada § 110 lg 1 p-s 4 toodud tehingu tagasivõitmise alused, muu hulgas

võlgniku teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine ja lähikondse teadlikkus sellest.

Ringkonnakohus leidis, et kostja teadlikkus võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadliku

kahjustamise kohta pole oluline, vaid oluline on K. H teadlikkus sellest. Samas ei ole tuvastatud, et

K. H oleks nendest asjaoludest teadlik olnud. Siiski on hagi esitatud alaealise J.A. H vastu ja kõik

hagi rahuldamise tagajärjed tabavad teda.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid

TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Kassatsioonkaebus jääb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel rahuldamata.

10. Kohtud on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et poolte kinkeleping tuleb tunnistada

kehtetuks, kuid on vääralt kohaldanud alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva pankrotiseaduse (kehtiv

PankrS) § 109, 111 ja 117 tagasiulatuvalt.

PankrS § 193 lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1. jaanuari 2004. a] alanud

pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast

käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub kehtiv pankrotiseadus

üksnes alates 1. jaanuarist 2004. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele. Pankrotimenetluse

toimingute hulka kuulub küll tagasivõitmise hagi esitamine, kuid tagasivõitmise alustena tuleb

kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat

jõudu. Pankrotiseadusest ei tulene tehingu tagasivõitmise alustele tagasiulatuvat jõudu, järelikult ei

saa nende suhtes kohaldada kehtivat pankrotiseadust (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 12, Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 11).

11. Kolleegium leiab, et hagi kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb rahuldada enne 1. jaanuari

2004. a kehtinud pankrotiseaduse (varasem PankrS) § 44 lg 1 p 4 alusel. Selle sätte järgi tunnistas

kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas

võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli

sõlmitud enne sama lõike punktis 3 nimetatud tähtaja algust, kuid viimase viie aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik

ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

Kohtud on praegusel juhul tuvastanud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused, tuginedes

kehtiva PankrS § 111 lg 1 p-le 2. Nimetatud sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu,

kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei

tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

Kehtiva PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110-114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis

kahjustab võlausaldajate huve. Nii varasema PankrS § 44 lg 1 p 4 kui ka kehtiva PankrS § 111 lg 1

p 2 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) järgi kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused on

sisuliselt samad. Nii varasema PankrS § 44 lg 1 p 4 alusel kui ka kehtiva PankrS § 111 lg 1 p 2

(koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul

tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus

kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega.

12. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et võlgnik sõlmis kinkelepingu viie aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist oma lähikondsega ! alaealise pojaga. Kostja kui võlgniku alaneja

sugulane kuulus võlgniku lähikondsete hulka nii varasema PankrS § 49 lg 1 kui ka kehtiva

PankrS § 117 lg 1 p 3 järgi. Maakohus tuvastas ka, et kinkimise tagajärjel muutus hageja

maksejõuetuks, kuna pärast kinnistu mõttelise osa kinkimist kostjale jäi hageja sissetulekuks

vaid 5000 krooni igakuise töötasuna, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest (st enne

kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi riigi ees täita. Ringkonnakohus märkis, et kuivõrd

võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid

rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve. Seega on kohtud tuvastanud kinkelepingu

tagasivõitmiseks vajalikud eeldused. Kolleegium selgitab, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on

tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide

kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas

kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12).

13. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et kinkelepingu tagasivõitmiseks on vaja tuvastada võlgniku

poolt võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine ja lähikondse teadlikkus võlausaldajate huvide

kahjustamisest. Ei varasema PankrS § 44 ega kehtiva PankrS § 111 kehtesta kinkelepingu

tagasivõitmise eelduseks seda, et võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja et

kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Varasema PankrS §-s 44 oli see vaid

selgemalt sätestatud.

Kuna praegusel juhul on kohtud tuvastanud kõik kinkelepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused,

on kohtud põhjendatult tunnistanud kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks.

14. Kolleegium märgib, et kohtud on iseenesest õigesti lähtunud teadmise või teadma pidamise

hindamisel kostja seadusliku esindaja, mitte alaealise kostja teadmisest või teadma pidamisest. See

tuleneb TsÜS § 123 lg-st 1, mis sätestab muu hulgas, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad

sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel

lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust.

Küll on kohtud ekslikult kohaldanud tagasivõitmise tagajärgede osas kehtiva PankrS § 119.

Kolleegium märgib, et pankrotimenetluses kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe,

mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb aga kohaldada

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse §-s 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal.

Kuna kinkeleping sõlmiti 15. septembril 2000 ja kostja omandas mõttelise osa kinnistust enne kehtiva

PankrS jõustumist, tuleb ka tagasivõitmise tagajärgede osas, kui tehingu teisel poolel pole tehingu

järgi saadud vara alles, kohaldada varasema PankrS § 42 lg-t 2.

Varasema PankrS § 42 lg 2 kohaselt võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks

tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist, kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles.

Erinevalt kehtiva PankrS § 119 lg-st 3 ei teki seega küsimust sellest, kas teine pool teadis või pidi

teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

15. Kuna hageja alaealine poeg peab hüvitama võõrandamise tõttu hagejalt saadu väärtuse, siis

märgib kolleegium, et perekonnaseaduse (PKS) § 50 lg 2 kohaselt on vanem lapse seaduslik esindaja.

Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. PKS § 98 lg 2 kohaselt on eestkostja kohustatud

muu hulgas lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Kui eestkostja aga seda ei tee, võib

eestkostetaval tekkida alus nõuda eestkostjalt eestkostetavale tekitatud kahju hüvitamist.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa