3-2-1-87-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

AS-i Aluminium Alloys of Estonia (pankrotis) hagi

OÜ Inmeta Ladu vastu vara vastutavale hoiule andmise

kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks, kostja kohustamiseks

tagastada pankrotivaraks olev 22 776 kg alumiiniumikange

või vara tagastamise võimatuse korral kostja kohustamiseks

hüvitada alumiiniumikangide väärtus 431 151 krooni 33 senti.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-3555

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Aluminium Alloys of Estonia kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Aluminium Alloys of Estonia (pankrotis, registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eve Selberg

Kostja OÜ Inmeta Ladu (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Uno Feldschmidt

Asja läbivaatamise kuupäev

29. september 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2008. a otsust õigusliku põhjenduse osas.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Aluminium Alloys of Estonia (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas 22. juunil 2005. a Tallinna

Linnakohtule hagi OÜ Inmeta Ladu (edaspidi kostja) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks, paludes

pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg-te 1 ja 3 alusel kohustada kostjat tagastama pankrotivarasse

kehtetu tehingu alusel saadu või tagastamise võimatuse korral välja mõista kostjalt saadu väärtus

431 151 krooni 33 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja pantijana ja AS Hansapank pandipidajana 18. juunil 2002. a

kommertspandi seadmise lepingu. Lepingu kohaselt pantis pantija pandipidajale kogu oma

vallasvara, mis kuulus talle pandikande tegemise ajal või mille ta omandab pärast pandikande

tegemist. Pandisummaks oli 9 500 000 krooni. Kommertspandiregistrisse tehti kanne 22. juulil 2002.

Tallinna Linnakohus algatas 30. detsembri 2003. a määrusega AS-i Aluminium Alloys of Estonia

pankrotimenetluse ja kuulutas pankroti välja 26. aprillil 2004.

1. detsembril 2003. a, seega vähem kui 1 kuu enne pankrotimenetluse algatamist, sõlmisid hageja ja

kostja kokkuleppe, millega hageja andis kostjale vastutavale hoiule 22 776 kg alumiiniumikange

väärtusega 431 151 krooni 33 senti. Alumiiniumikangid anti üle lisatagatisena varasemate kohustuste

täitmise tagamiseks. Tegemist oli täiendava tagatise andmisega (vallaspant) 2003. a osutatud

veoteenuse võlgade katteks. Kostjale oldi võlgu, kuid need võlad ei olnud muutunud sissenõutavaks,

mida kinnitab arve 596/k maksetähtpäevaga 8. detsember 2003. Kostja müüs kauba enne

maksetähtpäeva saabumist.

5. augustil 2004 esitas pankrotihaldur kostjale vara tagasinõudmise avalduse. Kostja teatas

9. novembri 2004. a kirjaga, et alumiiniumikangid on võõrandatud 22. detsembril 2003

võlaõigusseaduse (VÕS) § 907 alusel. Müügist laekus 353 673 krooni 35 senti (käibemaksuta), mille

arvel rahuldati kostja nõuded hageja vastu.

AS-il Hansapank on hageja pankrotimenetluses nõudeõigus 9 724 066 kroonile, millest 9 500 000

krooni on 18. juunil 2002 sõlmitud kommertspandilepingu kohaselt eesõigusnõue, seega on vara

üleandmine pankrotivõlgniku poolt kolmandatele isikutele vahetult enne pankrotimenetluse

algatamist pankrotivõlgniku võlausaldajate, eelkõige eesõigusnõuet omavate võlausaldajate huve

kahjustav. Tehing on PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 114 lg 1 alusel kehtetu.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 292 lg 3 kohaselt on tühine enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud

kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks.

Kostja väide, et pandiõigus tekkis kokkuleppe alusel, ei oma õiguslikku tähendust, kuna varem oli

juba seatud kommertspant ja AÕS § 281 lg 3 sätestab, et kui vallasasi on koormatud mitme

pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht pandiõiguse tekkimise ajaga. Vara müügil on

rikutud protseduurireegleid, mis on sätestatud AÕS § 294 lõigetes 1 ja 2 ning § 293 lõikes 1, kuna

vara müüdi avaliku enampakkumiseta ja võlgnikku ei ole pandieseme müügist teavitatud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja andis kostjale tagatiseks 23 pakki alumiiniumi valuplokkidena,

mille kogumass oli 22 700 kg, ja hageja oli kohustatud tasuma kostjale õigel ajal 18% käibemaksu,

mille kostja tasus hageja eest impordideklaratsioonidega tollivormistuste tegemisel. Hageja ei ole

tõendanud, et eelmärgitud vara on tema vara.

1. detsembril 2003 sõlmitud leping on vara vastutavale hoiule andmise leping ning tegemist on

hoiulepingu ühe alaliigi - laolepinguga. Kostja üheks põhitegevuseks ongi laoteenuse osutamine.

Hagejal ei olnud oma ladu, mistõttu ta vajas alumiiniumi hoiustamiseks kostja tolliladu. Alumiinium

tuli Venemaalt ja pärast töötlemist eksporditi Euroopasse. VÕS § 888 järgi peab hoiuleandja hoidjale

hüvitama hoidmisega tehtud kulud, mida hoidja asjaolude kohaselt võis pidada vajalikeks, ja VÕS

§ 897 sätestab kohustuse hoiustamise eest tasuda. VÕS § 907 lg 1 annab ladustatud asjale

pandiõiguse varem hoiuleandjaga sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevate nõuete

tagamiseks. Kokkulepe ei olnud suunatud hageja varasemate rahaliste kohustuste täitmise tagamisele.

Kostja tasus hageja eest tema kauba käibemaksu.

Viide PankrS § 110 lg-le 1 on põhjendamatu, kuna kostja ei olnud teadlik AS-i Hansapank

eesõigusnõudest. Seega ei teadnud kostja hoiulepingu sõlmimisel, et tehinguga kahjustatakse teiste

võlausaldajate huve. Kostjal puudus teave hageja majandusliku olukorra kohta ning ei olnud teada, et

tulevikus algatatakse hageja pankrotimenetlus. Ei saa eeldada, et alumiiniumikangid on

hageja/pantija vara, mis on omandatud pärast kommertspandikande tegemist.

PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks tehingud,

mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve. Vaidlustatud

tehing on küll sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist, kuid ei saa eeldada, et tehing kahjustaks

võlausaldajate huve. Täiendava tagatise andmine lisaks seadusjärgsele pandiõigusele ei ole käsitatav

tehinguna, mis kahjustas teiste võlausaldajate huve. Sisuliselt asendati üks seadusjärgne pandiese

teise pandiesemega ning teiste võlausaldajate huvide kahjustamine on välistatud, kui kohustuse

täitmine on tagatud pandiga.

Ekslik on hageja seisukoht, nagu oleks sama vara ehk vaidlusalune 22 776 kg alumiiniumikange

koormatud kommertspandiga. Kommertspandilepingus, mis on sõlmitud AS-i Hansapank ja hageja

vahel, on määratletud pandi ese, milleks on pantija vallasvara, mis kuulub pantijale pandikande

tegemise ajal või mille pantija omandab pärast pandikande tegemist, välja arvatud

kommertspandiseaduse (KomPS) § 2 lg-s 3 nimetatud vara, milleks muuhulgas on ka käsipant.

Kuivõrd kommertspandi esemeks ei saa olla vara, millele on seatud käsipant, ei oma tähtsust hageja

seisukoht, et ajaliselt varem tekkinud pandiõigus on eelistatum võrreldes hilisemaga. Pandiõiguse

konkurentsi ei saanud käsipandi ja kommertspandi puhul tekkida.

Pandieseme müügiõigus tekkis 14 päeva möödumisel 1. detsembri 2003. a kokkuleppe sõlmimisest.

Kauba võõrandamisel 23. detsembril 2003 eeldas kostja, et tegemist on hagejale kuuluva kaubaga.

Pandieseme müügil ei olnud olulisi rikkumisi, kuna tegemist oli spetsiifilise kaubaga. Pandieseme

müük etteteatamiseta on lubatud AÕS § 293 lg 2 kohaselt pärast müügiõiguse tekkimist ühe kuu

möödumisel ning AÕS § 294 lg 1 kohaselt võib pandieset müüa ka ilma avaliku enampakkumiseta,

kui kolmandatel isikutel ei ole õigusi panditud varale.

Lepingust ja seadusest tulenevate õiguste kasutamist ei saa pidada teiste võlausaldajate huvide

kahjustamiseks ning pandieseme müügist saadu arvel on sisuliselt tasaarvestatud kostja nõue hageja

vastu, mida ei välista põhimõtteliselt ei AÕS § 294 lg 3 ega ka pankrotiseadus ning VÕS § 186 lg 2.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. aprilli 2007. a otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks hageja ja kostja

1. detsembril 2003 sõlmitud täiendava tagatise ehk käsipandi andmise kokkuleppe. Maakohus mõistis

kostjalt välja hageja pankrotivarasse 431 151 krooni 33 senti ning riigituludesse riigilõivu 23 120

krooni.

PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110!114 sätestatud alustel kehtetuks

võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

Pooled sõlmisid 1. detsembril 2003 lepingu, mille alusel hageja paigutas 22 776 kg alumiiniumi

kostja lattu vastutavale hoiule lisatagatisena ja kostja võõrandas hagejale kuulunud

alumiiniumikangid 22. detsembril 2003. a AS-ile Inmeta 353 673 krooni 35 sendi (käibemaksuta)

eest. Hageja oli juba varasemast ajast kostjale võlgu.

Kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel

sissenõutavaks (kohtutoimiku lk 71-74), mis annab alust arvata, et kostja kiirustas vara

võõrandamisega, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimaliku pankroti algatamine,

sest hageja suhtes oli pankrotiavaldus esitatud juba 29. septembril 2003. a (kohtutoimiku lk 9).

Asjakohatu on kostja väide, nagu ei oleks hageja tõendanud, et vastutavale hoiule antud vara kuulus

hagejale. Poolte 1. detsembril 2003 sõlmitud täiendava tagatise andmise leping tuleb kehtetuks

tunnistada, kuna see sõlmiti vähem kui 1 kuu enne pankrotimenetluse algatamist ja vähem kui 5 kuud

enne pankroti väljakuulutamist ning see kahjustab vähemalt AS-i Hansapank kui ühe hageja

eesõigusnõudega võlausaldaja huve, sest viimasega oli hageja 18. juunil 2002. a sõlminud

kommertspandilepingu.

Dokumentaalne tõend pealkirjaga "Kinnitus kauba vastutavale hoiule andmise kohta" ongi oma sisult

vaidlustatav käsipandileping, mis on sõlmitud 1. detsembril 2003. Esitatud ei ole tõendeid, millest

nähtuks, et võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud.

Vaidlustatav tehing on sõlmitud vahetult enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja enne tema

pankroti väljakuulutamist ning PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab tehingu tagasivõitmise

üldised alused PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel.

Kuna 18. juunil 2002 hageja ja AS-i Hansapank vahel sõlmitud kommertspandileping on kantud

22. juulil 2002 kommertspandiregistrisse, s.o avalikku registrisse, pidi kostjale olema teada, et ta

võõrandas pandieseme AS-i Hansapank huve kahjustades. AS-il Hansapank on hageja

pankrotimenetluses eesõigusnõue PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel. Konkreetse aluse tagatise andmise

tagasivõitmiseks sätestab praegusel juhul PankrS § 114 lg 1 p 2.

Maakohus luges tõendatuks, et kostja on tagatiseks saadud käsipandi realiseerinud, ja mõistis kostjalt

PankrS § 119 lg-test 1 ja 3 juhindudes välja kehtetu tehingu alusel saadu väärtuse.

KomPS § 2 lg 3 järgi ei ulatuks kommertspant vaidlusalusele varale siis, kui käsipant oleks seatud

enne kommertspandilepingu sõlmimist. Praegusel juhul sõlmiti kommertspandileping aga enne

käsipandilepingut, seega ulatus see ka vaidlusalustele alumiiniumikangidele.

Avaldust nõude tasaarvestamiseks ei ole kostja teinud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause alusel uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus leidis, tuginedes TsMS § 436 lg-le 1, TsMS § 438 lg 1 esimesele lausele ja

TsMS § 442 lg-le 8, et maakohus ei ole täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid ning otsus on

vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata.

Maakohtu otsuses ei ole selge, kuidas on kohaldatud PankrS § 109 lg-t 1, § 110 lg 1 p 2 ja § 114 lg 1

p 2. Ringkonnakohus leidis, et PankrS § 114 on erinormiks sama seaduse § 110 suhtes ning viimast

tuleb kohaldada üksnes siis, kui tegemist ei ole tagatise andmisega, mille tagasivõitmise reeglid on

sätestatud PankrS §-s 114.

Maakohtu otsuse kohaselt annab konkreetse aluse vaidlusaluse tagatise tagasivõitmiseks

PankrS § 114 lg 1 p 2, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti

kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse

tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti

kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku

maksejõuetusest teadma. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110-114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab

võlausaldajate huve. Seega on PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel tagatise tagasivõitmise hagi rahuldamise

üheks eelduseks lisaks selles normis endas sätestatud eeldustele ka võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamine (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-43-07 ja 3-2-1-115-07).

Maakohus ei ole tuvastanud eespool nimetatud õigusnormi koosseisu elementidele vastavat faktiliste

asjaolude kogumit.

Maakohus märkis, et hageja oli juba varasemast ajast kostjale võlgu, ja samas, et kostja võõrandas

hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks. Kohustus ei

saa korraga olla varasemast ajast tekkinud võlg ja uus kohustus, mille täitmist ei saa veel nõuda.

Selgusetuks jääb, millist varasemat võlga on kohus silmas pidanud või milline nõue ei olnud kohtu

arvates muutunud sissenõutavaks. Maakohus ei ole tuvastanud, millise kohustuse tagamiseks

vaidlusalune tagatis seati ja seega, kas see seati tagatise seadmise ajaks juba tekkinud kohustuse

tagamiseks, nagu eeldab PankrS § 114 lg 1 p 2, või mitte.

Maakohus ei ole andnud hinnangut poolte 13. novembri 2003. a koostöölepingule (kohtutoimik,

lk 59-60, tõlge lk 61-62) ja 21. veebruari 2003. a lepingule, millega kostja on oma tagatise andmise

kohustust põhjendanud.

Maakohus ei tuvastanud, kas võlgnik oli vaidlusaluse tagatise andmise ajal maksejõuetu ning kas

tagatise saaja võlgniku maksejõuetusest teadis või pidi teadma.

Maakohtu otsus on vastuoluline võlausaldajate huvide kahjustamise osas ja ei ole mõistetav, mida

täpselt võlausaldajate huve kahjustavaks on peetud. Ainuüksi asjaolust, et võlgnikul oli ühe

võlausaldajaga sõlmitud kommertspandileping, ei saa järeldada, et vaidlusaluse tagatise andmisega

kahjustati võlausaldajate huve. Nii on PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud võlausaldajate huvide

kahjustamise all peetud silmas võlausaldajate ühisuse ja mitte ühe konkreetse võlausaldaja huvide

kahjustamist. Ebaõige on, et kostja pidi juba ainuüksi kommertspandiregistri avalikkuse tõttu olema

kommertspandist teadlik. Kommertspandiregistri puhul ei ole seaduses sätestatud põhimõtet, et keegi

ei või end vabandada registriandmete mitteteadmisega. Seega puudub seaduses sätestatud alus

eeldada, nagu peaks isik pandi saamisel kontrollima, kas vara ei ole juba panditud. Registriga

tutvumine ei ole otsene kohustus ja vallasasja õigusliku reþiimi puhul on määrav valdus. Õiguse

omandajal ei ole enne tehingut kohustust kommertspandiregistrit kontrollida ning käsipandiõiguse

heauskne omandamine on põhimõtteliselt võimalik (AÕS § 2821).

Kui on tegemist pandi andmisega, ei ole PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldatav. Maakohtu otsus ei sisalda

PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusi. Selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on PankrS § 109

lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamine. PankrS § 110 lg 2 kohaselt, kui tehing, mille

kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis

eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Selles

sättes on aga kehtestatud üksnes tehingu teise poole teadmise eeldus ning säte ei sisalda

võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend tsiviilasjas nr 3-

2-1-43-07). Hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada, et vaidlusaluse tehinguga on võlausaldajate huve

kahjustatud.

TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama muuhulgas hagi aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid ehk hagi alust. Nõudes tagatise andmise tagasivõitmist PankrS §-de 114 ja 110 alusel, on

hageja küll väitnud, et tagatis oli üle antud varasemate kohustuste täitmise tagamiseks, kuid ei ole

esile toonud, millal ja millisest alusest oli väidetav varaline kohustus tekkinud ning kui suure

kohustusega on tegemist. Ka ei sisalda hagiavaldus faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada muude

PankrS § 114 lg 1 p-s 2 märgitud eelduste täitmist, näiteks, et võlgnik ei olnud tagatise andmiseks

kohustatud. PankrS § 110 lg-s 2 sätestatut valesti tõlgendades leidis hageja, et vaidlusalusel juhul

tuleb eeldada, et tagatise andmisega kahjustas võlgnik võlausaldajate huve. Sellest tulenevalt ei

pidanud hageja vajalikuks ka esile tuua neid fakte, millest selle tehinguga võlausaldajate huvide

kahjustamist võiks järeldada. Nende faktiliste asjaolude ebapiisavus, millega hagi põhjendatakse,

oleks alus hagi rahuldamata jätmisele. Maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu hagi aluseks oleva

faktikogumi ebapiisavusele ega teinud talle ettepanekut seda täpsustada, kuigi see kohustus tuleneb

TsMS § 392 lg 1 p-dest 1 ja 3. TsMS § 392 lg 3 võimaldab nõuda kohtul menetlusosalistelt selgitusi

ja küsitleda pooli, § 398 lg 1 võimaldab selleks pidada eelistungina korraldava kohtuistungi.

Maakohus ei ole neid võimalusi kasutanud. Hagi rahuldamata jätmine oleks, ilma et hageja

tähelepanu oleks juhitud asjas oluliste faktiliste asjaolude esiletoomise vajadusele ja hagejale oleks

selleks pakutud võimalust, tema suhtes ebaõiglane.

Menetluskulud tuleb ringkonnakohtu otsuse kohaselt poolte vahel jaotada vaidluse uue sisulise

läbivaatamise tulemuse kohaselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samas palub hageja jätta uue

otsusega jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus

menetlusnormi, mis viis asjas ebaõige lahendini.

Ringkonnakohus kohaldas valesti PankrS § 109 lg-t 1, kitsendades võlausaldajate huvide

kahjustamise mõistet nii, et tagasivõitmiseks tuleb tuvastada võlausaldajate ühisuse huvide

kahjustamine. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et kommertspandiregistri kannetel ei ole

kolmandate isikute suhtes kohustuslikku tähendust.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et pandi andmise korral on PankrS § 110

kohaldamine välistatud. Ringkonnakohus on vääralt tuvastanud PankrS § 114 lg 1 p 2 kohaldamise

eelduseks olevaid asjaolusid.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, ületades apellatsioonkaebuse piire ja hinnates maakohtu

seisukohta küsimuses, kas tagatud kohustus oli tekkinud enne tagatise andmist.

7. Kostja leiab, et ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud

menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt

tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb

TsMS § 692 lg 2 kohaselt rahuldamata.

9. Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt alates 1. jaanuarist 2004. a kehtivat pankrotiseadust ning

jätnud tähelepanu pööramata olulistele õiguslikele probleemidele.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

hageja kui pantija ja AS Hansapank kui pandipidaja sõlmisid 18. juunil 2002 notariaalse

kommertspandi seadmise lepingu, mille esemeks oli lepingu punkti 1.1 järgi kogu hageja vallasvara,

mis kuulus talle pandikande tegemise ajal või mille ta omandab pärast pandikande tegemist, välja

arvatud kommertspandiseaduse § 2 lg-s 3 nimetatud vara;

1. detsembril 2003. a on hageja ja kostja sõlminud lepingu, milles sisaldub kinnitus, et hageja andis

kostja vastutavale hoiule koorma alumiiniumi valuplokke. Selle eesmärgiks oli anda kostjale

lisatagatis hageja kohustuste täitmiseks.

10. Kolleegium leiab, et asja uuel menetlemisel tuleb kohtutel esmalt võtta seisukoht, millist liiki

tagatist pooled 1. detsembri 2003. a lepinguga seada soovisid: kas AÕS §-s 281 sätestatud käsipanti

või üksnes kinnitada hoidja seadusjärgset pandiõigust VÕS § 907 järgi.

Nimetatud leping sisaldab ka kokkulepet, et alumiinium läheb üle kostja omandisse, kui arveid ei

tasuta nendel märgitud lõppkuupäevast 14 päeva möödumisel. AÕS § 292 lg 3 kohaselt on tühine

enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja

pandiga tagatud nõude rahuldamiseks.

Tehingu ühe osa tühisus ei too aga TsÜS § 85 järgi tingimata kaasa kogu tehingu tühisust. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kohtul kõigepealt välja selgitada, kas pooled oleksid lisatagatise andmise

kokkuleppe sõlminud ka ilma kostjale sellist õigust andmata. Kolleegium leiab, et asja materjalid

lubavad oletada, et hageja ja kostja oleksid sõlminud tagatise andmise lepingu ka alumiiniumi kostja

omandisse ülemineku kokkuleppeta.

11. Hageja ja kostja kokkulepe tagatise andmise kohta on sõlmitud 1. detsembril 2003. Kolleegium

kordab oma 2. juuni 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 ja 3. oktoobri 2006. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06 väljendatud seisukohta, et pankrotimenetluses tuleb tagasivõitmise

alustena kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega

tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb asjas kohaldada enne 1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseadust

(varasem PankrS).

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist siis, kui

kahjustatakse võlausaldajate ühisuse, mitte aga ühe konkreetse võlausaldaja huve. Kolleegium

märgib, et ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide

kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning

seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise

hindamisel arvestada nii varasema PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.

12. Varasema PankrS § 48 kohaselt võis kohus tunnistada kehtetuks pandilepingu sõltumata sellest,

kas võlgnik pandi seadmisega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui pant seati pärast 10 päeva möödumist võla

tekkimisest ja pankrotiseaduse § 48 p-des 1-3 nimetatud tähtaja jooksul. Seega tuleb asja uuel

läbivaatamisel tuvastada, millal tekkis hagejal võlg kostja ees, kas ja millal seati pant ja kas seda tehti

ühel eelnimetatud tähtaegadest.

Kolleegium leiab, et varasema PankrS § 48 eesmärgiks oli kehtestada pandilepingu tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamise täiendavad alused lisaks tagasivõitmise üldalustele. Eelkõige ei

omanud pandilepingu kehtetuks tunnistamisel varasema PankrS § 48 järgi tähtsust võlgniku poolt

teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine ega pandipidaja teadlikkus võlausaldajate huvide

kahjustamisest. Sellest ei järeldu aga, et täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel

ei saa pandilepingut tagasi võita üldalustel. Seega, kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude

puudumisel kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 48 järgi, on võimalik pandilepingut

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 43 alusel. Kolleegium märgib, et sama

järelduse võib teha kehtiva PankrS §-dest 114 ning 110.

13. Kolleegium leiab, et seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei

ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on

poolevaheline pandileping. Seadusjärgne pandiõigus ei teki aga pandilepingu alusel.

Kolleegium märgib, et tagatise tagasivõitmine kehtiva pankrotiseaduse § 114 mõttes ei eelda aga

tagatise andmise tehingulist alust, ning kordab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a

otsuses nr 3-2-1-115-07 väljendatud seisukohta, et mitte alati ei pea kohus tagasivõitmiseks

tunnistama kehtetuks tehingut. PankrS § 114 järgi seadusjärgse pandiõiguse tagasivõitmisel

tunnistatakse kehtetuks toiming. Tagasivõidetav toiming tähendab siinjuures võlgniku tahtel

põhinevat tegevust, mis toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed ja kahjustab võlausaldajate huve.

Seega saab VÕS §-s 907 sätestatud pandiõiguse korral PankrS §-s 114 sätestatud alustel kehtetuks

tunnistada asjade ladustamise. Selle tagajärjeks on, et nendele asjadele ei ole hoidjal pandiõigust.

Kohtupraktika ühtlustamise huvides lisab kolleegium, et kehtiva pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel

tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei

olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, või 2) kui võlgnik oli tagatise

andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega

sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu.

14. Varasemas pankrotiseaduses reguleeris § 42 lg 2 tagasivõitmise tagajärgi tagasivõidetud tehingu

teise poole suhtes, kellel tehingu järgi saadud vara alles ei ole. Selle sätte kohaselt, kui tehingu teisel

poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles, võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks

tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist. Erinevalt kehtiva PankrS § 119 lg-st 3 ei teki seega küsimust

sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve