3-3-1-53-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-53-08

Määruse kuupäev

23. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ahto Edovaldi (Edovald), Jaan Marmori (Marmor), Urmas

Lõivu (Lõiv), Lembit Teesalu, Ilona Arusoo, Tiit Uukkivi, Aliide

Almiku (Almik), Koidu Vellamaa, Lilian Heina (Hein), Helen

Kiisi (Kiis), Karin Leppiku (Leppik), Kristi Krämani (Kräman),

Liina Toominga (Tooming), Pille Lepiku (Lepik), Hedi Laursoo,

Silja Moiki (Moik), Irina Grebennikova, Radne Kaalu (Kaal),

Helle Randmäe, Kairi Kriiska, Inna Ivaski (Ivask), Liisi Straussi

(Strauss), Kristo Tauli (Taul), Gert Suurkuuse (Suurkuusk),

Gabriela Ufferti (Uffert), Sirli Uibopuu, Marina Nõmme

(Nõmm), Maile Tasa, Triinu Sillamaa, Meelis Toometi (Toomet),

Kaja Rodi, Anu Aaspõllu, Hillar Valgu (Valk) ja Kaido Peetsalu

kaebused nende 31. detsembril 2007 teenistusest vabastamise

eest avaliku teenistuse seaduse § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise

väljamõistmise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a määrus haldusasjas

nr 3-07-2584

Menetluse alus Riigikohtus

Ahto Edovaldi jt määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ahto Edovaldi, Jaan Marmori, Urmas Lõivu, Lembit Teesalu, Ilona Arusoo, Tiit

Uukkivi, Aliide Almiku, Koidu Vellamaa, Lilian Heina, Helen Kiisi, Karin Leppiku, Kristi

Krämani, Liina Toominga, Pille Lepiku, Hedi Laursoo, Silja Moiki, Irina Grebennikova, Radne

Kaalu, Helle Randmäe, Kairi Kriiska, Inna Ivaski, Liisi Straussi, Kristo Tauli, Gert Suurkuuse,

Gabriela Ufferti, Sirli Uibopuu, Marina Nõmme, Maile Tasa, Triinu Sillamaa, Meelis Toometi,

Kaja Rodi, Anu Aaspõllu, Hillar Valgu ja Kaido Peetsalu määruskaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a määrus haldusasjas nr 3-07-2584 ning

saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseiseaduse, Vabariigi Valitsuse seaduse, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende

lähteainete seaduse, politseiteenistuse seaduse ja kohtuekspertiisiseaduse muutmise seaduse §-ga 5

täiendati kohtuekspertiisiseadust (KES) §-ga 30¹, mille alusel lõpetati alates 1. jaanuarist 2008

Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva valitsusasutuse Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika

Keskuse (KEKK) tegevus ning selle asutuse ülesanded, õigused, kohustused, riigivara ja asjaajamine

anti üle Justiitsministeeriumi hallatavale riigiasutusele, Eesti Kohtuarstlikule Ekspertiisibüroole

(EKEB, nüüdne Eesti Kohtuekspertiisi Instituut). Kohtuekspertiisiseadust täiendati §-ga 30², mille 1.

lõike kohaselt tuli hiljemalt 15. novembriks 2007 teatada Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse

ametnikele KEKK tegevuse lõpetamisest ja teha neile kirjalik ettepanek sõlmida pakutavatel

tingimustel Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibürooga tööleping. KES § 30² lg 4 nägi ette, et töölepingu

sõlmimiseks nõusoleku andnud töötajale ei maksta tema teenistusest vabastamisel avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitist.

2. Kaebuse esitajad palusid halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada KES § 30² lg 4 põhiseadusega

vastuolus olevaks ning kohustada Eesti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistikakeskust või selle

õigusjärglast määrama ja maksma teenistusest 31. detsembril 2007 vabastatud ametnikele ATS § 131

lg-s 1 ettenähtud hüvitist. Kaebajad leidsid, et vabastatud ametnikud ei ole töötajad, mistõttu nende

suhtes ei ole KES § 30² lg 4 kohaldatav. KES § 30² lg 4 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12

ja 29. Seadusandja on seadnud riigi majandus- ja haldushuvi põhjendamatult esikohale, võrreldes

ametnikele varem loodud hüvede ja tagatistega. Kaebajaid on võrreldes teiste ametnikega

põhjendamatult koheldud erinevalt. Isikud, kes KEKK likvideerimisel ei andnud tähtaegselt

nõusolekut töölepingu sõlmimiseks EKEB-ga, kuid asusid pärast teenistusest vabastamist hiljem

ikkagi samasse asutusse tööle, on kaebajatega võrreldes paremas olukorras. Erinevaks kohtlemiseks

puudub mõistlik põhjus. Samuti piiravad KES § 30² lg-d 3 ja 4 koosmõjus põhjendamatult ja

ebaproportsionaalselt PS §-st 29 tulenevat töökoha valiku vabadust. ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud

hüvitise maksmine ei saa sõltuda ametniku edasisest tööleasumisest. KEKK ametnike ja EKEB

töötajate näol oli tegemist spetsiifilise valdkonna spetsialistidega, kellel oli raskendatud asuda

erialasele tööle mujale kui ühendatud ekspertiisiasutusse, mistõttu oli vähemalt osa KEKK

ametnikest asetatud sundolukorda, kus erialase töö säilimise nimel tuli neil loobuda ATS § 131 lg-

ga 1 ette nähtud hüvitisest. Avaliku teenistuse seaduse § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise eesmärgiks on

korvata lisaks töökoha kaotamisele ka ametnikustaatusest tulenevate hüvede kaotamist, mida KES

üleminekusätted ammendavalt ei kompenseeri.

3. Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt on KES § 30² lg 4 sõnastuses tegemist ilmselge ebatäpsusega, mis ei muuda sätte olemust ja

suunatust KEKK-s ametis olnud teenistujatele. Eeltoodud säte on erisätteks ATS §-s 131 sätestatud

hüvitise tasumise regulatsioonist ning selle kehtestamine on mõistlik, sest vaidlusalustel

ametikohtadel töötamine ei eelda täidesaatva riigivõimu ülesannete täitmist ja kehtestatud

regulatsioon järgib Eesti avaliku teenistuse üldist dünaamikat. Sisuliselt sarnaneb KES §-st 30²

tulenev teenistussuhte lõpetamise regulatsioon töölepinguseaduse (TLS) §-s 76 sätestatud töölepingu

lõpetamisega poolte kokkuleppel. Kokkuleppe sisuks on ametniku loobumine ATS §-s 131 ettenähtud

hüvitisest ning avaliku võimu kohustus tagada ametnikule töö jätkumine töölepingu alusel EKEB-s.

KES § 30² on proportsionaalne ja seetõttu kooskõlas PS §-ga 11, kuna see regulatsioon ei võtnud

üheltki KEKK ametnikult võimalust saada teenistussuhte lõpetamisel ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud

hüvitist. Hüvitise saamise võimaluse minetasid ametnikud omal algatusel, pidades ilmselt tol ajal

enda jaoks rahalise hüvitise saamisest suuremaks väärtuseks senise töö jätkumist. Kui kaebuse

esitajad oleksid saanud jätkata senist tööd töölepingu alusel ning samas saanud ATS § 131 lg-s 1

sätestatud hüvitist, oleks see sisuliselt käsitatav alusetu rikastumisena riigi arvel, kuivõrd hüve, mille

kahjustamist hüvitisega kompenseeritakse, sisuliselt ei kahjustatud. ATS § 131 lg-s 1 sätestatud

hüvitise põhieesmärgiks on ametniku teenistusest vabastamisel kompenseerida isikutele sissetuleku

kaotust, mitte avaliku teenistuse seaduses sätestatud hüvede kaotamist. Pealegi nähti KEKK-st

ühendatud ekspertiisiasutusse tööle asunud isikutele võrreldes teiste ühendatud ekspertiisiasutuste

töötajatega ette erisoodustused (KES § 30² lg 2). KES § 30² lg 4 on kooskõlas põhiseaduse §-ga 12.

KES § 30² alusel vabastatud ametnikud ning isikud, kes ei nõustunud asuma töölepingu alusel tööle

EKEB-s, ei ole võrreldavad isikutegrupid ning nende erinev kohtlemine on põhjendatud. KEKK

ametnikud, kes ei nõustunud sõlmima pakutavatel tingimustel Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibürooga

töölepingut, kaotasid KEKK likvideerimisel töö, mida kompenseeriti ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud

hüvitise maksmisega. Võrrelda saab endisi KEKK ametnikke, kes nõustusid jätkama tööd EKEB-s,

ning teisi ühendatud ekspertiisiasutuse töötajaid. Need isikud töötavad samas asutuses ja teevad sama

tööd, mistõttu on tegemist võrreldavate isikutegruppidega. Kui teenistusest vabastamisel oleks

töölepingu sõlmimiseks nõusoleku andnud ametnikele makstud ka ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud

hüvitist, siis oleks nendele isikutele KES-s ette nähtud soodsamate töötingimuste kohaldamine

põhjendamatu ning vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

KES § 30² lg 4 on kooskõlas elukutse ja töökoha valiku vabadusega. Põhiseadus kaitseb igaüht selle

eest, et teda ei sunnitaks valima soovimatut elukutset, asuma soovimatule tegevusalale või töökohale

ning nõuab, et isikuid koheldakse elukutse, tegevusala ja töökoha valikul võrdselt. Kaebajate õigused

vabale eneseteostusele ning töökoha valimisele hoopis laienesid, kuna neile ei kohaldu avaliku

teenistuse seadusest tulenevad piirangud (nt tulundusühenduse alaliselt tegutseva juht- või

kontrollorganisse kuulumise ja ettevõtluses osalemise keeld, majanduslike huvide deklareerimise

kohustus, piiratud võimalus töötada teisel töökohal).

4. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses palusid kaebuse esitajad tühistada Tallinna

Halduskohtu 31. märtsi 2008. a otsuse ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldataks. Kaebajad

taotlesid KES § 30² lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning asja lahendamisel selle

kohaldamata jätmist. Kaebuse esitajad jäid halduskohtus esitatud seiskohtade juurde, leides, et ükski

halduskohtu seisukohtadest ei anna alust lugeda KES § 30² lg-t 4 põhiseadusega kooskõlas olevaks.

Halduskohus on sisuliselt jätnud vastamata kaebuse esitaja väidetele, et riik on tööandjana lubamatul

viisil asunud piirama ametnike põhiseaduslikke ja teistest õigusaktidest tulenevaid õiguseid, eelkõige

õigust saada teenistussuhte lõpetamisel seaduses ettenähtud hüvitist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a määrusega apellatsioonkaebus tagastati. Kohus asus

seisukohale, et kuna kohustamisnõude rahuldamise välistab otseselt seadusesäte, mille

põhiseaduspärasuses puudub ringkonnakohtul kahtlus, ei saa kaebus kuuluda rahuldamisele, mistõttu

tuleb kaebus HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel tagastada. Kaebajatel puudub halduskohtusse pöördumise

õigus, sest neil ei ole ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise saamise õigust. Üheselt on mõistetav, et

KES § 30² lg 4 eesmärgiks oli välistada KEKK tegevuse lõpetamisel ATS § 131 lg-s 1 sätestatud

hüvitise maksmine neile KEKK ametnikele, kes tähtaegselt nõustusid töölepingu sõlmimisega,

vaatamata sellele, et KES § 30² lg-s 4 sõnastuses oli kasutatud "ametniku" asemel sõna "töötaja".

Kaebajad on sätte tõlgendamisel põhjendamatult lähtunud üksnes grammatilisest tõlgendusest ning

jätnud kõrvale muud tõlgendamismeetodid. Teenistussuhte lõpetamine ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud

hüvitist maksmata oli võimalik üksnes ametnike endi nõusolekul. EKEB-s tööle asunud KEKK

ametnikele ei olnud vaja kompenseerida ametiasutuse likvideerimisest tulenevalt ametikoha kaotust,

kuna nad võtsid ise vastu pakkumise jätkata samasisulist tööd töölepingu alusel neile pakutud

tingimustel, mis hõlmasid ka teatud mahus avalikus teenistuses omandatud õiguste säilimist, kuid

välistasid ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitise maksmise. Ka juhul, kui ametnik annab nõusoleku

asuda teisele ametikohale, kus palk väheneb või lisanduvad uued tööülesanded, ei näe ATS

regulatsioon ette hüvitise maksmist. Hüvitise eesmärgiks ei ole kompenseerida mitte igat avalikus

teenistuses ettenähtud hüve kaotamist, vaid üksnes ametikoha ja töö kaotust laiemalt. Lisaks tuleb

arvestada, et ametnike sotsiaalsed garantiid on muu hulgas ette nähtud selleks, et tasakaalustada

avaliku teenistuse seadusega ettenähtud tegevuspiiranguid. Alles töö lõppemise korral eeldatakse, et

ametnikule kaasnevad teenistuskoha kaotusega senises elukorralduses sellised ebamugavused, mille

tööandja peab hüvitama.

Vastuolulised on halduskohtu seisukohad osas, kus kohus võrdles KEKK ametist lahkunud ja

samaaegselt töölepingu sõlminud isikuid ülejäänud KEKK-st lahkunud isikutega, kes said ATS § 131

lg 1 alusel hüvitist. Halduskohus on otsuses leidnud, et neid isikuid koheldi võrdselt, kuid teisalt

sedastanud, et nende isikute puhul ei ole tegemist võrreldavate gruppidega ja nende erinev

kohtlemine oli põhjendatud. Antud asjaolud ei mõjuta aga apellatsioonkaebuse eduväljavaateid.

KEKK ametnikud, kes nõustusid jätkama tööd ühendatud ekspertiisiasutuses töölepingu alusel ning

need ametnikud, kes sõlmisid tööturul konkureerides hiljem instituudiga töölepingu ja kellele maksti

seetõttu ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitist, ei ole võrreldavad grupid. Apellantidele anti erinevalt

ATS § 131 lg 1 hüvitise saanud KEKK ametnikest turvaline võimalus oma sisulist tööd pakutud

tingimustel jätkata. Hüvitist saanud endistel KEKK ametnikel sellist võimalust ei olnud ning

instituuti hiljem tööle asudes puudus neil õigus nõuda apellantidega sarnaste KES §-st 30² tulenevate

soodustustega töölepingu sõlmimist. Seetõttu ei ole apellandid ning hüvitist saanud, kuid hiljem

ühendatud ekspertiisiasutusse tööle asunud endised KEKK ametnikud sarnases olukorras ja nende

erinev kohtlemine on põhjendatud. Seega ei ole KES § 30² lg 4 vastuolus põhiseaduse §-dega 11 ja

12. KES § 30² lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse § 29 lg-ga 1. Konkreetse isiku töökoha valiku

piiramisega on tegemist eelkõige siis, kui töökohale asumiseks on seatud kvalifikatsiooni-, keele-,

vanuse- või muid taolisi nõudeid. KES § 30² lg 4 selliseid piiranguid ei sisalda, sest ei seadnud

apellantidele põhjendamatuid takistusi tööle asumiseks ühendatud ekspertiisiasutusse ega kuhugi

mujale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Esitatud määruskaebuses paluvad kaebajad tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a

määruse ning saata asi menetluse jätkamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebajad rõhutavad, et kui

eeldada kaebuse esitajate põhiväite (KES § 30² lg 4 on põhiseadusega vastuolus ning asja

lahendamisel mittekohaldatav) õigsust, siis tuleks kaebus rahuldada. Ringkonnakohus on lahendanud

apellatsioonkaebuse sisuliselt, analüüsides apellatsioonkaebuse väidete õiguspärasust.

Määruskaebuse esitajad leiavad, et kui vaidluse sisuks on teatud normi põhiseaduspärasus, siis saaks

HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel apellatsioonkaebuse tagastada vaid eeldusel, et õigeks tuleb lugeda

apellandi väide põhiseadusevastasuse kohta. HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel koostatud määrus ei saa olla

kohtuotsusega sisuliselt sarnane lahend, sest selle vaidlustamine on oluliselt piiratum kui

kassatsioonkaebuse korral ning ringkonnakohtul puudub eeltoodud sätte alusel tagastamise määruse

koostamisel kohustus vastata kõigile apellatsioonkaebuses väljendatud põhjendustele. Kaebajad jäid

kõigi esialgses kaebuses ja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohtade juurde.

Kuigi halduskohus pidas õigemaks menetleda asja individuaalkaebustena, ei saa see asjaolu tuua

kaebajatele kaasa kautsjoni tasumisel raskemat olukorda, võrreldes sellise kaebuse menetlemisega,

nagu esialgselt halduskohtule esitati, mistõttu on piisav tasuda määruskaebuse esitamisel kautsjon

summas 400 krooni. Alternatiivselt taotlesid kaebuse esitajad endi vabastamist kautsjoni tasumisest

viisil, et ühise määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda üks kautsjon.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kaebuse esitajad leidsid, et vastustaja on jätnud põhjendamatult KEKK endiste ametnike, kes

nõustusid töölepingu alusel asuma tööle ühendatud ekspertiisiasutuses, teenistusest vabastamisel

määramata ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise ning esitasid kohtule hüvitise väljamõistmise nõude.

Samuti palusid kaebajad kohtul tunnistada KES § 30² lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta

eeltoodud norm asja lahendamisel kohaldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebajatel

puudub HKMS §-st 7 tulenev kaebeõigus, sest neil ei ole ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise

saamise õigust ning tagastas apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel.

8. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegium leidis asja nr 3-3-1-9-08

lahendamisel, et HKMS § 33 lg 3 p-i 5 tuleb tõlgendada kitsendavalt, st selle sättega hõlmatakse vaid

juhud, kus isikul ilmselgelt puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Kui kohus möönab kaebuses

toodud asjaoludel kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust, siis on ta kohustatud asja sisuliselt

menetlema.

ATS § 160 sätestab, et ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lõikes 1 sätestatud

ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud

käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Käesolevas asjas on kaebajad

esitanud kohustamiskaebuse, milles paluvad kohut kohustada Eesti Kohtuekspertiisi ja

Kriminalistikakeskust või selle õigusjärglast määrama ja maksma teenistusest 31. detsembril 2007

vabastatud ametnikele ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitist. Vaidlust ei ole selles, et KEKK ei

määranud ametnike teenistusest vabastamise käskkirjades makstavat hüvitist, mis on tõlgendatav

hüvitise määramisest ja maksmisest keeldumisena. Seega peavad kaebajad subjektiivse õiguse

rikkumiseks hüvitise määramata ja maksmata jätmist. Õige on määruskaebuste esitajate seisukoht, et

kui eeldada kaebuse esitajate põhiväite (KES § 30² lg 4 vastuolu põhiseadusega) õigsust, tuleks

kaebuse lahendamisel lähtuda ATS § 131 lg-s 1 sätestatust ning kontrollida selle sätte kohaldamise

eelduste täitmist. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei saanud asuda tagastamise määruses

kontrollima KES § 30² lg 4 põhiseadusele vastavust. Sisuliselt on kohus andnud hinnangu sellele,

milline õigusnorm kuulub asjas kohaldamisele, millega on kohus asunud lahendama

apellatsioonkaebust ja käsitlema kaebajate sisulisi väiteid halduskohtu otsuse ebaõigsuse osas. Kohus

saab materiaalõiguse normi põhiseadusele vastavust kontrollida sarnaselt haldusakti või toimingu

õiguspärasuse sisulise kontrolliga ainult kohtuotsuses.

9. Määruskaebuse esitajad leidsid, et kuigi kohtud on asja menetlenud individuaalkaebustena, ei saa

see asjaolu tuua kaebajatele kaasa kautsjoni tasumisel raskemat olukorda, võrreldes sellise kaebuse

menetlemisega, nagu esialgselt halduskohtule esitati. Seetõttu on piisav tasuda määruskaebuse

esitamisel kautsjon summas 400 krooni.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Halduskohtule esitas esialgse kaebuse oma liikmete huvides

Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit (ROTAL). Kohus võttis asja menetlusse

individuaalkaebustena ning liitis need üheks asjaks. Menetlusse võtmise määrus

halduskohtumenetluse seaduse kohaselt edasikaevatav ei ole. Apellatsioonkaebuses ei ole ROTAL

ega kaebajatena käsitatud 34 endist KEKK ametnikku kaebeõiguse osas vastuväidet esitanud,

mistõttu on kaebajaks just konkreetsed ametnikud, mitte ROTAL. Kuigi ühiselt vormistatud kaebuse

põhjendused ja nõuded kattuvad, tuleb esitatud kaebusi lähtudes HKMS § 10 lg-st 7 käsitleda

menetluslikult eraldi kaebustena, mistõttu tuli iga individuaalse kaebuse eest tasuda ka eraldi

kautsjon.

Põhjendatud ei ole ka kautsjoni tasumisest vabastamine viisil, et ühise määruskaebuse esitamisel

tasutaks üks kautsjon. HKMS § 91 lg 2 kohaselt on võimalik isikut tema taotluse alusel vabastada

kautsjoni tasumisest. Kautsjoni tasumisest vabastamise eraldi aluseid seadus ei sätesta. Analoogia

korras tuleb aluseks võtta HKMS § 91 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt vabastatakse isik riigilõivu

tasumisest juhul, kui isik on maksejõuetu. Kolleegium on rõhutanud, et kautsjoni tasumisest

vabastamise eesmärgiks on vajadus kaitsta isikute seadusest tulenevat edasikaebeõigust ka juhtudel,

kui nende majanduslik olukord seda takistab (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2002. a

määrus asjas nr 3-3-1-74-02). Kaebajad pole esitanud tõendeid enda maksejõuetuse kohta, mistõttu ei

ole põhjendatud kaebajate vabastamine kautsjoni tasumisest.

10. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a määruse

haldusasjas nr 3-07-2584 ning saadab asja menetluse jätkamiseks samale ringkonnakohtule. Tasutud

kautsjonid summas 13 600 krooni tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann