3-2-1-85-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-85-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

K. P hagi K. L ja R. L vastu kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-3847

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. P kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. P (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja P. P,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kostja K. L (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja R. L (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-3847 osas,

millega jäeti rahuldamata K. P hagi K. L ja R. L vastu mittevaralise kahju rahaliseks

hüvitamiseks, ning osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le K. P kassatsioonkaebuselt 14. mail 2008

tasutud kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. P esitas 23. veebruaril 2006 Harju Maakohtule hagi K. L ja R. L (edaspidi kostjad) vastu oma

alaealisele tütrele K. P kehavigastuste tekitamisega põhjustatud varalise kahju hüvitamiseks, paludes

kostjatelt välja mõista kokku 82 171 krooni. Menetluse käigus täiendas P. P nõuet ja palus kostjatelt

välja mõista ka rahalise hüvitise mittevaralise kahju tekitamise eest.

K. P (edaspidi hageja) esitas 10. mail 2007 Harju Maakohtule hagi, paludes kostjatelt välja mõista

varalise kahju eest hüvitise 164 050 krooni. Alternatiivse nõudena palus hageja tuvastada varalise

kahju tekkimise tulevikus ja otsustada hüvitise suurus hiljem. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt

tema kasuks välja mittevaralise kahju eest rahaline hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja palus liita

tema hagi ühisesse menetlusse P. P hagiga. Maakohtu 8. oktoobri 2007. a istungil loobus P. P oma

hagist ja palus menetluse selles osas lõpetada. Maakohus lõpetas 30. oktoobri 2007. a määrusega P. P

hagi menetluse ja jätkas K. P hagi menetlemist.

2. Hagiavalduse kohaselt ründas kostjatele kuuluv kaukaasia lambakoer 19. juulil 2003 hagejat, kes

oli sel ajal 7-aastane. Sündmus toimus õhtul kella 17.00 paiku kostjate elukoha juures õues. Kostjate

korteri ukse avamisel pääses koer tänavale, ründas seal olnud hagejat ja pures teda. Koera rünne on

tõendatud politsei koostatud väärteomenetluse materjalidega. Kostjat K. Liivamäge kui

koeraomanikku on karistatud rahatrahviga.

Ründe tagajärjel viibis hageja 10 päeva haiglaravil, sellest suurema osa intensiivravipalatis. Hagejale

tehti operatsioon - mõlema õla ja alajäseme haavade revisioon ja õmblused, vasemal õlavarrel olevale

rebitud servadega haavale tehti pärast õmblust dreenimine. Hageja oli järgnevatel päevadel ðokis,

kartis silmi sulgeda. Ta kartis arste ja õdesid ligi lasta, kuna nende puudutused tekitasid talle suurt

valu. Kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mistõttu hagejale tehti uus operatsioon. See

põhjustas lisavalu, kannatusi ja läbielamisi. Tõhusa ravi tulemusel kirjutati hageja 29. juulil 2003

ambulatoorsele ravile. 24. juulil 2003 vaatas hageja läbi Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja-

Eesti osakonna kohtuarst-ekspert H. Pallo, kes koostas leitu kohta ekspertiisiakti nr 1181. Hageja

raviarst diagnoosis 18. veebruaril 2004 hagejal koera hammustuse tagajärjel õlavarre ja küünarliigese

piirkonnas rebimisarme-kelloide, mille tagajärjel on tüsistusena tekkinud reflektoorsest pingest

väljendatud rühihäired lülisamba rinnaosas. Raviarst suunas hagejat korduvalt ravivõimlemisse ja

raviujumisse lihaste ning kudede taastamiseks, rühi korrigeerimiseks ja psüühika stabiliseerimiseks.

Hageja kehal on säilinud koledad liigliha armid (kelloidid) ja psüühikas on märgata kõrvalekaldeid.

Hagejat seadusliku esindajana esindanud lapsevanem P. P leidis, et hagejale on vajalik teha plastiline

operatsioon, et arme korrigeerida. 11. juunil 2004 diagnoosis Ars Medica OÜ plastikakirurg hagejal

status post trauma ja cicatrixix multi post mors`i ning esitas ka ravisoovitused. 11. novembril 2004

vaatas hageja läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Kirurgiakliiniku üldkirurgia ja plastikakirurgia osakonna

arst, kes esitas ka arvamuse, et plastiliste operatsioonide maksumuseks on 76 900 krooni. Arstide

arvates vajaks hageja armide korrektsiooniks konservatiivset ravi ning plastilisi operatsioone

üldnarkoosis. Kuivõrd armid takistavad osaliselt hageja jäsemete liikuvust, on võimalik, et

haigekassa hüvitab operatsioonid osaliselt. Plastika- ja veresoonkonna kirurgi dr O. Vasara

19. jaanuaril 2007 antud kirjaliku eksperdiarvamuse järgi kulub operatsioonideks ja raviks kokku

91 000-96 500 krooni, kuid operatsioonide tegemisega tuleks oodata hageja täisealiseks saamiseni.

Koera hammustuse ja puremise tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamiseks tuleks kostjatelt välja

mõista hageja esindaja kulutused 5271 krooni (ujumine, elektriravi ja ravimid); tulevikus tehtavad

arme korrigeerivad operatsioonid, sh haiglaravi ja vajalikud järelravi kulud 164 050 krooni, s.o

2006. a hinnatud operatsioonide maksumus 91 000-96 500 krooni, lähtudes sellest, et operatsioone

oleks soovitatav teha 7 aasta pärast (iga aasta kohta hindade kallinemine umbes 10%). Alternatiivselt

palus hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 7 alusel tuvastada kahju tekkimine ja jätta selle suurus

kindlaks määramata.

Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvesse võtta seda, et hagejale tehti haiglasse jõudes

üldnarkoosis mitmeid tunde väldanud operatsioon, hiljem viibis ta intensiivravi palatis. Toibumise

järel oli ta päevi ðokis, kannatas valu operatsioonide, haavade sidumise ja hooldamise tõttu, kartis

meditsiinipersonali, kelle puudutused tekitasid valu. Kuumade ilmade tõttu tekkisid haavade

põletikunähud, mis tingis uue narkoosis tehtava operatsiooni ja veelgi valu ning läbielamisi. Hageja

pidi veetma peaaegu terve kuu voodis. Tänavale minnes kartis ta igat koera, samuti kartis ta

haiglariietes inimesi. Hageja peab pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Kehavigastustest jäid armid,

mida hageja häbeneb - ta ei soovi kanda riideid, mis arme paljastavad. Hagejal esinevad probleemid

koolis kehalise kasvatuse tundides riietumisel, ta ei soovi käia rannas ja ujumas, tunneb end

ebameeldivalt, kuna inimesed vahivad teda armide pärast ja esitavad küsimusi, mis tuletab juhtunut

meelde. Hageja ei saa kanda ilusaid moekaid riideid, nautida oma keha ujudes ja päevitades. Ta peab

küsimuste ja tähelepanu vältimiseks kandma pikki pükse ja pikkade varrukatega riideid. Kuna arstid

soovitavad teha operatsioone alles hageja täiskasvanuks saamisel, peab ta taluma sellist olukorda veel

vähemalt 6-7 aastat. Operatsioonide tegemine tekitab uusi kannatusi ja valu, viibimist haigevoodis ja

sidemetes. Kuna ravi võib kesta 4-6 kuud, on takistatud gümnaasiumi lõpetamine või siis

edasiõppimine (olenevalt sellest, millal operatsioonid täpselt tehakse). Operatsioonide tegemise ajal

on piiratud hagejale kui noorele tütarlapsele nii oluline suhtlemine sõpradega ja muude igapäevaste

asjadega tegelemine. Hagejal on armide tõttu tekkinud rühihäired. Kuigi kõike läbielatut ei ole

võimalik mõõta ning samuti ei ole võimalik mõõta tulevikus tekkivat mittevaralist kahju (armistunud

kehaga operatsioonide ootamine, operatsioonidega tekitatud valu jne), hindas hageja mittevaraliseks

kahjuks ligikaudu 300 000 krooni ja palus kohtul määrata täpse hüvitissumma.

3. Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Nad küll olid abikaasadena hagejale kehavigastusi

tekitanud koera suhtes loomapidajateks VÕS § 1060 tähenduses, kuid tegemist oli olukorraga, kus

nad ei võinud mõistlikult ette näha ja ära hoida kahju tekkimist. Kostjad nõustusid hüvitama tekitatud

kahju osas, milles kindlustusandja keeldub hagejale kahju hüvitamast. Kohtumenetluse ajal hüvitasid

kostjad hagejale juba tehtud kulud ujumisele, ravimitele ja elektriravile (kokku 5270 krooni) ning

maksid mittevaralise kahju eest hüvitise 15 000 krooni.

Hageja nõuet tulevikus raviks tehtavate kulutuste osas ei ole võimalik rahuldada, kuna kahju suurus

ei ole selge ning ei ole teada, kas Eesti Haigekassa hüvitab hagejale osa kuludest. Dr Vasara arvamus

ei ole objektiivne ja loob hageja tervislikust olukorrast halvema pidi, kui see on tegelikult. Tema

nimetatud vigastused ei kattu varem tehtud läbivaatuste tulemustega - teised arstid on viidanud vaid

vajadusele teha ilustavaid korrektsioone, kuid dr Vasar leidis, et vajalik on kõrvaldada liikumist

takistavad vigastused.

Kuigi loomapidaja vastutuse puhul ei hinnata eraldi süüd, tuleks siiski selgitada, kas on alust

vähendada hüvitist seetõttu, et kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, eelkõige, kui

kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg-d 1 ja 3).

Koer sai hagejat rünnata vaid seetõttu, et hageja oli jäetud vanemliku järelevalveta ja käis peale

kostjate alaealisele lapsele, et viimane näitaks talle koera. Koera peeti kinnises korteris, kust ta pääses

välja hageja otsese tahtluse tulemusel. Kostjad palusid hüvitist vähendada ka selle tõttu, et nad on

halvas majanduslikus olukorras.

Hagejale tasutud 15 000 krooni on piisavaks hüvitiseks tekitatud mittevaralise kahju eest. Hageja ei

ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas. Operatsioonide ja haiglas viibimisega

tekitati hagejale mittevaraline kahju kannatuste, valu ja psühhoemotsionaalse ðoki näol. Kostjad ei

saa aga vastutada lisavalu ja kannatuste eest, mis tekkisid mädaniku tõttu haavades, samuti täiendava

operatsiooni tõttu. Muus osas ei ole hageja mittevaraline kahju tõendatud.

Hageja vaime ja füüsiline olukord ei ole nii halb, kui ta püüab seda näidata. Ekspert H. Pallo leidis

ekspertiisiaktis nr 1181, et kõikidest esinevatest tervisekahjustustest paranemise orienteeruv aeg on 2

kuud ilma püsivaid funktsioonihäireid jätmata. Hageja ei ole tõendanud, et tema rühihäired on

koerahammustuse tagajärg. Interneti-keskkonnas rate.ee näitab hageja ennast noorena, kes armastab

koeri ja hobuseid, soovib saada ratsutajaks või tantsijaks, on nimetanud oma huvideks tegevusi, mis

eeldavad head füüsilist vormi, nagu ujumine, rattasõit, uisutamine. Nimetatud Interneti-keskkonda on

hageja pannud üles pilte, kus on näha teda lühikeste varrukatega pluusis või lühikestes pükstes. Arme

silma ei hakka. Armid ei saa praegu olla valulikud. Psühholoog ei ole tuvastanud hagejal unehäireid.

Hagejal esinevad vaid mõningad keskendumisraskused, kuid need ei pruugi olla seotud koera

ründega. Seega on liialdatud väited hageja emotsionaalsetest üleelamistest, koertekartusest jms.

4. Harju Maakohus rahuldas 2. novembri 2007. a otsusega hagi, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 166 500 krooni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjate koer ründas hagejat hagis esitatud

asjaoludel. Kostjad pidid koera pidama sellistes tingimustes, et koer ei pääseks kostjate territooriumilt

välja. Kostjad väitsid kogu menetluse kestel, et koer pääses lahti tänu hageja enda tahtlikule

tegevusele. Samas ei tõendanud kostjad, et hageja ise oleks avanud koerale ukse. Pooled olid ühel

meelel selles, et ukse avas siiski kostjate enda tütar, kes ilmselt ei suutnud suurt koera kinni pidada

ning koer pääses tänavale.

Kuna hagejale tekitati ründega kehavigastus, on tegemist õigusvastase teoga. VÕS § 1045 lg 1 p 2

kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamisega. Tuvastatud ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045

lg 2). VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Hageja on

esitanud nõude nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et

ründe tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Kehavigastused on tõendatud dr H. Pallo 24. juulil 2003

koostatud ekspertiisiaktiga nr 1181, Tallinna Lastehaigla teatisega 18. veebruarist 2004,

Ars Media OÜ arsti dr Krüünvaldi arvamusega 11. juunist 2004, fotodega, Tallinna Lastepolikliiniku

tõendiga.

Ekspertiisiaktiga nr 1181 on hagejal tuvastatud järgmised vigastused: hulgi koera puremishaavad

vasema kiiru ja vasema kõrva taguses piirkonnas, paremal õlal ja õlavarrel, paremal küünarvarrel,

seljal rindkere piirkonnas, vasemal õlavarrel ja vasemas küünarõndlas, vasemal ja paremal säärel,

häbemekingul, paremal reiel, paremal puusanukil ja tuharal. Hagejal diagnoositi pärast traumat

lühiajaline psühhoemotsionaalne ðokk. 11. juunil 2004, s.o peaaegu aasta pärast vigastuste tekitamist,

olid hagejal säilinud järgmised vigastuste armid: vasakul õlavarrel ja küünaravarrel, paremal

õlavarrel, vasemal jalal sääremarja piirkonnas, paremal jalal sääre piirkonnas. Armid olid inetud,

punakas-lillad, enamasti laienenud ja liiglihaga. Lisaks tuvastas arst kehahoiakus sundasendid -

hageja hoidis üht õlga kõrgemal ja vasakut kätt kaitsepositsioonis. 11. novembril 2004. a. on Tartu

Ülikooli Kliiniku arst dr Amjärv tuvastanud hagejal samad armistunud vigastused. Armide olemasolu

on kinnitanud 2007. a jaanuaris tehtud ekspertiisi käigus ka dr Vasar, kes on viidanud ka liikuvuse

takistusele. Seega olid hagejal 2003. a suvel vigastused, millest jäid alles püsivad armid, aja jooksul

on lisandunud rühihäire ja osaliselt on takistatud liikuvus.

Kostjad on vabatahtlikult hüvitanud otsesed kulud 5271 krooni. Hageja nimetab varalise kahjuna

kulutusi, mida hageja peaks tegema tekkinud armide plastiliseks korrigeerimiseks operatsioonide teel.

Operatsioonide (või muude meditsiinilist laadi protseduuride) vajalikkust on kinnitanud dr Krüünvald

ja dr Amjärv. Dr Vasar leidis 19. jaanuari 2007. a ekspediarvamuses, et on vajalik armide

korrektsiooniplastika, pehmekoe korrigeerimiseks kasutada koeekspandreid, mille ravi kestab 4-6

kuud ning kirurgilise ravi järgselt armide surveravi silikoongeeli ja -plaastritega. Dr Vasar hindas

kogu ravi maksumuseks 91 000-96 500 krooni. 2004. aastal oli dr Amjärv hinnanud ravi

maksumuseks 76 900 krooni. Hageja lõplikuks nõudeks oli saada kostjatelt ravikulude katteks kokku

96 500 krooni. Kostjad ei vaidle vastu, et hageja vajab armide korrigeerimiseks meditsiinilist ravi, sh

operatsioone. Kostjad ei vaidlustanud ka operatsioonide võimalikku maksumust.

Kuna hagejal on tekkinud kehavigastused, mis vajavad meditsiinilist ravi, on vaieldamatu, et hagejal

on tekkinud varaline kahju. Asjaolu, kas operatsioonid tehakse kohe või paari aasta pärast või on juba

tehtud, ei muuda kahju tekitanud isikute kohustust hüvitada kahju. Hageja 2007. a jaanuaris läbi

vaadanud dr Vasara eksperdiarvamuse kohaselt tuleks operatsioonide tegemisega oodata kuni hageja

täisealiseks saamiseni. See on vajalik, et vältida lisaoperatsioone ja vähendada kulutusi ehk varalise

kahju suurust. Kostjatel on õigustatud ootus, et kahjuhüvitis oleks võimalikult väike, mistõttu ei ole

põhjendatud operatsioonide tegemine viisil, mis tooks hiljem kaasa lisakulutusi. Samas on hagejal

õigustatud ootus saada kahjuhüvitis kätte kohe. Eeltoodust tulenevalt on kostjate tekitatud ja

hüvitamata varalise kahju suuruseks kokku 96 500 krooni.

Hageja esitas ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ja palus välja mõista hüvitise kohtu

määramisel, kuid leidis, et kahju suuruseks on 300 000 krooni. Hageja ei põhistanud eraldi nõude

suurust. Kostjad vaidlesid hüvitise suurusele vastu. Nad võtsid omaks, et hagejal on tekkinud ka

mittevaraline kahju, kuid leidsid, et selle suuruseks on 15 000 krooni, mille on hüvitanud

vabatahtlikult. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleks mittevaralise kahju

hüvitisena maksta mõistlik rahasumma. Hageja põhistas, milline mittevaraline kahju on tal tekkinud:

eelkõige üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet haiglas viibides ja operatsioone taludes

ning samad üleelamised tulevikus tehtavate operatsioonide tõttu; ärevus ja kartus haiglariietes

inimeste ja võõraste koerte suhtes; kehalise terviklikkuse rikkumine, mis väljendub armides jalal ja

käel ning tekkinud rühihäiretes, mida hageja on talunud pikema aja jooksul ja mis takistavad tema

vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda tal soovi kohaselt riietuda; kannatused kaasinimeste

tähelepanust armidele; haiglaravist tingitud takistused eneseteostuses võimalike probleemide tõttu

kooli lõpetamisel või edasiõppimisel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi

tõendada, kui see kaasneb kehavigastusega.

Hüvitise suuruse hindamisel on oluline kindlaks määrata, milles siiski täpsemalt seisnes mittevaraline

kahju. Võttes aluseks hageja põhistused, sh tulevikus operatsioonide tõttu tekkiva kahju kohta,

psühholoogi arvamuse ja kostjate esitatud asjaolud (Interneti-portaalis rate.ee hageja esitatud

arvamusavaldused ja fotod), samuti muud asjaolud, on õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest

85 000 krooni. Hüvitise suuruse määramisel ei ole võimalik arvestada hageja mittevaraliseks kahjuks

võimalikku takistust õpingutes, mis võib kaasneda tulevikus tehtavate operatsioonidega, kuna

gümnaasiumi lõpetamine ja eelkõige edasiõppimine sõltub lisaks võimalikule haiglaravile ka

paljudest muudest asjaoludest (näiteks konkursi suurusest mingil aastal või ka sellest, kas hageja

otsustab õppida gümnaasiumiaasta välismaal, mistõttu lükkuks gümnaasiumi lõpetamine edasi vms).

Hüvitise suuruse määramisel tuleb eelkõige arvestada haiglas ja pärast seda läbielatuga, koera ründest

saadud ðokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide ja samuti pikaajalise

kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, ning sellega kaasneva

kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Hageja nõue on liiga suur, arvestades seda, et armid ei asu

sellises kohas, kus neid ei saa varjata riietusega, st terviklikkuse puudumine ei ole üleüldiselt ja

tingimusteta avalik, see küll piirab ja raskendab hageja elu, kuid negatiivseid nähte on siiski võimalik

vältida. Terviklikkuse puudumisest tingitud negatiivsed emotsioonid on seega osalised (ujumine,

teatud riietus, võimalikud hobid).

Kostjad leidsid, et kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest hageja enda käitumine aitas kaasa talle kahju

tekkimisele. Kuna hageja nõuab tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb muu hulgas

juhinduda VÕS § 139 lg-s 3 sätestatust. Hageja tahtluse või raske hooletusena saaks käsitada

olukorda, kus ta ise oleks avanud koerale ukse või teinud mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer

ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda rünnata. Kostjad on omaks võtnud, et ukse avas nende

tütar. Kostjate selgitused selle kohta, et hageja veenis nende tütart seda tegema, on jäänud

paljasõnalisteks. Tahtluse hindamisel tuleb arvestada ka nii hageja kui ka kostjate tütre vanust -

mõlemad olid eelkooliealised lapsed, st nad ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude

tagajärjed, ning seda ka vaatamata mõlemale teatavaks tehtud infole, et koer on kuri.

Hageja poolt Internetis enda kohta esitatu ei pruugi olla täielik tõde, vaid osaliselt segunenud

soovunelmatega, sest on üldteada asjaolu, et Internetis on võimalik enda kohta kirjutada ka seda, mis

ei vasta tegelikkusele. Arvestada tuleb ka hageja vanusega. Seetõttu ei saa arvestada hageja poolt

enda kohta Internetis avaldatuga.

Esitatud fotodelt ei ole märgatavad armid, kuid pigem on see tingitud fotode halvast kvaliteedist ja

osaliselt ka asjaolust, et hageja on püüdnud varjata kehaosi, millel on suuremad armid (poseerides

näiteks alati, parem külg ees). Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kehavigastuste tekitamine on

põhjuslikus seoses koera ründega. Seega on täidetud VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise

eeldus. See asjaolu on tõendatud väärteomenetluse dokumentide ja arstlike läbivaatuste otsustega.

VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest. See, et nimetatud säte asub

võlaõigusseaduse 53. peatüki teises jaos, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju

eest, viitab, et ka looma peetakse suurema ohu allikaks. VÕS § 1056 lg 1 sätestab, et kahju

põhjustamise korral suurema ohu allikaga vastutab allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst. Seega

ei hinda kohus kostjate süüd, kuna kahju - kehavigastused - tekitas hagejale kostjatele kuuluv koer.

Kostjad esitasid menetluse kestel vastuväiteid, et hüvitise suurust tuleks vähendada VÕS § 140 lg-st 1

tulenevatel alustel. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel

mõistlikult vastuvõtmatu. Põhjusi, mille alusel oleks hüvitise väljamõistmine kostjatelt täies ulatuses

mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane, ei esine. Hagejal ja kostjatel puuduvad sellised isiklikud

suhted, mis annaksid aluse hüvitist vähendada. Kostjate poolt kohtule esitatud andmed oma

sissetulekute puudumise kohta ei pruugi olla õiged, sest igapäevaseks elamiseks peab neil olema

mingi sissetulek. Esitatud tõenditest nähtub aga, et kostjate pere sissetulekuks oli 2006. aastal vaid

5315 krooni (bruto), mis on ilmselgelt ebapiisav. Kostjad ei esitanud mõjuvaid põhistusi, mis

takistaks neil töötada ja sissetulekut saada. Arvestades seda, et kostjatele kuulub kolm kinnistut, ei

ole nende majanduslik olukord selline, mis annaks alust vähendada kahjuhüvitist. Kindlustuse poolt

kulutuste hüvitamisega seoses võimalus, et operatsioonide eest tasuks Eesti Haigekassa, on

tõendamata ja sõltub liialt olukorrast, kus ja kuidas operatsioonid tehakse. Nimetatud eeldust ei saa

kahjuhüvitise vähendamisel seetõttu kohaldada.

Kuna kostjad on maksnud hagejale mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 krooni, jääb

mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise tasumata osaks 70 000 krooni. VÕS § 137 lg 1 järgi

juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele

tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja on esitanud

nõude kostjate vastu solidaarselt. Kostjad kinnitasid, et koer oli perekonna oma, seega oli koer,

lähtudes perekonnaseaduse sätetest, kostjate kui abikaasade ühisomand. Seega vastutavad kostjad

koera tekitatud kahju eest solidaarselt.

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuolus nii seaduse,

senise kohtupraktika kui ka kohtu käsutuses olevate tõenditega.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus

tegi uue otsuse, millega jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Rahaliste nõuete

osas rahuldas ringkonnakohus hageja alternatiivse nõude ja tuvastas, et kostjatel on kohustus hüvitada

hagejale kehavigastuse tekitamisest tulevikus tekkiv varaline kahju, kuid hüvitise suuruse üle

otsustamine tuleb lükata edasi. Ringkonnakohus jättis kummagi poole menetluskulud tema enda

kanda.

Kostjad ei vaidle põhimõtteliselt vastu kohustusele hüvitada hagejale koera puremisest tekkinud

armide korrigeerimiseks tehtavad kulutused. Samas on põhjendatud kostjate vastuväide, mille

kohaselt ei ole võimalik praegu kindlaks teha armide korrigeerimiseks vajalike kulutuste suurust.

Hageja esitas alternatiivse nõude puhuks, kui kohus leiab, et rahalist nõuet ei saa rahuldada, taotledes

sel juhul, et kohus tuvastaks kahju tekkimise ja jätaks selle suuruse kindlaks määramata. VÕS § 127

lg 7 kohaselt, kui kahju tekkimine tulevikus on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks

teha, võib kohus hüvitise suuruse otsustada hiljem. Sellest sättest juhindudes tuleb rahuldada hageja

alternatiivne nõue kahju tekkimise tuvastamiseks ja jätta hüvitise suuruse otsustamine tulevikuks.

Lisaks varalise kahju hüvitisele on hageja mittevaralise kahju hüvitisena palunud kostjatelt välja

mõista kohtu poolt õiglaseks peetav hüvitis, pidades ise selle suuruseks 300 000 krooni. VÕS § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema

tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Selle sätte sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb

kehavigastuse tekitamise korral eeldada mittevaralise kahju olemasolu. Mittevaralise kahju hüvitise

suurus tuleb kohtul aga otsustada oma siseveendumuse kohaselt, arvestades kõiki asjaolusid ning

lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Asjaoludena tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja

süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid

sarnaseid asjaolusid. Õiglase hüvitise väljamõistmiseks peab kohus ka kaaluma, kas esineb alus

hüvitist vähendada.

Kahjulikust tagajärjest tuleneva hüvitise suuruse määramisel saab kohus arvestada nende faktiliste

asjaoludega, mille üle pooled ei vaidle või mida on võimalik tuvastada esitatud tõendite alusel.

Maakohus on ebaõigesti arvestanud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramisel hageja

kehalise terviklikkuse puudumisega. Koera ründe tagajärjel ei ole hageja kaotanud ühtegi organit või

selle osa nii, et tema keha võiks pidada ebaterviklikuks. Armid jäsemetel ei anna iseenesest alust

niisugusele väitele.

Pooled ei vaidle selle üle, et kehavigastuste tekitamise ajal oli hageja 7-aastane, et ta koges ründe

tõttu valu ja et sellega kaasnes psüühiline vapustus, et hageja viibis 10 päeva haiglaravil, mille käigus

talle tehti ravimanipulatsioone, et need põhjustasid talle valu ja et tal on praegu käsivartel ja jalgadel

armid, mis vajavad korrigeerivat operatsiooni. Kõigi nende asjaoludega tuleb hüvitise suuruse üle

otsustamisel ka arvestada.

Põhjendatud on kostjate väide, et nad ei saa vastutada ravikvaliteedi ega selle eest, et kuumade

ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mille tõttu hagejale tehti uus operatsioon, mis põhjustas

uusi kannatusi, aga ka selle eest, et see tõi kaasa pikaldase ravi. Nii ei ole kuumade ilmade tõttu

tekkinud komplikatsioonid ravimisel põhjustatud selle riski realiseerumise (koera ründe) tulemusena,

mille eest kostjad kui loomapidajad vastutavad. Kostjad ei vastuta selle eest kooskõlas VÕS § 127 lg-

ga 2, mille kohaselt kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse

või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Hagiavalduses kirjeldatud kahjulikke tagajärgi ei ole täiel määral tõendatud. Asjatundja, dr H. Pallo,

kes hageja kahel korral - 24. juulil ja 29. augustil 2003 - läbi vaatas, andis arvamuse nr 1181, mille

kohaselt hagejale koera ründe tagajärjel tekitatud tervisekahjustused ei olnud elule ohtlikud, nende

paranemise kestuseks on orienteeruvalt kaks kuud ning nendest ei jää püsivaid funktsioonihäireid

(kohtutoimiku I kd, tl-d 15-18). Selle kohta, nagu esineksid hagejal siiski püsivad funktsioonihäired,

ei ole piisavaid tõendeid esitatud. Hageja pool on esitanud küll fotod hageja vigastustest vahetult

pärast rünnet, ei ole aga esitanud pilte armide praegusest seisundist, ometi võimaldaksid just need

hinnata armide praegust väljanägemist. Kostjate poolt ringkonnakohtule esitatud fotol on küll näha

armid hageja vasakul käsivarrel ja kindlasti ei kaunista need hagejat, kuid tegemist ei ole lähivõttega

ja seetõttu ei ole võimalik selle foto põhjal hinnata, kui inetud need armid on. Tõendeid ei ole esitatud

ka selle kohta, nagu esineks hagejal praegu koera ründest põhjustatud rühihäire. Reflektoorsest

pingest tekkinud rühihäiret on märkinud dr R. Kallaste oma 18. veebruari 2004. a tõendis

(kohtutoimiku I kd, tl 26), kuid samas tõendis on märgitud ka taastusravi (ravivõimlemise ja

vesivõimlemise) vajadust rühi korrigeerimiseks ja vaidlust ei ole selle üle, et niisugust ravi on hageja

saanud ning kostjad on sellele kulunud 5271 krooni ka hüvitanud. Õlgade sundasendit ning käe

hoidmist kaitsepositsioonis on märkinud dr K. Krüünvald oma 11. juuni 2004. a dokumendis

(kohtutoimiku I kd, tl 27), kuid tema arvamuses ei ole rühihäireid seostatud koera ründega. Igal juhul

ei anna 3,5 aastat enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist väljaantud tõendid alust väitele, nagu oleks

hagejal praegu koera ründest põhjustatud alaline rühihäire. Kohtule esitatud fotod ei võimalda

niisugust häiret aimata. Kohtule esitatud fotodelt nähtub, et klassipildil poseerib hageja lühikeste

varrukatega pluusis ning kusagil laeval tehtud fotol varrukateta topis. Ka Internetti on hageja pannud

endast pilte, millel ta on lühikeste varrukatega või hoopis varrukateta pluusides (kohtutoimiku I kd,

tl-d 192, 194-196, 198-199). See annab aga alust järeldusele, et tugevasti ülepakutud on hagiavalduse

väited selle kohta, et armide pärast on hageja elukvaliteet oluliselt häiritud, kuna hageja end häbeneb

ja on teiste tähelepanu tõttu loobunud kandmast lühikesi riideid.

Tõendeid, mis kinnitaksid hageja praeguseni kestvat paanilist hirmu koerte ees, ei ole samuti esitatud.

Samas on kohtutoimikus hagejast foto, kus ta poseerib koos koeraga, näod kõrvuti (kohtutoimiku I

kd, tl 193), ja vaidluse all ei ole, et ka hageja perekonnal on saksa lambakoer, seega sama tõugu koer,

kes hagejat ründas. Internetis on hageja oma harrastuste kohta märkinud, et peab koeri võrratuks

(kohtutoimiku I kd, tl 192) ja armastab neid õpetada (kohtutoimiku I kd, tl 197). Samas ei ole hageja

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta kardab koeri. Hageja on Internetis enda tutvustuseks

märkinud veel, et armastab ka hobuseid, ratsutamist, kehalist tegevust ja sõpradega suhelda

(kohtutoimiku I kd, tl 192, 197). See lükkab muuhulgas ümber ka selle hagiavalduse väite, nagu

kardaks hageja üksi väljas käia.

Nõustuda ei saa kirjeldatud tõenditele maakohtu poolt antud hinnanguga, mille kohaselt tuleks

eeldada, et hageja on Internetis enda kohta valetanud. Pealegi kajastavad lisatud fotod osa nendest

tegevustest, mida hageja on märkinud endale meeldivat (hageja sõprade hulgas, loomadega ja

ratsutamas), ja võimaldavad järeldada, et kirjeldatut kirjutades ei ole hageja valetanud. Tõendeid, mis

võimaldaksid teha teistsuguse järelduse, ei ole hageja esitanud, ainuüksi hageja väitest selleks ei

piisa.

Hageja on esitanud kohtule Tallinna Perekeskuse psühholoogi T. Merese arvamuse, kuid see ei anna

alust järeldusele, nagu oleks hagejal läbielatud ründe tõttu mingeid isiksusehäireid, vastupidi,

psühholoog on niisuguseid häireid eitanud (kohtutoimiku II kd, tl 117). Suures osas sisaldab

nimetatud dokument siiski vaid hageja või tema vanemate (hageja 4. oktoobri 2007. a taotluse

(kohtutoimiku II kd, tl 113) kohaselt osalesid kohtumisel ka hageja vanemad) poolt 3. oktoobri

2007. a kohtumisel psühholoogiga kirjeldatut, kusjuures hageja või tema vanemate räägitu ja

psühholoogi järeldused ei ole selgelt eristatavad. Samuti ei ole nimetatud dokumendi põhjal

mõistetav, milliseid uurimismeetodeid kasutati, millised olid kohtumise tingimused (näiteks vanemate

juuresolek) ja kuidas võisid need lapse räägitut mõjutada. Selle arvamuse põhjal ei saa tuvastada,

nagu oleks hageja psüühika praeguseni tugevasti häiritud, sealhulgas, nagu esineksid hagejal

vaidlusalusest sündmusest põhjustatud paanikahood, nagu hageja on väitnud. Kahtlust ei ole, et

õnnetusega kaasnes hagejal tugev füüsiline ja psüühiline trauma ning pärast õnnetust oli tal

psüühiline ðokk. Kohtuarst-eksperdi H. Pallo koostatud akti kohaselt rahunes hageja aga juba mõne

päeva jooksul (kohtutoimiku I kd, tl 18) ja esitatud ei ole usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaks

sellise seisundi kestmist pikema aja jooksul.

Tunnistajate ütlustest nähtuvalt mõjutas kahjusündmust rohkem kostjate tütre järelevalvetus, sest just

tema avas ukse ega suutnud takistada koera väljumist. Kostjad pidasid koera oma korteris. Kostjate

süü vormiks kahju põhjustamisel on hooletus, milleks VÕS § 104 lg 3 kohaselt on käibes vajaliku

hoole järgimata jätmine: kostjad jätsid täitmata nõuded, mille täitmist neilt objektiivselt oodati.

Kostjate majandusliku olukorra kohta ei ole esitatud põhjendusi või tõendeid, mis võimaldaksid seda

hinnata erinevaks riigi keskmisest.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostjad on hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 15. mail

2007 maksnud 15 000 krooni. Sündmuse ja sellega seotud asjaolude kaalumise tulemusena ning

senist kohtupraktikat sarnastes asjades arvestades on 15 000 krooni õiglane hüvitis hagejale

kehavigastustega põhjustatud mittevaralise kahju eest. Täiendava hüvitise väljamõistmine ei oleks

õigustatud ja hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kuna õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest on

juba hagejale makstud, puudub vajadus kaaluda, kas on põhjust hüvitist vähendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osaliselt osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata hagi mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise saamiseks. Hageja

palub saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ta jätab hageja nõude

mittevaralise kahju hüvitamise osas täielikult rahuldamata, lugedes samal ajal õiglaseks hüvitiseks

15 000 krooni. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt täidetav. Praegu jääb ebaselgeks, kas

hageja peab tagastama kostjatele kohtumenetluse ajal tasutud 15 000 krooni.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud ühtegi hageja esitatud tõendit ega tõendi hindamise alusel

tuvastatud asjaolu. Ringkonnakohus uuris omal algatusel uuesti ja hindas hageja esitatud tõendeid,

rikkudes sellega TsMS § 652 lg-t 5. Lisaks ei ole ringkonnakohus märkinud, miks ta hindab tõendeid

(eelkõige ekspertiisiakti nr 1181) maakohtu hinnatuga võrreldes teisiti.

Hageja on tõendanud armide olemasolu, nende suurust ja nendest tulenevaid rühihäireid ja takistatud

liikuvust. Seda asjaolu ei vaidlustatud apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leidis, et

kaugvõttega tehtud foto põhjal ei ole võimalik hinnata, kui inetud on hageja armid. Hageja arvates

tõendab ainuüksi fakt, et armid on kaugvõttega pildilt näha, et need on suhteliselt suured. Lisaks on

tõenditest näha, et armid on inetud. Kui ringkonnakohus pidas oluliseks visuaalset lähivaatlust ning

eelistas seda muudele tõenditele, oleks ta pidanud seda seisukohta põhjendama. Rühihäired ja

liikuvuse takistatus nähtub lisaks ekspertiisiaktile nr 1181 ka hilisematest tõenditest, nt dr Vasara

eksperdiarvamuses on viidatud liikuvuse takistatusele. Ringkonnakohus on jätnud viimati nimetatud

tõendi tähelepanuta.

Ringkonnakohus on maakohtust erinevalt hinnanud ka Tallinna Perekeskuse psühholoogi arvamust ja

leidnud muu hulgas, et seda ei saa arvestada, kuna see on koostatud vanemate ütluste alusel. Hageja

alaealisena pidi arsti poole pöördumiseks tõesti kasutama seaduslike esindajate abi, kuid arsti

kabinetis viibis hageja üksinda. Ringkonnakohus ei ole arvestanud sellekohast maakohtu istungi

protokolli, millest on nähtav hageja esindaja kinnitus, et hageja ema ootas arsti ukse taga.

Ringkonnakohus leidis tunnistajate ütlusi hinnates, et hagejal võis olla osa koera lahtipääsemisel.

Ringkonnakohus pole küll selgitanud, mil moel ta võtab arvesse hageja osa koera lahtipääsemisel,

kuid on tunnistajate ütluste ümberhindamise põhjendamata jätmisega rikkunud menetlusõiguse

normi. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega soovunelma (rate.ee-s

avaldatu) ja klassikaaslaste mittevõõrastamise osas (lühikeste käistega riiete kandmine viimaste

juuresolekul). Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et kostjad ei vastuta haiglas tekkinud

komplikatsioonide eest VÕS § 127 lg 2 kohaselt, kuid jättis selgitamata, kuidas mõjutab see

seisukoht mittevaralise kahju väljamõistmist. Hageja ei oleks haiglasse sattunud, kui kostjate koer ei

oleks tänavale pääsenud ega teda purenud.

9. Kostjad ei ole kassatsioonkaebusele vastanud vandeadvokaadi vahendusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja jättis uue otsusega rahuldamata hagi

mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks ning menetluskulud poolte endi kanda. Asi tuleb

tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 2, leides, et

kostjad ei vastuta ravikvaliteedi ega selle eest, et kuumade ilmade tõttu tekkisid hagejal haavades

põletikud, mille tõttu tehti hagejale teine, täiendavaid kannatusi ja pikaldase ravi kaasa toonud

operatsioon.

VÕS § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle

kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel tekkis kahju hüvitamise kohustus. Seda

sätet ei saa kolleegiumi arvates praegusel juhul kohaldada, sest see reguleerib üksnes varalise kahju

hüvitamist. Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks tuleb praegusel juhul kohaldada erisätet -

VÕS § 130 lg-t 2 -, mille järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule välja

mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist.

Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude korral peab kohus (nagu varalise kahju hüvitamise

nõude korralgi) otsustama, kas esineb põhjuslik seos hageja väidetud ja tõendatud mittevaralise kahju

ja kostja teo vahel (VÕS § 127 lg 4).

VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või

tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat

valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik

kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja

kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS

§ 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses

nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski

tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib

rünnata inimest ja teda hammustada, siis praegusel juhul on hageja saanud kehavigastusi kostja

koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel.

Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid

mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, praegusel juhul

kostja koera poolt hagejale kehavigastuse tekitamisega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise

põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida

mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava

mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima

raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.

VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle,

et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse

või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele

võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid

negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul

otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a

otsus tsiviilasjas 3-2-1-54-07, p 13). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas ja

kuivõrd mõjutab teise operatsiooni tõttu hagejal tekkinud mittevaraline kahju kahjuhüvitise suurust

VÕS § 130 lg 2 järgi.

12. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis mittevaralise kahju eest rahalise

hüvitise väljamõistmisel tähelepanuta dr Vasara 19. jaanuari 2007. a eksperdiarvamuse (I kd, tl 145),

millest nähtub, et osa arme takistavad hageja keha liikuvust. Just selle asjaolu tõttu on dr Vasar

vajalikuks pidanud ka armide korrektsiooniplastikat. Ringkonnakohus küll arvestas oma otsuses seda

arvamust, kuid üksnes osas, mis käsitles tulevaste operatsioonide maksumust. Ringkonnakohus

rikkus seega TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut, mille kohaselt peab kohus

analüüsima otsuses kõiki tõendeid ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama.

Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel muu hulgas hindama hageja

väiteid, et tal tuleb taluda armistunud kehaga seonduvaid ebameeldivusi seitsme aasta jooksul (sest

operatsioone on otstarbekas teha hageja täisealiseks saamisel). Siinjuures ei ole kolleegiumi arvates

ilmselgelt asjakohased ringkonnakohtu otsuses sisalduvad arutlused selle üle, kas hageja pidanuks

esitama armide kohta uusi fotosid, ja selle üle, et esitatud fotode põhjal ei ole võimalik hinnata, kui

inetud armid on. Kohtud on tuvastanud ja kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et armide

korrigeerimiseks on vaja uusi operatsioone.

13. Kolleegium jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ja selgitab, et kui varalise kahju

hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis

mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega

seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just

seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena

kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused

vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel

asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada

erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13

ja 14).

Maakohus arvestas 85 000 krooni suuruse hüvitise määramisel eelkõige hageja läbielatuga haiglas ja

pärast seda, koera ründest saadud ðokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide

ja samuti pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, ning

sellega kaasneva kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Ringkonnakohus peab asja uuel

läbivaatamisel eelkõige hindama nende asjaolude esinemist ja seda, kas nende asjaolude esinemise

korral on põhjendatud maakohtu väljamõistetud hüvitis. Kehalise terviklikkuse puudumise väite osas

peab ringkonnakohus hindama mitte seda, kas hageja kaotas mingi kehaorgani, vaid hageja väite sisu

- koera hammustusest tingituna ei funktsioneeri tema keha enam selliselt, nagu ta oleks

funktsioneerinud ilma koera hammustuseta.

14. Kohtud on valesti kaalunud praeguses asjas VÕS § 139 lg 3 ja § 140 kohaldamist. Need sätted

reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. VÕS § 130 lg 2

rakendamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas

kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus,

sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17).

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis VÕS § 139 lg-t 3 kohaldades valesti, et hageja kui

kannatanu tahtlus oleks selle sätte mõttes esinenud siis, kui hageja ise oleks avanud koerale ukse või

teinud mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda

rünnata. Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga

kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu

enesekahjustamise tahtlus välistab üldjuhul kahju hüvitamise kohustuse tekkimise, sest siis puudub

põhjuslik seos teise isiku teo ja kannatanu kahju vahel (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-07, p 10). Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju

hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle

kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS

§ 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui

kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu. Praegusel juhul ei ole kohtud

tuvastanud hageja sellist tahtlust.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, mil moel ta võtab

arvesse hageja osa koera lahtipääsemisel. Ringkonnakohus on seda küsimust analüüsinud, kuid

otsusest ei nähtu ringkonnakohtu selget järeldust.

Kolleegium selgitab, et VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada

sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole

seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda

kahjustamise ajal teovõimeline.

Hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või

suurenemises tuleb arvestada mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi.

15. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse üksnes ringkonnakohtu otsuse seda osa, millega jäeti

rahuldamata hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse

muutma osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse varalise kahju hüvitamise nõude

osas ja tegi uue otsuse.

16. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on ebaselge, märgib

kolleegium järgmist. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas oma otsuse põhjendavas osas, et kostjad

maksid hagejale 15 000 krooni ja et seda rahasummat tuleb lugeda õiglaseks hüvitiseks mittevaralise

kahju eest, siis puudus ringkonnakohtul alus kostjatelt välja mõista hüvitis 15 000 krooni. Samas,

kuna praegusel juhul maksis kostja hagejale eelnimetatud hüvitise pärast hagi esitamist, ei olnud hagi

mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks esitatud alusetult. Kuna hageja ei loobunud hagist selle

tõttu, et kostja maksis hüvitise vabatahtlikult, siis oleks ringkonnakohus pidanud mitte jätma hagi

rahuldamata, vaid oma otsuse resolutsioonis märkima, et hagi rahuldatakse osaliselt ning et hüvitist ei

mõisteta välja, sest kostja on vabatahtlikult täitnud haginõude rahuldatud osas. Hagi osalist

rahuldamist pidanuks ringkonnakohus arvestama ka menetluskulude jagamisel.

17. Kolleegium märgib veel seda, et kui asja uue arutamise tulemusel tehtavas otsuses jäetakse

menetluskulud kostjate kanda, siis tuleb otsuses ka märkida, kuidas kostjad vastutavad

menetluskulude kandmise eest. Riigikohus on 12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06

leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas

vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust

või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes,

puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.

Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel

läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu