3-1-1-52-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-08

Otsuse kuupäev

20. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Väärteoasi S. A. karistamises maksu-korralduse seaduse § 154 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas

nr 4-06-3189

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maksu- ja Tolliamet, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2008

Istungil osalenud isikud

Maksu- ja Tolliameti esindaja Jaanus Jõgi ja menetlusaluse isiku kaitsja

vandeadvokaat Vahur Kivistik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 7. aprilli 2008. a otsus ja samal päeval tehtud maakohtu kaitsja tasu hüvitamise

määrus muutmata, kuid asendada maakohtu otsuse põhjendused Riigikohtu otsuse punktides 10-16

esitatud põhjendustega.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. juunil 2006 koostas Maksu- ja Tolliamet S. A. suhtes väärteoprotokolli järgmise teo kohta.

Põhja maksu- ja tollikeskuse vanemrevident andis 28. aprillil 2006 OÜ-le D korralduse, milles kohustas osaühingu

esindusõiguslikku isikut ilmuma Põhja maksu- ja tollikeskusesse ning andma selgitusi asjaolude kohta, mis puudutasid

Tallinnas XXXXXXXX X asuval kinnistul tehtud ehitus- ja remonttöid; selle kinnistu müümisel OÜ-ga T tehtud arveldusi;

revisjoni käigus raamatupidamisarvestuses tehtud parandusi; töötajatele makstud töötasusid; raamatupidamisarvestuses

kajastatud arvete ettevõtlusega seotust ja kassaarvestust. 9. mail 2006 kell 9.00 tuli OÜ D juhatuse liige S. A. koos advokaat

Vahur Kivistikuga maksuhalduri juurde. S. A. tutvus maksukohustuslase õiguste ja kohustustega ning andis selle kohta allkirja.

Seejärel alustas revident suuliste selgituste võtmisega ning esitas S. A-le esimese küsimuse. Esindaja V. Kivistik takistas S. A-l

küsimusele vastamast ning ütles, et nad keelduvad vastamast igasugustele küsimustele. Revident märkis [maksukohustuslase

suuliste selgituste] protokolli, et OÜ D juhatuse liige S. A. keeldub igasuguste suuliste selgituste andmisest. S. A. ei soovinud

protokolli allkirjastada ning V. Kivistik kirjutas protokollile omakäelise selgituse, et protokoll on eksitav, sest revidendi poolt

tutvustati arvukatest ettevalmistatud küsimustest vaid üht. Lisaks põhjendas V. Kivistik seletuste andmisest keeldumist

õigusega mitte anda seletusi iseenda vastu.

2. Maksu- ja Tolliameti 14. juuli 2006. a otsusega karistati S. A. maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 lg 1 järgi rahatrahviga

100 trahviühikut ehk 6000 krooni. Tegu, mille eest S. A. karistati, kirjeldati kohtuvälise menetleja otsuses järgmiselt.

Põhja maksu- ja tollikeskuse vanemrevident andis 28. aprillil 2006 OÜ-le D korralduse, milles kohustas osaühingu

esindusõiguslikku isikut ilmuma Põhja maksu- ja tollikeskusesse ning andma selgitusi asjaolude kohta, mis puudutasid

Tallinnas XXXXXXXX X asuval kinnistul tehtud ehitus- ja remonttöid; selle kinnistu müümisel OÜ-ga T tehtud arveldusi;

revisjoni käigus raamatupidamisarvestuses tehtud parandusi; töötajatele makstud töötasusid; raamatupidamisarvestuses

kajastatud arvete ettevõtlusega seotust ja kassaarvestust. 9. mail 2006 kell 9.00 tuli OÜ D juhatuse liige S. A. koos advokaat

Vahur Kivistikuga maksuhalduri juurde. S. A. tutvus maksukohustuslase õiguste ja kohustustega ning andis selle kohta allkirja.

Seejärel alustas revident suuliste selgituste võtmisega ning esitas S. A-le esimese küsimuse. S. A. keeldus vastamast ning

revident märkis protokolli, et OÜ D juhatuse liige S. A. keeldub igasuguste suuliste selgituste andmisest. S. A. ei soovinud

protokolli allkirjastada ning V. Kivistik kirjutas protokollile omakäelise selgituse, et protokoll on eksitav, sest revidendi poolt

tutvustati arvukatest ettevalmistatud küsimustest vaid üht. Lisaks põhjendas V. Kivistik seletuste andmisest keeldumist

õigusega mitte anda seletusi iseenda vastu.

3. Maksu- ja Tolliameti otsuse peale esitas kaebuse maakohtule S. A. kaitsja vandeadvokaat V. Kivistik, kes taotles kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamist.

3.1 Kaitsja märkis muu hulgas, et 28. aprilli 2006. a korralduses oli määratletud maksuhaldurit huvitavate küsimuste ring.

Seetõttu oli menetlusalusele isikule teada, mille kohta hakatakse küsimusi esitama ja tal oli mõistlik võimalus otsustada, kas

tema antavad selgitused võiksid teda süüstada või mitte. Menetlusalusel isikul oli põhjust arvata, et tema ütlusi võidakse

kasutada tema karistamiseks väärteo eest, sest kõik 28. aprilli 2006. a korralduses sisalduvad küsimused on suunatud võimalike

maksuväärtegude tuvastamisele.

3.2 Samas on eksitav kohtuvälise menetleja seisukoht, nagu ei olekski menetlusalune isik soovinud konkreetsete küsimustega

tutvuda. Tegelikult keeldus maksumenetlust toimetav ametnik tutvustamast järgmist küsimust enne kui eelmisele küsimusele

on vastatud. Küsimustele, mida ei esitata, pole võimalik vastata. Olukord, kus kirjalikult ettevalmistatud küsimuse esitamise

eeltingimuseks seatakse vastamine eelmisele küsimusele ja keeldutakse kõigi küsimuste tutvustamisest, raskendab oluliselt

selle hindamist, kas ja kuidas küsimused kogumis võivad olla seotud võimaliku enesesüüstamisega. Keeldumine küsimuste

üheaegsest esitamisest raskendab ka isikul enese mittesüüstamise privileegi kasutamist.

4. Harju Maakohtu 7. aprilli 2008. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja väärteomenetlus S. A. suhtes lõpetati

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Maakohus nõustus täielikult S. A. kaitsja V. Kivistiku seisukohtadega käesolevas väärteoasjas,

nimelt: isik ei pea täitma kaasaaitamiskohustust maksumenetluses, kui see võiks tähendada kaasabi osutamist tema süü

tuvastamisele väärteos. S. A-le oli maksuhalduri korralduse kaudu teada küsimuste ring, millele maksuhaldur soovis vastuseid

saada. Samuti olid kaebajale teada maksuhalduri tööversioonid, mida arvestades järeldas S. A., et küsimustele vastamine võib

tähendada enese süüstamist. Kuna antud juhul oli selgituste andmiseks kohustatud isik OÜ D, siis väärteo toimepanemise

tõendatuse korral, oleks tulnud selle kohustuse rikkumise eest karistada juriidilist isikut, mitte aga viimase juhatuse liiget.

5. Koos kohtuotsusega tegi maakohus ka määruse, millega mõistis VTMS § 23 alusel riigilt S. A. kasuks välja 8160 krooni ja

88 senti valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Selle määruse peale esitas Maksu- ja Tolliamet määruskaebuse, taotledes

kohtumääruse tühistamist. Maakohus edastas määruskaebuse koos Maksu- ja Tolliameti kassatsiooniga Riigikohtule.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliamet, taotledes vaidlustatava kohtuotsuse tühistamist ja

väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Samuti palub kohtuväline menetleja tühistada maakohtu määruse

õigusabikulude väljamõistmise kohta. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Kohus ei ole põhistanud oma järeldust, mille kohaselt ei saanud S. A. välistada, et temalt nõutava teabe põhjal ei esitata

talle süüdistust õiguserikkumises ja et maksuhalduri küsimused S. A-le olid esitatud otseselt seonduvalt süüstavate

tööversioonidega. Kuna S. A. keeldus pärast esimese küsimuse esitamist vastamast igasugustele küsimustele, teadmata,

milliseid küsimusi talle esitada soovitakse, on kohtu järeldus oletuslik.

6.2 Väärteomenetlust lõpetades kohaldas maakohus vääralt ka materiaalõigust. S. A. keeldumine igasugustele küsimustele

vastamisest olukorras, kus ta ei teadnud, milliseid konkreetseid küsimusi maksuhaldur talle esitada soovib, oli õigusvastane,

rikkudes MKS § 56 nõudeid.

6.3 Maakohus on vääralt leidnud, et S. A. asemel oleks käesoleval juhul pidanud karistama OÜ-d D. MKS § 154 lg 1

objektiivsest koosseisust ei nähtu, et maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest saaks vastutusele võtta üksnes

maksukohustuslase enda.

6.4 Vastuseks menetlusaluse isiku kaitsja poolt maakohtus väljendatud seisukohtadele märgib kassaator, et kuna MKS § 154

lg 1 ei ole blanketne süüteokoosseis, siis ei pidanud väärteoprotokoll sisaldama maksuseaduste sätteid, mida S. A.

maksuhalduri korralduse täitmisest keeldudes rikkus.

6.5 Maakohus on põhjendamatult rahuldanud S. A. kaitsjatasu hüvitamise taotluse määrusega enne kohtuotsuse jõustumist.

Selline toimimisviis võib määruse eraldi vaidlustamisel ringkonnakohtus tuua kaasa VTMS § 159 rikkumise. Seetõttu

pidanuks maakohus kaitsjatasu hüvitamise otsustama vastavalt VTMS § 111 p-le 8 otsuses. Viitega Riigikohtu

halduskolleegiumi 3. aprilli 2008. a otsusele asjas nr 3-3-1-96-07 leiab kassaator, et maakohtu kaitsjatasu hüvitamise määrus

on võimalik tühistada ka kassatsioonimenetluses.

7. Kassatsioonivastuses taotleb menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, et Riigikohus jätaks maakohtu

otsuse muutmata, kassatsiooni rahuldamata ja menetluskulud Maksu- ja Tolliameti kanda. Kaitsja põhiseisukohad on

järgmised.

7.1 Maakohus on õigesti leidnud, et analüüsides asjaolusid kogumis, ei saanud S. A. välistada võimalust, et temalt nõutava

teabe põhjal esitatakse talle süüdistus õiguserikkumises. Kuna maksuhalduri 28. aprilli 2008. a korralduses oli tutvustatud

küsimuste ringi, mille kohta maksuhaldur teavet soovis, siis oli S. A-l mõistlik võimalus otsustada, kas tema selgitused võivad

teda süüstada või mitte. Samuti on kassatsioonis moonutatud ütluste andmisest keeldumise asjaolusid. Menetlusalune isik küll

keeldus ütluste andmisest, kuid ei teinud takistust järgnevate küsimuste esitamiseks. Hoopis maksuhaldur ise keeldus järgmiste

küsimuste esitamisest enne kui esimesele küsimusele on vastatud.

7.2 Riigikohtu 20. märtsi 2002. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-02 on leitud, et kehtivas õiguses puudub ütluste andmisest

keeldumise põhjendatuse kontrollimehhanism. Jääb arusaamatuks, millest lähtudes on kohtuväline menetleja leidnud, et ütluste

andmisest keeldumine oli S. A. suvaotsustus ega ole kontrollitav.

7.3 MKS § 64 lg 1 p 6 ei näe ette, et isikul oleks teabe andmisest õigus keelduda vaid juhul, kui tema suhtes on alustatud

süüteomenetlust. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et Maksu- ja Tolliamet oli alustanud väärteomenetlust OÜ D suhtes.

Lisaks oli maksuhalduril olulises osas olemas maksukäsitlus, millest nähtub, mida OÜ D on maksuhalduri hinnangul rikkunud.

Nimetatud rikkumised vastasid MKS §-des 152-154 sätestatud väärteokoosseisudele. Menetlusaluse isiku veendumust, et tema

ütlusi võidakse kasutada tema vastu, kinnitab ka Maksu- ja Tolliameti senine praktika, mille kohaselt püütakse lisaks juriidilise

isiku suhtes maksuotsuse tegemisele kohe määrata ka väärteokaristus juhatuse liikmele. Seejuures viidatakse

väärteoprotokollis juhatuse liikme maksumenetluses antud ütlustele.

7.4 Maakohus on õigesti leidnud, et kui antud juhul olnuks alus isiku karistamiseks, tulnuks karistada juriidilist isikut, sest

maksuhalduri 28. aprilli 2006. a korraldus oli suunatud OÜ-le D, mitte S. A-le.

7.5 Väärteoprotokollis pole viidatud õigusnormidele, mis kohustasid S. A. maksuhalduri 28. aprilli 2006. a korraldust täitma.

Ilma selliste normideta ei saa hinnata MKS § 154 lg 1 koosseisu täitmist.

7.6 Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitise väljamõistmine määrusega on kooskõlas VTMS §-ga 23.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma varasemate seisukohtade juurde. Maksu- ja

Tolliameti esindaja palus kassatsiooni rahuldada, menetlusaluse isiku kaitsja leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei

ole ja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium neid põhjuseid, miks tuleb maakohtu otsus väärteomenetluse lõpetamise

kohta ja määrus kaitsjatasu hüvitamise kohta muutmata jätta (I), kuid juhib seejärel tähelepanu maakohtu vigadele, mis otsuse I

osas toodud asjaolude puudumisel tooksid kaasa vaidlustatud kohtuotsuse ja -määruse tühistamise (II).

I

10. Väljudes kassatsiooni piiridest märgib kriminaalkolleegium, et VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult

menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust

isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis

kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-71-07 -

RT III 2007, 40, 316, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150

lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime

väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

11. Samuti on Riigikohtu varasemas praktikas asutud seisukohale, et sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja

arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et kohtuväline menetleja on otsuse

tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud

väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68

lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras

teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise

menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida

väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 11).

12. Käesolevas väärteoasjas karistati S. A. kohtuvälise menetleja otsusega MKS § 154 lg 1 järgi teo eest, mida otsuses

kirjeldati muu hulgas järgmiselt: "...Seejärel alustas revident suuliste selgituste võtmisega ning esitas A-le esimese küsimuse.

A. keeldus vastamast ning revident märkis protokolli, et OÜ D juhatuse liige S. A. keeldub igasuguste suuliste selgituste

andmisest...". Selline teokirjeldus erineb aga oluliselt sellest, mis on fikseeritud väärteoprotokollis. Nimelt on S. A. suhtes

koostatud väärteoprotokollis märgitud järgmist: "...Seejärel alustas revident suuliste selgituste võtmisega ning esitas A-le

esimese küsimuse. Esindaja Vahur Kivistik takistas S. A-l küsimusele vastamast ning ütles, et nad keelduvad igasugustele

küsimustele vastamast..." Ka ülejäänud osas ei sisalda väärteoprotokolli teokirjeldus viidet asjaolule, et S. A. keeldus suuliste

selgituste andmisest või nõustus otsesõnu või konkludentselt esindaja poolt maksuhaldurile tehtud avaldusega. Protokollis on

üksnes märgitud, et S. A. keeldus selgituste võtmise protokolli allkirjastamast, ent see asjaolu ei ole puutumuses S. A-le MKS

§ 154 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumisega.

13. Eeltoodust nähtuvalt on kohtuvälise menetleja otsuses väljutud väärteoprotokollis toodud teokirjelduse piiridest.

Väärteoprotokollis kajastatud asjaolud - ei see, et V. Kivistik takistas S. A-l küsimusele vastamast ning ütles, et nad keelduvad

igasugustele küsimustele vastamast, ega maksuhalduri ametniku poolt seletuste võtmise protokolli tehtud kanded - ei ole

karistusõiguslikult käsitatavad S. A. teona. Väärteoprotokollis toodud asjaoludel ei ole võimalik V. Kivistiku käitumist S. A-le

omistada. Olukorras, kus väärteoprotokollist ei nähtu menetlusaluse isiku tegu KarS § 2 lg 2 tähenduses, tuleb väärteomenetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

14. Kuna S. A. suhtes koostatud väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada S. A. tegu KarS § 2 lg 2

mõttes, puudus maakohtul alus hinnata, kas kohtuvälise menetleja otsuses väärteoprotokolli piiridest väljudes kirjeldatud S. A.

käitumine vastab MKS § 154 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule või mitte.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 7. aprilli 2008. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja järelduse S. A. teo süüteokoosseisule mittevastavuse kohta. Osas,

millega väärteomenetlus S. A. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetati, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

16. Arvestades, et väärteomenetlus tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada, puudub ka alus tühistada

maakohtu 7. aprilli 2008. a määrust S. A-le kaitsjatasu hüvitise väljamõistmise kohta. Kuna kohtuvälise menetleja

määruskaebus kattub nii taotluse kui ka põhjenduste osas kassatsiooni kaitsjatasu väljamõistmist puudutava osaga, peab

kriminaalkolleegium võimalikuks käsitada esitatud määruskaebust kassatsiooni osana ja lugeda kassatsiooni lahendamisega ka

määruskaebus lahendatuks. Sel põhjusel ei saada kolleegium määruskaebust läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kelle

pädevuses VTMS § 196 lg 2 kohaselt maakohtu määruste peale esitatud ja maakohtu poolt põhjendamatuks loetud (VTMS

§ 195 lg 3) määruskaebuste lahendamine on (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-93-03 -

RT III 2003, 22, 215).

II

17. Kolleegium märgib, et maakohtu vaidlustatud otsus ei vastaks nõuetele ka juhul, kui S. A. suhtes koostatud

väärteoprotokoll kajastanuks neid asjaolusid, mis olid ära toodud kohtuvälise menetleja otsuses. Kuna maakohus jättis

tähelepanuta, et kohtuvälise menetleja otsuses on väljutud väärteoprotokolli piiridest, tuli maakohtul otsuse tegemisel

lahendada kohtuvälise menetleja otsuse ja menetlusaluse isiku kaitseversiooni vahelised vastuolud. Seda kohus teinud ei ole.

18. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel lähtunud väidetavast asjaolust, et 9. mail 2006 toimunud suulise seletuse

võtmisel keeldus S. A. pärast esimese küsimuse kuulmist igasuguste selgituste andmisest, s.t S. A. keeldus vastamast kõigile

järgnevatele võimalikele maksuhalduri küsimustele. Maakohtule esitatud kaebuses S. A. kaitsja vaidlustas sündmuste sellise

käigu. Kaitsja väitel keeldus S. A. maksuhalduri küsimustele vastamast üksnes seni, kuni talle on tutvustatud kõiki

ettevalmistatud küsimusi, mis võimaldanuks hinnata, kas küsimused kogumis on suunatud S. A. võimaliku süüteo

tuvastamisele. Küsimustele vastamine osutus aga võimatuks seetõttu, et maksumenetlust toimetav ametnik keeldus

tutvustamast järgmisi küsimusi enne kui eelnevale küsimusele on vastatud. Seega olid kohtuvälise menetleja ja menetlusaluse

isiku seisukohtades väidetava väärteosündmuse tehiolude osas märkimisväärsed lahknevused, mida ei saa S. A. käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt pidada tähtsusetuteks. Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1-2

oleks maakohus juhul, kui ka väärteoprotokoll kajastanuks kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud asjaolusid, esmalt

tuvastama, kas tõele vastab kohtuvälise menetleja või menetlusaluse isiku (kaitsja) versioon väärteosündmuse käigust. VTMS

§ 134 lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel kohtuotsust tehes

juhinduma VTMS §-dest 109-111, arvestades VTMS § 134 lg-tes 2 ja 3 ettenähtud erisusi. VTMS § 110 kohaselt tuleb

kohtuotsuse põhiosas muu hulgas märkida istungil tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele on tuginetud (p 1),

samuti istungil tõendamata jäänud asjaolud ja tõend, mida ei peeta usaldusväärseks, ning põhjendus, miks kohus seda

usaldusväärseks ei pea (p 2).

19. Maakohtu vaidlustatud otsuses puuduvad igasugused viited selle kohta, milliste tõendite alusel tuvastatud ja millistest

faktilistest asjaoludest on kohus otsust tehes lähtunud. Kohtuotsuse 7. leheküljelt algab otsuse osa, mis on pealkirjastatud kui

"Kohtus tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused". Tegelikult ei kajasta kohtuotsuse see osa kohtu põhjendusi ega

järeldusi, vaid üksnes kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütluste ja kohtumenetluste poolte seisukohtade ümberkirjutust.

Kohtuotsuse leheküljel 13 on märgitud fraas "Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale

Leidis:/.../". Sellele järgneb kohtu järeldus, et kaebus tuleb rahuldada ja väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada,

ning järgmine tõdemus: "Ka nõustub kohus täielikult S. A. esindaja kaitsja Vahur Kivistiku seisukohtadega käesolevas

väärteoasjas ning nimelt: isik ei pea täitma kaasaaitamiskohustust maksumenetluses, kui see võiks tähendada kaasabi osutamist

tema süü tuvastamisele väärteos." Seejärel on kohtuotsuses veelkord ümber kirjutatud mõningad kaitsja argumendid selle

kohta, miks S. A. tegu ei vasta MKS § 154 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule, omistades neile argumentidele nüüd kohtu

seisukohtade staatuse, ja viidatud otsuse tegemise aluseks olevatele menetlusnormidele. Samas ei selgu kohtuotsusest, millise

teo toimepanemise S. A. poolt on kohus tuvastatuks lugenud. Kohtuotsuse pinnalt jääb arusaamatuks, kas maakohtu hinnangul

ei vasta MKS § 154 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule S. A. tegu kujul, nagu seda kirjeldati kohtuvälise menetleja otsuses,

või kujul, nagu selle tuvastamist sisuliselt taotles kaitsja maakohtule esitatud kaebuses.

20. Olukorras, kus maakohtu otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele on kohtu õiguslikud järeldused rajatud, ei ole

Riigikohtul võimalik nende järelduste paikapidavust kontrollida. Üldjuhul tuleks sellises olukorras väärteoasi saata maakohtule

uueks arutamiseks. Otsuse punktides 10-15 märgitud põhjustel puudub käesolevas asjas aga võimalus väärteoasja uuesti

arutada.

21. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium õiguspraktika ühtlustamiseks, et väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks

juriidilisele isikule adresseeritud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest võimalik karistada üksnes korralduse

adressaati. MKS § 154 lg 1 võimaldab maksuhalduri korralduse täitamata jätmise eest karistada ka isikut, kes on seadusest

tulenevalt kohustatud tagama korralduse adressaadi poolt selle täitmise. Selline kohustus tuleneb muu hulgas MKS § 8 lg1

esimesest lausest, mis sätestab, et juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava samast

seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Järelikult ei ole

MKS § 154 lg-s 1 ette nähtud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise subjektide ring piiratud üksnes korralduse

adressaadiga. Seejuures tuleb arvestada, et juriidilise isiku vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest sätestab

MKS § 154 lg 2. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud

tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 on karistatav vaid tegu, mis vastab

süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada üksnes juhul,

kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et

juriidilise

isiku

organ

või

juhtivtöötaja

tegutses

seejuures

juriidilise

isiku

huvides.

(Vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-22-05 - RT III 2005, 14, 135, p 12.) Eeltoodust tulenevalt on

üldjuhul välistatud võimalus karistada juriidilist isikut MKS § 154 lg 2 järgi olukorras, kus ei leidu juriidilise isiku organi liiget

või juhtivtöötajat, kelle käitumine vastaks MKS § 154 lg 1 tunnustele. See kinnitab järeldust, et MKS § 154 lg 1 eelviimase

alternatiivi subjektide ringi määratlemisel ei saa lähtuda kitsendavast tõlgendusest. Vastasel korral poleks juriidilisele isikule

adresseeritud maksuhalduri korralduse täitmata jätmine erinevalt füüsilisele isikule adresseeritud korralduse täitmata jätmisest

karistatav. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks puuduks mõistlik põhjus.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe