3-3-1-42-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-08

Otsuse kuupäev

20. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Murat Kilici kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

13. veebruari 2007. a otsuse nr 8 tühistamiseks ning

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustamiseks jätkata

sooviavalduse menetlemist

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-07-562

Menetluse alus Riigikohtus

Murat Kilici kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Murat Kilici kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi

2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-562 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Murat Kilic sündis 10. juulil 1974 Türgis, abiellus 1997. a Eesti kodanikuga ning on alates

8. juulist 1997 elanud Eestis elamisloa alusel. Perekonnas on kaks last ning Eesti rahvastikuregistri

järgi elavad kõik pereliikmed Harju maakonnas, Rae vallas. M. Kilic omab pikaajalise elaniku

elamisluba ja töötab laevakaptenina Saksamaa Liitvabariigis asuvas äriühingus.

2. M. Kilic esitas 27. novembril 2006 Kodakondsus- ja Migratsiooniametile sooviavalduse

Kodakondsuse seaduse (KodS) § 6 alusel Eesti kodakondsuse saamiseks.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lõpetas 13. veebruari 2007. a otsusega nr 8 sooviavalduse

menetlemise KodS § 19 lg 4 alusel. Otsuse põhjenduse kohaselt ei vasta M. Kilic Eesti kodakondsuse

saamise tingimustele, sest ta pole elanud enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva

püsivalt Eestis viimased viis aastat. Välismaalaste seaduse (VMS) § 42 kohaselt loetakse püsivalt

Eestis elamiseks Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas.

3. Kaebuses halduskohtule palus M. Kilic tühistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimetatud

otsus ning kohustada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit jätkama Eesti kodakondsuse saamise

sooviavalduse menetlemist. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) otsus on motiveerimata ning seaduse ja Põhiseadusega vastuolus. Kaebaja on lõpetanud merekooli

Türgis, läbinud välismaal täiendkoolitused ning talle on omistatud kapteni kõrgeim kvalifikatsioon.

Täiendkoolituse läbimine Eestis polnud Eesti Vabariigi õigusaktidest ja Veeteede Ameti seisukohast

tulenevalt võimalik. Eestis asub kaebaja vara, kodu ja perekond, ta on õppinud ära eesti keele ja

sooritanud vastava eksami. Kaebaja tööandjaks on Saksa Liitvabariigis Flensburgis asuv äriühing

Förde Reederei Seetouristik GmbH, kus ta töötab reisilaeva kaptenina;

2) M. Kilic vastab KodS § 6 p-des 21, 22 ja 23 sätestatud nõuetele. Vastupidist väites tõlgendab

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet seadust vääralt. KodS § 6 varasema redaktsiooni järgi oli

kodakondsuse saamise eelduseks välismaalase pidev viibimine Eestis. Praegu kehtiva redaktsiooni

järgi peab välismaalane olema Eestis püsivalt elanud viimased viis aastat. Kaebaja elab Eestis alates

1997. aastast ning asjaolu, et ta meremehena viibib üle poole aastast laeval, ei anna alust väita, et ta

püsivalt Eestis ei ela. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 kohaselt võib merelaeval, mille

kohta on väljastatud lipudokument, kapteniks olla ainult Eesti kodanik või Euroopa Liidu liikmesriigi

või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalusriigi kodanik. Eesti kodakondsust omamata ei saa

kaebaja Eestis oma erialal töötada. Põhiseadus ega Kodakondsuse seadus ei sätesta piirangut, mis ei

luba isikul saada Eesti kodanikuks seetõttu, et tema tegevusala on laevajuhtimine ja amet

laevakapten. Kui nõustuda Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tõlgendusega KodS §-le 6, et isik

peab ka faktiliselt viis aastat Eestis viibima, siis on säte ebaproportsionaalne ja vastuolus PS §-ga 29

(õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta), §-ga 26 (igaühe õigus perekonna- ja eraelu

puutumatusele), §-ga 34 (igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta

valida) ning §-ga 12 (sest diskrimineerib kaebajat tegevusala järgi). Seaduse tõlgendamisel pole

võimalik võrdsustada mõisteid "viibimine" ja "elamine". KodS § 6 sätestatud elukoht on sama, mis

sätestab TsÜS § 14 ja Rahvastikuregistri seaduse §-d 391 ja 40.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on KodS § 6 lg-s 21 sätestatud Eestis püsiva elamise

sisustamisel põhjendatult lähtunud Välismaalaste seaduse (VMS) §-st 42 Nimetatud sättes on

seadusandja selgelt öelnud, et püsivalt Eestis elamiseks tuleb lugeda Eestis elamisluba omava

välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Seetõttu puudub vajadus pöörduda teise

õigusharu seaduste poole. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja on enne Eesti kodakondsuse saamise

sooviavalduse esitamise päeva viibinud Eestist eemal üle 183 päeva aastas. Seega leidis

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet põhjendatult, et kaebaja ei vasta Eesti kodakondsuse saamise

tingimustele ning tema sooviavalduse menetlemise lõpetamine KodS § 19 lg 4 alusel oli õige;

2) põhjendatud pole kaebaja väide, et vaidlusaluses otsuses sisalduv KodS § 6 tõlgendamisviis on

vastuolus PS §-dega 12, 26, 29 ja 34. Kaevatav otsus ei diskrimineeri kaebajat tegevusala järgi, ei sea

piiranguid abikaasa valikule, ei keela töötada laevakaptenina ega piira kaebaja õigust vabalt liikuda.

5. M. Kilic palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus, jätta kohaldamata KodS § 6 p-

d 21 ja 22 redaktsioonis, mis jõustus 8. juulil 2006, vastuolu tõttu Põhiseadusega ning teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kaebaja vastab KodS § 6 lg-s 21

sätestatud tingimusele, milleks on vähemalt viieaastane elamisloa/elamisõiguse alusel Eestis püsivalt

elamise nõue;

2) apellant on seisukohal, et püsiva elukoha mõiste avamisel tuleb lähtuda Tsiviilseadustiku üldosa

seadusest ja Rahvastikuregistri seadusest. Ringkonnakohus apellandi seisukohta ei jaga ning nõustub

vastustaja ja esimese astme kohtuga, et püsivalt Eestis elamise mõiste sisustamisel saab lähtuda VMS

§-st 42 ning et kaebaja puhul pole KodS § 6 lg-s 21 nimetatud Eesti kodakondsuse omandamise

tingimus täidetud. VMS § 42 kohaselt loetakse püsivalt Eestis elamiseks Eestis elamisluba omava

välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Vaidlust ei ole selle üle, et sooviavalduse

esitamisele eelnenud viie aasta jooksul on kaebaja Eestist eemal olnud üle 183 päeva aastas. TsÜS §-s

14 on toodud elukoha definitsioon, kuid kodakondsuse omandamiseks kehtestatud tingimustele

vastavuse määratlemisel ei saa rakendada TsÜS § 14, mis annab isikule õiguse valida, millist kohta ta

oma elukohaks peab. Registreeritud elukoha omamise nõue on KodS § 6 lg-s 23 kehtestatud

kodakondsuse saamise eraldiseisva tingimusena. Püsiva elukoha mõistet Tsiviilseadustiku üldosa

seadus ega Rahvastikuregistri seadus ei anna. Pole vaidlust, et kaebajal on Eestis registreeritud

elukoht ja et Eestis asub tema vara ja elab tema perekond. Asjaolu aga, et isikul on Eestis elukoht

TsÜS § 14 ja registreeritud elukoht Rahvastikuregistri seaduse tähenduses, ei tähenda, et isik vastab

ka Kodakondsuses seadusest tulenevale Eestis püsivalt elamise tingimusele. Kaebaja väidab õigesti,

et Põhiseaduse § 8 viimase lause kohaselt sätestab kodakondsuse saamise tingimused ja korra

Kodakondsuse seadus. KodS § 6 lg-st 21 järeldubki, et Eesti kodakondsust omandada sooviv

välismaalane peab seadusega ettenähtud aja jooksul Eesti territooriumil ka reaalselt elama, s.o

füüsiliselt riigis viibima. Kaebaja puhul pole see tingimus täidetud;

3) ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kodakondsus on riigi ja isiku vaheline õiguslik suhe, mis

kätkeb endas mõlemapoolseid õigusi ja kohustusi, ning põhjendamatu on anda kodakondsus isikule,

kes viibib enamiku ajast väljaspool riiki, mille kodanikuks ta soovib saada;

4) põhjendatud pole apellandi seisukoht, et KodS § 6 lg 21 tõlgendamine viisil, et taotleja peab

reaalselt viis aastat riigis elama, piirab põhiseadusevastaselt tema põhiõigusi. Riigil on õigus

määratleda oma kodanikkond ja kehtestada kodakondsuse saamiseks tingimusi. Kodakondsuse

saamiseks sätestatud tingimused on kõigile sooviavaldajatele võrdsed, õigusaktid ei näe ette erandeid

ükskõik mis põhjusel välismaal töötada soovivale isikule. Kaebajal on pikaajalise elaniku elamisluba.

Seega on talle tagatud seaduslik alus elada Eestis koos oma perekonnaga. Kaebaja võib Eestis vabalt

liikuda, elu- ja töökohta valida ning ka Eestist lahkuda. Põhiseaduse § 29 garanteerib küll igaühele

tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku, kuid sätestab samuti, et seadusega võib seda õigust

piirata Eestis viibivate välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. M. Kilic palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse peale. Kassaator väidab järgmist:

1) KodS § 6 lg 21 tuleb vastuolu tõttu Põhiseaduse §-dega 12, 29, 34 ja 35 jätta kohaldamata, kui

lähtuda Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tõlgendusest, et Eestis elamine tähendab Eestis viibimist;

2) arvestades kodakondsuse taotleja huvi ja sättega kaitstavat riiklikku huvi, pole KodS § 6 lg-s 21

sätestatud liikumisvabaduse piirang kodakondsuse andmise otsustamiseks vajalik, see on

ebaproportsionaalne;

3) kaebuse esitaja peab KodS § 6 lg-st 21 tuleneva liikumisvabaduse piirangu tõttu loobuma

kapteniametist. Tulenevalt sättest ei saa Eesti kodakondsust ükski merelaeva kapten, kes ei loobu

oma tööst. Kodakondsuse saamise eelduseks seatakse tema puhul loobumine tööst Saksa laeva

kaptenina, mis tagab väga hea materiaalse kindlustatuse;

4) KodS § 6 lg-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piiranguga analoogilist elukohast lahkumise keeldu

rakendatakse karistusõigusliku tõkendina. Tegemist on põhiõiguse intensiivse riivega, milleks peab

olema väga kaalukas põhjus. KodS 6 lg 21 analüüsimisel sellist põhjust ei leia, vastupidi - riigil pole

Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlust, mida selle aja jooksul kodakondsuse taotleja suhtes

rakendada;

5) KodS § 6 lg-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26.

Diskrimineeriv on regulatsioon, mis tõkestab Eesti kodaniku abikaasale kodakondsuse andmise

lähtuvalt abikaasa tegevusalast. KodS § 6 lg 21 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26, sest ei võimalda

Eesti kodaniku Eestis elaval abikaasal saada Eesti kodakondsust, kui kodakondsuse taotleja on

laevakapten. Abikaasal peab olema võimalus saada abikaasaga sama kodakondsus, kui abikaasad

elavad vastavas riigis. Seejuures ei saa abikaasale kodakondsuse andmisel nõuda senisest

tegevusalast loobumist, kui see pole vastuolus heade kommetega ega ohusta riigi julgeolekut. Kui

perekond soovib koos reisida ja üks perekonnaliige pole Euroopa Liidu kodanik, siis kehtivad sellele

pereliikmele nõuded, mis põhjustavad liikumisvabaduse piiranguid - kohustus vajadusel liituda Türgi

relvajõududega, sest Türgis on kõik meessoost isikud praktiliselt eluaegselt sõjaväekohustuslased.

Kodakondsuse taotleja Eestis viibimise kohustus on ebaproportsionaalne ning koormab isikut ja on

riigile kodakondsuse taotluse menetlemiseks täiesti mittevajalik;

6) KodS § 6 lg-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on vastuolus Põhiseaduse §-dega 12 ja 29

ning diskrimineerib M. Kilicit tegevusala järgi. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on Põhiseaduse § 29

järgi tegevusala valiku vabadus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul.

KodS § 6 lg 21 sätestab Eestis elavale Eesti kodakondsust taotlevale isikule keelu töötada

laevakaptenina ja on seetõttu põhiseadusevastane;

7) KodS § 6 lg-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on vastuolus Põhiseaduse §-ga 34. M. Kilic

valis elukohaks Rae valla Eestis ja vastustaja ei tunnista seda. Seega ei saa M. Kilici õigust valida

elukohta ja vabalt liikuda piirata 5 aasta jooksul enne kodakondsuse saamise taotluse esitamist;

8) Kodakondsuse seaduses pole defineeritud, mida mõista püsiva elamise all Eestis. Välismaalaste

seaduse määratlust ei saa kohaldada, sest selle seaduse reguleerimisala on teistsugune ning

Põhiseaduse § 8 lg-st 5 ja § 104 p-st 1 tulenevalt tuleb kodakondsuse saamise tingimused

ammendavalt sätestada Kodakondsuse seaduses. Püsivalt Eestis elamise definitsioon puudub KodS §-

s 11. KodS § 6 lg 21 eesmärkide saavutamiseks pole aasta jooksul vähemalt 183 päeva Eestis elamise

nõue paslikum ja vajalikum kui paindlikum nõue, mille puhul hinnataks püsivalt Eestis elamist

üksikjuhtumipõhiselt;

9) rikutud on kohtumenetluse norme. TsÜS § 3 järgi tuleb seaduse tõlgendamisel lähtuda seaduse

tekstist, regulatsiooni eesmärgist ja mõttest. KodS §-s 6 sätestatud elukoht tuleb samastada

elukohaga, mille sätestab TsüS § 14. KodS § 6 viitab elukoha registreerimisele, mis omakorda viitab

rahvastikuregistrile. Vastavalt Rahvastikuregistri seaduse §-dele 391 ja 40 registreeritakse

rahvastikuregistris isiku elukoht. Seega on kodakondsuse saamise eelduseks elukoht ja elukoha all

mõeldakse sama, mida Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja Rahvastikuregistri seaduses.

Rahvastikuregistri järgi on M. Kilici elukoht alates 8. juulist 1997 Eestis. Vastustaja pole seda

vaidlustanud ega esitanud vastupidiseid tõendeid. Alates 8. juulist 2006 puudub õiguslik alus seada

kodakondsuse andmise tingimuseks Eestis viibimist. Eestis viibimise nõue sätestati 1995. a, mil

selline regulatsioon oli mõistlik, arvestades Eestis elavate inimeste arvu, kellel puudus Eesti

kodakondsus. Samuti on majanduskeskkond arenenud nii, et kodakondsuse taotleja viibimiskoha

niisugune piiramine pole proportsionaalne ega põhjendatud. Kohtud on rikkunud menetlusõigust

tõlgendades valesti esitatud tõendeid, millest nähtub, et M. Kilic elab Eestis. Vastustaja pole esitanud

tõendeid, et M. Kilic ei ela Eestis. Halduskohus on rikkunud HKMS § 25 lg-d 2 ja 3 rajades otsuse

asjaolule, mida pole tõendatud.

8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on motiveeritud ja

seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Enne asja lahendamisele asumist märgib kolleegium, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuses

ning kassatsioonkaebuses kõneldakse KodS § 6 lg-st 21. Tegelikult on KodS § 6 ühelõikeline ning

kohtuotsustes ja kassatsioonkaebuses silmas peetud sätteks on § 6 p 21. Seepärast viitab kolleegium

otsuse põhjendavas osas KodS § 6 p-le 21.

10. Asja lahendamise käik sõltub sellest, kas ringkonnakohus on õigesti mõistnud 8. juulil 2006

jõustunud KodS § 6 p 21, mis sätestab, et välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab

olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või

elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et püsiva elukoha mõiste avamisel tuleb lähtuda

Tsiviilseadustiku üldosa seadusest ja Rahvastikuregistri seadusest. Ringkonnakohus oli seisukohal, et

püsivalt Eestis elamise mõiste sisustamisel saab lähtuda VMS §-st 42 ning et kaebaja puhul pole

KodS § 6 p-s 21 nimetatud Eesti kodakondsuse omandamise tingimus täidetud. Kassaator väidab, et

püsivalt Eestis elamise definitsioon puudub KodS §-s 11, et Välismaalaste seaduse määratlust ei saa

kohaldada, sest selle seaduse reguleerimisala on teistsugune ning Põhiseaduse § 8 lg-st 5 ja § 104 p-

st 1 tulenevalt peab kodakondsuse saamise tingimused ammendavalt sätestama Kodakondsuse

seaduses.

11. Seega käib vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada 8. juulil 2006 jõustunud KodS § 6 p 21. Nimetatud

säte asendas KodS §-s 6 varem kehtinud punkti 2, mis sätestas, et välismaalane, kes soovib saada

Eesti kodakondsust, peab olema püsivalt viibinud alalise elamisloa alusel Eestis vähemalt viis aastat

enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva ja kuus kuud pärast sooviavalduse

registreerimisele järgnevat päeva.

12. Kodakondsuse seadus vaidlusaluses redaktsioonis tõepoolest ei sätesta, mida mõista § 6 p-s 21

nimetatud püsivalt Eestis elamise all. Samas on Kodakondsuse seaduse kehtivas redaktsioonis

säilinud varasema redaktsiooni § 6 p 2 terminoloogiat kasutav § 11, mis sätestab: "Püsivalt Eestis

viibimine käesoleva seaduse mõistes on seaduslik Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aastas,

kusjuures Eestist eemalviibimine ei või aastas ületada 90 päeva järjest."

Seaduseelnõu 883 seletuskirjas ("V Seaduse mõjud") märgiti: "1. Kodakondsuse seaduse § 6 ja § 33

muutmisega viiakse kodakondsuse seadus kooskõlla välismaalaste seaduse ja Euroopa Liidu

kodaniku seadusega. Seadusega ei leevendata ega karmistata Eesti kodakondsuse saamise tingimusi,

mistõttu välismaalaste jaoks, kes soovivad Eesti kodakondsust taotleda, midagi ei muutu."

Seega oli seadusandja tahe KodS § 6 uue redaktsiooni kehtestamisel suunatud senise olukorra

säilitamisele, kuid tähelepanuta jäi vajadus korrastada § 11 terminoloogiat. Kolleegium on

seisukohal, et sellises olukorras puuduvad takistused KodS § 11 kohaldamiseks.

13. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei kasutanud vaidlustatud otsuse põhjendamisel siiski KodS

§ 11, vaid VMS § 42, mis sätestab: "Püsivaks Eestis elamiseks loetakse Eesti kodaniku või Eestis

elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas." Arvesse võttes

eeltoodut, olnuks otsuste motivatsioonis korrektne kasutada KodS § 11.

Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas tuginemine vaidlustatud Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti otsuses VMS §-le 42 iseenesest toob kaasa otsuse tühistamine.

14. Põhiseaduse § 8 lg 5 sätestab, et kodakondsuse saamise tingimused sätestab Kodakondsuse

seadus. Kodakondsuse seadus on Põhiseaduse 104 lg 2 p 1 järgi seadus, mille vastuvõtmiseks ja

muutmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, s.o nn konstitutsiooniline seadus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 5. veebruari 1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98

järgmist: "Konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine

lihtseadustega on põhiseadusevastane. Konstitutsioonilistes seadustes pole lubatud viitenormid

lihtseadustele ega delegatsiooninormid täitevvõimu üldakti andmiseks küsimustes, mis oma

olemuselt kuuluvad konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse."

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa aga siit järeldada, et konstitutsioonilises seaduses on

üldse keelatud viitenormid lihtseadusele ning delegatsiooninormid. Sellised normid on lubatavad, kui

vastava küsimuse reguleerimine ei ole olemuslikult konstitutsioonilise seaduse reguleerimisese,

samuti siis, kui konstitutsioonilises seaduses pole mõistlik korrata lihtseaduses sätestatut ning

kordamata jätmise tõttu ei kannata õigusselgus. Seepärast on kolleegium seisukohal, et

konstitutsioonilises seaduses kasutatud määratlemata õigusmõisteid saab analoogia korras sisustada

teiste seaduste abil. Nii on sagedased juhtumid, kus konstitutsioonilises seaduses teadlikult ja

paratamatult kasutatakse teiste seaduste mõisteaparatuuri või tehakse viiteid teistele seadustele.

Näiteks kõneleb KodS § 6 p 23 registreeritud elukoha omamisest Eestis, pidades silmas elukohta

Rahvastikuregistri seaduse mõttes. Riigikogu valimise seaduse § 4 lg 6 keelab kaadrikaitseväelasel

kandideerida Riigikogu liikmeks. Kaadrikaitseväelase mõiste on aga avatud Kaitseväeteenistuse

seaduses. Halduskohtumenetluse seadustik ja Tsiviilkohtumenetluse seadustik jätavad kohtusse

pöördumisel tasumisele kuuluva riigilõivu määramise Riigilõivuseaduse hooleks. Tegelikult on

samasugusel seisukohal ka kassaator, kui ta väidab, et Kodakondsuse seaduses tuleb elukoha all

mõista sama, mida mõistetakse Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja Rahvastikuregistri seaduses.

Eestis püsiva elamise määratlus ei kuulu kolleegiumi arvates olemuslikult Kodakondsuse seaduse

spetsiifilisse reguleerimisalasse, sest kolleegium ei näe põhjendusi, miks Eestis püsiva elamise mõiste

Kodakondsuse seaduse mõttes peab erinema Eestis püsiva elamise mõistest Välismaalaste seaduse

mõttes.

15. KodS § 11 ja VMS § 42 on sisult lähedased normid. Kuid VMS § 42 on isikule soodsam kui KodS

§ 11, kuna VMS § 42 ei seosta püsivat Eestis elamist nõudega aastas mitte viibida Eestist eemal üle

90 päeva järjest. Seetõttu ei saa ebaõige õigusliku aluse kohaldamine, kui see ei too kaasa otsuse

tegemist isiku kahjuks, iseenesest olla Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ning kohtute otsuste

tühistamise põhjuseks.

Teistsugune oleks olukord siis, kui rikutud on isiku põhiõigusi. Kuna kohaldatud VMS § 42 pole

määratud reguleerima antud ühiskondlikku suhet, siis ei saaks kolleegium kahtluse korral, et on

rikutud isiku õigusi, alustada üldkogus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust nimetatud sätte

suhtes. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-4-1-

33-05 leidnud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus analüüsida

kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide Põhiseadusele vastavust.

Sätte põhjendamatu kohaldamisega on halduskolleegiumi arvates tegemist ka juhul, kui asja

reguleeriva sätte olemasolu korral kohaldatakse ilmselgelt vale sätet. Halduskolleegiumi arvates

tähendab see seda, et järelevalve kolleegium ei analüüsi valesti kohaldatud sätet ja kohtumäärus,

millega järelevalvemenetlus sellise sätte suhtes algatati, oleks ebaõige.

Kuna asjassepuutuvaks sätteks on KodS § 11, siis saaks alustada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlust selle sätte suhtes. Seega kui kolleegiumil tekiks põhjendatud kahtlus, et KodS § 11 on

põhiseadusevastane, siis kuuluks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsus tühistamisele

põhjendusel, et ebaõige normi kohaldamine takistab kolleegiumil algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetlust HKMS § 70 lg 11 alusel. Riigikohtu halduskolleegiumil puuduks

võimalus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus sätte suhtes, mis on

asjassepuutumatu seetõttu, et seda on antud suhtele ebaõigesti kohaldatud.

16. Kassaator väidab, et kohtud on rikkunud menetlusõigust, tõlgendades valesti tõendeid, millest

nähtub, et M. Kilic elab Eestis. Vastustaja pole esitanud tõendeid, et M. Kilic ei ela Eestis. Kassaatori

arvates on halduskohus rikkunud HKMS § 25 lg-d 2 ja 3, rajades otsuse asjaolule, mida pole

tõendatud.

Kolleegium selle väitega ei nõustu. Kohtud ei ole tegelnud sellega, kas M. Kilic elab või ei ela Eestis.

Kohtud on lähtunud vaidluse all mitteolnud asjaolust, et M. Kilic on viimase viie aasta jooksul Eestist

eemal viibinud rohkem kui 183 päeva aastas.

17. Järgnevalt analüüsib kolleegium KodS § 6 p 21 mõju kassaatori poolt nimetatud subjektiivsetele

õigustele, omistamata tähendust sellele, millises seaduses on sätestatud vähemalt 183-päevane Eestis

elamise või viibimise nõue.

18. Kassaator väidab, et KodS §-s 6 sätestatud elukoht tuleb samastada elukohaga, mille sätestab

TsÜS § 14. KodS § 6 viitab elukoha registreerimisele, mis omakorda viitab rahvastikuregistrile.

Vastavalt Rahvastikuregistri seaduse §-dele 391 ja 40 registreeritakse rahvastikuregistris isiku

elukoht. Seega on kodakondsuse saamise eelduseks elukoht ja elukoha all mõeldakse sama, mida

Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja Rahvastikuregistri seaduses.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Elukoht TsÜS § 14 mõttes ja Rahvastikuregistri seaduse §-de

391 ja 40 mõttes ei oma õiguslikku tähendust KodS § 6 p 21 kohaldamisel, sest Eestis registreeritud

elukoha omamise nõue on naturalisatsiooni iseseisva tingimusena sätestatud § 6 p-s 23, mille järgi

välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab omama registreeritud elukohta Eestis.

19. Kassaator seostab mitmes väites KodS § 6 p 21 liikumisvabadusega, väites, et nimetatud säte

piirab liikumisvabadust. Eraldi väidab kassaator, et KodS § 6 p-s 21 sätestatud liikumisvabaduse

piirang on vastuolus Põhiseaduse §-ga 34. M. Kilic valis elukohaks Rae valla Eestis ja vastustaja ei

tunnista seda. Kassaator väidab, et seega ei saa M. Kilici õigust valida elukohta ja vabalt liikuda

piirata 5 aasta jooksul enne kodakondsuse saamise taotluse esitamist.

Põhiseaduse § 34 tagab igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis, õiguse vabalt liikuda ja elukohta

valida. Põhiseaduse § 9 lg 1 järgi on Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja

kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja

kodakondsuseta isikutel. Kolleegium on seisukohal, et kuna M. Kilicil on pikaajalise elaniku

elamisluba, siis ei saa Eesti kodakondsuse puudumine rikkuda Põhiseaduse §-s 34 sätestatud

liikumisvabadust. Põhiseaduse § 34 järgi puudub kodakondsusel ja liikumisvabadusel otsene seos.

Täiendavalt märgib kolleegium seda, et Põhiseaduse § 34 toimeala piirdub Eesti territooriumiga ega

puuduta Eestist väljasõitu, Eestist lahkumist ega liikumise väljaspool Eestit. Ka ei nähtu asja

materjalidest, et M. Kilici liikumisvabadust ja õigust valida elukohta on piiratud viie aasta jooksul

enne kodakondsuse saamiseks sooviavalduse esitamist. Haldusmenetluses ega kohtumenetluses pole

kahtluse alla seatud, et M. Kilic on elukohaks valinud Rae valla.

Kuna kodakondsus pole seotud liikumisvabadusega, siis ei nõustu kolleegium kassaatori väitega, et

KodS § 6 p-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on analoogiline elukohast lahkumise keeluga,

mida kriminaalmenetluses kohaldatakse tõkendina.

20. M. Kilic väidab, et kodakondsuse nõue takistab tal töötada Eesti lipu all sõitva laeva kaptenina,

mis on vastuolus PS §-s 29 sätestatud tegevusala valiku vabadusega.

Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 sätestab:

"(1) Merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ainult Eesti kodanik

või Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodanik.

(2) Merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ka käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetamata riigi kodanik, kui see riik annab Eesti kodanikele riikidevahelise lepinguga

samasuguse õiguse."

Siit tulenevalt ei ole kolleegiumi arvates vahetuks takistuseks töötamaks kaptenina Eesti lipu all

sõitval laeval KodS § 6 p 21, vaid Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3, milles sätestatud

tingimustele M. Kilic ei vasta. Kui vabadusõiguse kasutamise vahetuks takistuseks on nn lihtseadus,

siis tuleb vaidlustada selle, mitte aga Põhiseaduse § 104 lg-s 2 nimetatud seaduse

põhiseadusevastasust.

Kui M. Kilic soovib töötada Eesti lipu all sõitval laeval kaptenina, siis tuleb tal omandada Eesti

kodakondsus või saavutada Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 põhiseadusevastasuse tõttu

kehtetuks tunnistamine osas, milles see säte välistab pikaajalise elaniku elamisluba omaval isikul

töötamise sellise laeva kaptenina. Käesolevas kohtumenetluses ei saa nimetatud sätte

põhiseaduspärasust hinnata, sest vaidluse all on kodakondsuse omandamine, mitte aga tööle

võtmisest keeldumine.

21. Kassaator väidab, et kui perekond soovib koos reisida ja üks perekonnaliige pole Euroopa Liidu

kodanik, siis kehtivad sellele pereliikmele nõuded, mis põhjustavad liikumisvabaduse piiranguid.

M. Kilic nimetab kohustust vajadusel liituda Türgi relvajõududega, sest Türgis on kõik meessoost

isikud praktiliselt eluaegselt sõjaväekohustuslased.

Kolleegium möönab, et Euroopa Liidu kodakondsuse puudumine võib küll reisimisel kaasa tuua

mõningaid ebamugavusi, kuid nende intensiivsus pole selline, et see tingiks Kodakondsuse seaduses

sätestatud ühe või teise naturalisatsiooni tingimuse põhiseaduspärasuse kahtluse alla seadmise.

Kolleegium on seisukohal, et kohtuotsuses ei saa seaduse põhiseadusevastasust põhjendada sellega, et

Eesti kodakondsuse puudumise tõttu peab isik mõnda riiki sisenemiseks hankima viisa, samuti

sellega, et Eesti kodakondsuse puudumise tõttu peab isik kodakondsusjärgses riigis läbima

sõjaväeteenistuse, mistõttu ta ei soovi siseneda kodakondsusjärgsesse riiki.

22. Kassaator väidab, et abikaasal peab olema võimalus saada teise abikaasaga sama kodakondsus,

kui abikaasad elavad samas riigis. Seejuures ei saa abikaasale kodakondsuse andmisel nõuda senisest

tegevusalast loobumist, kui see pole vastuolus heade kommetega ega ohusta riigi julgeolekut.

Kolleegium on seisukohal, et Põhiseaduse §-st 8, mis sätestab Eesti kodakondsuse alused, ja §-st 26,

mis sätestab perekonnaelu puutumatuse, ei tulene õigust omandada abikaasaga sama kodakondsus.

Sellist õigust ja riigi vastavat kohustust ei sätesta ka Eesti suhtes jõus olevad välislepingud ega

rahvusvaheline tavaõigus.

23. Kassaator väidab, et KodS § 6 p 21 rikub Põhiseaduse § 35.

Kolleegium selle väitega ei nõustu. Põhiseaduse § 35 sätestab igaühe õiguse lahkuda Eestist ning

võimaluse piirata seda õigust kohtu- ja kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks.

Põhiseaduse § 124 lg 3 annab täiendava võimaluse piirata Eestist lahkumise õigust kaitseväelase

puhul. KodS § 6 p 21 ei ole seotud õigusega lahkuda Eestist. Eesti kodakondsuse puudumine ei saa

M. Kilici puhul olla asjaoluks, mis takistab Eestist lahkumist. Seda, et KodS § 6 p 21 ei takista

M. Kilici lahkumist Eestist, näitab juba asjaolu, et ta töötab Saksamaa äriühingus laevakaptenina,

omades pikaajalise elaniku staatust Eestis.

24. Kassaator väidab, et KodS § 6 p-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on vastuolus

Põhiseaduse §-dega 12 ja 29 ning diskrimineerib M. Kilicit tegevusala järgi. Veel väidab kassaator, et

KodS § 6 p-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26, et

diskrimineeriv on regulatsioon, mis tõkestab Eesti kodaniku abikaasale kodakondsuse andmise

lähtuvalt abikaasa tegevusalast.

25. Põhiseaduse § 12 lg 1 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Sama paragrahvi

lõike 1 teine lause keelab diskrimineerimise rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude

asjaolude tõttu.

Põhiseaduse § 12 lg 1 esimene lause tagab õigusliku võrdsuse. Kolleegium märgib, et KodS § 6 p 21

laieneb üldkorras naturalisatsiooni taotlevatele isikutele ühtmoodi võrdselt ega näe ette kellegi

erinevat kohtlemist sõltuvalt sellest, kellena või kus isik töötab. Seega ei saa väita, et KodS § 6 p 21

diskrimineerib M. Kilicit tegevusala järgi.

26. Järgnevalt kontrollib kolleegium seda, kas käesoleval juhul on tegemist diskrimineerimisega nn

neutraalse tunnuse alusel. Lahendamist vajab küsimus, kas põhiseaduspärane on see, et kõigi KodS

§ 6 alusel kodakondsust taotlevate isikute suhtes kohaldatakse Kods § 6 p 21.

27. M. Kilic kuulub välismaalaste hulka, kes on valinud endale väljaspool Eestit sellise töökoha,

mille tööaja režiim ei võimalda aastas Eestis elada vähemalt 183 päeva. Teise isikute gruppi kuuluvad

välismaalased, kes on aastas Eestis elanud vähemalt 183 päeva. Kõigile KodS § 6 alusel

kodakondsust taotlevatele isikutele ühtviisi laienev KodS § 6 p 21 paneb kodakondsuse taotlejad

sooviavalduste menetlemisel erinevasse olukorda. Teise gruppi kuuluva isiku sooviavaldust Eesti

kodakondsuse omandamiseks menetletakse, kui isik vastab KodS §-s 6 sätestatud muudele

tingimustele, esimesse gruppi kuuluva isiku sooviavalduse menetlus aga lõpetatakse põhjendusega, et

isik ei ole Eestis püsivalt elanud. Lõppkokkuvõttes tähendab KodS § 6 p 21 seda, et isik, kes ei vasta

selles sättes nimetatud tingimustele, kuid vastab KodS §-s 6 sätestatud muudele tingimustele ning

seaduse teiste sätetega kehtestatud tingimustele, ei saa kodakondsust; isik, kes vastab Kodakondsuse

seaduse kõigi sätetega kehtestatud tingimustele, saab kodakondsuse.

Riigil ei ole keelatud kõrvaldada või leevendada õiguslikust võrdsusest tulenevat faktilist ebavõrdsust

õiguslike meetoditega. Teatud juhtudel on see suisa kohustuslik. Näiteks on Riigikohtu üldkogu

pidanud põhiseadusevastaseks regulatsiooni, mille järgi kodakondsuse taotlemisel ei vabastatud

keeleeksamist halva kuulmisega isikut, mistõttu viimane pidanuks keeleeksami tegema võrdselt

normaalse kuulmisega isikutega (10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-47-03). Seepärast vajab

lahendamist küsimus, kas M. Kilic kuulub sellisesse gruppi, kelle suhtes on KodS § 6 p 21

kohaldamine põhiseadusevastane.

28. Kolleegium lähtub sellest, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid

privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt

kohtutel piiratud kontrollipädevus. Kolleegium märgib, et ka rahvusvaheline õigus, sealhulgas riigile

siduvad välislepingud, annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse

omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.

Ometi, tulenevalt Põhiseaduse § 12 lg 1 teisest lausest on naturalisatsiooni tingimuste kehtestamisel

diskrimineerimine keelatud. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et olulisteks põhiõigusteks, mida

seadusandja kodakondsuse reguleerimisel peab arvestama, on võrdsuspõhiõigus ja diskrimineerimise

keeld Riigikohtu üldkogu on leidnud, et ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik põhjus ja kui

selleks mõistlikku põhjust pole, siis on tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mis on

vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega (10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-47-03, p-d 23 ja

27; 3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06, p-d 13 ja 20). Kolleegium on seisukohal, et ka

ebavõrdsete võrdseks kohtlemiseks peab mõistlik põhjus olema.

Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika Põhiseaduse § 12 lg 1 kohaldamisel annab

naturalisatsiooni korras kodakondsust taotlevale isikule suurema kaitse diskrimineerimise vastu kui

annaks Eesti suhtes jõus mitteolev Kodakondsuse Euroopa konventsioon, mille artikli 5 lg 1 sätestab,

et osalisriigi kodakondsust käsitlevaid eeskirju kohaldatakse kõigile samamoodi ning nendega ei tohi

kehtestada erisuguseid nõudeid soo, usutunnistuse, rassi, nahavärvuse või etnilise kuuluvuse alusel.

Nii on Riigikohtu üldkogu lugenud Põhiseaduse § 12 lg-ga 1 vastuolus olevaks kuulmispuude

mittearvestamist kodakondsuse saamise keeleeksami sooritamisel (10. detsembri 2003. a otsus asjas

nr 3-3-1-47-03) ning pidanud võimalikuks analüüsida seda, kas Kodakondsuse seaduse säte, mille

järgi Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on töötanud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses, on kooskõlas PS § 12 lg-ga 1 (3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06).

Kolleegiumi arvates on KodS § 6 p 21 kehtestamiseks olemas mõistlikud põhjendused. Need

seonduvad kodakondsuse instituudi olemusega.

29. Esiteks, üldtunnustatud on, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos. KodS § 6 p-s 21

sätestatud tingimuse täitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end

püsivalt Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning

õigussuhetesse.

Kolleegium märgib, et ka pikaajalise elaniku staatuse andmisel lähtutakse muu hulgas ka

paiksustsensusest, mis on sarnane KodS § 6 p-s 21 sätestatuga. Ehkki kodakondsuse andmine ja

pikaajalise elaniku staatuse andmine toimuvad erinevatel õiguslikel alustel, ei saa kolleegiumi arvates

põhjendada seda, miks peavad Eesti kodakondsuse andmisel paiksustsensuse osas olema leebemad

tingimused, kui nõuab pikaajalise elaniku staatuse andmiseks direktiiv 2003/109/EÜ. Eesti

kodakondsus annab ühtlasi ka Euroopa Liidu kodakondsuse. Pikaajalise elaniku staatuse andmisel

sellist õiguslikku tagajärge pole.

30. Teiseks, kodakondsus toob kaasa kohustusi mõlemale poolele. KodS § 6 p 21 kehtestamise

põhjuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka Põhiseadust ja Kodakondsuse seaduse teisi

sätteid. Üheks kodakondsuse andmist välistavaks asjaoluks on KodS § 21 lg 1 p 2 järgi see, et isik ei

järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Selleks et kontrollida, kas isik järgib

Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, on täiesti sobilik seada naturalisatsiooni tingimuseks püsiv elamine

Eestis. Kaheldamatult aitab püsiv Eestis elamine tõhusalt kaasa selle tuvastamisele, kas isik vastab

KodS § 21 lg 1 p 2 nõuetele, s.o kas ta järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi. Raskendatud või

sootuks võimatu on Eesti õiguskorrast kinnipidamise hindamine juhtudel, kui isik viibib püsivalt

väljaspool Eestit. Veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest omab

tähtsust seepärast, et kodakondsus loob riigile ka kohustusi. Üheks kohustuseks on Eesti riigi

kohustus kaitsta oma kodanikku ka välisriikides (Põhiseaduse § 13 lg 1 teine lause). Ka selline

riikidevahelist suhtlust puudutav kohustus õigustab vaidlusalust tsensust.

31. M. Kilic kirjutab kassatsioonkaebuses, et kodakondsuse saamise eelduseks seatakse tema puhul

loobumine tööst Saksa laeva kaptenina, mis tagab väga hea materiaalse kindlustatuse.

Kolleegium on seisukohal, et kuna naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine on privileeg,

siis ei ole selle andmise tingimuste vaidlustamise kohaseks põhjenduseks see, et kodakondsuse

saamise nimel tuleb loobuda tulusast töökohast välismaal.

32. Kassaator väidab, et KodS § 6 lg 21 eesmärkide saavutamiseks pole aasta jooksul vähemalt 183

päeva Eestis elamise nõue paslikum ja vajalikum kui paindlikum nõue, mille puhul hinnataks püsivalt

Eestis elamist üksikjuhtumipõhiselt. Seega on kassaator seisukohal, et Kods § 6 p 21 on

põhiseadusevastane kaalutlusruumi mittevõimaldamise tõttu, s.o ebaproportsionaalne.

Kolleegium on seisukohal, et kaalumisruum seaduste kohaldamisel on vajalik inimväärikuse

tagamiseks ning vabadusõiguste kaitseks. Kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni

proportsionaalsust tuleb kontrollida vabadusõigustesse sekkumise puhul. Võrdsuspõhiõiguste puhul

tuleb regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida, kui võrdsusõigus on seotud vabadusõiguse

kasutamisega. Kui võrdsuspõhiõigus pole seotud vabadusõiguse kasutamisega, siis piirdutakse

õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimisel mõistliku põhjuse leidmisega. Käesolevas

asjas pole leidnud kinnitust, et KodS § 6 p 21 on tõkkeks kassaatori poolt nimetatud vabadusõiguste

(Põhiseaduse §-d 26, 29, 34 ja 35) kasutamisel. Võrdsuspõhiõigusse sekkumise osas leidis

kolleegium, et KodS § 6 p 21 kehtestamisel on mõistlik põhjus olemas. Kolleegium märgib, et

kaalutlusõiguse puudumine KodS § 6 p 21 kohaldamisel ei muuda praegusel juhul isikut riigivõimu

objektiks ega ole vastuolus inimväärikuse põhimõttega. M. Kilicil, teades kodakondsuse saamise

tingimusi, oli ja on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6

p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel

kaalutlustel.

33. Ei saa välistada, et võimalik on leida KodS § 6 alusel naturalisatsiooni taotleva isiku Eestiga

püsiva seose ning Eesti ühiskonda ja õigussuhetesse integreerumise kindlakstegemiseks teistsuguseid

mooduseid, kui näeb ette kehtiv seadus. Kuid KodS § 6 p-s 21 sätestatud tingimusel on mõistlik

põhjus olemas. Üldkogu on 21. mai 2008. a otsuses asjas nr 3-4-1-3-07 leidnud, et igasugune

õigusliku regulatsiooni ebatäiuslikkus ei ole põhiseadusevastane (punkt 50).

34. M. Kilici kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann