3-2-1-69-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-69-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) hagi

OÜ BALTIC ARMAMENTS vastu leppetrahvi

155 822 krooni 80 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-15284

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ BALTIC ARMAMENTS kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja

vandeadvokaat Jaanus Mody

Kostja OÜ BALTIC ARMAMENTS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15284 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Indrek Virunurmele 29. aprillil 2008. a OÜ BALTIC ARMAMENTS eest tasutud

kassatsioonikautsjon 2056 krooni 90 senti.

4. Tagastada OÜ-le BALTIC ARMAMENTS kassatsioonkaebusele lisatud Politseiameti kirja

koopia.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) (hageja) esitas Harju Maakohtule 20. juunil 2006

hagiavalduse, milles palus OÜ-lt BALTIC ARMAMENTS (kostja) välja mõista leppetrahvina

155 822 krooni 80 senti, viivisena ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 19. juuni 2006 eest

35 068 krooni 67 senti ja alates 20. juunist 2006 kuni kohustuse täitmiseni iga päeva eest 39 krooni

49 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. juulil 2003 relvade müügilepingu nr 1/53-03 (edaspidi

leping). Kostja kohustus selle järgi kahe kuu jooksul alates lepingu allakirjutamisest andma hagejale

üle 77 kumminuia, 50 teleskoopnuia, 30 gaasiballooni, 15 gaasigranaati, 30 heligranaati,

15 suitsugranaati ja 13 pumppüssi. Tähtpäevaks andis kostja hagejale üle üksnes külmrelvad

(kumminuiad, teleskoopnuiad) ja gaasirelvad (gaasiballoonid). Pürotehnika (gaasigranaadid,

heligranaadid, suitsugranaadid) andis kostja hagejale üle alles 26. novembril 2003. Tulirelvi

(pumppüsse) ei ole kostja hagejale üle andnud.

Kostja rikkus lepingut, kuna ta ei suutnud õigel ajal hankida pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks

vajalikke lõppkasutaja sertifikaate. Kostja taotlusel väljastas hageja nende tarnimiseks sertifikaadid

kostja antud vormis. Tulirelvade kohta väljastatud sertifikaat osutus aga puudulikuks ning kostja

esitas 15. augustil 2003 hagejale taotluse väljastada uus sertifikaat. Kuna enne 5. veebruari 2004

kehtinud strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse (StrKVS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 3

kohaselt väljastas Eestis lõppkasutaja sertifikaate strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi

kontrolli komisjon (edaspidi komisjon), puudus hagejal õigus nimetatud sertifikaati väljastada. Seda

teatas hageja 31. oktoobril 2003 ka kostjale, paludes tal pöörduda sertifikaadi saamiseks komisjoni

poole. 12. novembril 2003 pöördus kostja taas hageja poole palvega väljastada lõppkasutaja

sertifikaat kostja edastatud vormis. Hageja keeldus sellest, kuna sellise dokumendi väljastamine ei ole

tema pädevuses. Tulenevalt lepingu p-st 3.3 oli relvade importimine Eestisse kostja kohustus. Hageja

ei pidanud taotlema komisjonilt lõppkasutaja sertifikaati ega ise samasisulist deklaratsiooni

vormistama. Kuna kostja ei suutnud täita lepingulisi kohustusi, esitas hageja 9. detsembril 2003

kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja 155 822 krooni 80 sendi suuruse leppetrahvi nõude.

Lepingu p 7.2 järgi peab kostja maksma hagejale viivist 1% tarnimata relvade maksumusest iga

viivitatud päeva eest. Hageja arvestuse järgi ei olnud kostja tarninud 4. septembriks 2003

pürotehnikat maksumusega 69 540 krooni ja tulirelvi maksumusega 104 000 krooni. Ajavahemikul

5. septembrist kuni 26. novembrini 2003 (kui anti üle pürotehnika) (kokku 82 päeva) oli tarnimata

kaupa 173 540 krooni eest. Ajavahemikul 27. novembrist kuni 9. detsembrini 2003 (kokku 13 päeva)

oli tarnimata kaupa 104 000 krooni eest. Sellest lähtudes arvestas hageja oma nõude 155 822 krooni

80 senti, mis on sisuliselt leppetrahvinõue. Leppetrahvi tasumise tähtpäev oli 23. detsember 2003

ning alates järgmisest päevast tuleb sellelt arvestada viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel.

Ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 31. detsember 2005 (738 päeva) eest arvestas hageja viivist

28 355 krooni 48 senti, ajavahemiku 1. jaanuar kuni 19. juuni 2006 (170 päeva) eest aga 6713 krooni

19 senti, kokku 35 068 krooni 67 senti. Alates 1. jaanuarist 2006 on ühe päeva viivise suuruseks 39

krooni 49 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei ole ta oma kohustuste täitmisega viivitanud. Tarne jäi toimumata lõppkasutaja

sertifikaadi puudumise tõttu. Hagejalt küsiti alates 2003. a juulist sertifikaati, mida oli vaja Saksamaa

ekspordi, impordi ja transiidi kontrolli komisjoni (BAFA) jaoks. Selle sertifikaadi alusel oleks Saksa

tarnija saanud relvade väljaveo loa ning alles seejärel oleks kostja saanud pöörduda kauba Eestisse

importimiseks komisjoni poole. Hageja ei suutnud alates 7. juulist kuni 21. oktoobrini 2003

sertifikaati vormistada, mistõttu tarnimine katkes. Hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega. Hageja pidi VÕS § 23 lg 2 ja § 24 lg 3 p 5 kohaselt tegema kostjaga koostööd, mis oli

kostjale vajalik oma kohustuse täitmiseks. Isegi kui kostja kohustus jäi täitmata, ei saa viivist

arvestada kauem kui 9. detsembrini 2003, mil hageja taganes lepingust.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. märtsi 2007. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvina 155 822 krooni 80 senti ning viivisena ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 19. juuni

2006 eest 35 068 krooni 67 senti ja alates 20. juunist 2006 kuni kohustuse kohase täitmiseni iga

päeva eest 39 krooni 49 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et kostja jättis lepingu nõuetekohaselt täitmata.

Pürotehnika anti üle 26. novembril 2003 ja tulirelvad jäid hagejale üldse üle andmata. Kokkulepe,

mille sisuks on raha maksmine mitterahalise kohustuse rikkumise korral, on käsitatav leppetrahvi

kokkuleppena VÕS § 158 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingu täitmine oli

takistatud hagejapoolse kohustuse täitmata jätmise tõttu. Maakohus juhindus StrKVS § 4 lg 3 p-st 2

ja lg-st 6 ning Vabariigi Valitsuse 28. septembri 1999. a määrusest nr 281, millega oli kinnitatud

!Strateegiliste kaupade sisse- ja väljaveo ning transiidiga seonduvate dokumentide taotlemise,

väljastamise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise kord, taotluste menetlemise tähtajad ning

strateegilise kauba üle tollipiiri toimetamise kord" (edaspidi 1999. a kord), viidates selle korra p-

dele 3 ja 17. Müügilepingus ei lepitud kokku kauba tarnimiseks vajaliku dokumentatsiooni

taotlemiseks teistsugust korda, kui oli ette nähtud 1999. a korras. Kuigi hageja oli eelnevalt

väljastanud kostjale sertifikaadi, mis osutus küll sobimatuks, ei olnud tal sellise dokumendi

väljastamiseks seaduslikku alust. Müügileping ei kohustanud hagejat taotlema komisjonilt relvade

tarnimiseks vajalikku dokumentatsiooni. Seega ei saa pidada hageja käitumist lepingu rikkumiseks,

mis oleks tinginud kostjapoolse kohustuse täitmata jätmise. 1999. a korra järgi pidi lõppsertifikaadi

taotluse esitama kauba importija, st kostja. Ka ei saa hageja käitumist lugeda vastuolus olevaks hea

usu põhimõttega. Hageja keeldus vormistamast dokumenti, mida tal seaduse kohaselt ei olnud õigus

vormistada. Registriandmetest lähtuvalt tegeles kostja alates äriühingu registreerimisest

22. detsembril 2000 relvade tarnimisega ning pidi lepingu sõlmimisel olema teadlik, millised

dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt tuleb need taotleda.

Leppetrahvi kohustus lõpeb lepingust taganemisega, kuid leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks

enne lepingu lõppemist, on VÕS § 188 lg 2 kohaselt sissenõutav ka pärast lepingust taganemist.

Seetõttu on pärast lepingust taganemist sissenõutav ka viivis. Leppetrahvi suuruse ja viivise arvestuse

kohta kostja vastuväiteid ei esitanud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning lõpetada asjas menetlus.

7. Riigikohus rahuldas 20. detsembri 2007. a otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas Tallinna

Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse järgi leidsid alama astme kohtud ebaõigesti, et hageja esitas leppetrahvi nõude

viivitamata. Lepingust nähtub, et kostja pidi lepingu täitma 4. septembriks 2003. Hageja esitas

leppetrahvi nõude 9. detsembril 2003 koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega kolm kuud

pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kuivõrd lepingust tulenevalt võis hageja nõuda kostjalt

leppetrahvi alates kohustuse rikkumisest, ei ole õige lugeda leppetrahvi nõue esitatuks viivitamata

üksnes selle tõttu, et hageja nõudis leppetrahvi samal ajal, kui taganes lepingust. Üksnes

kirjavahetuse pidamisega ei saa põhjendada leppetrahvi nõude esitamata jätmist. Lisaks jätsid kohtud

tähelepanuta kostja väite, et pooled pikendasid kokkuleppel kostja kohustuse täitmise tähtaega.

Kostja väite õigsuse korral ei võinud leppetrahvi nõuda enne, kui oli möödas kohustuse täitmiseks

kokku lepitud uus tähtaeg. Sellisel juhul ei või hageja nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu

täitmise aega pikendati. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta hageja väite, et ta andis kostjale täiendava

tähtaja lepingu täitmiseks, et võlgnik heastas rikkumise osaliselt ning et sellises olukorras tuleb

rikkumise avastamise ajaks lugeda aeg, mil selgus heastamise ebaõnnestumine. Kui kostja rikkus

lepingut ja hageja andis talle kohustuse täitmiseks VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja, ei kaotanud

hageja leppetrahvi nõuet, kui ta nõudis leppetrahvi viivitamata pärast täiendava tähtaja möödumist.

Lähtuvalt VÕS § 114 lg-st 2 võib võlausaldaja nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei

toimunud, sh kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta

ka kostja apellatsioonkaebuse väite, et hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi üksnes aja eest kuni

lepingust osalise taganemiseni.

Kohtud jätsid põhjendamatult hindamata kostja vastuväited, mille kohaselt kostja ei küsinud hagejalt

strateegilise kauba sisseveo õigusaktide alusel väljaantavaid dokumente, vaid nõudis tagajärjetult

kauba sisseveo eeldokumenti, mis oli vajalik tarnijale vajaminevate dokumentide vormistamiseks

Saksamaal. Hageja väide, et kostja ei esitanud neid vastuväited hagi vastuses, ei ole asjakohane,

kuivõrd eelistung on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 398 lg 1 järgi osa eelmenetlusest.

Kohtud ei ole kostja kõnealuseid vastuväiteid jätnud arvestamata TsMS § 331 lg 1 järgi. Kohtud

jätsid põhjendamatult tähelepanuta kostja 12. novembri 2003. a kirja hagejale kui dokumentaalse

tõendi. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata kõiki poolte esitatud väiteid ja

tõendeid ning tuvastada, millist sertifikaati pidasid pooled silmas oma kirjavahetuse käigus. Kui

ilmneb, et kostja nõudis lepingu kehtivuse ajal hagejalt enda kirjeldatud sertifikaati, tuleb hinnata ka

kostja väidet, et hageja ei teinud temaga koostööd, mis oli vajalik kostjale oma kohustuse täitmiseks

VÕS § 23 lg 2 järgi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2008. a otsusega uuesti apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja jättis lepingu nõuetekohaselt täitmata ja lepingu p-s 7.2 sätestatu

on käsitatav leppetrahvi kokkuleppena VÕS § 158 lg 1 tähenduses. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 ja

§ 161 lg-st 1 peab kostja tasuma leppetrahvi koos VÕS § 113 lg 1 järgse viivisega.

Hageja ei põhjustanud lepingu täitmata jätmist ega ole rikkunud hea usu põhimõtet. Kostja väide, et

ta nõudis hagejalt lepingu kehtivuse ajal sertifikaati, mille olemust ta kirjeldas 31. jaanuari 2007. a

eelistungil, ei ole tõendatud. Kostja nõudis hagejalt lõppkasutaja sertifikaadi vormistamist.

Lõppkasutaja sertifikaadi mõiste on sätestatud StrKVS § 4 lg 3 p-s 2. 1999. a korra kohaselt (p-d 3 ja

17) oli kostjal seadusest tulenev kohustus esitada komisjonile taotlus lõppkasutaja sertifikaadi

saamiseks. Lepingus ei olnud pooled teisiti kokku leppinud. Tulenevalt seadusest ja lepingust ei

olnud hageja õigustatud sellist dokumenti välja andma. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et

lepingu täitmise käigus keeldus hageja kostjale kauba Saksamaalt väljaveoks vajaliku formulari

täitmisest ja maakohus kohaldas ebaõigesti seadust.

Maakohus jättis vaidluse lahendamisel õigesti kohaldamata relvaseaduse (RelvS). Vaidlusaluseid

tulirelvi soovis hageja osta Justiitsministeeriumi relvastatud üksusele. Tegemist on RelvS § 3 lg 2

tähenduses teenistusrelvadega, millele relvaseadust ei kohaldata, kui sama seadus ei sätesta teisiti

(RelvS § 2 p 7). Seega ei oleks pidanud vaidlusaluseid tulirelvi üle tollipiiri toimetama relvaseaduses

sätestatud korras (RelvS § 59 lg 3 jt). Muu dokumendi kui lõppkasutaja sertifikaadi puudumisele

kostja lepingu kehtivuse ajal ei viidanud ja hagejalt selle esitamist ei nõudnud. Seega ei saa selle

esitamata jätmist hinnata hagejapoolse lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu

põhimõtte rikkumisena. Võlaõigusseaduse § 23 lg 2 ei anna ühele lepingupoolele õigust nõuda teiselt

lepingupoolelt seadusega vastuolus oleva toimingu tegemist ja lugeda sellest keeldumist

koostöökohustuse rikkumiseks. Relvade tarnimisega tegelev kostja pidi lepingu sõlmimisel teadma,

millised dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt neid

taotleda. Kuna kostja lepingust tuleneva kohustuse täitmine ei sõltunud hageja tegevusest, on

asjakohatu kostja viide VÕS § 24 lg 3 p-le 5, samuti ei tule kohaldada VÕS § 101 lg-t 3.

Hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega

viivitamata VÕS § 159 lg 2 mõttes. Hagejale ei saanud juba 5. septembril 2003 olla selge, et kostja

lepingut ei täida. Asja materjali kohaselt ei olnud pooled selleks ajaks lepingu täitmise võimatust

tuvastanud ja soovisid pärast nimetatud kuupäeva lepingu täitmist jätkata, mida tõendab asja juurde

lisatud poolte kirjavahetus ning asjaolu, et kostja andis pürotehnika hagejale üle pärast lepingus

kokkulepitud aega, s.o 26. novembril 2003. Et kostja ei olnud Välisministeeriumi vastuse kohaselt

komisjoni poole pöördunud ja nõudis hagejalt uut lõppkasutaja sertifikaati tulirelvade jaoks, ei olnud

kostja võimeline lepingut täitma ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu pärast rikkumise avastamist

(26. novembril 2003) on leppetrahvinõue esitatud 9. detsembril 2003 viivitamata lepingu sõlmimise

ajal kehtinud VÕS § 159 lg 2 mõttes.

Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et VÕS § 188 lg 1 järgi lõppes leping 9. detsembril 2003 hageja

taganemisavalduse tegemisega kostjale. Kostja vabanes leppetrahvi tasumisest alates lepingust

osalise taganemise ajast ning hagejal ei ole kostja vastu leppetrahvi nõuet ajavahemiku 10. detsember

2003 kuni 23. detsember 2003 eest. Hageja aga ongi arvestanud leppetrahvi kuni 9. detsembrini 2003

(kokku 908 päeva). Hageja viivisenõue leppetrahvi tasumisega viivitamise eest muutus VÕS § 82

lg 7 esimese lause kohaselt sissenõutavaks 24. detsembril 2003, kui oli möödunud leppetrahvi

tasumise tähtaeg.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ning lõpetada

asjas menetlus.

Ringkonnakohtu otsus ei ole kostja arvates põhjendatud ning ei arvesta kogutud tõendeid.

Ringkonnakohus ei ole ekslikult lugenud tõendatuks, millist sertifikaati pidasid lepingu pooled silmas

kirjavahetuse käigus. Kirjavahetusest selgub üheselt, et sooviti kostja esitatud sertifikaati, mille vormi

ta ka saatis ja mida soovis BAFA. Ringkonnakohus keeldus põhjendamatult vastu võtmast

Politseiameti selgitust, et 2003. a veeti sileraudseid relvi sisse RelvS § 59 lg 3 alusel.

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud VÕS § 159 lg-t 2. Kui kohus leiab, et pooled leppisid kokku

lepingu täitmise pikendamises, ei saa selle aja eest kohaldada sanktsioone. Kui lepingu täitmist ei

pikendatud, oli lepingu rikkumine selge juba 5. septembril 2003. Hageja ei teatanud kolme kuu

jooksul rikkumise avastamisest, et kohaldab leppetrahvi. Sellist viivitust ei saa pidada viivitamatuks

teatamiseks, mille tõttu kaotas hageja õiguse lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 159 lg 2

kohaselt leppetrahvi nõuda.

10. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuses taotletud asjas menetluse lõpetamiseks alust ei ole ning seda ei ole ka kaebuses

välja toodud. Seega rahuldatakse kassatsioonkaebus osaliselt.

12. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled sõlmisid 4. juulil 2003 lepingu relvade ja pürotehnika ostmiseks;

kostja kohustus lepingu alusel andma hagejale lepinguesemeks olevad kaubad üle hiljemalt kaks

kuud pärast lepingu allkirjastamist (lepingu p 3.1);

tähtaegselt andis kostja hagejale üle külmrelvad ja gaasirelvad;

pürotehnika andis kostja hagejale üle 26. novembril 2003, tulirelvasid üle ei antud;

kostja taotlusel väljastas hageja pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks dokumendid, kasutades kostja

antud vorme;

hageja poolt tulirelvade kohta väljastatud dokument osutus relvade tarnimiseks puudulikuks, kostja

taotlusel hageja uut dokumenti kostja soovitud vormis ei väljastanud;

31. oktoobri 2003. a kirjas palus hageja kostjat pöörduda lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks

komisjoni poole;

9. detsembril 2003 esitas hageja kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja nõudis 155 822

krooni 80 sendi suurust leppetrahvi, mille palus tasuda hiljemalt 23. detsembriks 2003.

13. Hageja arvates rikkus kostja lepingut ning lepingule tuginedes on hagejal õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi ja selle tasumata jätmise tõttu ka viivist. Seejuures tugines hageja lepingu p-le 7.2, mille

kohaselt oli tal õigus lepinguesemeks olnud relvade tähtpäevaks üleandmata jätmise korral nõuda

kostjalt "viivist arvestusega 1% tarnimata Kauba hinnast päevas iga tarnega viivitatud päeva eest".

Hageja arvestuse järgi tuleb leppetrahvi maksta ajavahemiku 5. september (kui kostja sattus kaupade

üleandmisega viivitusse) kuni 9. detsember 2003 (kui esitati lepingust taganemise avaldus) eest.

5. septembrist kuni 26. novembrini 2003 arvestas hageja leppetrahvi 173 540 kroonilt (st nii

pürotehnika kui ka tulirelvade tarne hilinemise eest), 27. novembrist kuni 9. detsembrini 2003 aga

104 000 kroonilt (st tulirelvade tarne hilinemise eest). Viivist arvestas hageja leppetrahvisummalt

VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 24. detsembrist 2003. Ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja ei

arvestanud leppetrahvi ega viivist ajavahemiku 10. kuni 23. detsember 2003 eest.

14. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja lepingujärgne nn viivisenõue kauba tarnimisega

hilinemise eest on leppetrahvinõue VÕS § 158 lg 1 mõttes. Leppetrahvi maksmise eelduseks on selle

sätte kohaselt esmajoones lepingu rikkumine lepingus ette nähtud viisil, praegusel juhul kohustuse

täitmisega viivitamine kostja poolt (lepingu p 7.2). Kostja vabaneb leppetrahvi maksmise

kohustusest, kui lepingu rikkumine oli vabandatav (VÕS § 160). Vaidluse all ei ole, et kostja hilines

pürotehnika tarnega ning tulirelvasid ei ole ta hagejale üldse üle andnud. Lepingust taganemisel

tugines hageja kostjapoolsele täitmise viivitusele, st hageja luges kostjapoolse lepingurikkumise

oluliseks, mis andis õiguse lepingust osaliselt taganeda VÕS § 116 lg 1 järgi. Kostja ei ole seda

vaidlustanud. Seega ei ole ka vaidluse all, et kostja rikkus lepingut nagu ka see, et rikkumise tõttu on

leping tulirelvade tarnekohustuse osas hageja taganemise tõttu lõppenud.

Kostja ei ole lepingu rikkumist eitanud, vaid on väitnud, et rikkumine toimus hagejast tuleneva

asjaolu tõttu, st sisuliselt on ta oma vastutuse välistamisel tuginenud VÕS § 101 lg-le 3. Seda on

kostja põhjendanud põhiliselt sellega, et hageja ei väljastanud talle tulirelvade Saksamaalt väljaveoks

vajalikku sealsete nõuete ja vormi kohast dokumenti, mistõttu ei olnud võimalik relvasid Saksamaalt

välja vedada. Sellega ei teinud hageja kostja arvates viimasega lepingu täitmiseks vajalikku koostööd

ning hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtus ei tuginenud kostja sellele, et

leppetrahvinõue oleks esitatud hilinenult. Esimest korda tugines kostja sellele alles

apellatsioonkaebuses (tl 61, 62).

15. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus asja lahendamisel oluliselt rikkunud TsMS § 693 lg 1

teist lauset, jättes täitmata Riigikohtu antud juhised asja uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei

hinnanud nõuetekohaselt kõiki tõendeid, tuvastamaks, millise dokumendi väljastamist kostja hagejalt

taotles. Lisaks on sisuliselt jäetud tähelepanuta Riigikohtu juhised hinnata poolte käitumist pärast

tarnetähtpäeva möödumist sellest aspektist, kas pooled muutsid kokkuleppel tarnetähtaega või kas

hageja määras kostjale tarneks täiendava tähtaja VÕS § 114 mõttes.

16. Esmalt on kohtud jätnud tähelepanuta, et pooled ei vaidle, miks hilines pürotehnika tarne. Hageja

arvestas 5. septembrist kuni 26. novembrini 2003 leppetrahvi nii pürotehnika kui ka tulirelvade tarne

hilinemise eest. Kostja ei ole väitnud, et pürotehnika tarne hilinemine oleks olnud tingitud hagejast.

Kostja võimalik vabanemine vastutusest tulirelvade tarnimatajätmise eest ei tähenda samaaegselt

tema vastutuse välistamist pürotehnika tarnimisega hilinemise eest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

seda arvestada.

17. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, miks tema arvates ei ole tõendatud, et kostja nõudis

hagejalt muu dokumendi kui StrKVS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud lõppkasutaja sertifikaadi väljastamist,

esmajoones lõppkasutaja sertifikaadi mõistega seaduses ja keeluga hagejale väljastada teistsugust

dokumenti. Lisaks nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendusega, et kostjal on piisavalt kogemusi

relvatarnetel, mistõttu pidanuks ta teadma, kellelt milliseid dokumente on vaja taotleda.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsus seejuures nõuetekohaselt põhjendatud ning vääralt

on tõlgendatud ja kohaldatud ka StrKVS-i ja 1999. a korda.

18. Relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamine toimub RelvS § 59 lg 2 (2003. a redaktsioonis)

kohaselt selles seaduses, tolliseadustikus ning StrKVS-s ja nende alusel antud õigusaktides

kehtestatud korras. Samas ei kohaldata relvaseadust selle seaduse § 2 p 7 kohaselt teenistus-relvadele,

kui relvaseadusest ei tulene teisiti. StrKVS § 1 lg 2 kohaselt reguleeritakse selle seadusega mh

relvade Eesti tolliterritooriumile sissevedu niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud teiste seadustega.

Eelnevast nähtub, et ebaselge oli, millises ulatus relvaseadus teenistusrelvasid üldse reguleeris (RelvS

§ 2 p 7), samuti see, kas ja millises ulatuses kohaldus nende Eestisse sisseveole StrKVS (RelvS § 59

lg 2). Selge ei olnud aga ka StrKVS-i rakendusala, kuna see viitas relvade sisseveo osas omakorda

võimalikele teistele seadustele (StrKVS § 1 lg 2). Sisuliselt viitasid relvaseadus ja StrKVS relvade

sisseveo osas vastastikku üksteisele. Kolleegiumi arvates saab vaatamata sellele siiski lähtuda sellest,

et põhimõtteliselt kohaldus StrKVS ka teenistusrelvadest tulirelvade (pumppüsside) Eestisse

sisseveole. Kolleegium märgib, et alates 5. veebruarist 2004 kehtiva strateegilise kauba seaduse § 1

lg 2 p 2 järgi kohaldatakse seda seadust selgelt valitsusasutuste teenistusrelvade sisseveole sisseveo ja

lõppkasutuse järelevalve tagamise kohta sätestatu osas.

19. Eesti Vabariigis või välisriigis strateegiliseks kaubaks loetava kauba Eesti tolliterritooriumile

sisseveoks või sisseveetud kauba kättesaamise kinnitamiseks väljastatakse StrKVS § 4 lg 3 kohaselt

kauba lähteriigi asjaomasele asutusele esitamiseks, kui ta seda nõuab, kas rahvusvaheline

impordisertifikaat, lõppkasutaja sertifikaat või kauba kättesaamise tõend. Neid dokumente väljastab

StrKVS § 3 lg 1 kohaselt komisjon, kes kontrollib selliste dokumentide väljastamise korral ka

strateegilise kauba sihtotstarbelist kasutamist. Lõppkasutaja sertifikaat on StrKVS § 4 lg 3 p 2

kohaselt dokument, mis sisaldab Eesti importija kinnitust, et ta kohustub kauba näidatud väärtuses ja

koguses Eestisse sisse vedama, kasutama seda ainult näidatud otstarbel ning seda mitte ümber

adresseerima ega taas välja vedama sellekohase litsentsi või kirjaliku loata, ja komisjoni kinnitust

selle kohta, et Eestis tagatakse kauba kasutuse järelevalve. Lõppkasutaja sertifikaadi vormi kehtestab

StrKVS § 4 lg 7 kohaselt välisminister. 2003. a oli see vorm kinnitatud välisministri 17. detsembri

1999. a määrusega nr 17.

Kohtud on jätnud tähelepanuta, et StrKVS § 4 lg 3 p 2 kohaselt koosneb lõppkasutaja sertifikaat

kahest kinnitusest: importija kinnitusest kauba sisseveo ja sihtotstarbelise kasutamise kohta ning

komisjoni kinnitusest Eestis kauba kasutuse järelevalve tagamise kohta. Sellise dokumendi

väljastamist kostja hagejalt aga enda väitel ei taotlenud. Kohtud on jätnud sisuliselt hindamata kostja

taotletud dokumendi vormi (tl 15) ja hageja allkirjastatud sertifikaadi koopia (tl 46). Kuigi mõlemad

nimetatud dokumendid on toimikus ingliskeelsetena, ei ole kohtud nõudnud TsMS § 33 lg 1 järgi

nende eestikeelset tõlget ega neid tagastanud. Seega tulnuks neid ka hinnata koos muude tõenditega.

Kolleegium märgib seejuures, et mõlemad dokumendid on adresseeritud Saksa äriühingule ning

mõlemas antakse kinnitus tulirelvade Eestis kasutamise ja Saksamaa pädeva ameti loata re-ekspordist

hoidumise kohta, v.a loetletud riikidesse. Samuti on dokumentidel märgitud, et need antakse

kooskõlas Saksamaa reeglitega. Nimetatud dokumendivorm erineb märkimisväärselt

Välisministeeriumi kehtestatud dokumendivormist.

20. Kohtud ei ole põhjendanud, kust tulenes hagejale keeld allkirjastada kostja taotletud dokument.

Pooled ei vaidle, et kui hageja oleks allkirjastanud kostja soovitud dokumendi (mida kostja nimetas

lõppkasutaja sertifikaadiks) (tl 15), oleks tulirelvade väljavedu Saksamaalt (ja seega ka

lõppkokkuvõttes hagejale üleandmine) olnud võimalik. On selge, et Eesti ei saa oma siseriikliku

õigusega ette kirjutada kaupade teisest riigist väljavedamise nõudeid, küll saab kehtestada Eestisse

kaupade sisseveo nõuded. Seega ei saa Eesti õigusaktidega ka ette näha, milliseid ja millises vormis

dokumente võib riik, kust kaup välja veetakse, selleks nõuda. Kohtute loogika järgi ei olnukski

võimalik esitada teise riigi kauba väljaveoks pädeva ametkonna vorminõuetele vastavat dokumenti,

kui see ei kattu Eesti kehtestatud vorminõudega.

21. Lähtudes eelnevast, tuleb kõiki tõendeid uuesti analüüsides kindlaks teha, millise dokumendi

väljastamist kostja hagejalt soovis ja kas hagejal oli alust sellest keelduda. Seejuures tuleb hinnata mh

pooltevahelist kirjavahetust, Riigikohtu varasemas otsuses viidatud kostja 12. novembri 2003. a kirja

ja sellele lisatud kostja taotletud dokumendivormi (tl 14, 15), aga ka hageja allkirjastatud sertifikaadi

koopiat (tl 46). Lisaks tuleb hinnata Välisministeeriumi 11. novembri 2003. a kirja (tl 13), kus

märgitakse mh, et komisjonil ei ole pädevust hinnata kostja võimelisust tulirelvade ja pürotehnika

tarnimisel. Ringkonnakohus on seda dokumenti hinnanud üksnes osas, milles Välisministeerium

märgib, et kostja ei ole komisjoni poole pöördunud. Kui on tõendatud, et hageja allkirjastas esmalt

taotletud vormi kohase sertifikaadi ja hiljem soovis kostja, et hageja allkirjastaks uue sertifikaadi,

milles oleks ainus muudatus olnud Türgi väljajätmine riikide seast, kuhu võinuks korraldada

piiramatult re-eksporti, pidi hageja ka aru saama, millist dokumenti temalt soovitakse. Hageja

positsioon, et kuna kostja nimetas dokumenti lõppkasutaja sertifikaadiks, ei saanud tema seda

väljastada, on põhjendamatu, kui hageja pidi aru saama, et temalt ei soovita StrKVS-is nimetatud

dokumenti, mille väljastamist võinuks taotleda komisjonilt. Põhjendamatult viitasid kohtud üksnes

kostjalt oodatavale professionaalsusele relvade tarnimiseks vajalike dokumentide vormistamisel,

jättes tähelepanuta, et hageja võinuks Eesti Vabariigina vähemalt mitte tugineda enda kehtestatud

regulatsiooni ebaselgusele.

Kui ilmneb, et kostja nõudis lepingu kehtivuse ajal hagejalt sertifikaati, mille vormi ta oli hagejale

edastanud, tuleb ringkonnakohtul hinnata ka kostja väidet, et hageja ei ole teinud temaga koostööd,

mis oli vajalik kostjale tulirelvade tarnekohustuse täitmiseks VÕS § 23 lg 2 järgi. Kui hageja seda

koostööd ei teinud, ei ole tal õigus ka VÕS § 101 lg 3 kohaselt tugineda kostjapoolsele kohustuse

rikkumisele ega rakendada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh nõuda leppetrahvi ja viivise

maksmist, kui kostja rikkumise põhjustas hagejapoolne koostöökohustuse rikkumine. Kolleegium

märgib lisaks, et teise poole kohustuse täitmiseks temaga vajaliku koostöö tegemata jätmist saab

hinnata ka võlausaldaja vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt mh see, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul,

kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Sarnane oleks olukord ka siis, kui kostjal tulnuks tõepoolest pöörduda sertifikaadi saamiseks

komisjoni poole, hageja ei juhtinud aga sellele õigel ajal tema tähelepanu. Hageja enda väitel esitas

kostja 15. augustil 2003 talle taotluse väljastada uus lõppkasutaja sertifikaat, kuid hageja palus kostjal

pöörduda komisjoni poole alles 31. oktoobril 2003 (tl 1, 2). Seda ei saa pidada teise poole

õigeaegseks informeerimiseks.

22. Ringkonnakohus jättis täitmata Riigikohtu juhise teha kindlaks, kas pooled pikendasid

kokkuleppel tarnetähtaega, mis pidi algselt lõppema 4. septembril 2003. Ringkonnakohus leidis, et

hageja esitas leppetrahvinõude VÕS § 159 lg 2 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis)

mõttes viivitamata, märkides, et pooled soovisid pärast nimetatud kuupäeva lepingu täitmist jätkata.

Seega käsitles ringkonnakohus lepingu täitmise jätkumist üksnes VÕS § 159 lg 2 kontekstis. Samas

jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et kui tarnetähtaega pikendati kokkuleppel, ei ole hagejal õigust

pikendatud tarnetähtaja eest leppetrahvi üldse nõuda, mis oli märgitud ka samas asjas varem tehtud

Riigikohtu otsuses, ning see puudutab nii tulirelvade kui ka pürotehnika üleandmist. Seega tuleb asja

uuel läbivaatamisel tuvastada, kas pooled leppisid kokku lepingujärgse tarnetähtpäeva

edasilükkamises ning kui jah, siis mis ajaks. Seejuures saab arvestada mh VÕS § 13 lg-tes 2 ja 3

lepingu muutmise vormi kohta sätestatuga.

23. Kuigi ringkonnakohus analüüsis lepingu täitmise jätkumist VÕS § 159 lg 2 kontekstis ja leidis, et

hageja esitas leppetrahvi nõude viivitamata, ei ole ringkonnakohus ka selles osas järginud Riigikohtu

juhiseid. Nagu juba märgitud (vt p 22), ei ole kindlaks tehtud, kas pooled pikendasid kokkuleppel

lepingu täitmise tähtaega või andis hageja kostjale täitmiseks täiendava tähtaja. Esimesel juhul ei ole

hagejal üldse õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi

nõuda. Teisel juhul ei välista täiendava tähtaja andmine VÕS § 114 lg 2 kohaselt hageja leppetrahvi

nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga

arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest (vt ka Riigikohtu eelmine otsus selles asjas, p 13).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgeks teha, kas pooled leppisid kokku lepingu täitmise tähtpäeva

edasilükkamises, hageja andis kostjale täitmiseks täiendava tähtaja või ei toimunud kumbagi ja kostja

hilines täitmisega. Pürotehnika hilinenud üleandmine võis olla ka kohustuse täitmise heastamine

VÕS § 107 mõttes. Ka sel juhul võib hageja nõuda hilinemisest tingitud leppetrahvi maksmist (VÕS

§ 107 lg 4), kuid tähtaja algust VÕS § 159 lg 2 kontekstis saab arvestada alles alates heastamise

lõppemisest või heastamise ebaõnnestumisest (VÕS § 107 lg 3).

Kui ringkonnakohtul on menetluslikult võimalik hinnata leppetrahvi nõude tähtaegset esitamist

(vt p 14), tuleb hinnata, kas hageja esitas leppetrahvi nõude hagejale viivitamata VÕS § 159 lg 2

(enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) mõttes.

24. Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.

Lähtudes VÕS § 113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82

lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse

rikkumisest (vt p 14). Seega võib hageja leppetrahvinõude olemasolul nõuda kostjalt selle tasumisega

viivitamisel ka viivist.

25. Hageja luges viivise arvestamise algusajaks 24. detsembri 2003, st järgmise päeva pärast tema

poolt leppetrahvi tasumiseks määratud tähtaja möödumist (tl 17). Kui leppetrahvi nõude muud

eeldused olid täidetud, on selline arvestuse alguskuupäev iseenesest seaduslik nagu ka viivise

arvestamise lõpptähtpäeva sidumine leppetrahvi maksmisega.

Küll ei ole korrektne ei hageja ega kohtute viivise arvestus. Kohtud ei ole arvestanud VÕS § 113 lg 1

järgse viivise suuruse perioodilise muutumisega ega nimetatud sätte redaktsioonidega eri ajal. Eri

perioodil tuleb võlgnevusele kohaldada sel ajavahemikul kehtivat viivisemäära. Isegi kui kostja eraldi

viivisearvestusele vastu ei vaielnud, peab arvestus olema õiguslikult põhjendatud, st seadusjärgne

viivise arvestus peab ka seadusele vastama.

26. Nimelt kehtis VÕS § 113 lg 1 esimene lause enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis

selliselt, et võlausaldaja võis nõuda võlgnikult viivist kuni VÕS §-s 94 sätestatud suuruses.

Võlaõigusseaduse § 94 lg 1 enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsimäär), millele

lisandus 7% aastas. Alates 27. detsembrist 2003 sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, et viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Võlaõigusseaduse

§ 94 lg 1 alates 27. detsembrist 2003 kehtiva redaktsiooni kohaselt on intressimääraks referentsimäär.

Seega on seadusjärgseks eeldatavaks viivisemääraks VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes olnud ka

sätete eri redaktsioonide kohaselt poolaasta kaupa referentsimäär, millele lisandus 7% aastas.

Võlaõigusseaduse § 94 lg 2 kohaselt korraldab referentsimäära õigeaegse avaldamise Eesti Pank

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Esimest korda avaldati referentsimäär 4. mail 2004, mil selle

suuruseks oli 2%. Alates 1. jaanuarist 2006 on selleks intressimääraks 2,25%, alates 1. juulist 2006

2,75%, alates 1. jaanuarist 2007 3,50% ja alates 1. juulist 2007 4,0%. Viimati nimetatud suurus kehtib

ka seni viimase, 1. juulil 2008 avaldatud teate kohaselt.

Oluline erisus tuleneb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 14, mille kohaselt loetakse kuni Eesti liitumiseni

Euroopa Liiduga VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas. Eesti Vabariik liitus Euroopa

Liiduga 1. mail 2004.

27. Eelnevast tulenevalt oli seadusjärgne viivisemäär Eestis VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 eri

redaktsioonide ning VÕSRS § 14 koostoimes järgmine:

alates 1. juulist 2002 (kui võlaõigusseadus jõustus) kuni 26. detsembrini 2003 - 7% aastas, kusjuures

intressimäär ja viivisemäär kattusid; vaatamata VÕSRS § 14 mõningasele mitmetitõlgendatavusele ei

ole alust lugeda seadusjärgseks intressi- ja viivisemääraks sel ajavahemikul 14% (st 7% pluss 7%);

27. detsembrist 2003 (kui muutusid VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 redaktsioonid) kuni 30. aprillini 2004

- 14% aastas (st 7% intressimäär pluss 7% § 113 lg 1 teise lause alusel);

1. maist 2004 (st alates Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisest) kuni 31. detsembrini 2005 - 9%

aastas;

1. jaanuarist kuni 30. juunini 2006 - 9,25% aastas;

1. juulist kuni 31. detsembrini 2006 - 9,75% aastas;

1. jaanuarist kuni 30. juunini 2007 - 10,50% aastas;

alates 1. juulist 2007 - 11,0% aastas.

28. Kolleegium märgib, et seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud

raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes

nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Paraku on siingi seaduse eri redaktsioonide tõttu

erisusi eri ajavahemike kaupa. Nimelt sätestas VÕS § 113 lg 1 teine lause algselt, et kui lepinguga on

ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud VÕS §-s 94, võib nõuda ka sama suurt

viivist. Alates 27. detsembrist 2003 sätestas VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, et kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär,

millele lisandub 7% aastas. Alates 1. jaanuarist 2006 on VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud,

et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Tulenevalt eelnevast ning VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 eri redaktsioonidest ning VÕSRS §-st 14 nende

koostoimes võis alates 1. juulist 2002 kuni 26. detsembrini 2003 tugineda seadusjärgse

viivisemäärana lepingujärgsele intressimäärale, kui see ületas 7% aastas. 27. detsembrist 2003 kuni

31. detsembrini 2005 kehtis lepingujärgsele intressile tuginedes seadusjärgse viivise arvestamiseks

erikord, mis võimaldas lepingujärgsele intressile liita 7% aastas, kui lepingujärgne intress oli väiksem

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast, st lepingujärgset intressimäära ei võrreldud mitte

seadusjärgse viivisemääraga, vaid referentsimääraga. Alates 1. jaanuarist 2006 võrreldakse

lepingujärgset intressimäära (taas) seadusjärgse viivisemääraga (st VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määraga) ning lepingujärgsele intressimäärale saab tugineda seadusjärgse viivisemäärana,

kui see intressimäär on suurem üldisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivisemäärast.

29. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seadusjärgse viivise arvestamisel lähtuda

eelnevalt kirjeldatud põhimõtetest. Kolleegium märgib, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides

üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina

põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise

väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär

VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka

osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt.

30. Kolleegiumi hinnangul keeldus ringkonnakohus põhjendatult vastu võtmast Politseiameti

selgitust relvade sisseveo korralduse kohta. Sellega ei tõendata ühtki faktilist asjaolu, vaid

tõlgendatakse seaduseid, st see ei vasta TsMS § 229 lg 1 järgsetele tõendi kriteeriumitele. Lisaks ei

kogu ega uuri Riigikohus TsMS § 688 lg 5 kohaselt üldjuhul tõendeid, mistõttu tuleb koos

kassatsioonkaebusega esitatud Politseiameti kiri kostjale tagastada.

31. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

32. Menetluskulude jaotus poolte vahel lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik