3-2-1-76-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

T. Ð hagi Aktsiaseltsi S vastu 255 000 krooni

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 24. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-1795

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. Ð kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. Ð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

V. Manjuk

Kostja Aktsiaselts S (registrikood xxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaadid Arne Ots ja Ants Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper. Istungit protokollis

Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-05-1795 tehtud Viru Ringkonnakohtu 24. märtsi 2008. a otsus ja

Viru Maakohtu 26. aprilli 2007. a otsus ja ning saata asi uueks läbivaatamiseks Viru

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada V. V 17. aprillil 2008. a T. Ð eest tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. Ð (hageja) esitas 11. mail 2005 Viru Maakohtule hagi Aktsiaseltsi S (kostja) vastu, milles palus

kostjalt enda kasuks välja mõista 255 000 krooni sõiduauto Mazda Premacy ostmiseks.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Ida-Viru Maakohus 15. detsembri 1997. a otsusega (edaspidi 1997. a

kohtuotsus) kostjalt hageja kasuks välja mh raha sõiduauto Ford Escort soetamiseks. Hageja on

sügava puudega invaliid, kes vajab pidevat abi ja hooldust. Hageja puude tõttu on talle eluks

hädavajalik transpordivahend, et toimetada teda raviasutustesse ning võimaluste piires sotsiaalselt

elus kohaneda. 1997. a kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetud raha eest ostetud sõiduauto on

muutunud kasutuskõlbmatuks ja selle remondiks on vajalikud suured kulutused. Kostja keeldub

vabatahtlikult andma raha uue sõiduauto soetamiseks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et asja menetlus tuleb lõpetada või hagi jätta rahuldamata.

Kostja arvates on samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel jõustunud 1997. a

kohtuotsus ning menetlus tuleb lõpetada. Hageja saab nõuda üksnes tema kasuks väljamõistetud

summade indekseerimist. Pealegi on hageja nõue ebamõistlik ja ei vasta ühiskonna üldise sotsiaalse

heaolu tasemele. Kostja maksab hagejale iga kuu 4361 krooni, millele lisandub igal aastal

12 688 krooni ning kord aastas hüvitatakse hageja ja teda saatva isiku sõidukulud sanatooriumisse ja

tagasi. Hüvitistele lisandub invaliidsuspension ja sotsiaalabihüvitis ning lisaks kohaliku omavalitsuse

makstavad hüvitised, toetused ja tasud. Hageja igakuine sissetulek ületab toimetulekupiiri, palga

alammäära ja Ida-Virumaa keskmise kuu sissetuleku leibkonna kohta. Uue auto soetamine motiivil, et

vana auto vajab remonti, ei ole põhjendatud. See ei ole tervisekahjustusest tingitud kulutus, vaid on

toredusliku iseloomuga ning tegemist on elustandardi parandamisega. Lisaks ilmneb hageja esitatud

dokumentidest, et enamik auto defektidest on tingitud hooletusest, mitte normaalsest kulumisest.

3. Viru Maakohus jättis 26. aprilli 2007. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud kostja taotlus menetlus lõpetada, sest hageja nõuded ja

asjaolud ei ole samad, mis varasemas hagis. Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-dest 2, 11 ja 22 tuleb

kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, seega Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 463. 1997. a

kohtuotsusega on tuvastatud, et Ida-Virumaal ja Sillamäel puudus munitsipaaltransport invaliidide

veoks ning hageja kinnitas, et sõiduautot Ford Escort on võimalik kohandada ratastoolis invaliidi

veoks. Sillamäel pakub puuetega inimestele transporditeenust invaühing Miloserdie, kellele on

ostetud mikrobuss Mercedes. Ida-Virumaal osutavad haigetele ja puudega inimestele

transporditeenust ka Osaühing MEDTRANS ja Sihtasutus Ida-Virumaa Kiirabi. Teenuse eest tasub

klient või tema elukohajärgne kohalik omavalitsus. Seega on Ida-Virumaal ja Sillamäel

transporditeenuse osutamine paranenud ning hagejal on võimalus seda kasutada. Hageja seaduslik

esindaja kasutab olemasolevat sõiduautot ebaotstarbekalt, osutades sellega taksoteenust, ning on mitu

korda sattunud liiklusõnnetusse. Samuti ei ole olemasolevat sõiduautot kohandatud hageja veoks

ratastoolis. Seega ei ole kostjalt hageja kasuks raha väljamõistmine uue sõiduauto ostmiseks

põhjendatud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

uue otsusega hagi rahuldada.

5. Kostja palus asja menetlus lõpetada või jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 24. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus lahendas asja

õigesti TsK § 448 lg 1 ja § 463 lg 1 järgi. Hageja on sündinud 4. oktoobril 1979 ning on tunnistatud

31. jaanuaril 1996 kohtu poolt teovõimetuks. 1997. a kohtuotsuses põhjendati kostjalt auto

soetamiseks 209 900 krooni väljamõistmist mh sellega, et hageja on liikumispuudega, meditsiiniliste

näidustuste tõttu on talle eluliselt vajalik transport, Ida-Virumaal puudus munitsipaaltransport

invaliidide veoks ratastoolis ning ostetavat sõiduautot Ford Escort on võimalik kohandada ratastoolis

invaliidi veoks. Hageja seadusliku esindaja omaksvõtuga on tõendatud, et nimetatud sõiduautot ei ole

tegelikult pärast ostu ratastoolis invaliidi veoks ümber kohandatud, hageja esindaja osutas nimetatud

autoga kahe aasta kestel taksoteenust ja auto sattus korduvalt avariisse. Hageja seaduslik esindaja ei

suutnud anda mõistlikku selgitust, miks kohustuslikust liikluskindlustusest tulenevalt ei makstud talle

välja sõiduauto remondiks kindlustushüvitist. Sillamäel pakutakse puuetega inimestele

transporditeenust, kuid hageja ei ole kunagi pöördunud Sillamäe Linnavalitsuse sotsiaalhoolekande

osakonna poole abi saamiseks. Hagejal on võimalus kasutada spetsiaalset transporditeenust ning

hageja seaduslik esindaja on taksoteenuse osutamisel kasutanud hageja transportimiseks vajalikku

sõidukit mittesihipäraselt. Mõistlik ei ole kohustada kostjat muretsema hageja transportimiseks uut

sõidukit (välja mõista uue sõiduki soetamiseks 255 000 krooni), kui transporditeenust on võimalik

saada seda osutavatelt asutustelt. See on ka hageja ja tema seadusliku esindaja huvides, sest nad ei

pea ise tegelema transpordivahendi hooldamisega, samas on neil võimalus taotleda kohalikult

omavalitsuselt transpordikulude täiendavat hüvitamist.

Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Apellatsioonimenetluse kulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda, kuid märkis, et kostja ei taotlenud nende kulude hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsus tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on vastuolus TsMS § 669 lg 1 p-ga 5 jätnud otsuses põhjendamata,

miks ei ole kostja kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju, mille hüvitamiseks ta oli

kohustatud 1997. a kohtuotsuse järgi. Kohtud on ebaõigesti kohaldanud TsK § 463 lg-t 1 ja jätnud

kohaldamata TsK § 461.

8. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kostja arvates ei ole ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Samas jääb kostja seisukohale, et ei olnud alust hagi menetleda. Hagejale

tekitatud kahju hüvitas kostja juba 1997. a kohtuotsuse alusel. Kostja ei ole nõudnud hagejalt oma

menetluskulude hüvitamist.

9. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Lähtuvalt TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg 5 esimesest lausest, tuleb tühistada ka asjas

tehtud maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtusse.

11. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

hageja sündis 1979. a raske tervisekahjustusega, ta on tunnistatud 100% töövõime kaotanuks ja

tunnistatud teovõimetuks ning ta vajab pidevat abi ja hooldust;

hageja on liikumispuudega ja kasutab liikumiseks ratastooli;

hageja tervisekahjustused on põhjustatud kostjapoolsest töökaitse-eeskirjade rikkumisest hageja ema

raseduse ajal;

1997. a kohtuotsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 209 900 krooni sõiduauto Ford Escort

ostmiseks, lisaks peab kostja tasuma hagejale perioodilisi makseid ja hüvitama kulutusi;

1997. a kohtuotsuse alusel väljamõistetud raha eest ostetud sõiduauto on muutunud

kasutuskõlbmatuks ja selle remondiks on vajalikud suured kulutused;

Sillamäel pakub puuetega inimestele transporditeenust invaühing Miloserdie, lisaks osutavad Ida-

Virumaal haigetele ja puudega inimestele transporditeenust Osaühing MEDTRANS ja Sihtasutus Ida-

Virumaa Kiirabi;

hageja ei ole pöördunud Sillamäe Linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna poole

transporditeenuse kasutamiseks.

12. Hageja arvates on tal õigus 1997. a kohtuotsuse alusel saadud raha eest soetatud auto asendada,

kuna see on muutunud kasutuskõlbmatuks. Kostja leiab, et esitatud hagi ese ja alus on samased

sellega, mis rahuldati 1997. a kohtuotsusega, ning asja menetlus tuleb lõpetada. Lisaks leiab kostja, et

tema makstavad hüvitised ja kantavad kulud on ebaproportsionaalselt suured ning ta ei pea kord

ostetud autot asendama.

Kohtud põhjendasid hagi rahuldamata jätmist esmajoones sellega, et hagejal on võimalik kasutada

transporditeenust muul viisil ning hageja seaduslik esindaja on kasutanud saadud sõiduautot

mittesihipäraselt ja hooletult.

13. Kolleegium märgib esmalt, et kohtud lähtusid asja lahendamisel põhimõtteliselt õigesti enne

1. juulit 2002 kehtinud seadusest, st Eesti NSV tsiviilkoodeksist. Hageja tervisekahjustus põhjustati

1979. a, seega enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. Võlaõigusseaduses kahju

õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse VÕSRS § 22 lg 1 järgi juhul, kui kahju

põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Sama põhimõte

tuleneb ka VÕSRS §-dest 2 ja 11.

14. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud aga selgeks teinud hageja nõude olemust, millest on tingitud ka

selle ekslik käsitlus. Nimelt käsitlesid kohtud hageja nõuet kitsalt auto asendamisele suunatuna, jättes

tähelepanuta, et hageja nõue on rahaline ja suunatud kostjalt 255 000 krooni väljamõistmisele, mis on

vajalik hagejale transporditeenuse osutamiseks. Kohtud tõlgendasid ja kohaldasid valesti TsK §-

e 448, 461 ja 463.

15. Isiku isiksusele või varale tekitatud kahju tuleb TsK § 448 lg 1 kohaselt kahju tekitanud isikul

üldjuhul täies ulatuses hüvitada. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks olev

tervisekahjustuse tekitamine hagejale kui õigusvastane tegu nagu ka kostja süü selles on kindlaks

tehtud 1997. a kohtuotsusega ega ole vaidluse all. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõutavat

255 000 krooni saab lugeda kahjuks, mille kostja peaks hüvitama.

Kahju hüvitamise eesmärk oli ka tsiviilkoodeksi järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud (vt nt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02,

p 12). Vastavalt TsK §-le 461 võib hüvitamisele kuuluva kahju välja mõista natuuras või kohustada

kahju tekitajat hüvitama täielikult tekitatud kahju (§ 222). Kahju all mõistetakse TsK § 222 lg 2

kohaselt mh isiku tehtud kulutusi. Vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju

eest vastutav isik kohustatud TsK § 463 lg 1 kohaselt samuti hüvitama kannatanule mh

tervisekahjustusest tingitud kulutused. Kahju hüvitatakse TsK § 463 lg 3 p 3 kohaselt invaliidile

töövõimetuse kogu aja kestel. Tervisekahjustuse tekitajal lasub kohustus hüvitada tervisekahjustusest

tingitud kulutused kogu selle aja eest, mil tervisekahjustuse tõttu kulutusi tekib. Kui tervisekahjustus

on püsiv, tuleb kulutused hüvitada kannatanu kogu eluea jooksul. Kulutuste hüvitamist võib nõuda ka

etteulatuvalt.

16. Kulutused liikumispuudega hageja transpordiks on paratamatud ja vajalikud ning tuleb TsK § 448

lg 1 ning § 463 lg 1 ja lg 3 p 3 kohaselt hüvitada hageja töövõimetuse kogu aja (seega eeldatavasti

hageja kogu eluea) kestel. 1997. a kohtuotsusega on tunnustatud hageja vajadust transpordi järele ja

leitud, et selleks on hagejale vajalik sõiduauto. 1997. a kohtuotsuses on auto ostmiseks kostjalt raha

väljamõistmist põhjendatud mh asjaoluga, et Ida-Virumaal puudus otsuse tegemise ajal

munitsipaaltransport ratastoolis invaliidide veoks, mida hageja vajab. 1997. a kohtuotsusest ei nähtu,

et sellega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 209 900 krooniga peaks olema hüvitatud hageja

transpordikulud kogu eluks.

Kolleegium rõhutab, et tervisekahjustuse saanud hagejal ei ole iseenesest õigust transporditeenuse

kasutamiseks saada kostja arvel enda omandisse autot, küll on tal õigus nõuda kostja õigusvastase

teoga põhjustatud kulutuste hüvitamist. Reeglina on mõistlik sellised kulutused hüvitada perioodiliste

(üldjuhul igakuiste) eelnevate maksetena eeldatava transpordivajaduse alusel, tagamaks võimalikult

hästi transpordi kasutamise võimalus. Kuigi kulutuste hüvitamise võib ette näha ka kuludokumentide

(eelkõige arved transporditeenuse osutamise eest) alusel, võib see tekitada hiljem vaidlusi

kuludokumentide üle. Transpordikulutuste hüvitamise otsustamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid,

mh hageja liikumisvajadust ja elukoha asustustihedust. Invatranspordi olemasolul tuleb arvestada mh

selle kättesaadavust, samuti tuleb selle kasutamisega seotud kulud hagejale hüvitada.

17. 1997. a kohtuotsuse tegemisel leiti, et hageja transpordikulutuste kandmiseks on kõige

otstarbekam mõista kostjalt välja raha, et hageja saaks endale soetada auto. Auto kasutamisega

seonduvad aga mitmed riskid, mh avarii-, vargus- ja defektsusriskid. Soovides raha auto ostmiseks,

pidi hageja arvestama, et auto kasutamisega seotud tavalised riskid jäävad tema enda kanda ning auto

varguse või purunemise korral ei saa ta nõuda kostjalt auto asendamist.

Samas on paratamatu, et ühegi auto mõistlik kasutusiga ei ole piiramatu. Kolleegiumi arvates tulebki

1997. a kohtuotsust mõista selliselt, et sellega hüvitati hagejale tema transpordiga seotud vajalikud

kulud ulatuses, mida saab lugeda kaetuks ostetud auto kasutamise võimalikkusega, seega aja eest,

mille jooksul võinuks hageja autot eeldatavasti sihtotstarbeliselt kasutada. Tähendust ei oma, kuidas

hageja või keegi kolmas isik autot kasutas ja millises olukorras auto faktiliselt on.

18. Riigikohus on leidnud, et uueks asjaoluks, mis annaks õiguse samast tervisekahjustusest tuleneva

uue hagi esitamiseks, võib olla näiteks hageja tervise halvenemine või kahju suurenemine (vt

Riigikohtu 4. märtsi 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-04, p 17). Uue hagi võib esitada samuti

juhul, kui nõutakse sellise kahju hüvitamist, mida varem ei nõutud.

Kui auto eeldatav kasutusiga on möödunud, on hagejal õigus edasiste transpordikulude hüvitamiseks

TsK § 448 lg 1, § 463 lg 1 ja lg 3 p 3 kohaselt. Need ei olnud 1997. a kohtuotsusega hüvitatud. Seega

tuleb hagejal oma nõude rahuldamise esmase eeldusena tõendada, et ostetud auto eeldatav kasutusiga

on möödunud. Kui see ei ole veel möödunud, võib hageja tõendada aja, millal see möödub, ja võib

TsMS § 369 tingimustel nõuda edasiselt hüvitamisele kuuluvate transpordikulude ja nende

hüvitamise korra kindlaksmääramist kohtuotsusega. Loomulikult peab hageja ka tõendama, milliseid

transpordikulusid tuleb talle tervisekahjustusest tingituna hüvitada. Tõendamisraskuste korral saab

kohus otsuse tegemisel tugineda ka TsMS § 233 lg-le 1 ja hinnata kostja eeldatavate

transpordikulutuste suurust ise. Seega tuleb ulatuses, milles hageja kasuks kostjalt 1997. a

kohtuotsusega väljamõistetud 209 900 krooni suuruse ühekordse summaga ei saa hageja tulevasi

transpordikulusid lugeda kaetuks, kostjalt välja mõista perioodiline hüvitis või kohustada kostjat

hüvitama hageja transpordikulusid kuludokumentide alusel (või neid võimalusi kombineerida).

Väljamõistetud perioodiliste maksete suuruse muutmist võib edaspidi nõuda TsMS § 459 lg 1

tingimustel.

19. Tulenevalt eelnevast on ka eelmenetluse toimingud asjas tehtud puudulikult, millega maakohus

rikkus TsMS § 392 lg 1 p 1-4. Asjas toimunud kohtuistungil ei ole maakohus järginud ka TsMS § 348

lg-t 1 ja § 351 lg-t 1 ega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus

ulatuses ei faktilisest ega õiguslikust küljest. Mõistes ebaõigesti TsK §-de 448, 461 ja 463 olemust, ei

ole maakohus selgitanud hagejale, millises ulatuses oleks tal võimalik nõuda 1997. a kohtuotsusega

hüvitamata kahju hüvitamist ning millised asjaolud ja tõendid võiksid seda kinnitada. Tervisekahju

hüvitamise hagide puhul on see eriti oluline, kui kahju hüvitamise kohustuse kohta on varem juba

tehtud kohtulahend (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-03,

p 16). Seetõttu on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata, millega on rikutud TsMS § 669 lg 1

p 5. Ringkonnakohus ei ole rikkumist kõrvaldanud ega saatnud asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Seetõttu tuleb TsMS § 692 lg 5 esimese lause kohaselt tühistada nii ringkonnakohtu kui

ka maakohtu otsused ja saata asi uueks menetlemiseks maakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale vajadusel võimaldada oma nõuet täpsustada ja esitada oma

nõude kinnituseks asjaolusid ja tõendeid. Kolleegiumi arvates ei takista ka ühekordse rahasumma

nõudmine kahjuhüvitisena kohtul rahuldada hagi osaliselt selliselt, et mõista välja perioodiline hüvitis

hageja kasuks kohtuotsuses fikseeritud ajast. Ulatuses, milles hagejale on transpordikulud juba

1997. a kohtuotsusega hüvitatud, on tegemist sama haginõudega samal alusel, mille kohta on juba

kohtuotsus tehtud. Selle saab aga kindlaks teha alles pärast seda, kui hagejale on antud võimalus oma

nõuet täpsustada.

20. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus mõistnud ebaõigesti ka asjaolu omaksvõtu tähendust

menetluses. Ringkonnakohus on nimelt otsuses märkinud, et hageja seadusliku esindaja omaksvõtuga

on tõendatud, et 1997. a kohtuotsuse alusel saadud raha eest ostetud sõiduautoga osutas hageja

seaduslik esindaja kahe aasta jooksul taksoteenust. Seejuures on ringkonnakohus ebaõigesti

kohaldanud TsMS § 231 lg-d 2 ja 4. Ringkonnakohtu viidatud tl-l 69 asub maakohtu 16. aprilli

2007. a istungi protokoll, kus on märgitud hageja seadusliku esindaja nii eelneva kui järgneva

tekstiga seostamata lause "2 aasta jooksul ma tegelesin taksoteenistusega". Ringkonnakohtu viidatud

tl-l 72 asuvas maakohtu sama istungi protokollis ei ole taksoteenuse osutamise kohta aga midagi

märgitud. Samas on hageja apellatsioonkaebuses maakohtu seisukoha autoga taksoteenuse osutamise

kohta vaidlustanud.

Omaks saab TsMS § 231 lg 2 kohaselt võtta üksnes vastaspoole väidetud faktilise asjaolu. Asja

materjalist ei nähtu, et kostja oleks enne 16. aprilli 2007. a kohtuistungit väitnud, et hageja seaduslik

esindaja osutab autoga taksoteenust. Seega ei saanud hageja seda ka omaks võtta. Pealegi ei saa

hageja seadusliku esindaja ebaselge tähendusega ja vaidlusaluse autoga seostamata lauset lugeda

faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaliseks nõustumiseks TsMS § 231 lg 2 teise lause tähenduses.

Kohaldada ei saa ka TsMS § 231 lg-t 4, kuna hageja vaidlustas maakohtu järelduse taksoteenuse

osutamise kohta apellatsioonkaebuses.

21. Hagi esitati praeguses asjas 11. mail 2005. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seadus § 3 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse

puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab

kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja

põhjendatud kohtukulud. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei ole poolel õigust nõuda kulude

hüvitamist, kui ta ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja

kuludokumente. Vaatamata sellele, et kostja ei taotlenud hagejalt kohtukulude väljamõistmist ega

esitanud ka kohtukulude nimekirja ja kuigi ringkonnakohus seda otsuse põhjendavas osas ka märkis

(otsuse lk 5), on otsuse resolutsioonis siiski eksitavalt ja summaliselt määratlemata otsustatud jätta

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Seega on ringkonnakohtu otsus ka vastuoluline.

22. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et hageja loobus kohtuistungil taotlusest

lisada asja materjalide juurde minister Urve Palo büroo vastus (tl 151). Vaatamata sellele on see

vastus ikkagi jäetud tagastamata ja sisaldub toimikus (tl 113).

23. Kolleegium juhib hageja tähelepanu asjaolule, et teda esindava vandeadvokaadi V. Manjuki

allkirjaga on Riigikohtusse laekunud kaks (põhiosas küll samasisulist) kassatsioonkaebust, esimene

22. aprillil 2008 (tl 176-178) ja teine 16. mail 2008 (tl 180-182). Kassaator võib TsMS § 674 lg 1

esimese lause kohaselt muuta ja täiendada kassatsioonkaebust üksnes kuni kassatsioonitähtaja lõpuni.

Seega saab kolleegium käsitada teist kaebust TsMS § 674 lg 2 kontekstis üksnes väidetena õiguse

tõlgendamise kohta.

24. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka toimikust nähtuvale segadusele hagejale riigi õigusabi

korras esindaja määramiseks. Nimelt on hageja esmalt 12. mail 2006 esitanud venekeelse taotluse

riigi õigusabi andmiseks, mis on toimikus (tl 40) vaatamata sellele, et kohtunikuabi on selle 17. mai

2006. a määrusega tagastanud (tl 41). Samas on maakohus 7. augustil 2006 siiski teinud määruse

hagejale riigi õigusabi andmise kohta (tl 49-50). Sellest võib järeldada, et hageja esitas uue taotluse ja

ka seda tõendavad dokumendid, kuid toimikus neid ei sisaldu. Kolleegium rõhutab, et riigi õigusabi

(või muu menetlusabi) andmisel peavad juba ainuüksi selle jätkuvuse põhjendatuse hindamiseks

kõrgemates kohtuastmetes TsMS § 184 lg-te 4 ja 5 ning riigi õigusabi seaduse § 17 lg-te 1 ja 5 järgi

nähtuma toimikust ka menetlusabi andmise aluseks olevad dokumendid.

25. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik