3-2-1-75-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ljudmila Legu, Marina Buiko, Mikhail Koulakovi, Laine

Kiili, Kiira Parre, Olev Lindre, Anne Kulli, Peeter Kaasiku,

ABG Ehitusgrupp OÜ, Valdeko Vende, Sergei Ðabanovi ja

Jüri Tammela hagi Aleksandr Gude vastu kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-8084

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ljudmila Legu, Marina Buiko, Mikhail Koulakovi, Laine Kiili,

Kiira Parre, Olev Lindre, Anne Kulli, Peeter Kaasiku, ABG

Ehitusgrupp OÜ, Valdeko Vende, Sergei Ðabanovi ja Jüri

Tammela kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Ljudmila Legu (isikukood xxxxxxxxxxx), Marina Buiko

(isikukood xxxxxxxxxxx), Mikhail Koulakov (isikukood

xxxxxxxxxxx), Laine Kiil (isikukood xxxxxxxxxxx), Kiira Parre

(isikukood xxxxxxxxxxx), Olev Lindre (isikukood

xxxxxxxxxxx), Anne Kull (isikukood xxxxxxxxxxx), Peeter

Kaasik (isikukood xxxxxxxxxxx), ABG Ehitusgrupp OÜ

(registrikood xxxxxxxx), Valdeko Vende (isikukood

xxxxxxxxxxx), Sergei Ðabanov (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Jüri

Tammela (isikukood xxxxxxxxxxx). Nende esindaja

vandeadvokaat Kristina Schotter

Kostja Aleksandr Gude (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marko Tiiman

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hagejate esindaja vandeadvokaat Kristina Schotter. Kostja

esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-8084 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius OÜ-le Ljudmila Legu, Marina

Buiko, Mikhail Koulakovi, Laine Kiili, Kiira Parre, Olev Lindre, Anne Kulli, Peeter Kaasiku,

ABG Ehitusgrupp OÜ, Valdeko Vende, Sergei Ðabanovi ja Jüri Tammela kassatsioonkaebuselt

19. mail 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ljudmila Legu, Marina Buiko, Mikhail Koulakov, Laine Kiil, Kiira Parre, Olev Lindre, Anne Kull,

Peeter Kaasik, ABG Ehitusgrupp OÜ, Valdeko Vende, Sergei Ðabanov ja Jüri Tammela (edaspidi

hagejad) esitasid 4. aprillil 2006 hagi Aleksandr Gude (edaspidi kostja) vastu kahju hüvitamise

nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad AS Laferme endised aktsionärid. AS Laferme kaasaktsionär Hans

Luik tegi kõigile AS Laferme aktsionäridele pakkumise neile kuuluvate aktsiate talle müümiseks.

Hagejad andsid vastavalt pakkumisele aktsiate müügikorraldused aktsiate müügiks H. Luigele ning

müügihind pidi laekuma arvelduskontodele 18. jaanuaril 2006. Aktsiate ülekandmine ja müügihinna

laekumine oli takistatud kuni 14. märtsini 2006 selle tõttu, et hagi tagamise määrusega tsiviilasjas

nr 2-05-23417 oli kuni Harju Maakohtu 2. jaanuari 2006. a määruse ringkonnakohtu poolt

tühistamiseni 14. märtsil 2006 keelatud kõigi AS Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning

muul viisil käsutamine. Kostja alusetu hagi tagamise tulemusena kandsid hagejad kahju saamata

jäänud tulu näol. Kostja kuritarvitas talle seadusega antud võimalust taotleda hagi tagamist, soovides

teistele AS Laferme aktsionäridele tahtlikult kahju tekitada. Hagejad on seisukohal, et neile tuleb

maksta hüvitisena ajavahemiku eest, mil nad ei saanud kasutada neile laekuma pidanud raha, VÕS §-

s 94 sätestatud intressi 2,25% aastas. Hagejad palusid kostjalt välja mõista kahju alates 18. jaanuarist

2006 kuni 14. märtsini 2006 Ljudmila Legu kasuks 577 krooni 50 senti, Marina Buiko kasuks 1039

krooni 50 senti, Mikhail Koulakovi kasuks 1819 krooni 10 senti, Laine Kiili kasuks 519 krooni 75

senti, Kiira Parre kasuks 866 krooni 25 senti, Olev Lindre kasuks 4244 krooni 60 senti, Vello Kulli

(Anne Kulli õiguseelneja) kasuks 2670 krooni 90 senti, Peeter Kaasiku kasuks 572 krooni 65 senti,

ABG Ehitusgrupp OÜ kasuks 2598 krooni 75 senti, Valdeko Vende kasuks 2252 krooni 25 senti,

Sergei Ðabanovi kasuks 216 krooni 55 senti ja Jüri Tammela kasuks 3378 krooni 35 senti. Kahju

hüvitamise nõude õigusliku alusena on hagejad tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 1,

§ 128 lg-tele 2 ja 4, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Ta leidis, et nõudel puudub õiguslik alus, sest ta

pole hagejate suhtes õigusvastaselt käitunud. Ta kasutas menetlusseadusega antud õigust enda hagi

tagada. Puudub lepinguvälise kahju hüvitamise aluseks olev süü kahju võimalikus tekkimises. Kahju

ei ole tõendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

3. Harju Maakohus jättis 19. detsembri 2007. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hagejate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendamata ja tõendamata. Pooled vaidlevad selle üle,

kas hagejatel on tekkinud kahju, mida kostja peaks hüvitama. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju

tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse

või valduse rikkumisega. Seega peavad hagejad õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

eeldusena tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja

käitumise, milleks oli hagi tagamise avalduse esitamine, ja kahju vahel.

TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele

poolele tekitatud kahju, kui ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi

tagamise alus. Selle seadusesätte tõlgendamisel tuleb arvestada, millistel juhtudel ja millise kahju eest

peaks vastutama isik, kelle taotluse alusel on hagi tagatud ja kõrgema astme kohtu poolt hagi

tagamine tühistatud. Kohtumenetlus on isikule tema õiguse või huvi kaitseks seadusega garanteeritud

võimalus asja lahendada. Seega ei saa hagi tagamise tühistamine olla alati aluseks kostja vastutusele.

Hagist nähtuvalt on kostja AS Laferme aktsionärina 23. detsembril 2005 esitanud hagi H. Luige,

I. Meltsase, R. Urbanovitsi ja AS Laferme vastu ostueesõiguse tunnustamiseks AS Laferme aktsia

suhtes ja 30. detsembril 2005 esitanud hagiavalduse AS Laferme aktsionäride 17. detsembri 2005. a

erakorralise üldkoosoleku otsuste, millega muudeti põhikirja selliselt, et välistati aktsionäride

ostueesõiguse teostamine, tühisuse tuvastamiseks ja taotluse hagi tagamiseks. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 14. märtsil 2006 määrusega Harju Maakohtu 2. jaanuari 2006. a määruse,

millega hagi oli tagatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hagis kirjeldatud

asjaoludel hagi tagamine põhjendatud, kuna A. Gude ei olnud põhistanud ostueesõiguse teostamise

tahte ulatust. Samas märkis ringkonnakohus, et ei võta arvesse määruskaebuse esitajate väiteid selle

kohta, et hagi tagamine tuleks tühistada põhjusel, et hagi rahuldamine on objektiivselt võimatu ja

A. Gudel ei saa olla hagetud õigusi. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kohus (Harju Maakohus) on

hagi juba menetlusse võtnud, siis on alust arvata, et hagi tagamise abinõu kohaldamine otsustati hagi

rahuldamise teoreetilist võimalikkust eeldades.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti

selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega ei ole mitte

igasugune oma õiguste, sealhulgas tsiviilprotsessiõiguste teostamine igal juhul õigusvastane. Kostja

ei rikkunud heas usus toimimise põhimõtet, kui esitas hagi tagamise taotluse. Kostja vastutaks hagi

tagamisega tekkinud tagajärgede eest juhul, kui kostja oleks loonud hagi tagamise taotluses valemulje

tegelikest asjaoludest, midagi varjanud või võltsinud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest

nähtuks kostja selline käitumine hagi tagamise taotluse esitamisel. Ainuüksi asjaolu, et kõrgema

astme kohus tühistas kohaldatud hagi tagamise abinõu, ei saa olla aluseks kostja kohustusele hüvitada

hagejatele kahju.

Hagejad on tuginenud varalise kahju tekkimisele, mis VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib seisneda otseses

varalises kahjus, aga ka saamata jäänud tulus. Hagejad leiavad, et neil on tekkinud kahju saamata

jäänud tulu näol, mida nad oleks võinud teenida raha laekumise viivituse ajal pangas hoiustades või

edasi laenates. Saamata jäänud tulu hüvitamise eritingimuseks on kahju tekitaja süü. Kostja

käitumises puudus hagi tagamise avalduse esitamisel õigusvastasus ja süü. Kuna praegusel juhul

puudus hagejate hagiavalduses esile toodud asjaoludest tulenevalt eeldus kostjalt kahju hüvitamist

nõuda, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida kahjunõude sisu. Maakohus leidis, et hagejate

esiletoodud asjaolud ei võimalda lugeda kahju tekkinuks VÕS § 128 lg-te 2-4 mõttes. VÕS § 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse põhjendava osa

ning jättis hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Apellatsioonkaebuse

jättis ringkonnakohus rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse

normide rikkumise tõttu.

Asjas ei tule kohaldada TsMS § 391 lg-t 1. Nimetatud säte reguleerib kohtumenetluse poolte vahelisi

õigussuhteid ning ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei

ole kohtumenetluses pooleks. Kohtumenetluse pooleks mitteolevale isikule hagi tagamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõuete eeldustele tuleb kohaldada võlaõigusseaduse 53. peatüki sätteid ning sellist

liiki vastutuse ulatus on reguleeritud võlaõigusseaduse 7. peatükis või - nagu ka praegusel juhul -

tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist. Võlaõigusseaduse järgi on süül põhineva vastutuse aluseks

kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja

süü. Kui puudub objektiivne teokoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta.

Kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süüküsimust.

Hagi tuleb jätta rahuldamata objektiivse teokoosseisu puudulikkuse tõttu. Objektiivsest

teokoosseisust - tegu, tagajärg ja põhjuslik seos - on tõendamata kostja teo tagajärg ehk kahju. Pooled

ei vaidle kostja teo üle ehk selle üle, et kostja esitas teises asjas kohtule taotluse hagi tagamiseks,

mille alusel keelati AS-l Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning muul viisil käsutamine.

Erimeelsust ei ole ka selles, et ringkonnakohus tühistas taotletud hagi tagamise 14. märtsi 2006. a

määrusega.

Teo tagajärje osas on hagejad tuginenud väitele, et neile on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol,

kuna nad oleksid võinud aktsiate eest saadava raha paigutada panga hoiusele või välja laenata. Kahju

kindlaksmääramiseks ei ole hagejad seejuures pidanud vajalikuks tõendeid esitada, kuna nad nõuavad

kahju VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud määras, mis väljendab nende hinnangul vähimat võimalikku

kaotatud tulu. Pelgalt VÕS § 94 lg 1 regulatsioonist ei ole võimalik teha järeldust, et hagejatel jäi tulu

saamata hagis nõutud ulatuses. Kuigi VÕS § 128 lg 4 eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku

saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist ja ka kohtul on oletusliku kahju puhul võimalik seda hinnata

vaid ligilähedaselt, ei tähenda nimetatud säte seda, et hüvitise nõudja oleks vabastatud tõenäosuse

tõendamisest, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pangad, kus hagejad

kavatsesid aktsiate müügist saadud raha hoiustada, oleksid ajavahemikul 18. jaanuarist 14. märtsini

2006 maksnud hagejatele aktsiate eest saadud summade hoiustamisel vähemalt sellist intressi, mis

vastas samal ajal Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale

intressimäärale.

Hagejate silmas peetud tõendamisest vabastamise võimalust ehk saamata jäänud tulu

kindlaksmääramist igakordselt VÕS § 94 lg-le 1 tuginedes seadus ette ei näe. VÕS § 94 eesmärk on

sätestada rahaliselt kohustuselt tasumisele kuuluv intressimäär nendeks juhtudeks, kui kohustuse

olemasolu üle ei vaielda ja kohustuselt tuleb tasuda intressi, kuid intressimäära ei ole võimalik

kindlaks teha lepingu ega seaduse alusel. Sellest järelduvalt ei ole VÕS § 94 oma olemuselt

dispositiivne ja see säte ei ole kasutatav kahjunõude konstrueerimiseks olukorras, kus pooled

vaidlevad kohustuse olemasolu üle. Hagejate esindaja väidet, et VÕS § 94 intressimäär väljendab

üldteadaolevalt kõige odavamat raha turul ning et pankade poolt hoiustajatele makstavad intressid on

seetõttu alati kõrgemad, ei saa lugeda TsMS § 231 lg 1 kohaselt üldtuntuks, kuna kohtule ei ole teada

ning ka hagejad ei ole viidanud ühelegi menetlusvälisele usaldusväärsele allikale, millest selline teave

pärineb. Eeltoodu põhjal tuleb jätta hagi kahju esinemise tõendamatuse tõttu rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

Hagejad leiavad, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti

materiaalõiguse norme ning see viis ebaõige kohtulahendini.

Ringkonnakohus ei oleks tohtinud arvestada kostja üllatuslikult ja ilma põhjenduseta alles

ringkonnakohtu istungil esitatud vastuväiteid kahju suurusele. Kogu menetluse kestel maakohtus ei

esitanud kostja mitte kordagi vastuväidet hagejate nõutavale kahjule, ei selle alusele ega suurusele

ega vaidlustanud kahju tekkimist. Esmakordselt esitas kostja kahjule vastuväited alles

ringkonnakohtus. Küsimus kahju suurusest tekkis esimest korda alles ringkonnakohtu 3. aprilli

2008. a istungil, kus ringkonnakohus tõstatas istungil ise küsimuse, kas deposiidiintressid on samas

määras VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määraga ! seda asjaolu ei olnud kostja ise mitte kunagi

vaidlustanud. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 3, mille kohaselt võib kohus otsust tehes

tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. Kohus ei oleks tohtinud hagi täies ulatuses rahuldamata jätta. Kui

ringkonnakohus leidis, et kahju suurus ei ole isegi osaliselt piisavalt tõendatud, tulnuks asi kas

esimese astme kohtule uueks lahendamiseks tagasi saata või juhul, kui kohus leidis, et kahju täpset

suurust ei saagi kindlaks teha, siis pidanuks hüvitise suuruse otsustama kohus (VÕS § 127 lg 6).

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline - kord leitakse, et tõendamata on kahju ulatus, kord leitakse, et

tõendamata on üleüldse kahju esinemine.

Hagejad ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tuvastatud ei ole kostja teo kahjulikud tagajärjed.

Kui kostja taotletud hagi tagamise abinõu ei oleks kohaldatud, oleks aktsiate eest raha (350 krooni

aktsia kohta) laekunud 18. jaanuaril 2006. a hagejate pangakontole.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagejad ei pidanud vajalikuks kahju kindlaksmääramiseks

tõendeid esitada, kuna nad nõuavad kahju VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud määras. Kuivõrd hagiavalduses

esitatu kohaselt olid sel ajal pankade makstavad tähtajaliste hoiuste intressimäärad samas määras

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määraga ehk 2,25%-ga aastas, siis oli kostja selle asjaolu TsMS § 231 lg 4

järgi omaks võtnud, sest ta nimetatud asjaolu ei vaidlustanud. Ringkonnakohus on ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 94 lg-t 1. Üldteada on asjaolu, et raha kasutamisest saadakse kasutuseeliseid.

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär saab väljendada ka raha kasutusest teenitavaid

kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 tähenduses.

Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsMS § 391. TsMS § 391 annab teisele poolele õiguse

nõuda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagi tagamise menetluses on teiseks pooleks isik,

kelle õigusi hagi tagamisega piiratakse ehk kelle vastu hagi tagamine suunatud on. Kui seadusandja

on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 näinud ette võimaluse hagi tagamise korras piirata ka kolmandate

menetlusväliste isikute õigusi, tuleb jaatada ka nendel isikutel TsMS § 391 kohase nõude olemasolu

hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud isiku vastu. Menetlusvälistel

isikutel on õigus esitada hagi neile kuuluva vara arestist vabastamiseks ning samavõrra on neil õigus

nõuda ka neile sellise hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

9. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma kirjalike seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asjas ei saa kohaldada TsMS § 391. See säte reguleerib

hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kohtumenetluse poolte vahel ja ei ole kohaldatav neil

juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei olnud selles menetluses pooleks. TsMS

§ 391 eesmärk on hüvitada muu hulgas teisele poolele hagi tagamist taotlenud poole tekitatud kahju,

kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas

lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Kuna hagejad ei olnud

menetlusosalised tsiviilasjas, kus kostja esitas taotluse AS Laferme aktsiatega tehingute tegemise

keelamiseks, ei saa kostja vastutada hagejate ees TsMS § 391 alusel.

Kolleegium selgitab, et menetlusosaliseks mitteoleval isikul on võimalik täitemenetluse seadustiku

§ 222 lg-te 1 ja 3 kohaselt esitada sissenõudja ja võlgniku vastu hagi vara arestist vabastamiseks või

sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. Kui isikule kuuluv asi pole arestitud, kuid

keelatud on teha sellega toiminguid ja tehinguid, siis taotleb isik temale kuuluva asja vabastamist

kasutus- ja käsutuskeelu alt. Sellise hagi rahuldamisel tühistab kohus toimingute ja tehingute

tegemise keelu (vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-06, p 8; 25. märtsi

2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-04).

12. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on ebaselge. Ringkonnakohus

on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist ühelt poolt sellega, et tõendamata on kahju tekkimine, ja

teiselt poolt sellega, et tõendamata on kahju suurus.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et delikti üldkoosseisu elementideks on objektiivne

teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Ringkonnakohus on seejärel leidnud, et objektiivsest

teokoosseisust on tõendamata kahju kui kostja teo tagajärg. Seejärel on ringkonnakohus asunud

hindama hagejate väiteid kahju suuruse kohta ja leidnud, et pelgalt VÕS § 94 lg 1 regulatsioonist ei

ole võimalik teha järeldust, et hagejatel jäi tulu saamata hagis nõutud ulatuses. Ringkonnakohtu

otsusest ei selgu, kas ringkonnakohus leidis, et hagejatel ei ole kahju üldse tekkinud, või ta leidis, et

pole tõendatud üksnes kahju suurus.

Kui kostja tegevuse tõttu ei ole hagejatele kahju tekkinud, siis on välistatud kostja vastutus, sest

puudub kahju hüvitamise vastutuse üks eeldustest. Leides, et kahjulik tagajärg ehk kahju pole

tõendatud, ei saa analüüsida enam kahju suurust puudutavaid väiteid. Kahju suurust on võimalik

hinnata üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud kahju tekkimine. Tehes ebaselge otsuse, rikkus

ringkonnakohus TsMS §-s 436 sisalduvat otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

13. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 94 ei ole kahju suuruse kindlakstegemisel

kohaldatav. VÕS § 94 lg 1 sätestab üksnes intressimäära juhuks, kui kohustuselt tuleb vastavalt

seadusele või lepingule tasuda intressi ja seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teist intressimäära.

Ringkonnakohtu arvates oleks hagejad pidanud kahju suuruse kindlakstegemiseks esitama tõendeid

selle kohta, missuguses määras oleksid pangad ajavahemikul 18. jaanuar 2006 kuni 14. märts 2006

maksnud neile intressi raha hoiustamise eest, või tõendama kohaliku keskmise intressi. Kolleegium

leiab, et kui hagejad toetusid VÕS § 94 lg-st 1 tulenevale intressile 2,25% aastas, oli kostjal õigus

esitada vastuväide, et pangas hoiustades oleks see summa olnud oluliselt väiksem. Põhjendatud on

kassatsioonkaebuse väide, et hagejad märkisid juba hagiavalduses järgmist: "Enam-vähem samas

määras on ka hetkel pankade poolt makstav tavapärane tähtajaliste hoiuste intress. Hagejad on

seisukohal, et neile tekitatud kahju võrdub vähemalt nimetatud intressiga." Maakohus leidis, et

hagejate esiletoodud asjaolud ei võimalda lugeda kahju tekkinuks VÕS § 128 lg-te 2-4 mõttes, ega

pidanud vajalikuks analüüsida kahjunõude sisu. Kui ringkonnakohus leidis, et kahju on hagejatel

tekkinud, kuid hagejad pole tõendanud kahju suurust, oleks ringkonnakohus pidanud hagejatele

selgitama tõendite esitamise vajadust. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või ka ringkonnakohus otsust

tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud

asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele

võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kuna

ringkonnakohus ei selgitanud hagejatele, et nad peavad saamata jäänud intressi suuruse tõendamiseks

esitama tõendeid, rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 4.

14. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes

juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu,

mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt

saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib

seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas hagejatel jäi tulu saamata ja kas see juhtus kostja teises

tsiviilasjas esitatud hagi tagamise avalduse tõttu, s.o kas esineb põhjuslik seos hagejate väidetava

kahju ja kostja tegevuse vahel.

Kolleegium juhib tähelepanu ka VÕS § 127 lg-le 2, mille kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele

ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise

tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt peab ringkonnakohus hindama,

kas kostja tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu

raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise

kohustuse eesmärgiga.

15. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Seega, kui ringkonnakohus tuvastab, et hagejatel on kostja hagi tagamise

avalduse esitamise tõttu tekkinud kahju, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas kahju tekitamine

on õigusvastane või mitte. Kui ringkonnakohus leiab, et kahju tekitamine on õigusvastane, tuleb VÕS

§-st 1050 tulenevalt kindlaks teha, kas kostja on kahju tekitamises süüdi.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastab kolleegium hagejatele TsMS § 149 lg 4

alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu