3-2-1-68-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

AS Velo HK (pankrotis) hagi Ege Hirve vastu rahalise

kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ja kostja

kohustamiseks tagastama pankrotivarasse 654 000 krooni.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-7790

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ege Hirve kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Velo HK (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostja Ege Hirv (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Juho-Enn Aule

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-7790 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ege Hirvele kassatsioonkaebuselt 14. mail 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni ja 4. juunil 2008. a tasutud kautsjon 2940 (kaks tuhat üheksasada nelikümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohus kuulutas 17. veebruari 2004. a otsusega välja AS Velo HK pankroti.

Aktsiaselts Velo HK (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas 4. aprillil 2005 Harju Maakohtule hagi Ege

Hirve (edaspidi kostja) vastu, paludes tunnistada kehtetuks hageja poolt kostjale kui võlgniku

lähikondsele ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 17. november 2003 täidetud rahalised kohustused

ning kohustada kostjat tagastama hageja pankrotivarasse 654 000 krooni. Nende summade tasumisel

võlgniku lähikondsele on kostjat kui üht võlausaldajat teistele eelistatud ning viidatud kohustuste

täitmise tõttu võlgniku lähikondsele muutus hageja maksejõuetuks.

Tallinna Linnakohtu menetluses oli juba 2001. a suvel Katrin Tomsoni hagi hageja vastu

150 000 krooni nõudes. Kohus mõistis 28. veebruaril 2003 hagejalt välja 150 000 krooni. Kostja

teadis 150 000 krooni nõude olemasolust hageja vastu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja sõlmis hagejaga 1997. a laenulepingu, mille alusel ta laenas hagejale 780 000 krooni. Laenu

tagasimakse tähtaeg oli 30. september 1999. Hageja tegi kostjale laenu tagastamiseks väljamakseid

ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 17. november 2003 summas 654 000 krooni. Kuni 17. novembrini

2003 ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ja tema vara ületas pärast väljamaksete tegemist kostjale

tunduvalt selleks hetkeks tekkinud kohustusi. Katrin Tomsoni kasuks tehtud kohtuotsus jõustus

3. jaanuaril 2004 ja kohtutäitur nõuet ei esitanudki. Samuti ei ole LMP Grupp OÜ-l nõuet, kuna nõue

rahuldati enne pankrotimenetluse algatamist ja kõik vajalikud dokumendid esitati pankrotihaldurile.

Hagiavalduse on pankrotihaldur esitanud omavoliliselt, kooskõlastamata seda pankrotitoimkonnaga.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2007. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks hageja poolt

kostjale ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 17. november 2003 tasutud laenu tagasimaksed ning

kohustas kostjat tagastama hageja pankrotivarasse 654 000 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib pankrotiseaduse (PankrS) § 45 p 3 kohaselt tagasi nõuda

pankrotivõlgniku poolt viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist lähikondsele

tasutud võla, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Pankrotiseaduse § 49 lg 2 p 1 kohaselt on juriidilisest isikust

võlgniku lähikondseks juhatuse või seda asendava organi liige.

Maakohus leidis, et hageja muutus võla tasumise tõttu maksejõuetuks ning võla tasumisega kahjustati

teiste võlausaldajate huve.

Kostja vastuväite kohaselt jõustus Katrin Tomsoni kasuks tehtud kohtuotsus alles 3. jaanuaril 2004.

Kohtule on esitatud 28. veebruari 2003. a kohtuotsus, millega kohus mõistis hagejalt välja rendivõla

141 950 krooni ning kohtukulud 9000 krooni Katrin Tomsoni kasuks. Maakohus leidis, et kostja

vastuväide tõendab üksnes seda, et iseendale laenu tagastamisega muutis kostja kohtumenetluse ajal

äriühingu maksejõuetuks. Kostja pidi arvestama, et negatiivse kohtulahendi puhul on võlausaldajal

hageja vastu 150 950 krooni suurune nõue. Laenu tagastamise tulemusel sattus võlausaldaja

olukorda, kus kohtuotsuse täitmine muutus raskendatuks.

Kostja väitel polnud tegelikkuses LMP Grupp OÜ-l nõuet, kuna see oli rahuldatud enne

pankrotimenetluse algatamist. Maakohus leidis, et LMP Grupp OÜ nõue ei olnud rahuldatud. Kohtule

on küll esitatud 8. novembri 2003. a kokkulepe selle kohta, et LMP Grupp OÜ saab hageja laost 20

jalgratast võla tagatiseks (I kd, tlk 75), kuid 15. märtsi 2004. a e-kirjast selgub, et LMP Grupp OÜ-l

jäid rattad saamata, kuna kostja oli rattad laost ära viinud (I kd, tlk 72). Kohtule on ka esitatud LMP

Grupp OÜ nõudeavaldus (I kd, tlk 19-20) ja 25. novembri 2004. a kohtumäärus, mille kohaselt on

LMP Grupp OÜ nõuet 94 161 krooni 25 senti pankrotimenetluses tunnustatud. Seega on väär kostja

väide, et LMP Grupp OÜ-l nõuet ei olnud.

Maakohus leidis, et kuivõrd rahalise kohustuse täitmine kostjale on kehtetu, siis on hageja õigustatud

tagasi nõudma kostjale ülekantud 654 000 krooni. Alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva PankrS § 119 lg 1

kohaselt on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu

kasuga, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt kostjalt

320 000 krooni väljamõistmise ning kohtukulu jaotuse osas ning rahuldas apellatsioonkaebuse

osaliselt. Ringkonnakohus tunnistas kehtetuks hageja poolt kostjale ajavahemikul 24. september 2003

kuni 24. detsember 2003 tasutud laenu tagasimaksed ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 334 000

krooni. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu ajavahemikul 22. märts 2003

kuni 24. september 2003 tasutud laenu tagasimaksete (kokku 320 000 krooni) kehtetuks

tunnistamiseks ja pankrotivarasse sissenõudmiseks. Ringkonnakohus mõistis kostjalt täiendavalt

Eesti Vabariigi kasuks välja 4750 krooni riigilõivu. Poolte ülejäänud menetluskulud jättis

ringkonnakohus nende endi kanda.

PankrS § 45 p-de 2 ja 3 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla

tasumisega võlgnik tahtlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg

tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul

enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti üht võlausaldajat teistele eelistades, või viimase

kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne või

võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise

tõttu.

Maakohus ei ole põhjendanud, mis alusel ja arvandmetel kohus likviidsusastme määras ja

maksejõulisust hindas.

Maakohus on viidanud asjaolule, et 2003. aasta novembris laekus hageja kassasse 380 000 krooni

hageja tervikvara müügist saadud raha, kuid ei ole sellele kostja vastuväidete hindamisel tähelepanu

pööranud. Hageja ise on hagiavalduses kinnitanud, et 2003. a novembris laekus hageja kassasse

380 000 krooni hageja tervikvara müügist OÜ-le Reactive, ja tõendina esitanud seda kinnitava arve.

Kuivõrd aga ajutise pankrotihalduri 3. veebruari 2004. a aruande kohaselt oli hagejal pärast

pankrotistumist võlgu kokku 346 971 krooni, siis oleks 7. novembril 2003 laekunud 380 000 kroonist

üksi jätkunud kõigi pankrotimenetluses nõude esitanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks,

arvestamata veel võlgniku säilinud vara väärtust 245 153 krooni. Seega varem kui kolm kuud enne

pankrotimenetluse algatamist oli hageja maksejõuline, arvestades temal likviidse tervikvara

olemasolu sellel ajal. Tõendatud on, et varem kui kolm kuud enne pankrotimenetluse algatamist oli

hageja maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kuni selle ajani kostjale tasutud laenu

tagasimaksete tõttu. Seega laenu tagasimaksete osas 320 000 krooni ulatuses (need maksed tehti

ajavahemikul 22. märts 2003 kuni 24. september 2003) on hagi rahuldamine PankrS § 45 p 3 järgi

alusetu ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning jätta hagi selles osas rahuldamata.

Ajavahemikul 24. september 2003 kuni 24. detsember 2003 kostjale tasutud laenu tagasimaksete

(kokku 334 000 krooni) sissenõudmise osas vastab maakohtu otsus kehtinud PankrS § 45 p-le 2,

kuivõrd need maksed tehti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja kostjat kui

võlausaldajat teistele võlausaldajatele eelistades.

Kostja vastuväited on alusetud ja asjakohatud. Tallinna Linnakohus kuulutas hageja pankroti

välja 17. veebruari 2004. a kohtuotsusega ja pankrotimenetluses on vastuväidetes nimetatud nõudeid

tunnustatud. PankrS § 45 kohaselt nõuab kohus selles paragrahvis näidatud alustel sisse võlgniku

tasutud võla, sõltumata sellest, kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli teiste võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik. See tähendab, et PankrS § 45 lg 2 järgi tasutud võla tagasinõudmisel ei oma

tähtsust, kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli üldse teadlik võlgniku kohustustest, mis ilmnevad

pankrotimenetluses ja leiavad seal kaitsmist. Muu hulgas jätab kostja arvestamata hageja maksuvõla,

mille olemasolust ta hageja juhatuse liikmena oli teadlik kas või juba seetõttu, et novembris 2003 oli

maksuamet hageja kontod blokeerinud. Samuti oli kostja võlgniku seadusliku esindajana, s.o juhatuse

liikmena teadlik Katrin Tomsoni poolt hageja vastu kohtusse esitatud nõudest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada

menetlus või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kostja leiab, et ringkonnakohtu 14. jaanuari 2008. a otsuse on teinud kohtukoosseis, kuhu kuulusid

T. Kollom, U. Loonurm ja I. Nõmm, aga kohtuotsusele on alla kirjutanud Tiit Kollom, Ulvi Loonurm

ja Ülle Jänes. Seega on kohtuotsuse allkirjastanud kohtunik, kes ei olnud kohtu koosseisus ega

võtnud osa kohtulikust arutamisest. 13. novembri 2007. a kohtuistungi protokollist on näha, et kohus

koosseisus T. Kollom, U. Loonurm ja I. Nõmm arutas seda asja. Sellega on rikutud TsMS § 441 lg-t 1

ning selline otsus ei saa olla seaduslik. Otsus vormistatakse kirjalikult eesti keeles ja otsuse teinud

kohtunik allkirjastab selle. TsMS § 654 lg 1 kohaselt kohaldatakse ringkonnakohtu otsusele esimese

astme kohtu otsuse kohta sätestatut.

Tallinna Ringkonnakohus on otsuse põhjenduses eksinud, väites et asjas tuleb tagasivõitmise suhtes

kohaldada kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud pankrotiseaduse § 45 p 2 ja p 3. 1. jaanuaril 2004

kehtima hakanud PankrS § 193 lg 1 sätestab: !Enne käesoleva seaduse jõustumist alanud

pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mida tehakse pärast

käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Kuna tagasivõitmist kui

pankrotitoimingut asuti kohaldama 2006. a, siis kehtib nende toimingute suhtes uus seadus, mille

§ 113 sätestab laenu tagasivõitmise ainult juhul, kui see maksti tagasi enne täitmise tähtpäeva või

pärast menetluse algatamist.

PankrS § 45 kohaldamisel on tähtis, kas teiste võlausaldajate huvid on kahjustatud. Pankrotiavalduse

esitamise hetkel ei olnud hagejal mitte ühtegi võlausaldajat. Seetõttu on väga tähtsad nii laenuleping

kui ka audiitori arvamus, mille aga nii maa- kui ka ringkonnakohus jätsid pankrotihaldurilt välja

nõudmata ja toimikusse võtmata. See omakorda on kaasa toonud seaduse ebaõige kohaldamise.

Hagiavalduses ülesloetletud nõudeavaldustest peaks olema näha, et võlausaldajad ilmusid alles 2

kuud pärast pankrotiavalduse esitamist. Määrava tähtsusega on asjaolu, kas võlgnik oli rahalise

kohustuse tasumise hetkel maksejõuetu või mitte. Kohus pole arvesse võtnud kostja väiteid, et hiljem

ilmnenud rahalised kohustused olid tasumise hetkel veel teadmata nagu ka fakt, et Tomsoni otsust ei

kaeba vandeadvokaat Eipre edasi Riigikohtusse, vaid laseb otsusel jõustuda. Kuni viimase laenu

tagasimakse toimumiseni kostjale ei olnud jõustunud Harju Maakohtu otsuses viidatud kohtuotsus

Katrin Tomsoni kasuks hageja vastu 150 000 krooni nõudes. Otsus jõustus alles 3. jaanuaril 2004 ehk

pärast pankrotiavalduse esitamist.

Ringkonnakohus on oma otsuses asunud seisukohale, et kostja väide, et tegelikkuses polnud

LMP Grupp OÜ-l nõuet, kuna see oli rahuldatud enne pankrotimenetluse algatamist, on alusetu ja

kohatu. Kohus oma seisukohta ei põhjenda ega lükka umber ka maakohtu seisukohta.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata maakohtu valesti hinnatud tõendid, kuivõrd e-kirjast ja kohtu

protokollist selgub üheselt, et LMP Grupp OÜ ja hageja vaheline 8. novembri 2003. a kokkulepe sai

täidetud ja LMP Grupp OÜ sai kostja laost 20 jalgratast, kuid esitas võlanõude teist korda ja kaks

korda suurema viivisega kui põhinõue.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata või otsuse tühistamisel

teha uus otsus, millega tunnistada kehtetuks hageja poolt kostjale ajavahemikul 24. september 2003

kuni 24. detsember 2003 tasutud laenu tagasimaksed ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

334 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

TsMS § 20 lg 1 kohaselt arutatakse asja algusest peale, kui asja menetluse käigus kohtukoosseis

vahetub. TsMS § 441 lg 1 kohaselt vormistatakse otsus kirjalikult eesti keeles ja otsuse teinud

kohtunik allkirjastab selle. TsMS § 669 lg-st 2 tulenevalt võib Riigikohus lugeda menetlusõiguse

normi oluliseks rikkumiseks ka § 669 lg-s 1 nimetamata rikkumise. Tsiviilasja arutamisel osalesid

ringkonnakohtu istungitel kohtunikud Tiit Kollom, Ulvi Loonurm ja Iko Nõmm (I kd, tlk 161 ja 179).

Kohtukoosseisuks on ringkonnakohtu otsuse päises märgitud samuti Tiit Kollom, Ulvi Loonurm ja

Iko Nõmm (I kd, tlk 195). Kohtuotsusele on alla kirjutanud aga Tiit Kollom, Ülle Jänes ja Ulvi

Loonurm (I kd, tlk 201). Seega on kohtuotsuse allkirjastanud kohtunik, kes ei ole asja arutamisel

osalenud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on sellega oluliselt rikkunud TsMS § 20 lg-t 1 ja

§ 441 lg-t 1, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muud kassatsioonkaebuse väited jätab kolleegium tähelepanuta. Kuna

kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull