3-3-1-36-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-36-08

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

AS Baltazar Trading kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-

ja tollikeskuse maksuotsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-07-1284

Menetluse alus Riigikohtus

Svensky Kaubanduse AS (AS Baltazar Trading)

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Svensky Kaubanduse AS kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 13. novembri 2007. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

7. veebruari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-1284. Teha asjas uus otsus, millega tühistada

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 21. märtsi 2007. a maksuotsus nr 12-5/106.

Mõista Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt Svensky Kaubanduse AS kasuks

välja menetluskulud summas 55 000 krooni (sh 10 000 krooni riigilõivu).

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (Lõuna MTK) 21. märtsi 2007. a

maksuotsuse nr 12-5/106 kohaselt oli AS Baltazar Trading (alates 14. jaanuarist 2008 Svensky

Kaubanduse AS) jätnud arvestamata ja tasumata tollideklaratsioonide CO4 I 181-05/05/2004, CO4 I

514-10/05/2004 ja CO4 I 521-11/05/2004 alusel tasumisele kuuluva erga omnes imporditollimaksu

ning arvestanud ja tasunud ettenähtust väiksemas summas käibemaksu. Kokku tuli maksuotsuse

kohaselt tasuda tollimaksu 1 868 955 krooni ja käibemaksu 336 414 krooni. AS-lt Baltazar Trading

nõuti ka intressi tasumist 0,06% päevas.

2. Maksu- ja Tolliamet jättis 22. mai 2007. a vaideotsusega nr 6-1/138-1 rahuldamata AS Baltazar

Trading vaide eelnimetatud maksuotsuse peale.

3. AS Baltazar Trading esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Lõuna MTK 21. märtsi 2007. a

maksuotsuse nr 12-5/106 tühistada. Kaebuse kohaselt pole maksusummade määramine kooskõlas

õigusaktidega ega põhine tegelikel asjaoludel. Vaidluse põhjustanud deklaratsioonid esitati vahetult

pärast liitumist Euroopa Liiduga. Kaebaja pöördus 5. mail 2004 tolliametniku poole abi saamiseks

deklaratsioonis nr CO4 I 181-05/05/2004 lahtrite 36, 44 ja 47 täitmiseks ning oli veendunud, et eriala

asjatundja tegi kanded õigesti. Kaebaja arvates on väär väita, et ta pidanuks märkama professionaalse

tollitöötaja tehtud viga muutunud õiguskorra tingimustes. Maksuhaldur on ka ise 25. aprilli 2005. a

teatega kaebajat teavitanud, et maksumenetlus lõpetatakse ning arvestuskanne deklaratsioonides CO4

I 514-10/05/2004 ja CO4 I 521-11/05/2004 ei kuulu ümberarvestamisele tolli vea tõttu, st et nende

alusel ei määrata täiendavalt maksu. Ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 p b kohaselt ei

oleks tohtinud sellises olukorras teha järelarvestuskannet. Maksuhaldur on maksusummat määrates

eiranud õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet ning rikkunud korduvrevisjoni läbiviimise keeldu.

Tegemist ei olnud üksikjuhtumite kontrolliga, sest kontroll deklaratsioonide üle oli kestev, pikaajaline

ja maksumaksjale koormav.

4. Tartu Halduskohus jättis 13. novembri 2007. a otsusega asjas nr 3-07-1284 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus märkis, et Euroopa Liitu astudes aktsepteeris Eesti ühinemislepingust

tulenevaid õigusi ja kohustusi ning muuhulgas on Eesti õiguskorda üle võetud ka Euroopa Liidus

kehtiv ühenduse tolliseadustik ning muud tollieeskirjade rakendamiseks vastu võetud ühenduse

õigusaktid. Halduskohtu arvates ei ole kaebaja pöördumine tolliametniku poole puudulikult täidetud

deklaratsioonide vormistamiseks tollilt informatsiooni taotlemine ÜTS art 11 lg 1 mõistes. Kaebajat

ei saa kohtu hinnangul pidada tollivormistuses kogenematuks isikuks, kuna tal on tollivormistuse

kogemus juba aastast 1995 ning 2003. aastal sõlmiti Tolliametiga e-tolliteenuse leping, mis eeldab

tollivormistuste eelnevat regulaarset teostamist. Ka Riigikohtu praktikast (halduskolleegiumi 10. mai

2006. a otsus asjas nr 3-3-1-66-05, p 12) tuleneb, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti

kohustusest esitada õigeid andmeid ning muudatused õigusaktides ja kohaldamispraktikas ei õigusta

ebaõigete andmete esitamist. Tollideklaratsioonide esitamisel vastutab deklarant deklareeritud

andmete täielikkuse ja õigsuse, esitatud dokumentide autentsuse ning kauba tollideklaratsioonile

vastavuse eest. Käesoleval juhul ei esine ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi, mis

välistaksid järelarvestuskande tegemise. Tegemist ei ole tolli veaga ning deklarant, arvestades tema

ettevõtlusalast kogemust tollideklaratsioonide vormistamisel, pole üles näidanud hoolsust

deklareeritud andmete kontrollimisel. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-66-05 tulenevalt ei ole

deklaratsiooni aktsepteerimine veel maksuotsus ning selle alusel ei saa deklarandil tekkida

õiguspärast ootust, et järelkontrolli ei toimu ning deklaratsiooni kandeid ei muudeta. Õiguspärast

ootust ei saanud tekkida ka seoses maksuhalduri 25. aprilli 2005. a teatega maksumenetluse

lõpetamise kohta. Tegemist oli üksikjuhtumite kontrolliga, millega ei kaasnenud kaebaja jaoks

revisjonile omast ulatust ega koormavust. Põhjendatud on ka intressinõue, sest intresside tasumise

kohustusest ei saa vabaneda isik, kes on hooletult suhtunud oma kohustustesse deklaratsioonide

täitmisel ja esitamisel.

5. Apellatsioonkaebuses taotles AS Baltazar Trading halduskohtu otsuse tühistamist ja tema kaebuse

rahuldamist. Apellant pidas ekslikuks halduskohtu järeldust ÜTS art 220 lg 2 p-s b nimetatud

eeldustega seonduvalt ning leidis jätkuvalt, et ebaõiged kanded sattusid deklaratsiooni tolliametniku

süül. Apellandi väitel kasutas ta tolliametniku poole pöördudes ÜTS art 11 lg-s 1 ette nähtud

võimalust informatsiooni saamiseks õigusaktide kohaldamise kohta. Deklaratsioonide

aktsepteerimise ja õiguspärase ootuse tekkimisega seonduvalt rõhutas apellant, et halduskohus jättis

tähelepanuta, et lisaks deklaratsioonide aktsepteerimisele viis maksuhaldur läbi täiendava kontrolli,

mille tulemusena teavitati apellanti, et maksumenetlus lõpetatakse ning arvestuskanne ei kuulu

ümberarvestamisele. Halduskohus pole apellandi arvates näidanud, millistele tõenditele tugineb tema

seisukoht, et tegemist oli üksikjuhtumite kontrolli ja mitte revisjoniga ning analüüsimata on kaebaja

väited intressinõude osas.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. veebruari 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) poolte vahel ei ole vaidlust, et asjas kohaldatakse ühenduse tolliseadustikku ning esitatud

deklaratsioonide alusel tuleb Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1972/2003 art 3 lg 2 järgi tasuda

erga omnes imporditollimaks ning sellest tulenevalt suureneb tasumisele kuuluv käibemaksu summa;

2) vaidlus on eelkõige selle üle, kas on täidetud ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimused,

mille olemasolul ei tehta järelarvestuskannet ning ringkonnakohtu hinnangul pole selles sätestatud

eeldused täidetud;

3) tolliametniku tegevus, mis seisnes deklaratsioonis lahtris 36 kande parandamises ja lahtri 47

täitmises, ei ole käsitatav tolli veana. Kannet parandades märkis tolliametnik lahtrisse 36 õige koodi

(kood 100), mis tähistab kolmandatele riikidele kohaldatavat maksumäära ja mida kohaldatakse siis,

kui soodustollimaksumäära ei taotleta või seda pole kehtestatud. Ka siis, kui tolliametnik poleks

teinud kannet täitmata lahtrisse 47, oleks olnud tulemus sama, st käibemaksu arvestuskannet poleks

tehtud. Seega ei põhjustanud arvestuskande tegemata jätmist tolliametniku tegevus deklaratsiooni

lahtri 47 täitmisel. Tolliametnik parandas vaid ühe deklaratsiooni (nr I 181-05/05/2004), kuid teised

deklaratsioonid täitis äriühing ise;

4) ka asjaolu, et valeandmed avastati alles aasta pärast deklaratsioonide aktsepteerimist ning

25. aprilli 2005. a teates esitati informatsioon maksumenetluse lõpetamise kohta, ei kujuta endast tolli

viga;

5) tollivormistuse alal kogenud isikuna oleks apellant saanud kõnealust viga vajaliku hoolsuse korral

ise vältida. Jättes kasutamata professionaalse tollimaakleri teenused ning kasutades tollivormistusel

oma töötajaid, kellel polnud piisavaid teadmisi ega ettevalmistust, võttis apellant ise teadlikult riski;

6) kuna ei esine ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud tingimusi, pole maksude hilisem sissenõudmine

vastuolus usalduse kaitse ja õiguskindluse põhimõttega;

7) halduskohus leidis õigesti, et tegemist oli üksikjuhtumi kontrolli, mitte revisjoniga.

1. veebruari 2007. a kontrollakti kohaselt ei ole maksukohustuslaselt nõutud teavet, asjade ega

dokumentide esitamist ega kohustatud teda ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse. Üksikjuhtumi

kontrolli ei muuda revisjoniks asjaolu, et kontrollakti koostab mitu ametnikku üheskoos;

8) kohaldamisele ei kuulu MKS § 119 lg 5, mis võimaldaks intressi arvestamata jätta. Selle sätte

kohaldamise üheks eelduseks on asjaolu, et maksu on vähem deklareeritud või tasutud maksuhalduri

antud eksitava või vale teabe tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. AS Svensky Kaubandus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning mõista vastustajalt

välja menetluskulud. Kassaator väidab järgmist:

1) ta on juba varasemas menetluses selgitanud, et muutunud õiguslikus olukorras oli deklaratsioonide

esitamine tema jaoks ebaselge. Ka apellatsioonkaebuse esitamise ajal polnud üheselt arusaadav, kas

määruse nr 1972/2003 kohaselt tuli tasuda erga omnes imporditollimaks või mitte. Seega on väär

ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlust pole erga omnes imporditollimaksu tasumise kohustuse üle;

2) käesolevaks ajaks on jõustunud Euroopa Kohtu lahend asjas C-161/06 (Skoma-Lux sro vs Celni ?

editelstv? Olomouc), mis käsitleb liikmesriigi keeles avaldamata ühenduse määruste kohaldamist.

Kassaatorile teadaolevalt avaldati määrus nr 1972/2003, millest tuleneb erga omnes

imporditollimaksu kohaldamise kohustus, eesti keeles Euroopa Liidu teataja "Eriväljaanne 2004"

3. peatükis 40. köites, kuid tunduvalt hiljem, kui esitati vaidlusalused deklaratsioonid. Euroopa Kohtu

praktikast tulenevalt ei saa panna üksikisikule kohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Teatajas

deklaratsioonide esitamise päeval eesti keeles avaldamata määrusest nr 1972/2003;

3) kuigi samal põhjusel ei ole käesolevas asjas kohaldatav ka määrus nr 2913/92, millega

kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, peab kassaator vajalikuks märkida, et ei nõustu

ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalusel juhul polnud täidetud ÜTS art 220 lg 2 punktis b

sätestatud kolm kumuleeruvat tingimust, mis välistaksid järelarvestuskande tegemise;

4) kassaator pöördus tolliametnike poole informatsiooni saamiseks ÜTS art 11 lg 1 mõttes.

Informatsiooni küsimise vormilist külge pole sätestatud, seega võib informatsiooni andmine seisneda

ka märgete tegemises tollideklaratsiooni blanketil. Käesoleval juhul märkis tolliametnik kogu küsitud

teabe otse deklaratsiooni blanketile, mille kassaator seejärel allkirjastas ja esitas tollile;

5) tolliametniku tehtud ebaõiged kanded on mõistetavad tolli veana ÜTS art 220 lg 2 punkti b

tähenduses. Ka 25. aprilli 2005. a teates möönis maksuhaldur tolli vea olemasolu. Arvestades

tegutsemist muutunud õiguslikus olustikus ja vajadust tollivormistus kiiresti lõpetada, käitus

kassaator piisavalt kohusetundlikult, pöördudes vigade vältimiseks abi saamiseks tolliametniku

poole;

6) MKS § 119 lg-st 5 tulenevalt ei arvestata intressi, kui maksuhaldur ise on andnud kirjalikult

eksitavat või vale teavet. Käesoleval juhul andis maksuhaldur vale teavet nii tollideklaratsiooni

vormistamisel kui ka hiljem 25. aprilli 2005. a teatega;

7) kohtud on jätkuvalt jätnud tähelepanuta väite, et intressiarvestus käibemaksusummalt ei ole

kooskõlas 6. käibemaksudirektiivi ja käibemaksu määramise üldpõhimõtetega.

8. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus palub kirjalikus vastuses jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tuginedes Riigikohtu

seisukohtadele otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-05, leiab vastustaja, et kassaator pidi hiljemalt siis, kui

tolliametnik parandas deklaratsiooni lahtris 36 "Soodustus" märgitud koodi 300 koodiks 100, teadma,

et tema poolt Leedust imporditavat kaupa käsitatakse ühendusevälise kaubana ning sellele

kohaldatakse erga omnes tollimaksu. Ka tolliseaduse § 106 lg-st 4 tuleneb, et ühenduseväliseks

kaubaks loeti ka kaup, mis lähetati ühendusest või liituvast riigist Eestisse enne tolliseaduse

jõustumist 1. mail 2004 ja saabus Eestisse pärast selle seaduse jõustumist. Kassaatoril polnud põhjust

kahelda, et imporditav kaup oli ühenduseväline kaup, mille suhtes kohaldatakse tollimaksu, ning

ringkonnakohus leidis õigesti, et puudub vaidlus tollimaksukohustuse olemasolu üle. Kassaator ei ole

varasemas menetluses kahtluse alla seadnud määruse nr 1972/2003 kohaldatavust tema suhtes, kuigi

võimalus vastavate väidete esitamiseks oli juba apellatsioonimenetluses, kuna Euroopa Kohtu otsus

asjas C-161/06 oli selleks ajaks jõustunud. Riigikohus on määrust nr 1972/2003 oma otsustes

haldusasjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05 pidanud sarnastel asjaoludel kohaldatavaks. Kõnealune

määrus oli deklaratsioonide esitamise ajal kättesaadav nii andmebaasi EurLex kaudu kui ka

maksuhalduri veebilehel. Asjaolu, et kassaator lähtus siiski deklaratsioonide esitamise ajal

õigusaktidest, mille kohaldatavuses ta praeguseks kahtleb (ühenduse tolliseadustik, määrus

nr 1972/2003, tolliseaduse § 106 lg 4), ning püüdis neid täita, näitab, et ta oli nende aktide

olemasolust teadlik. Tollideklaratsiooni parandamine ametniku poolt ei ole seotud arvestuskande

tegematajätmisega ega kujuta endast tolli viga ÜTS art 220 lg 2 p b mõttes. Tolli viga ei tulene ka

25. aprilli 2005. a teatest maksumenetluse lõpetamise kohta, kuna eelnevalt oli kassaatorile saadetud

kontrollakt, milles viidati deklaratsioonide puudustele ning tollivõla olemasolule. Teates ei viidanud

maksuhaldur oma varasemate seisukohtade ekslikkusele ega väitnud tollivõla puudumist. Euroopa

Kohtu praktika (otsus asjas nr C-499/03, p 48) kohaselt tuleb vea olemust hinnata asjaomaste

õigusnormide keerukust ja ametiasutuse ebaõige käitumise kestust arvestades. Samuti tuleb arvestada

reeglite ja vea avastamise keerukust konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt. Kassaator on pikka aega

tegutsenud ekspordi ja impordi alal mahus, mis võimaldab teda pidada tollialaselt kogenud isikuks,

kes piisavalt hoolikalt käitudes oleks ise võinud vea avastada. Vastustaja hinnangul pole täidetud

ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud eeldused. Vastustaja peab õigeks ka ringkonnakohtu seisukohta

MKS § 119 lg 5 kohaldamise ja intressikohustuse osas.

9. Svensky Kaubanduse AS esitas 29. augustil 2008 Riigikohtule täiendavalt menetluskulude

nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt on IMG Advokaadibüroo OÜ-le kassatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest tasutud 21 240 krooni. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus

nõustub 11. septembri 2008. a vastuses kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide võtmisega

haldusasja materjalide juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. AS Baltazar Trading esitas 26. juunil 2007 Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna MTK 21. märtsi

2007. a maksuotsuse nr 12-5/106 tühistamiseks. Vastavalt AS Baltazar Trading ja Svensky

Kaubanduse AS 29. augusti 2007. a ühinemislepingule ja äriregistri 14. jaanuari 2008. a kandele on

menetlusosaliseks kassatsioonimenetluses Svensky Kaubanduse AS.

11. Käesolevas kohtuasjas on asjassepuutuv peamiselt Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a

määrus (EÜ) nr 1972/2003 "Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola,

Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate

üleminekumeetmete kohta" ning eelkõige selle määruse art 3, mida kohaldatakse kui erandit Euroopa

Liiduga ühinemise akti IV lisa peatükist 5 ja ÜTS art-st 20 ja art 214 lg-st 8.

12. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 art 3 lg 2 kohaselt maksustatakse vabasse ringlusse

lubamise päeval kohaldatava erga omnes imporditollimaksuga sama määruse artikli 4 lõikes 5

loetletud tooted, mis on enne 1. maid 2004 olnud viieteistkümnes liikmesriigis või uues liikmesriigis

vabas ringluses ja mis on 1. mail 2004 laienenud ühenduses ajutiselt ladustatud või hõlmatud määruse

(EMÜ) nr 2913/92 artikli 4 lõike 15 punktis b ja lõike 16 punktides b kuni g nimetatud tollirežiimi

või -protseduuriga või mida transporditakse laiendatud ühenduses pärast nendega seotud

tolliformaalsuste täitmist.

Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt asus maksuhaldur seisukohale, et määruse nr 1972/2003 kohaselt

tulnuks vaidluse põhjustanud deklaratsioonide alusel imporditud kaup maksustada vabasse

ringlusesse lubamise päeval kehtinud erga omnes imporditollimaksuga. Sellega seonduvalt suurenes

ka isiku käibemaksukohustus.

13. Asjas puudub vaidlus selle üle, et deklareeritav kaup saabus Leedust, s.o riigist, mis sarnaselt

Eestiga ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004, ning tolliformaalsused viidi lõpule alles pärast 1. maid

2004. Samuti pole vaidlust, et deklareeritav kaup (koodiga 405101990) on nimetatud määruse

nr 1972/2003 art 4 lõikes 5.

Vastavalt määruse artiklile 10 on määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides

liikmesriikides ning seda kohaldati 30. aprillini 2007.

14. Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi,

Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi,

Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi

Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi

Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi,

Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi,

Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta

Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga

(edaspidi "ühinemisleping") lahutamatu osa on Ühinemisakt, mis kinnitab ühinemistingimused ja

Euroopa Liidu asutamislepingutesse ühinemise tõttu tehtavad muudatused.

Ühinemisakti artikkel 2 näeb ette: "Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning

institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele

siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis

sätestatud tingimustele."

Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 254 lg 2 kohaselt avaldatakse nõukogu ja komisjoni määrused

ning direktiivid, mis on adresseeritud kõikidele liikmesriikidele, Euroopa Liidu Teatajas ning

jõustuvad neis täpsustatud kuupäeval või selle puudumisel kahekümnendal päeval pärast avaldamist.

Ühinemisakti artikkel 58 sätestab: "Enne ühinemist nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga

vastuvõetud tšehhi, eesti, ungari, läti, leedu, malta, poola, slovaki ja sloveeni keeles koostatud

institutsioonide ja Euroopa Keskpanga aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed

samadel tingimustel kui praegustes ametlikes keeltes koostatud tekstid. Need avaldatakse Euroopa

Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud tekstid on seal avaldatud."

Vastuseks Riigikohtu järelepärimisele teatas Euroopa Liidu Ametlike Väljaannete Talitus

17. septembri 2008. a kirjaga, et Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrus (EÜ) nr 1972/2003

"Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia

ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta" avaldati

Euroopa Liidu Teataja 2004. a eriväljaandes (3. peatükk, 40. köide) eestikeelsena 4. märtsil 2005.

15. Käesolevas asjas on tõusetunud vaidlus, kas Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrusest

(EÜ) nr 1972/2003 äriühingule tulenevat maksukohustust mõjutab asjaolu, et nimetatud akt ei olnud

deklaratsioonide esitamise päeval Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud.

Euroopa Kohus leidis 11. detsembri 2007. a otsuses kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk

I-10841) punktis 51, et ühinemisakti artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse

õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles vaatamata

sellele, et see on liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda

ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil.

Euroopa Kohus märkis, et kuigi ühenduse õigusaktid on Internetis kättesaadavad ning üksikisikud

tutvuvad nendega Interneti vahendusel üha sagedamini, ei ole nende õigusaktide selline

kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui

ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid (p 48). Kohus rõhutas, et kui erinevad

liikmesriigid lubavad elektroonilises vormis avaldamist, siis on see reguleeritud õigus- ja

haldusaktidega, mis sätestavad täpselt, millistel tingimustel selline avaldamine kehtib. Neil

tingimustel ja kehtivat ühenduse õigust arvestades ei saa Euroopa Kohus pidada ühenduse õiguse

elektroonilist kättesaadavaks tegemist piisavaks, et tagada võimalus sellele tugineda üksikisiku vastu

(p 49). Seega jõudis kohus järeldusele, et ühenduse määruse ainus siduv versioon on kehtiva

ühenduse õiguse kohaselt see, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, kusjuures sellele

avaldamisele eelnevale elektroonilisele versioonile ei saa tugineda üksikisiku vastu ka juhul, kui see

osutub avaldatud versiooniga kooskõlas olevaks (p 50).

16. Kolleegium on ka oma varasemas praktikas (7. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-86-07)

märkinud, et Euroopa Kohtu ülalnimetatud lahendi kohaselt ei ole õigeaegselt nõuetekohaselt

avaldamata jäänud ühenduse õigusaktid kehtetud, kuid nad ei too kaasa kohustusi vastavate uute

liikmesriikide üksikisikutele.

Seda, kui oluline on eristada liikmesriigi ametlikus keeles ühenduse õigusaktide õigeaegselt

avaldamata jätmise tagajärgi liikmesriigi ning üksikisiku jaoks, on rõhutanud ka näiteks kohtujurist

Sharpston oma ettepanekus asjas C-345/06. Samas märkis ta, et üksikisikud peavad saama kindlaks

teha oma õigused ja kohustused (ühes) oma kodakondsusliikmesriigi ametlikus keeles, mis

tõenäoliselt on nende emakeel.

17. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab vastustaja, et kuna kassaator pole vaidlustanud

tema imporditud kaupadele erga omnes tollimaksu kohaldamist ei vaidemenetluses ega varasemas

kohtumenetluses, ei saa ta vastavale väitele tugineda ka kassatsioonimenetluses, lähtudes asjaolust, et

maksuotsuse tegemise ega halduskohtumenetluse ajal ei olnud veel jõustunud Euroopa Kohtu lahend

asjas C-161/06. Vastustaja arvates oli kassaatoril võimalus juba apellatsioonimenetluses selle lahendi

seisukohtadele tuginedes oma väiteid esitada.

Nagu eelnevalt juba märgitud, tegi Euroopa Kohus otsuse asjas C-161/06 11. detsembril 2007.

Apellatsioonkaebus esitati 13. detsembril 2007 ning Tartu Ringkonnakohus tegi otsuse 7. veebruaril

2008.

18. Viidatud lahendis võttis Euroopa Kohus punktides 70 kuni 73 seisukoha ka eeltoodud põhimõtte

kohaldamise ajalise piirangu osas, märkides järgmist: "[---] kuigi õigusakt on õigusvastane ning

leitakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud, võib Euroopa Kohus EÜ asutamislepingu sõnaselge sätte

alusel otsustada, et määrus evib siiski õiguspäraselt teatavaid õiguslikke tagajärgi. Õiguskindluse

nõudest tulenevalt kehtib see ka liikmesriigi otsuste suhtes, mis on vastu võetud selliste ühenduse

õiguse sätete rakendamisel, millele ei saa tugineda seetõttu, et neid ei ole Euroopa Liidu Teatajas

vastava liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud, välja arvatud otsused, mille osas on käesoleva

kohtuotsuse kuupäeva seisuga algatatud vaide- või kohtumenetlus. Järelikult puudub asjaomastel

liikmesriikidel ühenduse õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla kõnesolevate eeskirjade

alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale siseriiklikule

õigusele. Ühenduse õiguse kohaselt on teisiti vaid erandjuhtudel, kui eeskirjade alusel on võetud

halduslikud meetmed või langetatud kohtuotsused - eelkõige siis, kui need on karistusliku iseloomuga

-, mis kahjustavad põhiõigusi, kusjuures selle kindlakstegemine kuulub neis piirides siseriikliku

pädeva asutuse pädevusse."

Praegusel juhul on küsimus liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldamata õigusakti kohaldatavusest

üksiksiku suhtes tõusetunud käimasoleva kohtumenetluse jooksul ning asjas pole jõustunud lahendit.

Seega on kolleegiumi arvates võimalik kassatsioonimenetluses tugineda Euroopa Kohtu lahendile

asjas C-161/06.

19. Nagu kolleegium märkis ka juba 7. mai 2008. a määruses asjas nr 3-3-1-86-07 (p 48), ei ole

kõnealuses Euroopa Kohtu lahendis täpsustatud, kas vaidlustamise all peetakse silmas vaidlustamist

üleüldse või vaidlustamist sellest aspektist, et ühenduse õigus ei olnud Euroopa Liidu Teatajas eesti

keeles avaldatud. Avarama võimaluse kasuks räägib Euroopa Kohtu praktika, mis ei puuduta küll

ühenduse õigusaktide avaldamist, vaid teatud juhtudel ühenduse õigusest tulenevat siseriikliku

haldusmenetluse uuendamist. Euroopa Kohtu 12. veebruari 2008. a otsuses kohtuasjas C-2/06:

Kempter (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) leiti, et ühenduse õigusega vastuolus oleva

haldusakti puhul haldusmenetluse uuendamise korral ei nõua ühenduse õigus, et põhikohtuasja

kaebuse esitaja oleks selle otsuse peale algatatud siseriiklikus kohtumenetluses tuginenud ühenduse

õigusele.

Ka HKMS § 25 lg 3 sätestab, et kohus peab otsust tehes otsustama, millist õigusakti tuleb kohaldada.

Järelikult võib ja peab kohus kindlaks tegema, milline on asja lahendamisel kohaldatav õigus. Seega

tuleb kohtul otsustada ka ühenduse õiguse sätete või Euroopa Kohtu lahenditest tulenevate

seisukohtade kohaldamise üle.

20. Kassaator peab ebaõigeks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt pole asjas vaidlust, kas

esitatud deklaratsioonide alusel kuulub Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 art 3 lg 2 kohaselt

tasumisele erga omnes imporditollimaks ja suureneb tasumisele kuuluv käibemaksu summa.

Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et asja materjalidest nähtuvalt on kassaator alates

vaidemenetlusest rõhutanud, et uuenenud õiguslik olukord tekitas temas kahtluse, kas tema

imporditava kauba suhtes kohaldatakse erga omnes tollimaksu. Sel põhjusel pöördus ta ka 5. mai

2004. a deklaratsiooni täitmisel abi saamiseks tolliametniku poole. Seega on väär ringkonnakohtu

seisukoht, et põhimõttelist vaidlust erga omnes tollimaksu kohaldamise üle pole olnud.

21. Riigikohus on ka varem (halduskolleegiumi 10. mai 2006. a otsused asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-

3-1-66-05) käsitlenud Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 kohaldatavust Eesti äriühingute

suhtes. Neis lahendites leiti Euroopa Kohtu varasematele seisukohtadele tuginedes, et ühenduse

õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks, mida

kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada. Nimetatud otsustes refereeritud Euroopa Kohtu

praktika kohaselt ei saa keegi toetuda asjaolule, et pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist ei

teadnud ta näiteks vastava maksu olemasolust. Samuti rõhutati põhimõtet, et kui riik ühineb Euroopa

ühendustega, siis on selle riigi ettevõtjad vastavalt liitumislepingule kohe ühenduse õiguse subjektid

ja peavad ühenduse õigusega arvestama.

Praeguse haldusasja menetlemise ajal on Euroopa Kohus oma uuemas praktikas väljendanud selgelt

seisukohta ühenduse õigusaktide liikmesriigi keeles avaldamise olulisest tähendusest üksikisikute

kohustustele, mistõttu pole selle haldusasja lahendamisel asjakohane lähtuda kolleegiumi vastavatest

seisukohtadest, mida väljendati 10. mai 2006. a otsustes asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05.

Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähendust ka haldusasjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05

väljendatud põhimõte, et ühenduse õigusaktide kättesaadavus eesti keeles ei omanud tähtsust, sest

isik teostas tolliformaalsusi professionaalse tollimaakleri kaudu. Otsuse kohaselt kohtuasjas C-161/06

(punktid 45 ja 46) ei piisa selleks, et muuta võimalikuks Euroopa Liidu Teatajas ühenduse

nõuetekohaselt avaldamata õigusnormidele tuginemine üksikisiku vastu, asjaolust, et kaebaja on

"rahvusvahelises kaubanduses tegutsev ettevõtja, kes on vältimatult kursis tollialaste kohustuste

sisuga".

22. Kolleegium peab eeltoodud põhjendusi piisavaks, et rahuldada kassatsioonkaebus ega pea

vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.

Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada. Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse ning tühistab Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 21. märtsi 2007. a

maksuotsuse nr 12-5/106.

23. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldatakse kaebus, tuleb lahendada ka Svensky

Kaubanduse AS taotlused menetluskulude väljamõistmiseks.

Kaebaja taotles 25 856 krooni ja 16 sendi väljamõistmist esimese astme kohtu menetluses kantud

õigusabikulude eest ning 16 620 krooni ja 30 senti apellatsioonimenetluses kantud kulude eest.

Samuti taotleti kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (kokku 10 000 krooni)

väljamõistmist. Taotluses Riigikohtule soovib kassaator kassatsioonimenetluse õigusabikulude (21

240 krooni) väljamõistmist.

Seega taotleb Svensky Kaubanduse AS kokku 63 716 krooni ja 46 sendi suuruse õigusabikulu ning

10 000 krooni riigilõivu väljamõistmist.

HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ning

HKMS § 92 lg 10 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud sätetest lähtuvalt tuleb Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

tollikeskuselt Svensky Kaubanduse AS kasuks välja mõista kantud menetluskulud 55 000 krooni,

millest riigilõiv moodustab 10 000 krooni. Svensky Kaubanduse AS-le tuleb tagastada ka kautsjon.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann