3-2-1-77-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-77-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi Jaanus Sarve ja Tõnu

Purtsaki vastu solidaarselt 1 994 964 krooni 29 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-6085

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaanus Sarve ja Tõnu Purtsaki kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx),

esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Ants

Nõmper

Kostjad Jaanus Sarv (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Tõnu Purtsak

(isikukood xxxxxxxxxxx), ühised esindajad vandeadvokaat

Marko Mehilane ja vandeadvokaat Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Nõmper, kostjate esindaja

vandeadvokaat V. Võhma. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-6085 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Proland Varahaldus OÜ-le Jaanus Sarve ja Tõnu Purtsaki kassatsioonkaebuselt

23. mail 2008 tasutud kautsjon 19 949 (üheksateist tuhat üheksasada nelikümmend üheksa)

krooni 64 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. märtsil 2006 esitas aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) Harju Maakohtule hagi Jaanus

Sarve ja Tõnu Purtsaki (kostjad) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

1 772 843 krooni 49 senti. 24. novembril 2006 esitas hageja täiendavalt viivisenõude, paludes

kostjatelt solidaarselt välja mõista 222 120 krooni 80 senti viivist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning Nuia Harvester OÜ (liisinguvõtja) 22. mail 2003

liisingulepingu, mille kohaselt kohustus hageja andma metsamasina Harvester Logset 6H lepingu

perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning viimane kohustus maksma maksegraafiku järgi

makseid. Liisinguvõtja jättis maksed tasumata ning võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja

lepingu erakorraliselt üles. Liisinguvõtja lepingust tulenevaks võlgnevuseks on tähtpäevaks tasumata

liisingumaksed 281 545 krooni 17 senti, vara jääkmaksumuse 3 831 088 krooni 32 sendi ja

realiseerimishinna 2 346 990 krooni vahe 1 484 098 krooni 32 senti ning vara müügiga seotud

otsesed kulutused 7200 krooni. Seega võlgneb liisinguvõtja hagejale kokku 1 772 843 krooni 49

senti. Hageja müüs 6. detsembril 2004 metsamasina kõrgeima võimaliku hinnaga. Terve aasta oli vara

müügis ilma igasuguse huvita, sest Eesti metsandussektori madalseisu tõttu puudus kasutatud

metsamasinate müügiturul 2004. a nõudlus ja hinnad langesid.

Hagejaga 22. mail 2003 sõlmitud käenduslepingutega võtsid kostjad endale kohustuse tagada

solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. 5. detsembril

2005 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjatele teatise, milles palus võlgnevuse tasuda. Vaatamata

sellele ei ole siiani võlgnevust tasutud.

Hagejal on õigus nõuda alates 30. septembrist 2003 viivist võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113

sätestatud määras, kuna sellest päevast alates ei täitnud liisinguvõtja maksete tasumise kohustust.

20. oktoobri 2006. a seisuga oli viivise suuruseks 602 825 krooni 7 senti, kuid hageja vähendas

viivisenõuet kuni põhiosamaksete võlgnevuseni, s.o 222 120 krooni 80 sendini.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjate väidete kohaselt tekkis liisinguvõtjal halbade ilmastikuolude tõttu ajutine tellimuste

vähenemine, mistõttu esitas ta hagejale taotluse ajutise maksepuhkuse saamiseks. Hageja jättis

taotluse ilma igasuguse põhjenduseta rahuldamata ja esitas ülesütlemise teate. Pärast seda tegi

liisinguvõtja suuri jõupingutusi olukorra lahendamiseks, pakkudes hagejale välja usaldusväärse

investori, kes oli nõus liisingulepingu üle võtma või masina turuhinnaga välja ostma. Hageja ei

nõustunud kompromisslahendustega. 2003. a novembris metsamasina tagasinõudmisega halvati

liisinguvõtja äritegevus ning äriühingu suhtes algatati pankrotimenetlus. Hageja müüs 6. detsembril

2004 metsamasina selle tootjafirmale OY-le Logset AB ligi 2 miljonit krooni odavamalt masina

tegelikust väärtusest. OY Logset AB esitatud arvamuse kohaselt oli 2004. a kasutatud metsamasina

Harvester Logset hinnaks 4 068 116 kuni 4 381 048 krooni. OY Logset AB müüs sama masina

kõigest 2 päeva pärast hagejalt ostmist kiirmüügi korras edasi 1,4 miljoni krooni võrra kallimalt.

Liisinguvõtja ega käendajad ei vastuta selle eest, kui hageja tekitab endale ise kahju. Olukorras, kus

liisinguandja müüb liisingulepingu ülesütlemisel tagasi saadud vara ebamõistlikult madala hinnaga,

on alusetu nõuda vara tegeliku väärtuse ja kahjuliku müügihinna vahet liisinguvõtjalt või käendajalt.

Hageja on hagiavalduses ise välja toonud, et masina väärtus selle tagastamise ajal ilma käibemaksuta

oli vähemalt 3 831 088 krooni, 32 senti. Ligi kaks aastat pärast müüki on samasuguste metsamasinate

hind 4 miljonit krooni. Hageja ei informeerinud käendajaid oma müügikavatsusest ega müügilepingu

sõlmimisest Soome ettevõtjaga. Kui hageja oleks käitunud heas usus ning mõistliku liisinguandjana,

oleks ta müünud liisingueseme tegeliku hinnaga ning müügist saadud summa oleks katnud kõik tema

nõuded liisinguvõtja vastu. Liisingueseme müügiga tekitatud kahju näol ei saa olla tegemist VÕS

§ 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kuludega. Kostjate hinnangul oli peamiseks põhjuseks, miks

liisinguandja müüs masina ebamõistlikult odava hinnaga, müüki korraldanud isiku, Balti

Realiseerimiskeskuse OÜ (BRC) töötaja Alar Sõnitsari isiklikud huvid. Kuna hagejal puudub alus

nõuda kostjatelt põhivõlga, on ka viivisenõue alusetu. Põhjendamatu on nõuda käendajatelt viivist

alates hetkest, mil neile ei olnud nõuet esitatud.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

1 212 634 krooni 29 senti. Kohus jättis iga menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi

liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Pooled vaidlevadki liisingueseme väärtuse üle.

Tunnistaja Randel-Won Nava ütlustega on tõendatud, et müügikuulutused ilmusid BRC

koduleheküljel Eestis, Lätis ja Leedus, masin ise oli huvilistele nähtaval BRC müügiplatsil Eestis

ning otsepostitusi tehti ka potentsiaalsetele ostjatele. Samuti pakuti masinat Soomes 2004. a sügisel

toimunud Metko messil. Eeltoodu alusel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes selle

metsamasina kohalik keskmine turuhind Eesti, Läti, Leedu ja Soome turuhind. Asja materjalidele

lisatud müügikuulutuste kohaselt pakuti 2006. a metsamasinaid Harvester Logset 6H hinnaga

vahemikus 243 600-255 200 eurot koos käibemaksuga. Aastatel 2003-2004 oli metsandusega

seonduvate õigusaktide muudatuste ja ebasoodsate ilmastikuolude tõttu Eesti metsandussektoris äri

madalseisus ning liisinguga ostetud metsamasinaid toodi müüki, kuna liisingumakseid ei suudetud

tasuda. Seetõttu ei võimalda 2006. a pakutavad müügihinnad järeldada, et ka aastatel 2003-2004 oli

vaidlusaluse metsamasina kohalik keskmine turuhind 240 000-255 000 eurot. Tunnistaja K. H.

Fridlundi ütlustega on veenvamalt tõendatud, et vaidlusaluse metsamasina turuhind oli 2004. a

200 000 eurot. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et BRC müügiesindaja Alar Sõnitsarile maksti

müügihinna nn soodsamaks korraldamise eest vahendustasuna umbes 2000 eurot ning OY Logset AB

sai metsamasina 150 000 euroga. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et tunnistaja oleks ostnud

selle masina ka 200 000 euroga.

OY Logset AB müüs hagejalt ostetud metsamasina Harvester Logset 6H 9. detsembril 2004 edasi

Vene äriühingule hinnaga 240 000 eurot. Maakohus leidis, et seda hinda ei ole õige lugeda

vaidlusaluse metsamasina turuhinnaks 2004. a. Kohus leidis, et selles osas on põhjendatud hageja

väited, et masina tootjafirmal on tõenäoliselt rohkem kontaktandmeid, kuhu enda toodetud masin

müüa, lisaks saab tootja pakkuda garantiisid ning varuosi, mida liisinguandja pakkuda ei saa, ning

nendest asjaoludest tulenevalt saab tootja ka hinda tõsta. Kohus asus seisukohale, et masina

väärtuseks oli VÕS § 367 lg 3 tähenduses 200 000 eurot, s.o summa, millega ostja oleks masina

ostnud juhul, kui müüja ei oleks kasu saamise eesmärgil müügihinda ebamõistlikult vähendanud.

Hageja on tuginenud asjaolule, et müügi korraldajal Alar Sõnitsaril puudus isiklikult võimalus

määrata vara müügihinda, kuna see toimus kooskõlastatult hagejaga ja lõpliku otsuse langetas hageja.

Liisinguandja poolt liisingueseme müümisega tekib liisinguandja ja -võtja vahel käsunduslaadne

suhe. Liisinguandja on seotud müügiprotsessis hoolsuskohustusega ning ta on kohustatud käituma

heas usus (VÕS § 620). Tunnistaja R.-W. Nava ütlustega on tõendatud, et 2004. a sügisel pakuti

Soome messil vaidlusalust metsamasinat müügiks 3,9 miljoni krooniga. Asjas puudub vaidlus, et

taolises suurusjärgus oli masina hind ka aasta jooksul Eestis BRC müügiplatsil. Kohus leidis, et

hageja ei käitunud heas usus ega täitnud oma hoolsuskohustust, langetades hinda 3,9 miljonilt

kroonilt 2 346 990 kroonini. Seega on kostjatelt põhjendatud välja mõista VÕS § 367 lg 1 järgi vara

jääkmaksumuse 3 831 088 krooni 32 sendi ja masina turuhinna 200 000 euro ehk 3 129 320 krooni

vahe 701 768 krooni 32 senti.

Liisinguvõtja tasumata liisingumaksed 281 545 krooni 17 senti tuleb kostjatelt kui käendajatelt välja

mõista. Kostjad ei vaielnud vastu viivise arvestusele. Liisingulepingu p-s 5.1 oli kokku lepitud viivise

määras 0,25% päevas. Kuna käenduslepingutega võtsid kostjad enesele liisinguvõtja kohustuste

kohase ja täieliku täitmise kohustuse, siis VÕS § 113 ja § 145 lg 2 alusel tuli neilt välja mõista viivis

222 120 krooni 80 senti.

Kostjad ei tuginenud sellele, et müügiga seotud kulutused ei ole põhjendatud või need ei ole

mõistliku suurusega. Seetõttu tuleb kostjatelt VÕS § 367 lg 4 alusel välja mõista 7200 krooni.

Kostjad pidid liisinguvõtja juhatuse liikmetena olema teadlikud võlgnevusest ning liisingueseme

müügiprotsessist. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostjad või nende leitud investor oleks soovinud

masinat omandada. Maakohus pidas paljasõnaliseks kostjate väiteid, et nad soovisid võlgnevuse

tasuda või masina jääkväärtusega välja osta, kuid ei saanud seda teha hageja keeldumise tõttu.

Kostjate viited VÕS § 145 lg-le 5 ei ole asjakohased, kuna käenduslepingute sõlmimise ajal ei olnud

põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamiseks antud tagatist. VÕS § 150 alusel tuleb kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1 212 634 krooni 29 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsuse tühistada osaliselt,

s.o hageja kasuks 782 330 krooni väljamõistmata jätmise osas ja hageja kanda jäetud menetluskulude

osas. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja ka 782 330 krooni ja jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, sh mõista kostjatelt

välja hageja tasutud riigilõiv.

5. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

6. Kostjad esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid kohtuotsuse tühistada osas,

millega kohus rahuldas hagi ning jättis kostjate menetluskulud nende endi kanda, ning teha tühistatud

osas uus otsus, jättes hagi täies ulatuses rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis osaliselt hageja nõude rahuldamata, s.o 782 330 krooni väljamõistmata jätmise osas

ja menetluskulude jaotuse osas, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi tervikuna.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostjate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud

liisinguvõtjapoolsest lepingu rikkumisest. Kostjad vaidlustavad apellatsioonkaebuses jätkuvalt

sõiduki müügihinna ja leiavad, et hageja müüs metsamasina ligi kaks miljonit krooni odavamalt selle

tegelikust väärtusest. Kui hageja oleks müünud liisingueseme tegeliku hinnaga, oleks müügist saadud

summa katnud kõik nõuded, mis hagejal liisinguvõtja vastu olid. Seega on vaidluse lahendamisel

keskseks küsimuseks, milline oli vaidlusaluse metsamasina turuhind selle müügi hetkel.

Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti VÕS § 142 lg-s 1 ning § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

käendaja vastutusest ning kohaldas õigesti VÕS § 150 kui kaaskäendust reguleerivat normi.

Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel kohaldas maakohus õigesti VÕS § 367 sätteid.

Lisaks seaduses sätestatule tuleb arvestada vaidluse lahendamisel ka liisingulepingu p-des 3.7, 7.4 ja

7.4.1 ning käenduslepingute p-des 1 ja 2 sätestatut. Maakohus leidis õigesti, et kostjad on kohustatud

hagejale hüvitama tasumata liisingumaksed 281 545 krooni 17 sendi ulatuses, müügikulud 7200

krooni ning liisingulepingu p 5.1, VÕS § 113 ja § 145 lg 2 järgi viivisevõla 222 120 krooni 80 senti.

Hageja nõude vara jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe, s.o 1 484 098 krooni 32 sendi

saamiseks rahuldas maakohus osaliselt 701 768 krooni 32 sendi ulatuses. Maakohus luges tunnistaja

K. H. Fridlundi ütluste alusel vaidlusaluse metsamasina turuhinnaks 200 000 eurot ja leidis, et müüja

vähendas müügihinda ebamõistlikult 150 000 euroni. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud.

TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus. Eseme harilik väärtus on selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Maakohus leidis ebaõigesti, et vara kohalikuks keskmiseks

müügihinnaks TsÜS § 65 mõttes on Eesti, Läti, Leedu ja Soome turuhind, kuna nendes riikides pakuti

vaidlusalust metsamasinat müügiks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohaliku keskmise

müügihinna kindlakstegemisel arvestada naaberriikide müügihindu.

Maakohus luges tõendatuks, et metsamasinale otsiti aktiivselt ostjat, kuid sellele vaatamata ei

õnnestunud masinat aasta vältel müüa, sest aastatel 2003-2004 oli metsandusega seonduvate

õigusaktide muudatuste ja ebasoodsate ilmastikuolude tõttu Eesti metsandussektoris äri madalseisus

ning metsamasinaid oli müügis palju. Seega, saades pärast aastast müügiprotsessi OY-lt Logset AB

ettepaneku vara ostmise kohta, ei pidanud hageja ega BRC keelduma ainukesest ja seega müüja jaoks

parimast võimalusest masina müümiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et arvestades

metsamasinate turu madalseisu, oli nende reaalne väärtus Eestis sel ajal minimaalne ning seda

olukorda kasutas ostja ära, pakkudes hinnaks 150 000 eurot, mis oli sel ajal kohaliku turu parim

võimalik hind. Asjaolu, et ostjal OY-l Logset AB (sama metsamasina tootjafirma) õnnestus

metsamasin kiiresti edasi müüa Venemaale 240 000 euro eest, ei tähenda, et sellise hinnaga oleks ka

hageja saanud või pidanud Eestis vaidlusaluse metsamasina müüma. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu sellekohaste põhjendustega. Tunnistaja K. H. Fridlundi avaldatud arvamus, et OY Logset

AB oleks ostnud vara arvatavasti ka kallimalt kui 150 000 euro eest ehk 200 000 euro või sellele

lähedase summa eest, ei tõenda, et vara õigeks turuväärtuseks oligi 200 000 eurot. Ringkonnakohus

nõustus hageja väitega, et vara turuhinna määramisel ei oma tunnistaja tagantjärele antud ja oletuslik

hinna määramine tähtsust. Tunnistaja kinnitas, et müüja küsis temalt esialgu kõrgemat hinda (summat

nimetamata), kuid tunnistaja ei olnud nõus küsitud kõrget hinda maksma. Ka kinnitas ta, et oli

hinnaläbirääkimiste ajal teadlik Eesti metsanduse halvast olukorrast ja sellest, et metsamasinaid oli

müügis palju, ning et see mõjutas tema hinnapakkumist. Ka oli tunnistaja kinnitusel teada Venemaa

huvi metsamasinate ostu vastu ning selle masina edasimüügi võimalus. Kõik eeltoodud asjaolud

kogumis tõendavad, et 150 000 eurot oli sel ajal vaidlusaluse metsamasina turuhind Eestis. Hageja ei

ole selle hinnaga vara müües rikkunud hea usu põhimõtet ega oma hoolsuskohustust. Ka ei ole alust

rääkida liisinguandjapoolsest õiguste kuritarvitamisest või professionaalsuse eiramisest, nagu kostjad

apellatsioonkaebuses leiavad. Liisingulepingu p-de 3.7 ja 7.4.1 peamine eesmärk on tagada

liisinguandjale tagastatud sõiduki müügi tõttu tekkiva kahju hüvitamist, mitte minimeerida võlgniku

kanda jäävat hüvitamiskohustust.

Põhjendatud on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut tootjafirma

OY Logset AB arvamusele (tlk 85), mille kohaselt olid samasuguste metsamasinate hinnad aastatel

2003-2004 vahemikus 260 000-280 000 eurot. Ringkonnakohtul on võimalik see puudus kõrvaldada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda välisriigis asuva tootjafirma hinnaarvamus kohalikku (Eesti)

keskmist müügihinda. Ka ei tõenda see konkreetse metsamasina turuväärtust. Arvamuses antud

hinnad käsitlevad harvesteri koos paljude tarvikute ja abidetailidega. Millised tarvikud ja abidetailid

olid vaidlusalusel metsamasinal, ei ole võimalik kindlaks teha. Oluline on, millise hinnaga oli

võimalik vaidlusalust vara müüa ja seda müügihinda tuleb TsÜS § 65 järgi lugeda vara harilikuks

väärtuseks ehk turuhinnaks.

Maakohus leidis õigesti, et kostjate väited masina väljaostmise ettepaneku tegemise kohta on

tõendamata.

Kuna pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid tüüptingimustega liisingulepingu, tuleb Riigikohtu

28. veebruari 2007 lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 juhindudes arvestada ka võlaõigusseaduse

reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja

tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. Ringkonnakohus oli seisukohal, et nõude aluseks

olevad liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 ei ole VÕS 14. peatükis sätestatuga vastolus ega

liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ning on kohaldatavad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus VÕS § 367 lg-t 3. Ringkonnakohus leidis

ekslikult, et liisinguandja hüvitamisnõude määramisel tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest selle

müügi hetkel, mitte aga selle väärtusest tagastamise hetkel, nagu sätestab VÕS § 367 lg 3. Otsus on

vastuolus Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, milles rõhutatakse, et VÕS § 367 lg 3 järgi

on oluline liisingueseme väärtus.

Ringkonnakohus oleks pidanud lähtuvalt viidatud Riigikohtu lahendist tunnistama hageja

liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 tühisteks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg-ga 1 ning lg 3

p-ga 5.

Ringkonnakohus jättis hindamata kostjate väited selle kohta, et liisinguandja kuritarvitas enda õigust,

müües liisingueseme vahendustasu eest odavamalt. Viimase asjaolu tuvastas maakohus.

Ringkonnakohus jättis hindamata kostjate väited, et liisingueseme ostja ostis selle üksnes

edasimüümise eesmärgil ning ostja eesmärk ei olnud liisinguese selle tegeliku väärtusega realiseerida,

mis pidanuks aga olema hageja kohustus. Paljasõnaline on ringkonnakohtu järeldus, et välisfirma

arvamusega ei saa tõendada liisingueseme kohalikku turuväärtust.

Ringkonnakohus jättis ka hindamata kostjate tõendi, et hageja soovil müüki korraldanud BRC hindas

masina väärtuseks tagastamise hetkel 3 950 000 krooni.

10. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

11. Riigikohtu istungil jäid pooled kassatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691

p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

13. Põhilise õigusliku küsimusena tuleb praeguses vaidluses lahendada küsimus sellest, millise hetke

seisuga ning millest lähtudes tuleb määrata kindlaks vaidlusaluse metsamasina (liisingueseme)

väärtus tagastamise ajal.

Ringkonnakohus on oma otsuses ekslikult määranud vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks

selle, milline oli liisingueseme turuhind selle müügi hetkel. Riigikohus on 29. aprilli 2008. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 ja 17. juuni 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 rõhutanud, et

liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole

määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind)

tagastamise ajal. Nii on see selgelt sätestatud ka VÕS § 367 lg 3 redaktsioonis, mis kehtib

27. detsembrist 2003. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Riigikohus on viidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et ka VÕS § 367 lg 3 enne

27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei olnud oluline liisingueseme müük, vaid selle

väärtus.

14. Ringkonnakohus määras liisingueseme turuhinnaks selle müügihetke hinna 150 000 eurot. Kuna

liisinguese müüdi ligikaudu aasta pärast selle tagastamist liisinguandjale, on ringkonnakohus

ebaõigesti kohaldanud VÕS § 367 lg-t 3. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. Kolleegium peab väärtuse hindamisega seonduvalt vajalikuks

juhtida tähelepanu järgmisele.

Esmalt analüüsib kolleegium liisingueseme väärtuse mõistet TsÜS § 65 kontekstis. Eseme väärtuseks

loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Ringkonnakohus märkis, et kohaliku keskmise müügihinna kindlaksmääramisel ei saa arvestada

naaberriikide müügihindu. Samas määras ringkonnakohus liisingueseme väärtuse tehingu järgi, mille

alusel müüdi liisinguese Soome äriühingule, asudes seega mõneti vastandlikele seisukohtadele.

Kolleegium leiab, et sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel

keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga

seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka

eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja

mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida

eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Kokkuvõttes võib mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi

liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel -

kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades

sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Erinevatel

isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. Praeguses asjas ei tähenda nt sõna

"kohalik" eelmärgitud tähenduses sisustamine seda, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

turuhinnana arvestama liisingueseme hinda, millega see müüdi edasi Venemaale. Eelduslikult on

tootjatel vähemalt teatud valdkondades paremad võimalused oma tooteid kõrgema hinnaga müüa.

Samas ei ole välistatud, et seda hinda ei võiks kasutada turuhinna määramisel ühe indikaatorina.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kõiki esitatud tõendeid hinnata, et välja selgitada liisingueseme

väärtus tagastamise hetkel. Muu hulgas tuleb hinnang anda ka tunnistaja R.-W. Nava ütlustele, mis

anti Harju Maakohtu 21. juuni 2007. a istungil ja mille kohaselt hinnati liisingueseme väärtuseks selle

tagastamise ja müükipaneku hetkel 3 950 000 krooni; sama hinda on hageja esindaja kinnitanud

maakohtu 26. veebruari 2007. a istungil. Ringkonnakohus ei ole selle ütluse kohta TsMS § 654 lg-t 5

rikkudes seisukohta võtnud, kuigi kostjad on sellele ütlusele viidanud (II kd, tl 56-57). Tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-08 leidis Riigikohus, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli

tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda

tõendama. See kehtib ka praegusel juhul. Kolleegium märgib veel seda, et liisinguandja ei pea

panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise

seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise

hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja

selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga

arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus ei pea

asja uuel arutamisel lähtuma sellest, et tunnistaja ütlustest liisingueseme hinna kohta nähtubki

liisingueseme tagastamisaegne turuhind, neid ütlusi tuleb TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel hinnata koos

teiste tõenditega.

Samuti tuleb muude tõendite hulgas anda hinnang nendele, mis puudutavad BRC müügiesindaja

A. Sõnitsari tegevust liisingueseme müümisel ja müügi eest vahendustasu saamisel. Maakohus on

otsuses tunnistaja ütluse alusel tuvastanud, et hinnaläbirääkimiste ajal pakkus A. Sõnitsar müügihinna

nn soodsamaks korraldamist, kui talle tasutakse nn vahendustasuna u 2000 eurot. Maakohus on

tuvastanud, et nimetatud summa ka tasuti. Ringkonnakohus ei ole A. Sõnitsari tegevuse kohta TsMS

§ 654 lg-t 5 rikkudes seisukohta võtnud, kuigi kostjad on sellele viidanud (II kd, tl-d 59 ja 62).

Eelkõige vajaks hindamist, kas ja mis ulatuses mõjutas nimetatud tegevus liisingueseme müügihinda.

Kolleegium märgib, et kui liisinguandja kasutas OÜ-d BRC pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, vastutab liisinguandja TsÜS § 132 lg 1 kohaselt OÜ BRC tegevuse eest vahendustasu

saamisel, kui see mõjutas liisingueseme hinda, sest liisinguandjal on kohustus saavutada

liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Tähelepanu tuleb pöörata ka tunnistaja K. H. Fridlundi ütlustele, sest koostoimes teiste tõenditega

võivad need aidata kindlaks määrata liisingueseme tagastusaegset väärtust. Ütlused võivad viidata

sellele, et liisinguese müüdi odavamalt, kui oli selle väärtus tagastamise hetkel.

Kokkuvõttes tuleb ringkonnakohtul kõiki esitatud tõendeid hinnata, et välja selgitada liisingueseme

väärtus selle tagastamise ajal. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08

esitatud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka

liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal

on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni

10%.

17. Järgmisena käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väidet hageja tüüptingimuste tühisuse kohta.

Ringkonnakohus ei näinud hageja liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 vastuolu VÕS 14.

peatükis sätestatuga ja leidis, et need ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult.

Üldtingimuste p 3.7 järgi peab liisinguvõtja pärast liisinguandjapoolset lepingu ülesütlemist ja eseme

võõrandamist hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud

(st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme

omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osade vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse

ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste

p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt

liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma

liisinguandjale puudujääva osa.

Riigikohus on viidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud järgmist. Vähemalt liisinguandja

tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe,

mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude

arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on

VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks

pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Kolleegium

jääb selle seisukoha juurde ja lisab, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja

käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud ka seda, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis

paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei

saa mõjutada müügiprotsessi. Kolleegium leiab, et kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse

liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme

võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara

võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see

oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise

sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus,

milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse

kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses

kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku

kahju suurust. Praegusel juhul ongi kolleegiumi arvates üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kostjaid

ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest

nende punktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike

kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised, peab ringkonnakohus asja

uuel läbivaatamisel kohaldama VÕS § 367.

18. Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohus on jätnud kõik menetluskulud kostjate kanda,

kuid ei ole märkinud, kuidas kostjad menetluskulude kandmise eest vastutavad. Riigikohus on

12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 märkinud, et kui kaotanud poolel on mitu kostjat

või hagejat, tuleb neilt enamasti kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt,

kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on

solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude

hüvitamise nõude suhtes teisiti. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Villu Kõve, Henn Jõks, Peeter Jerofejev