3-2-1-70-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase Osaühingu vastu

võlgnevuse tasumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-23589

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi RGR kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts RGR (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Aavik

Kostja Balti Terase Osaühing (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Aavik.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-23589 osas,

millega tühistati osaliselt Harju Maakohtu 2. novembri 2007. a otsus ja jäeti uue otsusega

rahuldamata aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase Osaühingu vastu viivisevõla nõudes, ning osas,

millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada aktsiaseltsile RGR kassatsioonkaebuselt 22. aprillil 2008. a tasutud kautsjon 697

(kuussada üheksakümmend seitse) krooni 81 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. juunil 2007 esitas aktsiaselts RGR (hageja) Harju Maakohtule hagi Balti Terase Osaühingu

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 135 548 krooni 20 senti, sh

võlasumma 80 400 krooni ja viivis 55 148 krooni 20 senti. 17. septembri 2007. a avaldusega

suurendas hageja viivisenõuet 69 781 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31. augustil 1999 transporditeenuste lepingu, mille

kohaselt oli lepingu ese raudteeliikluse alalhoidmine kostja ja hageja raudtee vahel. Kostja oli

kohustatud tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni. 1. jaanuari 2001. a lisakokkuleppega

pikendati lepingut kuni 31. detsembrini 2001. a. Hageja leidis, et poolte lepingulised suhted jätkusid

endistel tingimustel, sest kostja tasus hageja esitatud arveid kuni 2002. aasta oktoobrikuuni. Lepingu

järgi kohustus kostja edastama hagejale informatsiooni saabunud vagunite kohta, mis läbisid hageja

raudteed transiidina. Kuna kostja ei teavitanud hagejat vagunite arvust, siis järeldas hageja, et

vaguneid ei olnudki, ega esitanud seetõttu ka arveid tasumiseks. 2006. a sai hagejale teatavaks, et

kostja on kasutanud hageja raudteed. AS BLRT Grupp andmetel sõitis hageja raudteel 2003.?2005. a

kokku 402 vagunit. Kuni 31. märtsini 2004 kehtinud raudteeseaduse (RdtS) § 27 lg 2 ning 1. aprillist

2004 kehtima hakanud RdtS § 8 lg 2 kohaselt lepivad ettevõtjad kokku tasus infrastruktuuri ühenduse

võimaldamise eest. Olenemata sellest, et hageja tegevus raudteeinfrastruktuuri valdkonnas ei ole

äriregistris registreeritud, vastab hageja RdtS § 3 nõuetele ja on seega õigustatud nõudma kostjalt

tasu. Asjaolu, et kostja tasus hageja arveid pärast 31. detsembrit 2001, näitab seda, et 31. augusti

1999. a leping kehtib ka praegusel ajal. Samuti ei ole kostja teavitanud hagejat lepingu lõpetamisest.

Ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005 on kostja raudteele antud ette transiidina

AS BLRT ja hageja raudtee kaudu kokku 402 vagunit. Lepingu järgi oli kostja kohustatud tasuma

vagunite läbisõidu eest hiljemalt järgmise kuu 7. kuupäeval. 31. augusti 1999. a lepingus leppisid

pooled kokku viivises 0,1% tasumata summast päevas iga viivitatud päeva eest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja väidete kohaselt on 31. augusti 1999 transporditeenuste leping lõppenud tähtaja möödumisega.

Hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise

eest (RdtS § 27 lg 2). Asjaolust, et hageja ei ole nõudnud kostjalt lepingu täitmist kolme aasta jooksul

pärast vagunite kohta andmete andmist ning nende läbilaskmise tasumist, nähtus, et hageja nõustus

sellega, et leping oli lõpetatud ning temal ei olnud õigust tasu saada. Usutav ei ole hageja väide, et ta

ei teadnud, et kostjale toimetati tema raudtee kaudu vaguneid. Hageja nõutud tasu on põhjendamatult

suur, kuna ületab hageja kõiki võimalikke kulutusi, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri

majandamisega. Hageja taotluse võib rahuldada ainult ajavahemiku 11. mai 2006 kuni 27. juuli 2007

eest, kuna alles siis pöördus hageja kostja poole tasu saamiseks.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. novembri 2007. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja tasus hageja arveid ka 2002. a.

Arvestades asjaolu, et kostja vagunid läbisid hageja raudteed, et hageja ei takistanud kostja vagunite

läbilaskmist oma raudteel, ning seda, et kostja tasus hagejale selle eest ka pärast 31. detsembrit 2001,

asus kohus seisukohale, et poolte faktiline käitumine oli suunatud lepingu jätkamisele, st poolte

tegelikuks tahteks ei olnud vaidlusaluse lepingu lõpetamine. Seetõttu luges kohus lepingu kehtivaks.

Hagejat ei saa pidada nõustunuks lepingu lõppemisega, kui ta ei nõudnud lepingu täitmist kolme

aasta jooksul. Lepingujärgne võlausaldaja võib nõuda lepingu täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1).

Lepingu sõlmimise ajal 31. augustil 1999 on pooled kooskõlas RdtS § 27 lg-ga 1 kokku leppinud

tasus, mis on 200 krooni iga kaubavaguni läbisõidu eest. Lepingut selles osas muudetud ei ole.

Kuivõrd pooltevahelises lepingus on tasu kindlaks määratud ja seda pole muudetud, tuleb lepingut

täita samadel tingimustel, kuni pooled pole kokku leppinud teisiti või kui kohus vastavalt nõudele on

kindlaks määranud mõistliku tasu.

Hageja on tõendanud, et hageja raudteed läbis ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini

2005 kokku 402 kostja vagunit. Seega oli põhjendatud tasunõue 80 400 krooni. Hageja õigus nõuda

tasu tuleneb 31. augusti 1999. a lepingust, mis kehtib ja mida ei ole tühistatud. Seega ei oma tähtsust,

kas hageja tegevusalana oli äriregistrisse kantud infrastruktuuri majandamine ÄS § 251 p-st 1

tulenevalt või mitte.

Kooskõlas VÕS §-ga 113 palus hageja kostjalt välja mõista viivise. Lepingu järgi on õigus nõuda

viivist 0,1% tasumata jäänud summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõudis kostjalt viivist iga

aasta 8. jaanuarist lihtsustatult aasta kaupa, mitte igakuiselt, kokku 69 781 krooni ajavahemiku

8. jaanuarist 2004 kuni 2. novembrini 2007 eest.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

mõisteti kostjalt välja viivisevõla katteks 69 781 krooni, ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse,

millega jättis hagi viivisevõla nõudes rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis ringkonnakohus

poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidlusta kostja asjaolu, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni

31. detsembrini 2005 on kostja raudteele antud ette transiidina AS BLRT ja hageja raudtee kaudu

kokku 402 kaubavagunit. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu

ülalnimetatud ajavahemikul vagunite läbilaskmise eest 31. augustil 1999 kirjalikult sõlmitud ja

31. detsembrini 2001 pikendatud transporditeenuste lepingu alusel.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et 31. augusti 1999. a transporditeenuste leping on tähtajatu

kestvusleping. Asjas tõenditena esitatud transporditeenuste lepingust ja lepingu lisast nähtuvalt on

lepingut pikendatud kuni 31. detsembrini 2001. a (tl 9-14). Vaidlusalune kirjalik transporditeenuste

leping oli lõppenud tähtaja möödumisega. Tähtajaliselt sõlmitud lepingut ei muuda tähtajatuks

lepinguks asjaolu, et hageja ei takistanud oma raudteel kostja vagunite läbilaskmist ning kostja tasus

selle eest hagejale ka pärast 31. detsembrit 2001. a. Teist kokkulepet pooled sõlminud ei ole ning

hageja ei ole taotlenud lepingu pikendamist ega tõendanud lepingu pikenemist tähtajatult. Lepingu

sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 104 lg 1 kohaselt on tähtaeg

kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja,

puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise eest RdtS § 27 lg 2 alusel ja kuna lepingu kehtivuse

tähtaeg oli möödas, oli vagunite läbilaskmise eest tasu maksmise lõpetamine 2002. a õiguspärane.

Transporditeenuste lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200

krooni, kaasaarvatud käibemaks. Ka lepingu lisakokkuleppe järgi ei ole pooled tasu suurust muutnud

ning kostja on maksnud hagejale pärast lepingu tähtaja möödumist talle esitatud arvete alusel iga

kaubavaguni läbisõidu eest lepingus kokkulepitud tasu ega ole vaidlustanud selle suurust. Kostja

esindaja ütlustest ringkonnakohtu istungil nähtub, et vagunite läbisõidu eest maksmine lõpetati,

kuivõrd pooltel oli erimeelsusi maa ja raudteelõigu kuuluvuse osas. Seega kehtis poolte vahel uus

suuline leping hageja raudtee kasutamise kohta.

Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud hagejale kuuluva raudtee tasuta

kasutamises. Kostja on möönnud, et kasutamise eest tuleb maksta. Asjakohane ei ole väide, et

lepingus kokkulepitud tasu oli määratud pikema raudteelõigu eest. Tulenevalt RdtS § 8 lõikes 2

sätestatust on hagejal õigus tasu nõuda ja on põhjendatud mõista kostjalt välja tasu 402 kaubavaguni

läbisõidu eest hageja raudteel, sest kostja kasutas ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni

31. detsembrini 2005 hageja raudteed.

Viivise osas tuleb kohtuotsus tühistada, jättes kostjalt hageja kasuks viivisevõla välja mõistmata.

VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Pooltevahelise kirjaliku transporditeenuste lepingu lõppemisel tähtaja möödumise

tõttu ei kehti kirjalikus lepingus kokkulepitud viivisemäär. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal

kohustus hageja raudtee kasutamise eest viivist maksta ja hagejal ei ole õigust eespool nimetatud aja

eest lepingu alusel viivise tasumist nõuda. Hageja ei ole esitanud enne hagi esitamist kostjale

tasumiseks ühtegi arvet raudtee kasutamise eest 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005,

mistõttu ei ole kostja kohustuse täitmisega viivitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osaliselt viivisevõla ja menetluskulude

jaotuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja viivisevõla nõue, mõista kostjalt

välja 69 781 krooni ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et

1999. a leping on lõppenud. Kuna kostja jätkab vara kasutamist praeguse ajani, ei ole leping

lõppenud, vaid muutunud tähtajatuks.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole viivitanud oma kohustuste täitmisega, kuna

hageja ei ole esitanud talle arveid. See seisukoht on vastuolus VÕS § 82 lg-ga 7, mille kohaselt

kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagejal tekkis

see õigus siis, kui kostja asus kasutama tema vara. Maakohus on tuvastanud kostja viivitusse

sattumise aja.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta raudteeseaduse § 8 lõikes 2 sätestatu. Selle lõike kohaselt

nähakse tasu raudteeühenduse kasutamise eest ette pooltevahelises kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei

jõuta, on huvitatud poolel õigus pöörduda kohtusse. Kostja kasutab hageja raudteed ka praegusel ajal

ja ei ole pöördunud tasu määramiseks kohtusse. Raudtee kasutamine on tähtajatu.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

9. Riigikohtu istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde, lisades

täiendavalt, et põhimõtteliselt on võimalik tunnustada ka uue suulise lepingu sõlmimist poolte vahel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel osas, millega tühistati osaliselt Harju Maakohtu

2. novembri 2007. a otsus ja jäeti uue otsusega rahuldamata aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase

Osaühingu vastu viivisevõla nõudes, ning osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Asi

tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, et 31. augusti 1999. a tähtajaline

transporditeenuste leping ei muutunud selle tähtaja möödudes 31. detsembril 2001 tähtajatuks

lepinguks ega pikenenud. Õigusaktides ei olnud sellist võimalust lepingu tähtajatuks muutumise

kohta ette nähtud. Pooled võisid põhimõtteliselt ka ise kokku leppida lepingu pikenemises või

tähtajatuks muutumises, kuid ringkonnakohus on hinnanud poolte käitumist ja muid faktilisi

asjaolusid pärast 31. detsembrit 2001 ja leidnud selle põhjal, et leping ei muutunud tähtajatuks. Muu

hulgas on ringkonnakohus märkinud, et hageja ei ole tõendanud lepingu pikenemist. Riigikohus ei

saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi asjaolusid tuvastada.

12. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes küsimus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt

viivist. Ringkonnakohus on leidnud, et poolte vahel kehtis uus suuline leping raudtee kasutamise

kohta. Viivise kohta märkis ringkonnakohus otsuses, et 1999. a transporditeenuste lepingu alusel ei

saa hageja viivist nõuda, kuna see leping on tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Samuti leidis

ringkonnakohus seda, et hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi arvet raudtee kasutamise eest

ajavahemikus 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005 ja seetõttu ei ole kostja kohustuse

täitmisega viivitanud.

13. Kassatsioonkaebuses peetakse ebaõigeks ringkonnakohtu järeldust, et kostja ei olnud viivituses,

kuna hageja ei esitanud arveid.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud tuvastamata uue suulise lepingu tingimused ning võib

olla selle tõttu jõudnud viivise osas ebaõigele järeldusele. Ringkonnakohtu otsus ei vasta seega TsMS

§ 654 lg 4 nõuetele. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ta on heitnud hagejale ette arvete esitamata

jätmist, mistõttu kostja ei olnud viivituses. Samas ei selgu otsusest, millisel alusel hagejal nimetatud

arvete esitamise kohustus tekkis. Võib eeldada, et ringkonnakohus on selle kohustuse tekkimise

tuletanud hageja käitumisest, kes jätkas kostjale raudtee kasutamise eest arvete esitamist ka pärast

31. detsembrit 2001, s.o pärast lepingu tähtaja möödumist. Samas on ringkonnakohus jätnud otsuses

selgesõnaliselt tuvastamata ja põhjendamata, mis hetkest tuleb suuline leping lugeda sõlmituks, millal

saabusid uue suulise lepingu kohaselt kostja jaoks raudtee kasutamise eest tasumise tähtpäevad,

samuti selle, milliste ja kellelt saadud andmete alusel vagunite arvu kohta oskas hageja esitada

kostjale arveid 2002. aastal, mil 1999. a leping oli juba lõppenud. Viimane küsimus on oluline

seetõttu, et kui kostja ka 2002. aastal teatas hagejale vagunite arvu (tl 30 olevast hageja kirjast

kostjale võib järeldada, et alates 2002. a novembrist kuni kirja koostamise ajani ei ole kostja hagejale

vagunite arvu teatanud, seega enne 2002. a novembrit on teatanud), on võimalik seda lugeda kostja

kohustuseks ka uue suulise lepingu järgi, mida tulnuks täita ka 2003-2005. Eelmainitud põhjustel

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks.

Kui asja uuel arutamisel tuvastatakse, et suulise lepingu järgi oli kostja kohustatud hagejale teatama

hageja raudteed läbivate vagunite arvu ja teatamine oli eelduseks, et hageja saaks esitada arveid, ning

kostja seda kohustust ei täitnud, siis võib see olla aluseks hagi rahuldamiseks ka viivisevõla osas.

Selleks tuleb täiendavalt tuvastada, kas suulise lepingu järgi oli kokku lepitud viivises ja

viivisemääras. Kui suulises lepingus sellist kokkulepet ei ole, tuleb lähtuda seadusjärgsest

viivisemäärast (VÕS § 113).

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Jaak Luik