3-3-1-44-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-08

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Kalju Kullamaa kaebus Eesti Vabariigi vastu

(Justiitsministeeriumi kaudu) õigustloova akti andmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2008. a otsus haldusasjas nr 3-

07-1800

Menetluse alus Riigikohtus

Kalju Kullamaa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

4. september 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

Kalju Kullamaa ja tema esindaja vandeadvokaat Gaabriel Tavits

RESOLUTSIOON

Jätta Kalju Kullamaa kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi

2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-1800 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veeseaduse (VeeS) § 7 lg 2 alusel andis Vabariigi Valitsus 18. juulil 1996 määruse nr 191

"Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine", millega loeti Tartumaal Nõo vallas asuv

Viinamärdi paisjärv avalikult kasutatavaks veekoguks. Kalju Kullamaa omandas 2. märtsil 2004

Tartumaal Nõo vallas Veski külas asuva Veski-Viinamärdi kinnistu (registriosa nr 28668), mille

koosseisu kuulub Viinamärdi paisjärv.

2. K. Kullamaa esitas 14. septembril 2007 Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi vastu

(Justiitsministeeriumi kaudu) õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kaebuses paluti tunnistada õigusvastaseks Eesti Vabariigi tegevusetus füüsilise isiku omandis oleva

veekogu avalikku kasutusse määramisest tuleneva hüvitise maksmise korra kehtestamata jätmine,

määrata kindlaks Viinamärdi paisjärve avalikku kasutusse määramisest tuleneva omandiõiguse

piiramise eest õiglase suurusega hüvitis (kompensatsioon) ja mõista see välja Eesti Vabariigilt.

Kaebuses tugineti Asjaõigusseaduse (AÕS) § 159 lg-le 3, mis näeb ette: "Seaduses sätestatud

juhtudel võib füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleva veekogu määrata

avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav veekogu). Sel juhul on veekogu omanikul õigus seaduses

sätestatud korras nõuda hüvitust."

Kaebaja leidis, et Eesti Vabariik ei ole kehtestanud avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava

hüvitise nõudmise ja maksmise korda. AÕS § 131 kohaselt ulatub kinnisomand ka veekogule.

Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu; igaühel on õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada; omandiõigusele võib seada seaduse alusel ka üldisi huve arvestavaid

kitsendusi. Hüvitist saab nõuda vaid seaduses sätestatud korras. Veeseaduse § 7 lg 1 kohaselt

seisnevad kitsendused selles, et avalikuks kasutamiseks määramise tõttu ei saa veekogu omanik

keelata teistel isikutel oma veekogus veevõttu, suplemist, veesporti, veel ja jääl liikumist ning

kalapüüki. Veeseaduses ei ole ammendavalt reguleeritud veekogude avaliku kasutamise eest makstav

hüvitis. Riik peab tulenevalt AÕS § 159 lg-st 3 kehtestama hüvitise maksmise korra, kuid on jätnud

selle kehtestamata. Kuigi riik ei ole loonud nõudeõiguse realiseerimiseks vajalikke tingimusi, ei

muuda see nõudeõigust olematuks. PS § 14 kohaselt on õiguste tagamine seadusandliku, täidesaatva

ja kohtuvõimu kohustus. Kui seadusest tuleneva nõudeõiguse tagamise põhiseaduslikku kohustust ei

ole suutnud täita seadusandlik võim, tuleb seda teha kohtuvõimul. Seadusandja on kehtestanud

avalikuks kasutamiseks määratud veekogu omanikule selle eest hüvitise nõudmise õiguse ja riik on

kohustatud seda maksma. Kuna riik ei ole täitnud temale Põhiseadusest ja Asjaõigusseadusest

tulenevat kohustust ning kaebajal ei ole olnud võimalik nõuda ja saada temale seaduses ettenähtud

hüvitist, on rikkumine piisavalt tõsine, et kohus saaks sekkuda. Tal on tekkinud sellest kahju, kuid ta

ei oska määrata kahju suurust ja palub teha seda kohtul. Ta kuulub Riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 14 lg-s 1 sätestatud eriliselt kannatanud isikute hulka, sest riik on jätnud ta ilma rahalisest

hüvitusest.

3. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) on seisukohal, et veekogude kasutamine on

reguleeritud Veeseaduses (VeeS). Kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud VeeS § 11 lg 1 sätestas, et

veekogu avalik kasutamine on tasuta, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Ühegi teise seadusega ei

olnud ega ole ka praegu sätestatud teisiti. Järelikult kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud Veeseaduse

redaktsioonis oli veekogu avaliku kasutamise hüvitamise küsimus ammendavalt reguleeritud. Alates

1. jaanuarist 2006 sätestab VeeS § 11, et vee erikasutusõiguse tasu makstakse Keskkonnatasude

seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. AÕS § 159 lg-st 3 ei tulene, et seadusandjal on

kohustus kehtestada hüvitise määramise kord, tal on selline õigus. Seadusandjal on vabadus

otsustada, millises ulatuses ja kuidas omandit kitsendada ja kas selle eest on vaja määrata hüvitis. PS

§-s 32 sisalduv igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada on lihtsa

seadusreservatsiooniga põhiõigus. Seadus sätestab avalikes huvides kitsendused omandi

kasutamiseks ja Põhiseadus näeb ette hüvitamise kohustuse ainult siis, kui tegemist on vara

võõrandamisega. Antud juhul on tegemist vara valdamise piiramisega ja seadusandjal on õigus

kehtestada hüvitamise kord või jätta see kehtestamata. Veeseadus ei sätesta enam otsesõnu, et

veekogu avalik kasutamine on tasuta, kuid seaduse tõlgendamine viib järeldusele, et veekogu avalik

kasutamine on tasuta. Kuigi VeeS § 11 pealkirja kohaselt reguleeritakse selles nii vee kui ka veekogu

kasutamise tasustamist, nähakse selles ette vee erikasutusõiguse eest makstav tasu ja ette ei ole

nähtud tasu veekogu kasutamise eest. Antud juhul puudub kahju hüvitamiseks vajalik alus RVastS

§ 14 lg 1 mõttes. Kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui esineb põhjuslik seos vastutuse aluseks

oleva asjaolu ja kahju vahel. Kahju peab olema tekkinud sellise asjaolu tagajärjel. Kaebuses ei ole

märgitud asjaolusid, mis võiksid olla käesoleval juhul käsitatavad kahju tekkimise alustena ja olla

väidetava kahjuga põhjuslikus seoses. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, milles seisneb temale

kuuluva veekogu avalikust kasutamisest tulenev kahjulik mõju või mismoodi on takistatud kinnistu

eesmärgipärane kasutamine. Ainuüksi see, et kaebaja arvates puudub tal võimalus realiseerida AÕS

§ 159 lg-s 3 sätestatud õigust, ei täida kahju hüvitamise eeldusi. Esmalt tuleb kindlaks teha kahju

tekitamise fakt. Seejärel on vaja analüüsida tõendeid kahju suuruse kohta. Alles siis on võimalik

määrata kahju suurusele vastav hüvitis. Asjaolu, et kaebajal puudub võimalus realiseerida AÕS § 159

lg-s 3 sätestatud õigust, ei saa olla iseseisvaks aluseks kahju tekkimisele ja hüvitamisele. Kaebajal

puudub kahju, mis kuuluks hüvitamisele.

4. Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis,

et õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 14 lg 1, mis sätestab, et isik võib

nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui

kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev

norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt

kannatanud isikute rühma. Kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna AÕS § 159 lg-s 3 sätestatu on

reguleeritud VeeS §-s 11 "Tasu vee ja veekogu kasutamise eest". VeeS § 11 sätestab, et vee

erikasutusõiguse tasu makstakse Keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide

järgi. Seega on sätestatud tasu maksmine vee ja veekogu kasutamise eest. Sellega on riik AÕS § 159

lg-s 3 sätestatu ammendavalt reguleerinud ja tegemist ei ole õigustloova akti andmata jätmisega.

AÕS § 159 lg 3 annab veekogu omanikule aluse nõuda kahju hüvitamist vastavalt

Võlaõigusseadusele, kui kahju tekitatakse veekogu avaliku kasutamise käigus. Kaebaja ei kuulu

eriliselt kannatanud isikute rühma RVastS § 14 lg 1 mõttes. Kaebaja põhiõigusi ei ole taolise

regulatsiooniga riivatud ega rikutud.

Halduskohus võrdles VeeS §-s 11 sätestatut ning Teeseaduse (TeeS) § 4 lg-s 1 ja lg-s 3 sätestatut

(avalikuks kasutamiseks on ka eratee; avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks selles seaduses

ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega; Maanteeameti või valla- või linnavalitsuse ja eratee

omaniku vahel sõlmitud lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee

omanikule ning teehoiukulude kandjad) ja märkis, et need regulatsioonid on erinevad. Eratee

avalikku kasutusse määramine on omaniku suhtes vaieldamatult koormavam seadusest tulenevate

kohustuste tõttu, mis kaasnevad omanikule seoses eratee avalikku kasutusse määramisega. Riigikogu

menetles neid regulatsioone üheaegselt.

5. K. Kullamaa esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses väideti järgmist:

1) halduskohus kohaldas ebaõigesti VeeS §-i 11, leides, et sellega on kindlaks määratud kord, mida

järgides on veekogu omanikul võimalik realiseerida AÕS § 159 lg-st 3 tulenevat õigust nõuda

hüvitust. Veeseaduses puudub regulatsioon, milles sätestataks vee või veekogu avaliku kasutamise

eest tasu maksmine. Reguleeritud on üksnes tasu maksmine vee erikasutuse eest. Veeseaduse ja

Asjaõigusseaduse reguleerimisese on erinev. Asjaõigusseadus sätestab eelkõige maaomaniku õigused

ja kohustused, reguleerides omaniku vaatepunktist veekogu avalikku kasutamist. Veeseadus seevastu

reguleerib veekogu avalikku kasutamist kasutaja vaatenurgast. Lähtudes nende seaduste erinevatest

reguleerimisesemetest, tuleb eristada ka vee ja veekogu avaliku kasutamise eest makstavat tasu, mille

tasumise kohustus on vee või veekogu kasutajal, ning hüvitust, mida makstakse veekogu omanikule,

kes peab taluma teiste isikute poolt veekogu kasutamist. Vee ja veekogu kasutamise eest makstav tasu

on kehtiva õiguse kohaselt keskkonnatasu, mis on käsitatav avalik-õigusliku tasuna ning ei saa

seetõttu olla kuidagi võrreldav hüvitisega, mida peaks maksma veekogu omanikule. Seega ei ole

seadusandja reguleerinud VeeS §-s 11 veekogu omaniku õigust nõuda hüvitust veekogu avaliku

kasutamise eest. Kui ringkonnakohus leiab, et seadusandja tahe on olnud suunatud AÕS § 159 lg-s 3

sätestatud nõudeõiguse välistamisele, siis on VeeS § 11 vastuolus PS §-s 10 ja § 13 lg-s 2 sätestatud

õigusselguse põhimõttega. Kui ringkonnakohus leiab, et VeeS §-ga 11 on välistatud veekogu omaniku

AÕS § 159 lg-st 3 tulenev nõudeõigus, siis tuleb tunnistada VeeS § 11 vastuolus olevaks PS §-ga 10

ja §-ga 13 lg 2 ning jätta VeeS § 11 kohaldamata;

2) halduskohus kohaldas ebaõigesti AÕS § 159 lg-t 3, leides, et nimetatud säte annab veekogu

omanikule õiguse nõuda vastavalt Võlaõigusseadusele kahjude hüvitamist, kui kahju tekitatakse

veekogu avaliku kasutamise käigus. AÕS § 159 lg 3 on sõnastuselt selge. Kui on õige halduskohtu

seisukoht, et AÕS § 159 lg 3 sätestab üksnes kahju hüvitamise nõudeõiguse aluse, on seaduse mõte

võrreldes selle sõnastusega muutunud. Tuginedes üksnes AÕS § 159 lg-le 3 ei ole võimalik aru

saada, et tegemist oleks kahju hüvitamise nõudmise aluseks oleva normiga. Võttes arvesse

halduskohtu otsuse põhjendusi, on AÕS § 159 lg 3 vastuolus PS §-s 10 ja § 13 lg-s 2 sätestatud

õigusselguse põhimõttega. Ka rikub AÕS § 159 lg-st 3 tuleneva hüvituse nõudmise õiguse

taandamine üksnes kahju hüvitamise nõudeõiguseks veekogu omaniku PS §-st 32 tulenevat õigust

omandi puutumatusele ja kaitstusele;

3) riik on rikkunud põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Sellega on tekitatud kahju, mis seisneb

AÕS § 159 lg-s 3 sätestatud nõudeõiguse realiseerimise takistuses. Riik on tekitanud apellandile

õigustloova akti andmata jätmisega kahju, mille suurust ei ole käesoleval hetkel võimalik kindlaks

määrata. Seetõttu tuleb määrata kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis kohtul.

6. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

see rahuldamata. VeeS § 11 ei ole vastuolus PS §-s 10 ja § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse

põhimõttega. VeeS §-s 11 reguleeritakse veekogu avaliku kasutamise hüvitamist. Kuigi Veeseaduse

kohaselt on veekogu avalik kasutamine tasuta, tuleb veekogu omanikule vastavalt

Võlaõigusseadusele hüvitada kahjud, mida keegi veekogu avaliku kasutamisega omanikule tekitab.

AÕS § 159 lg 3 ei ole eraldi aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekitatud kahju hüvitamisele.

Omanikule tekitatud kahju hüvitamisel lähtutakse Võlaõigusseadusest. Kuna AÕS § 159 lg 3 mõtteks

ei ole veekogu avalikust kasutamisest tekkida võiva kahju hüvitamise nõudele õigusliku aluse

kehtestamine, siis langeb ära küsimus selle sätte õigusselgusetusest ning võimalikust vastuolust PS §-

ga 10 ja § 13 lg-ga 2. Ebaõige on apellandi seisukoht, millega samastatakse veekogu

sundvõõrandamisega ja veekogu avalikuks kasutamiseks määramisega kaasnevad õiguslikud

tagajärjed. Sundvõõrandamisega kaasneb omandi omaniku tahte vastane äravõtt. Omandi kitsendus

tähendab aga seaduse alusel omanikule omandi kasutamise või valdamise suhtes piirangu

kehtestamist. Ebaõige on seisukoht, et seadusandjal on AÕS § 159 lg-st 3 tulenev kohustus

kehtestada hüvitise maksmise reguleerimiseks eriseadus. Põhiseadusest ei tulene seadusandjale

kohustust anda välja omandi kitsendamise korral kitsendamise hüvitamist reguleeriv kord.

Seadusandjal on sellise korra kehtestamise õigus, kuid tal ei ole kohustust. Ebaõige on apellandi

väide, et tal on RVastS § 14 lg-s 1 märgitud alusel õigus kahju hüvitamisele. Nimetatud sättest

tulenevalt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist

üksnes juhul, kui: 1) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, 2)

rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning 3) isik kuulub õigustloova akti või selle

andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kui seadusandja on jätnud õigustloova akti

andmata ja seeläbi tekib isikule kahju, võib ta nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui esinevad

korraga kõik kolm nimetatud eeldust. AÕS § 159 lg 3 ei ole otsekohaldatav. Otsekohaldatav saab olla

norm, kui see on selge, täpne ja tingimusteta. Seadusandjal puudub kohustus võtta vastu hüvitamise

õigust sätestav eriseadus ja selleks ei kohusta ka AÕS § 159 lg 3. Kaebusest ei selgu, milliste

kriteeriumide alusel tuleks apellanti lugeda erakordselt piiratud õigustega isikute hulka kuuluvaks.

Selleks, et isikut saaks lugeda sellisesse rühma kuuluvaks, peaksid esinema täiendavad asjaolud.

Enamik Eesti veekogusid on praktiliselt avalikult kasutatavad, sõltumata sellest, kes on veekogu

omanik. Veekogude õigusliku režiimi reguleerimisel on arvestatud laiema isikute ringi huvidega.

Seega peab apellant tõendama neid asjaolusid, mille tõttu on tema õigusi ja vabadusi piiratud eriliselt

ning need piirangud on põhjendamatud ja ebamõistlikud. Apellant ei ole tõendanud, et tema

omanduses oleva veekogu suhtes kehtestatud regulatsioon, mis kehtestab Põhiseadusega kooskõlas

olevad piirangud, toob ebatüüpilisel juhul endaga kaasa erilised koormatised, mis proportsionaalsuse

põhimõtte järgi ei oleks lubatavad ilma rahalise kompensatsioonita. Apellant taotleb kahju

hüvitamiseks õiglase hüvitise määramist, kuid ei selgita ega ole ka esitanud tõendeid, mida kohtul

tuleks aluseks võtta võimaliku kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kahju hüvitise suuruse üle

otsustamisel tuleb lähtuda üksikjuhtumist ning antud asjas on otsustav tähtsus omandi riivega

kaasnenud omandi otsese kahjustamise ulatusel ja sellega kaasnenud kahjulike tagajärgede suurusel.

Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et seadusest tuleneva kitsenduse tagajärjeks on tema omandi otsene

kahjustamine ning omanikule pealesunnitud õiguspärane piirang on üleliigselt ja eriliselt koormav.

VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa

kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Ringkonnakohtul ei ole võimalik tõendite puudumise

tõttu kindlaks määrata kaalutlusõiguse alusel hüvitise suurust. Kui apellant soovib vastavaid tõendeid

esitada, tulnuks seda teha juba esimese astme kohtus.

7. Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2008. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

1) RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas isikul on üldse tekkinud õigustloova aktiga

või selle andmata jätmisega kahju, mille hüvitamist ta on õigustatud nõudma teatud eelduste

olemasolul. Väidetakse, et kahju on tekkinud sellest, et kaebajal on jäänud saamata AÕS § 159 lg-s 3

sätestatud hüvitis selle eest, et tema omandis olev veekogu on määratud avalikuks kasutamiseks.

Riigivastutuse seaduse kohaselt hüvitatakse varaline kahju ja mittevaraline kahju, kusjuures varaline

kahju on otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kahju tekitati väidetavalt sellega, et ei

makstud seaduses ettenähtud hüvitist, s.o tegemist saaks olla varalise kahju nõudega. Väidetav kahju

ei ole otsene varaline kahju, sest VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi

kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud

kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks,

muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Samuti ei ole

tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes, mille kohaselt saamata jäänud tulu on kasu,

mida isik oleks saanud vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seetõttu puudub

kaebajal kahju, mis oleks tekitatud õigustloova akti andmata jätmisega;

2) täidetud ei ole ka teised RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eeldused, s.o tõendatud ei ole avaliku võimu

kandja kohustuste oluline rikkumine, rikutud kohustuste aluseks olev norm ei ole otsekohaldatav ning

kaebaja ei ole tõendanud, et ta kuulub õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud

isikute rühma;

3) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et VeeS § 11 kehtestamisega on AÕS § 159 lg-s 3 sätestatu riigi

poolt ammendavalt reguleeritud. VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid ei

reguleeri hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. See ei ole asjassepuutuv norm

ja apellandi taotlus tunnistada see vastuolus olevaks PS §-ga 10 ja § 13 lg-ga 2 on asjakohatu;

4) õige on apellandi väide, et AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise

käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses.

Samas aga ei ole see asjaolu aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kalju Kullamaa kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada

ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaatori väited on järgmised:

1) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti AÕS § 159 lg-t 3 ja VÕS § 128 lg-t 4. AÕS § 159 lg-st 3

tuleneb seadusandja kohustus kehtestada kord hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Kuna

korda ei ole kehtestatud, ei ole olnud võimalik realiseerida nõudeõigust hüvituse saamiseks. Hüvitus

on käsitatav kasuna, mida saab avalikus kasutuses oleva veekogu omanik. Õigustloova akti

puudumise tõttu on tekkinud kahju, mis on käsitatav saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 mõttes.

Seega on olemas eeldus RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks;

2) ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et AÕS § 159 lg-st 3 ei tulene seadusandja kohustust vastu võtta

õigustloov akt. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PS § 14, millest tuleneb riigi kohustus

korraldada nõudeõiguse realiseerimiseks vajalikud tingimused, s.o võtta vastu õigustloov akt. PS § 14

kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike

omavalitsuste kohustus. Tegemist on üldise põhiõigusega korraldusele ja menetlusele, mille

adressaadiks on riigivõim. Korra kehtestamata jätmine ei muuda olematuks isiku õigust hüvitusele;

3) ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PS § 32, millest tuleneb riigi kohustus tagada

omandi puutumatus. Veekogu avalikuks kasutamiseks määramine on oluline kinnisomandi piirang,

piiratakse oluliselt omaniku õigust vallata ja kasutada temale kuuluvat veekogu. Sisuliselt tekitatakse

sundvõõrandamisega sarnane olukord. Omanikul on ka täiendavad kohustused (näiteks VeeS § 23 lg-

st 3 tuleneb kohustus teha hooldustöid veekogu risustamise ja kaldaerosiooni vältimiseks). Piirang on

vajalik, kuid selle proportsionaalsuse tagamiseks on seadusandja kohustatud kehtestama

hüvitusmehhanismid, millega kompenseeritakse omandiõiguse ulatuslikku riivet;

4) ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et AÕS § 159 lg 3 ei ole otsekohaldatav. See on otsekohalduv

säte. Nõudeõiguse teket ei ole seatud sõltuvusse õigustloova akti vastuvõtmisest, nõudeõigus tekib

otse seaduse alusel;

5) ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei lugenud kaebajat eriliselt kannatanud isikute hulka.

Kaebaja on eriliselt kannatanud isik ainuüksi seetõttu, et temale kuulub veekogu, mis on loetud

avalikult kasutatavaks, samuti seetõttu, et talle on tekitatud veekogu avalikust kasutusest tingituna

ulatuslik kahju, ka on piiratud võimalused tegeleda veekogul ettevõtlusega. Kohus oleks pidanud

tegema kaebajale ettepaneku esitada selle väite kohta täiendavaid tõendeid või koguma tõendeid omal

algatusel.

9. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele

kaebusele vastu:

1) AÕS § 159 lg-st 3 ei tulene seadusandjale kohustust vastava korra kehtestamiseks. Põhiseadusest

ei tulene seadusandjale kohustust anda omandi kitsendamise korral kitsendamise hüvitamist

reguleeriv kord. Igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada on lihtsa

seadusreservatsiooniga põhiõigus. Seadusandjal on õigus kehtestada hüvitise määramise kord, kuid

selleks ei ole põhiseaduslikku kohustust;

2) tegemist ei ole veekogu sundvõõrandamisega. Omandi kitsendus tähendab seaduse alusel

omanikule omandi kasutamisele või valdamisele teatud piirangute kehtestamist. Sundvõõrandamisel

jääb omanik ilma kõigist õigustest. Kitsenduste puhul piiratakse omaniku mõnda õigust.

Sundvõõrandamisena võiks käsitada olukorda, kui isiku omandiõigust piiratakse nii ulatuslikult, et ta

on faktiliselt jäänud täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest. Antud juhul ei ole tegemist

sellise olukorraga. Põhiseadus teeb vahet omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisel ja omandi

kitsendustel. Vastavalt riive olulisusele on PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhiseaduslikud

tagatised. Kaebaja ei ole varasemas kohtumenetluses osutanud asjaoludele, mis kinnitaksid tema

omandiõiguse sedavõrd ulatuslikku riivet, mille hüvitamata jätmine oleks äärmiselt

ebaproportsionaalne;

3) AÕS § 159 lg 3 ei ole otsekohaldatav. Otsekohaldatav saab olla norm, kui see on selge, täpne ja

tingimusteta. Seadusandjal puudub kohustus võtta vastu hüvitamise õigust sätestav eriseadus ja

selleks ei kohusta selgelt ka AÕS § 159 lg 3. Tegemist on seadusandja otsustusega;

4) üldjuhul peavad pooled ise esitama oma väidete tõendamiseks tõendeid ja oma väiteid põhistama.

Uurimisprintsiibist tulenevalt ei pea üksnes kohus koguma asja otsustamiseks vajalikke tõendeid, iga

menetlusosaline peab esitama tõendeid tema sfääri kuuluvate asjaolude kohta. Kaebajat on esindanud

kohtumenetluses õigusteadmistega isikud, ringkonnakohtus advokaat;

5) kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, mida tuleks kohtul aluseks võtta kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. K. Kullamaa omandisse kuulub kinnistu, mille koosseisus on Viinamärdi paisjärv. Vabariigi

Valitsuse määrusega arvati Viinamärdi paisjärv avalikult kasutatavate veekogude hulka. Sellest

tulenevalt leiab K. Kullamaa, et temal kui veekogu omanikul on õigus saada AÕS § 159 lg-s 3

sätestatud hüvitust, kuid seadusega ei ole kehtestatud avalikult kasutatava veekogu omanikule

makstava hüvituse nõudmise ja maksmise korda. Kuna temale ei ole makstud AÕS § 159 lg-s 3

sätestatud hüvitust, on Eesti Vabariik tekitanud talle kahju.

11. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses soovis K. Kullamaa õigustloova akti andmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitamist.

Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et AÕS § 159 lg-s 3 sätestatu on ammendavalt

reguleeritud VeeS §-s 11 "Tasu vee ja veekogu kasutamise eest" ja seetõttu ei ole tegemist

õigustloova akti andmata jätmisega.

Tartu Ringkonnakohus jättis K. Kullamaa apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et apellandil

puudub õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju RVastS § 14 lg 1 mõttes ja AÕS § 159

lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele.

Kassatsioonkaebuses leiab K. Kullamaa, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti AÕS § 159 lg-t 3.

Nimetatud sättest tuleneb seadusandja kohustus kehtestada hüvitise saamise nõudeõiguse

realiseerimiseks vastav kord. Õigustloova akti puudumise tõttu on temal kui veekogu omanikul

tekkinud kahju ja käesoleval juhul on olemas ka eeldused selle kahju hüvitamiseks vastavalt RVastS

§ 14 lg-le 1.

12. AÕS § 159 lg 3 näeb ette: "Seaduses sätestatud juhtudel võib füüsilise isiku või eraõigusliku

juriidilise isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav

veekogu). Sel juhul on veekogu omanikul seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust."

13. Kolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldusega, et käesoleval juhul ei ole

tegemist kahju hüvitamise nõudega RVastS § 14 lg 1 mõttes ja kolleegium ei pea vajalikuks seda

järeldust täiendavalt põhjendada.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et VeeS

§ 11 kehtestamisega on AÕS § 159 lg-s 3 sätestatu ammendavalt riigi poolt reguleeritud. VeeS § 11

käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult

kasutatava veekogu omanikule. See ei ole antud juhul asjassepuutuv norm.

15. Kolleegium on nõus ringkonnakohtuga selleski, et AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu

avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud

Võlaõigusseaduses.

16. Kolleegium tõdeb, et õige on kassaatori seisukoht, et AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja

kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini

ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse

nõudmiseks ja maksmiseks. Kolleegiumi arvates on tegemist seadusandja tegevusetusega.

K. Kullamaa soovib saada hüvitust talumiskohustuse eest, s.o selle eest, et ta on kohustatud taluma

olukorda, kus temale kuuluvat veekogu kasutatakse avalikult ning temal tekivad sellest täiendavad

kohustused ja kulutused. Kolleegium on seisukohal, et vaatamata sellele, et õigustloov akt on jäänud

andmata ja vastavat korda ei ole kehtestatud, on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse

poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kohtutoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et

K. Kullamaa oleks pöördunud avaliku võimu kandja poole taotlusega sellise hüvituse saamiseks. Kui

K. Kullamaa taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud

vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse

AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks

tunnistamist.

17. Kassatsioonkaebust ei rahuldata. Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2008. a otsus haldusasjas nr 3-

07-1800 tuleb jätta muutmata. Kautsjon arvatakse riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann