3-2-1-63-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-63-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AKTSIASELTS LUPREE hagi Gerli Grossbergi vastu 33 251

krooni ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-10834

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AKTSIASELTS LUPREE kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTS LUPREE (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostja Gerli Grossberg, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

1. september 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2008. a otsuse (tsiviilasi nr 2-07-10834) õiguslikke

põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta hageja kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gerli Grossberg esitas 26. septembril 2005 Tööinspektsiooni Tartumaa töövaidluskomisjonile

avalduse AKTSIASELTSI LUPREE vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ning töötasu, lõpparve

ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks ja stipendiuminõude kehtetuks

tunnistamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 19. jaanuari 2006. a otsusega avalduse osaliselt ning

tühistas G. Grossbergile määratud distsiplinaarkaristuse, mõistis tema kasuks välja hüvitise

ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest.

Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata stipendiuminõude kehtetuks tunnistamise nõude.

2. AKTSIASELTS LUPREE (edaspidi hageja) esitas 21. märtsil 2007 Tartu Maakohtule hagiavalduse

Gerli Grossbergilt (edaspidi kostja) 33 251 krooni ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures alates 1. märtsist 1999 nooremoptometristina

määramata tähtajaks sõlmitud töölepingu alusel. Hageja kehtestas 17. septembril 1999 stipendiumi

statuudi (edaspidi statuut), millega otsustas maksta stipendiumi isikutele, kes õpivad Tallinna

Meditsiinikoolis optometristiks ning üldjuhul töötavad samal ajal hageja juures stipendiumi saamise

ajal ja viis aastat pärast kooli lõpetamist. Statuudi punkti 8 järgi tuleb stipendium tagastada mõjuvate

põhjusteta õpingute või töötamise lõpetamise korral enne kokkulepitud tähtaega. 28. septembril 1999

kinnitas kostja kirjalikult, et on tutvunud statuudiga ning kohustub pärast meditsiinikooli lõpetamist

töötama hageja juures vähemalt viis aastat. Ajavahemiku eest, mil kostja samal ajal õppis

meditsiinikoolis ning töötas hageja juures (s.o oktoobrist 1999 jaanuarini 2004), maksis hageja

kostjale stipendiumi kokku 33 251 krooni. Kostja lõpetas meditsiinikooli jaanuaris 2004. Tööleping

lõpetati kostja algatusel mõjuva põhjuseta töölepingu seaduse (TLS) § 79 lg 1 alusel 8. septembril

2005. Pärast töölepingu lõpetamise avalduse esitamist andis kostja hagejale võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 30 lg-le 1 vastava võlatunnistuse, milles kinnitas, et kohustub stipendiumi tagastama 31. augustiks

2005. Kostja ei ole stipendiumit hagejale tagastanud.

Hageja leidis hagiavalduses, et tegemist on võlaõigusseadusega reguleeritava lepingulise

kohustusega. Stipendium ei ole palk ega muu tööõigussuhtest tulenev soodustus. Olenemata

stipendiumilepingu olemasolust või kehtivusest, on hagejal üksnes võlatunnistuse alusel õigus nõuda

kostjalt kohustuse täitmist.

3. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Stipendiumileping on töölepingu osa, mitte eraldiseisev

võlaõiguslik leping. Kostjaga sõlmiti tööleping enne stipendiumilepingu sõlmimist. Tegemist oli TLS

§-s 96 sätestatud erisoodustusega. Hageja nõue muutus sissenõutavaks töölepingu lõpetamise päeval,

s.o 8. septembril 2005. Kuna vaidlus tuleneb tööõigussuhtest, siis on möödunud töövaidlust

lahendavasse organisse pöördumise tähtaeg neli kuud. Kostja taotles individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 alusel aegumise kohaldamist.

4. Tartu Maakohus jättis 12. oktoobri 2007. a vaheotsusega rahuldamata kostja taotluse aegumise

kohaldamiseks.

Maakohtu vaheotsuse kohaselt leidis töövaidluskomisjon 19. jaanuari 2006. a otsuses, et kostja nõue

stipendiumi nõude kehtetuks tunnistamiseks ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.

Pooled ei ole taotlenud töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamist hagimenetluse korras

hagina osas, millega jäeti rahuldamata kostja avaldus tunnistada kehtetuks stipendiuminõue. Kuna

töövaidlusorgan on samade poolte vahel töövaidluse lahendanud, siis ei olnud hagejal õigust enam

sama nõudega kohtusse pöörduda.

Hagejal on õigus nõuda stipendiumi tagastamist võlaõigusseaduse sätete alusel, sest kostja allkirjastas

10. augustil 2005 võlakohustuse, mille seadusele vastavust kontrollis töövaidluskomisjon. Kostja

võlgneb hagejale stipendiumi, mis on tuvastatud töövaidluskomisjoni otsusega. Kostja ei ole

kohustust täitnud, mistõttu hagejal on õigus esitada kohustuse täitmise nõue kostja vastu kohtu kaudu.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi

kolm aastat. Hagi ei ole aegunud.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega rahuldada taotlus hagi aegumise kohaldamiseks.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. märtsi 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse ning tegi uue

otsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kvalifitseeris maakohus stipendiumi tagastamise vaidluse õigesti

töövaidluseks. Kostjale töösuhte ajal makstud stipendium on makstud töösuhte alusel, mistõttu

kohaldub asjas töölepingu seadus. Tööandja poolt töötajale stipendiumi maksmine on käsitatav

töötaja erisoodustusena, mida saab TLS § 96 alusel töötajalt tagasi nõuda määratud ajaks sõlmitud

töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p-des 4-8 ja §-s 112 ettenähtud alustel, samuti niisuguse lepingu

lõpetamisel §-s 113 ettenähtud alusel töötaja süül. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja

juures määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel. Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel

TLS § 96 alusel erisoodustusena saadu tagastamist nõuda ei saa.

Ringkonnakohus leidis, et töösuhtest tuleneva nõude kohta sõlmisid pooled deklaratiivse

võlatunnistuse, mille sisuks oli stipendiumi tagastamise kohustuse olemasolu tunnistamine. See on

aktsessoorne, st kehtivussõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. Nimetatud võlatunnistus ei

loo iseseisvat kohustust stipendiumi tagastamise kohustuse kõrvale, vaid pöörab tõendamiskoormuse

ümber, st võlgnik peab tõendama, et võlga ei ole. Kuna deklaratiivne võlatunnistus ei lõpetanud

olemasolevat võlasuhet ega muutnud seda, katkes TLS § 143 lg-s 1 sätestatud lühendatud hagi

aegumise tähtaeg ning võla tunnistamisega algas taas samas sättes toodud aegumise kulgemise

tähtaeg. Hageja nõue on TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 alusel aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks

rahuldamata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, jättes võtmata seisukoha

hageja väite kohta, et kui stipendiumi maksmine on käsitatav töösuhtena, ei ole hagi aegunud. Leides,

et asjas kohalduvad tööõiguse sätted, kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõiguse norme.

Töövaidluskomisjoni jõustunud lahendist tuleneva kohustuse täitmise nõude aegumise tähtaeg

tuleneb võlaõiguse normidest, mitte tööõigust reguleerivatest sätetest. TsÜS § 146 järgi ei ole hageja

nõue aegunud.

Stipendiumilepingule ei kohaldu töölepingu seadus, sest tagasinõutav stipendium ei ole töötasu osa,

vaid abiraha, mis tuleneb eraldiseisvast võlaõiguslikust kokkuleppest. Statuudi kohaselt ei olnud

abiraha saaja töötamine hageja juures vältimatu, see võidi määrata ka meditsiinikooli õppijale, kes ei

ole hageja töötaja. Sellise stipendiumi maksmine on võlaõiguslik suhe, millele tööõigus ei laiene.

Stipendium ei ole erisoodustus, sest see ei vasta erisoodustuse mõistele TLS § 27 lg 2 p 5 tähenduses.

Erisoodustus tulumaksuseaduse mõttes ei kinnita erisoodustusega töölepingu olemasolu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 mõtte kohaselt on hagi aegumise kohaldamise

küsimuse vaheotsusega lahendamise eelduseks asjaolu, et pooled vaidlevad üksnes nõude tähtaegse

esitamise, mitte nõude olemuse üle. Asjaoludel, kus aegumise küsimuse lahendamine sõltub

pooltevahelise põhivaidluse lahendamisest, ei ole vaheotsuse tegemine võimalik ega kooskõlas TsMS

§-ga 449. Seega on rikutud menetlusõiguse norme.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Vastuse kohaselt sõlmisid pooled statuudile antud nõusolekuga kokkuleppe, mis on töölepingu osa.

Kostjale makstud stipendium vastab erisoodustuse mõistele TLS § 27 lg 2 p 5 tähenduses,

erisoodustuse andmise eelduseks ei ole töölepingu sõlmimine määratud tähtajaks. Asjaolu, et

stipendium on töösuhte osa, kinnitab ka see, et seda maksti kostjale ühes palgaga ning see märgiti

töötasu liigina palgalipikul. Töövaidluskomisjon tegi stipendiumi nõude kehtetuks tunnistamise kohta

sisulise lahendi. Kui töövaidluskomisjon oleks leidnud, et sellise nõude lahendamine ei ole komisjoni

pädevuses, oleks menetlus ITVS § 15 lg 1 p 4 alusel lõpetatud. Töösuhte olemasolule viitavad ka

tulumaksuseaduse § 19 lg 3 p 3 ja TLS § 96.

Kostja leiab, et hagi on ITVS § 6 lg 1 alusel aegunud ning kohtud ei ole vaheotsuse tegemisega

rikkunud TsMS § 449 lg-t 3, sest poolte esitatud faktiliste asjaolude alusel oli võimalik kindlaks

määrata õigussuhte olemus ja kohaldatav seadus, sh kohtusse pöördumise tähtajad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige. Kuna ringkonnakohus on otsuse

põhjendavas osas tõlgendanud vääralt materiaalõiguse normi, tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2

alusel muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista kostjale makstud stipendiumi. Kostja esitas

maakohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks hagi aegumise kohaldamise kohta. Maakohus tegi

TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise

kohaldamiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu vaheotsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis

hagi aegumise tõttu rahuldamata.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et töölepingulises suhtes makstud stipendiumi

tagastamise vaidlus on töösuhtest tulenev vaidlus, millele kohaldub töölepingu seadus. Kostjale

töösuhte ajal makstud stipendium on käsitatav erisoodustusena töölepingu seaduse mõttes. Töötajale

erisoodustuste andmine on TLS § 27 lg 1 p 5 järgi üheks määratud ajaks töölepingu sõlmimise

eelduseks, kuid see ei tähenda, et erisoodustusi ei võiks anda määramata ajaks sõlmitud töölepingu

alusel töötavale isikule. TLS § 27 lg 1 p-s 5 on toodud erisoodustuste näitlik loetelu, mh võib selleks

olla väljaõpe tööandja kulul. Ka stipendiumi maksmine töötaja õppimisel tööalase kvalifikatsiooni

omandamiseks ja/või tõstmiseks on käsitatav erisoodustusena. Töölepingu seadusest ei tulene, et

erisoodustusi ei võiks anda töötajale, kes töötab määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel.

Erisoodustuste võimalikkust määramata ajaks sõlmitud töölepingu korral saab järeldada nt TLS § 26

lg-st 3, mille kohaselt juhul, kui töötaja töötab välisriigis üle kuu aja, tuleb töölepingus märkida mh

välisriigis töötamisega seotud erisoodustused.

13. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel ei saa

erisoodustusena saadut töötajalt tagasi nõuda. Määratud ajaks sõlmitud lepingu lõpetamisel

erisoodustuste tagastamise sätestab TLS § 96, määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel

erisoodustusena saadu tagastamist töölepingu seadus ette ei näe. See ei tähenda aga, et määramata

ajaga töölepingu korral ei ole võimalik erisoodustust tagasi nõuda, kui pooled on selles eelnevalt

kokku leppinud. Tagasinõudeõiguses kokkuleppimine ei ole vastuolus TLS §-s 15 sätestatuga, mille

kohaselt töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või

kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud. Kuna töölepingu seadus ei sätesta erisoodustuse

tagasinõudeõiguse keeldu määramata ajaks sõlmitud lepingute korral, on selline kokkulepe lubatav

ning ei ole kehtetu TLS § 15 järgi. Pooled ei vaidle selle üle, et statuudi p 8 järgi oli kostjal kohustus

talle makstud stipendium tagastada, kui ta lõpetab õpingud või töötamise mõjuvate põhjusteta enne

kokkulepitud tähtaega.

14. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus ei võinud teha vaheotsust, kuna hagi aegumise

küsimuse lahendamine sõltub pooltevahelise põhivaidluse lahendamisest, kuid sisulist asja

läbivaatamist, millega oleks tuvastatud pooltevaheline õigussuhe, ei toimunud. TsMS § 449 lg 3

alusel võib kohus teha vaheotsuse aegumise kohaldamata jätmise kohta. Kolleegium leiab, et

aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks

kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Praegusel juhul vaidlesid pooled algusest peale selle üle,

kas kostja peab tagastama talle makstud stipendiumi võlaõigusseaduse sätete alusel või allub kostja

antud võlatunnistus töölepingu seaduse regulatsioonile. Töösuhtest tuleneva nõude ja tehingust

tuleneva muu nõude esitamiseks sätestavad seadused erinevad aegumistähtajad. TsÜS § 146 lg 1 järgi

on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, samas, kui töösuhtest tulenevate õiguste

tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks võib ITVS § 6 järgi esitada töövaidlusorganile nõude nelja

kuu jooksul. Sama sätestab ka TLS § 143 lg 1. Seega pidi maakohus enne aegumise kohaldamise

otsustamist tegema kindlaks, kas poolte vaidlus tuleneb töö- või mõnest muust tsiviilõiguslikust

suhtest. Seda maakohus ka tegi, põhjendades otsuses, miks tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-t 1.

Ringkonnakohus, kohaldades hagi aegumist, põhjendas eelnevalt, miks tuleb kohaldada TLS § 143

lg-t 1. Seega on mõlemad kohtud enne aegumise kohta seisukoha võtmist tuvastanud pooltevahelise

õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal ning sellega täitnud TsMS § 449 lg-s 3

sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eelduse nõude aegumise küsimuse

otsustamisel.

15. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti leidnud, et kostja on hagejale andnud töösuhtest

tuleneva nõude täitmiseks deklaratiivse võlatunnistuse. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et lisaks

VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua

uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest

vastuväidetest võlale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-69-06, p 13). Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on

sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat

võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele

põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Seega allub kostja antud võlatunnistus aegumise

küsimuses töölepingu seaduse regulatsioonile.

Ringkonnakohtu seisukoht, et võlatunnistus katkestab nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi, on

iseenesest õige, kuid praegusel juhul ei teki aegumise katkemise küsimust. Asjas ei ole vaidlust

selles, et kostja andis deklaratiivse võlatunnistuse 10. augustil 2005 ja tööleping lõpetati 8. septembril

2005. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti. Stipendiumilepingu (statuudi) p 8 järgi muutus stipendiuminõue

sissenõutavaks alates töölepingu lõppemise päevast. Seega tunnustas kostja nõuet enne selle

sissenõutavaks muutmist 8. septembril 2005, s.o enne aegumistähtaja kulgemise algust ja seetõttu ei

saanud aegumine katkeda 10. augustil 2005.

16. Kolleegium leiab, et hageja väide, mille järgi allub stipendiuminõude aegumine TsÜS § 146 lg 1

regulatsioonile ka seetõttu, et töövaidluskomisjon jättis rahuldamata kostja avalduse

stipendiuminõude kehtetuks tunnistamiseks ja kuna kostja ei esitanud sama nõude kohta hagi

maakohtusse, siis on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ja töövaidlus selles osas lõppenud, ei ole

põhjendatud. Esiteks ei muuda see, et töövaidluskomisjoni otsus nimetatud avalduse osas on

jõustunud, stipendiumilepingust tulenevat õigussuhet poolte vahel muuks võlaõiguslikuks

lepinguliseks suhteks. Teiseks, kuna kostja palus tuvastada, et hagejal ei ole kostja vastu

stipendiumilepingust tulenevat nõuet, s.o kostja taotles õigussuhte puudumise tuvastamist, on

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus tuvastusnõue.

TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik

keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule

(töövaidluses ka töövaidluskomisjonile) aegumistähtaja jooksul sõltumata sellest, kas enne või pärast

nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kassatsioonimenetluse kulud. Kuna kokkuvõttes jäetakse hageja hagi rahuldamata, ei ole põhjust

muuta ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotust alama astme kohtutes. Kostja võib

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva

jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu