3-3-1-34-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-34-08

Määruse kuupäev

11. september 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Rene Vainiku kaebus Justiitsministeeriumi 31. mai 2007. a

otsuse kaebaja paigutamisest Tallinna Vanglasse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. jaanuari 2008. a määrus haldusasjas

nr 3-07-1376

Menetluse alus Riigikohtus

Rene Vainiku määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. jaanuari 2008. a määrus haldusasjas nr 3-07-1376 ning

saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 6. septembri 2006. a määrusega vahistati Rene Vainik kahtlustatuna raske

isikuvastase kuriteo toimepanemises. Kaitsepolitseiameti menetluses oleva kriminaalasja raames

paigutati kinnipeetav Rene Vainik 4. septembril 2006 Murru vanglast ümber Tallinna Vanglasse.

Põhja Ringkonnaprokuratuuri 6. veebruari ja 29. märtsi 2007. a määrustega pikendati kahtlustatava

R. Vainiku ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 143¹

alusel 1. juunini 2007.

2. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kohusetäitja

31. mai 2007. a kirjaga nr 4-1-04/6128 vormistatud otsusega jäeti R. Vainik justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSE) § 19 lg 3 alusel julgeoleku

kaalutlustel (kriminaalmenetluse huvides) edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse.

3. R. Vainik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumi otsuse

tühistamist teda puudutavas osas. Kaebaja leidis, et otsus on motiveerimata ja seetõttu kontrollimatu,

sellest ei nähtu otsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid, järeldusi, põhjendusi. Otsuse puudused ei

võimalda anda hinnangut kaalutlusotsuse õiguspärasusele.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19. oktoobri 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

kinnipeetava paigutamise otsustab täitevvõim ning justiitsministri 29. novembri 2000. a määrusega

nr 55 kehtestatud "Täitmisplaani" § 5 lg 2 kohaselt on eluaegset vangistust kandva kinnipeetava

vanglasse paigutamise otsustamine Justiitsministeeriumi pädevuses. Kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse. Kinnipeetava õigusi võib teise

vanglasse paigutamine rikkuda üldjuhul siis, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või

ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine

kättemaksuks või tagakiusamiseks). Kohus leidis, et Justiitsministeeriumi otsus on vastu võetud

õiguslikul alusel, menetluskorda pole rikutud, otsus pole meelevaldne ega riku kaebaja subjektiivseid

õigusi. Otsus on kooskõlas kehtiva õigusega, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punktidega 17.2 ja 17.3, mille

kohaselt tuleb kinnipeetava suunamisel arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise,

ohutuse ja turvalisusega ning vangide soovidega tuleb arvestada "võimalusel". R. Vainiku isiklikud

eelistused ei ole kaalukamad avalikest huvidest välistada oht vangla julgeolekule ja tagada

kriminaalmenetluse nõuetekohane läbiviimine. Vangistusseaduse (VangS) § 19 lg 1 kohaselt võib

kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik julgeoleku

kaalutlustel. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kattub käesoleval juhul kriminaalmenetluse

huvidega, s.o tagada tunnistajate mittemõjutamine ja välistada uute kuritegude toimepanemine.

Kinnipeetava ümberpaigutamiseks vangla direktori taotluse puudumine ning sisekorraeeskirjas

ettenähtud dokumentide kogumata jätmine ei ole õigusvastane, kuna VSE § 19 lg 3 kohaselt võib

põhjendatud juhul jätta ümberpaigutamisel järgimata ümberpaigutamise korra üldised nõuded.

Asjaoludest tulenevalt ei olnud põhjendatud läbida kõiki formaalsusi, mistõttu ei ole

Justiitsministeerium kinnipeetava ümberpaigutamisel menetlusreegleid rikkunud. Kuna kinnipeetaval

puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud vanglasse, ei pea ümberpaigutamise otsuse

motivatsioon olema mahukas ega detailne. Piisab sellest, kui otsuses esitatud kaalutluste alusel on

võimalik kontrollida, kas otsus tugines seaduslikule alusele ega olnud meelevaldne. Asjakohatu on

R. Vainiku väide, et erinevalt Tartu Vanglast ei ole Tallinna Vanglas tagatud VangS §-s 8 ja 55

sätestatud õigused. Juhul kui vangla olmetingimused ei vasta nõuetele ja rikuvad kinnipeetava õigusi,

tuleb esitada ettenähtud korras vastav kaebus vastava vangla peale.

5. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses taotles Rene Vainik halduskohtu otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks. Kaebuse kohaselt ei saa nõustuda

halduskohtu seisukohaga, et kaebaja väited VangS §-de 8 ja 55 rikkumisest on asjakohatud ega anna

õigust taotleda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse. Samuti ei nähtu Justiitsministeeriumi otsusest,

millised julgeolekukaalutlused tingisid kaebaja ümberpaigutamise. Kuna kriminaalasja menetlemine

on sisuliselt lõpule jõudnud, toimik on saadetud prokuratuuri, siis on välistatud ka kriminaalasja

menetlemise takistamine (sh tunnistajate mõjutamine).

6. Tallinna Ringkonnakohtu 2. jaanuari 2008. a määrusega tagastati R. Vainiku apellatsioonkaebus

HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel. Kohus leidis, et väited õiguste rikkumise kohta Tallinna Vangla poolt ei

anna R. Vainikule subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist teise vanglasse. Kuigi VSE § 19 lg-s 1

sätestatud kinnipeetava ümberpaigutamise aluste hulka kriminaalmenetluse tagamine ei kuulu, võivad

kriminaalmenetluse huvid langeda kokku julgeolekukaalutlustega. Kriminaalmenetluse huvidega

kattuvate julgeolekukaalutlustega võib olla tegemist siis, kui kuriteo toimepanemises kahtlustatav

kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse eesmärgiga välistada kriminaalasja menetlemise mõjutamine

tegudega, mis võivad ohustada vangla või selles vanglas viibivate isikute julgeolekut. Asjakohatu on

kaebuse esitaja väide kriminaalasja menetlemise takistamise võimatuse kohta. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on 13. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-89-06 rõhutanud, et kohtu jaoks

on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Seega tunnistajate kohtueelses menetluses

antud ütluste fikseerimine kriminaaltoimikus ning toimiku prokuratuurile esitamine ei kõrvalda

võimalust tunnistaja mõjutamise kaudu kriminaalasja menetlemist ohustada. Kui

Justiitsministeeriumile teada olevad asjaolud andsid piisava aluse veendumaks ümberpaigutamise

vajaduses, siis ei saa vangla direktori sellekohase avalduse puudumine olla asja otsustamist mõjutav

menetlusviga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub Rene Vainik tühistada ringkonnakohtu määruse ning

saata R. Vainiku apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 19. oktoobri 2007. a otsuse peale

menetlusse võtmiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on kaevatavas

kohtumääruses vaadanud apellatsioonkaebuse läbi sisuliselt, kuid pole samas tuvastanud asja sisulisel

lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohus pole võtnud seisukohta, millised

julgeolekukaalutlused tingisid kaebaja ümberpaigutamise ning milles väljendus konkreetne oht

vanglale.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tallinna Ringkonnakohtu 2. jaanuari 2008. a määrusega tagastati R. Vainiku apellatsioonkaebus

HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel. Eelnimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus tagastada kaebuse, kui

apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks kohus kaebust ilmselt rahuldada.

9. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. HKMS

§ 33 lg-t 5 tuleb sisustada lähtudes HKMS §-st 7, mis käsitleb kaebeõigust. Kolleegium leidis 15. mai

2008. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-08, et kohus võib HKMS § 33 lg 3 p-le 5 tuginedes kaebuse

tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega

piirata tema vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium jääb nimetatud lahendis toodud seisukoha juurde

ega pea vajalikuks käesolevas asjas korrata 15. mai 2008. a määruses esitatud põhjendusi.

Ringkonnakohus pole kaebuse tagastamisel seadnud kahtluse alla R. Vainiku kaebeõigust HKMS § 7

mõttes. Ringkonnakohus analüüsis apellatsioonkaebuses toodud väiteid ning kontrollis kinnipeetava

ümberpaigutamise õiguslike aluste täitmist Justiitsministeeriumi poolt. Seega lahendas

ringkonnakohus asja sisuliselt. Haldusakti või toimingu õiguspärasusele saab sisulise hinnangu anda

üksnes kohtuotsuses, mitte kaebuse tagastamise määruses.

10. Kuna Tallinna Ringkonnakohus ei ole kohtuotsusega lahendanud küsimust, kas

Justiitsministeerium rikkus R. Vainiku ümberpaigutamise otsustamisel tema subjektiivseid õigusi või

mitte, ei saa Riigikohtu halduskolleegium analüüsida sisuliselt määruskaebuse esitaja väiteid

Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kohusetäitja 31. mai

2007. a kirjaga nr 4-1-04/6128 vormistatud otsuse õigusvastasuse kohta.

11. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 2. jaanuari 2008. a määrus haldusasjas nr 3-

07-1376 tühistada ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann