3-2-1-55-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-55-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Tõnu Anton ja Henn Jõks

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeeriumi kaudu) hagi AS Tallink Grupp ja

AS Hansatee Cargo vastu tsiviilõigusliku suhte

tuvastamiseks ning 33 553 600 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 2-06-20151

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kaudu) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Kostjad AS Tallink Grupp (registrikood xxxxxxxx) ja

AS Hansatee Cargo (registrikood xxxxxxxx). Nende esindajad

vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Martin Triipan

Asja läbivaatamise kuupäev

2. juuni 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Äili Rodi. Kostjate esindaja

vandeadvokaat Toomas Vaher. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2008. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta kassatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) (edaspidi hageja) esitas

31. juulil 2006 hagi AS Tallink Grupp (kostja I) ning AS Hansatee Cargo (kostja II) vastu kostja I ja

Veeteede Ameti ning kostja II ja Veeteede Ameti vahel tsiviilõigusliku suhte tuvastamiseks ning

kostjalt I ja kostjalt II kokku 33 553 600 krooni ulatuses tasumata tuletorni- ja jäämurdetasu

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt jõustus 24. novembril 1996 kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK)

muudatus (§ 6 p 2 ap-d 8 ja 9), mille kohaselt tehti Veeteede Ametile ülesandeks veeteede rajamine,

märgistamine ja korrashoiu korraldamine ning laevaliikluse, laevade lootsimise ja klaarimise ning

jäämurdetööde korraldamine. Sama KMSK muutmise seadusega (§ 6 p 1 ap 13) anti Vabariigi

Valitsusele või tema volitusel teede- ja sideministrile õigus kehtestada lootsi-, tuletorni- ja

jäämurdetasude määrad.

Hagejale teadaolevalt esitasid kostjad 29. mail 2003 õiguskantslerile avalduse, milles palusid

hinnangut KMSK § 6 p 1 ap 13 (millega anti volitus tuletorni- ja jäämurdetasude määrade

kehtestamiseks) ning selle alusel vastuvõetud õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta.

Õiguskantsler saatis 25. septembril 2003 Riigikogu rahanduskomisjonile kirja nr 6-8/744, milles

avaldas arvamust, et KMSK § 6 p 1 ap 13 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113. Õiguskantsler

leidis, et tuletorni- ja jäämurdetasud on riiklikud maksud põhiseaduse § 113 tähenduses.

Kostja I lõpetas tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise 2003. aasta septembris, mil Veeteede Amet

esitas arve 2003. aasta augustis osutatud teenuste eest, ning kostja II lõpetas tuletorni- ja

jäämurdetasude maksmise juba 2003. aasta juunis, mil Veeteede Amet esitas arve 2003. aasta mais

osutatud teenuste eest. Samal ajal jätkasid kostjate reisilaevad sisenemisi sadamasse või sadama

reidile, seega jätkasid kostjad tuletorni- ja jäämurdeteenuste kasutamist oma majandustegevuseks.

Kõik teised tuletorni- ja jäämurdeteenuste kasutajad jätkasid teenuste eest tasumist.

25. märtsil 2004 tunnistas Riigikogu KMSK § 6 p 1 alapunkti 13, millega anti Vabariigi Valitsusele

või tema volitusel majandus- ja kommunikatsiooniministrile õigus kehtestada tuletorni- ja

jäämurdetasude määrad, kehtetuks ja kehtestas vaidluste ärahoidmiseks tasud tuletorni- ja

jäämurdeteenuste eest seadusjõulise aktiga – meresõiduohutuse seadusega (peatükk 11¹). Vastav

seadusemuudatus jõustus 25. aprillil 2004. Meresõiduohutuse seaduse § 50¹ kohaselt osutatakse

jäämurdeteenust 2004. aastast alates navigatsiooniteenuse koosseisus. Kuigi kostjad kinnitasid, et ei

maksa tuletorni- ja jäämurdeteenuste eest põhjusel, et tasud nende eest on kehtestatud ministri

määrusega, ei maksnud kostjad tasusid ka siis, kui need olid kehtestatud seadusega. Vaatamata tasude

kehtestamisele seadusega ei tasunud kumbki kostja ka 2004. a mais ja juunis kasutatud teenuste eest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lõike 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Veeteede

Ameti poolt tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamise ja kostjate poolt nende teenuste kasutamise näol

on tegemist eraõigussuhtega, Veeteede Amet ja kostjad olid sõlminud tsiviilõigusliku lepingu ning

kostjate poolt tuletorni- ja jäämurdetasude maksmata jätmine kasutatud teenuste eest on Veeteede

Ameti ja kostjate vahelise tsiviilõigusliku lepingu rikkumine.

Tuletorni- ja jäämurdetasude eest saavad reederid teenust, ilma mida kasutamata ei oleks neil

võimalik kas üldse või teatud oludes majandustegevusega tegeleda.

Tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks ja kasutamiseks olid Veeteede Amet ja kostjad sõlminud

tsiviilõigusliku lepingu. Seadus ei ole sätestanud tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks

kohustuslikku lepingu vormi. Riigipoolne pakkumus teenuste osutamiseks oli vormistatud ministri

määrusena, mis sisaldas teenuste hinnakirja ja teenuste eest tasumise tingimusi. Sisenedes sadamasse

ja asudes kasutama Veeteede Ameti pakutavaid teenuseid, nõustusid kostjad riigi pakkumusega -

seega sõlmisid riik ja kostjad lepingu.

Tuletorni- ja jäämurdetasude laekumine riigieelarvesse ei tähenda seda, et need tasud on loomult

avalik-õiguslikud ning käsitatavad riiklike maksudena põhiseaduse § 113 tähenduses. Tuletorni- ja

jäämurdeteenuste osutamine ei ole riigi avalik-õiguslik ülesanne.

Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kostjad

kasutasid Veeteede Ameti osutatud teenuseid, kuid ei tasunud nende eest. Kostja I jättis tasumata

tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku 17 798 080 krooni. Kostja II jättis tasumata tuletorni- ja

jäämurdetasusid kokku 15 755 520 krooni. VÕS § 108 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui

võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda

võlgnikult kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjad on oma kohustuste

rikkumisega tekitanud hagejale kahju kokku 33 553 600 krooni, mille moodustavad kostjate

kasutatud teenuste eest maksmata tuletorni- ja jäämurdetasud. Hageja nõuab kostjatelt nimetatud

summa ulatuses oma kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist.

2. Kostjad palusid jätta hagi läbi vaatamata. Kostjad leidsid, et hagi menetlusse võtmine ei ole

kooskõlas TsMS § 371 lg 1 punktiga 1, hagi tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 või alternatiivselt sama

paragrahvi lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel jätta läbi vaatamata. Juhuks, kui kohus leiab, et

hagi on õigesti menetlusse võetud ning hagi läbivaatamata jätmise aluseid ei esine, palusid kostjad

jätta hagi rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt on meresõiduohutuse tagamine riigi ülesandeks. Laevaliikluse korraldamise

teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskirjas. Öeldust nähtuvalt on veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamine ehk

tuletorniteenuse osutamine hageja (riigi) seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Kostjate ning

Veeteede Ameti vahel ei ole kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut tuletorniteenuse

osutamiseks.

Ka jäämurdetööde tegemine on hageja seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Sarnaselt

tuletorniteenusega ei ole kostjate ning Veeteede Ameti vahel kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku

lepingut jäämurdetööde tegemiseks.

Veeteede Amet ei ole kostjatele tuletorni- ja jäämurdeteenust osutanud ning kostjad ei ole Veeteede

Ameti osutatavat tuletorni- ja jäämurdeteenust kasutanud. Tsiviilõigusliku suhte üheks olulisemaks

tunnuseks on poolte vabadus otsustada sellisesse suhtesse astumise üle ning suhtesse astuvate poolte

võimalus kujundada sellise suhte sisu. Kooskõlas teede- ja sideministri 12. detsembri 2001. a

määruse nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord"

§-dega 2 ja 5 maksti tuletorni- ja jäämurdetasu laeva sisenemise eest sadamasse. Seega nägi teede- ja

sideministri määrus kostjate tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustuse ette sõltumata tuletorni-

ja jäämurdeteenuste tarbimisest kostjate poolt ning sidus tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid

kostjate laevade sadamasse sisenemisega. Seejuures ei tähendanud kostjate laevade sisenemine

sadamasse seda, et kostjad oleksid Veeteede Ameti pakutavaid teenuseid tarbinud. Kostjatel ei olnud

seega tuletorni- ja jäämurdeteenuseid tarbimata jättes võimalust vältida nende teenuste eest tasu

maksmist. Isegi kui eeldada, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemise näol võiks olla tegemist

tsiviilõigusliku suhtega, on hageja vastavasisulised väited vasturääkivad ning tõendamata.

Hageja on möönnud, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks ei ole kostjad ning Veeteede

Amet sõlminud kirjalikku lepingut. Lepingu sõlmimine on hageja käsitluse kohaselt toimunud

kostjate laevade sisenemisega sadamasse ning Veeteede Ameti osutatud teenuste kasutama

hakkamisega kostjate poolt. Navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemise aluseks oleva lepingu

sõlmituks lugemiseks pidid kostjad hageja käsitluse kohaselt seega Veeteede Ameti osutatud

tuletorni- ja jäämurdeteenuseid tegelikult tarbima. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad Veeteede

Ametiga navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks lepingu. Kuidas leping sõlmiti, jääb kostjatele

arusaamatuks. Konkludentselt on teenuse osutamises seisnevat lepingut põhimõtteliselt võimalik

sõlmida vaid sellist teenust tarbima asudes. Teenuse kohta, mille põhisisu seisneb valmisolekus teatud

tegusid sooritada, ei ole võimalik lepingut konkludentselt sõlmida, kuna sellise teenuse puhul ei ole

isiku tegevusest võimalik tuletada tahteavaldust teenuse tarbimiseks. Kuna hageja on lepingulise

suhte olemasolu kinnitamiseks esitanud üksteist välistavaid väiteid, ei võimalda hagiavalduses

märgitu lepingulise suhte olemasolu kostjate ja Veeteede Ameti vahel kindlaks teha.

Kostjad leiavad, et hageja ei ole tsiviilõigusliku suhte olemasolu tõendanud.

Olukorras, kus Veeteede Amet ei ole kostjatele hagiavalduses viidatud tuletorni- ja

jäämurdeteenuseid osutanud ning kostjad ei ole märgitud teenuseid kasutanud, puudub hagejal ka

juhul, kui tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamist võiks käsitada tsiviilõigusliku suhtena, õiguslik

alus kostjatelt tuletorni- ja jäämurdetasu nõuda.

Kostjatel ei lasu tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustust. Tuletorni- ja jäämurdetasu

kehtestamine ministri määrusega on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Pärast meresõiduohutuse

seaduse muutmise seaduse jõustumist 25. aprillil 2004 tuginesid kostjad navigatsiooni- ja

jäämurdetööde eest tasu maksmata jätmisel muu hulgas meresõiduohutuse seaduse § 95 lg-le 3, mille

kohaselt jõustusid navigatsioonitasusid puudutavad muudatused meresõiduohutuse seaduses alates

1. juulist 2004. a. Hageja nõue mõista kostjatelt välja tuletorni- ja jäämurdetasu põhineb seega

põhiseaduse vastasel õigusaktil.

Kostjad on seisukohal, et sõltumata õigusliku aluse olemasolust tasude sissenõudmiseks on hageja

nõue tuletorni- ja jäämurdetasude maksmiseks hageja loobumisega nõudest lõppenud. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 23. mai 2005. a käskkirjaga nr 203 on hagiavalduses kostjatelt nõutavad

summad tunnistatud lootusetuks ning Veeteede Ameti bilansist kui ebatõenäoliselt laekuvad maha

kantud.

Samuti on kostjad seisukohal, et kuna tsiviilõiguslik suhe saab eksisteerida vaid isikute vahel, ei ole

võimalik tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja isikuks mitteoleva Veeteede Ameti

vahel.

3. Harju Maakohus jättis 24. oktoobri 2007. a otsusega hagi eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu

olemasolu tuvastamiseks Veeteede Ameti ning kostjate vahel rahuldamata ning jäämurdetasude

väljamõistmiseks läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud sisuliselt kaks nõuet: 1) Veeteede Ameti ja

kostjate vahel jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu

olemasolu tuvastamise nõue; 2) vastavate teenuste eest tasu väljamõistmise nõue: kostjalt I

ajavahemikul septembrist 2003 juulini 2004 Veeteede Ametile tasumata jäämurde- ja tuletornitasud ja

kostjalt II ajavahemikul juunist 2003 juulini 2004 tasumata jäämurde- ja tuletornitasud. TsMS § 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on

sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Maakohus leidis, et eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu

olemasolu tuvastamise hagi menetlemine on maakohtu pädevuses, mistõttu ei ole põhjendatud taotlus

jätta hagi eraõigussuhte tuvastamise nõude osas läbi vaatamata.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 2 järgi on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks riik,

kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise

isiku kohta käiva seaduse alusel. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 38 p-st 1, § 39 lg-test 1 ja 3,

§ 63 lg-st 1 ja lg 2 p-st 7 ning § 70 lg-st 1 tulenevalt on Veeteede Amet Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis tegutseb põhimääruses

sätestatud pädevuse piires. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. veebruari 2003. a määrusega

nr 34 kehtestatud „Veeteede Ameti põhimääruse" §-st 2 tulenevalt esindab amet oma ülesannete

täitmisel riiki. Eeltoodust tulenevalt saab Veeteede Amet sõlmida lepinguid mitte enda, vaid riigi

nimel. Seega ei saanud Veeteede Amet olla lepingupooleks, mistõttu tuleb hagi Veeteede Ameti ja

kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks jätta nõude

põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Maakohus leidis, et Eesti Vabariigi kui hageja ja kostjate vahel on jäämurdeteenuste osutamisel ja

kasutamisel tegemist avalik-õigusliku suhtega. 24. novembrist 1996 kuni 15. maini 2000 kehtinud

kaubandusliku meresõidu koodeksi § 6 p 2 ap 8 sätestas Veeteede Ameti järelevalvekohustuse

meresõiduohutuse korraldamisel ja tagamisel ning ameti pädevusse kuulus muu hulgas veeteede

rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine. 1. jaanuarist 1998 kuni 1. jaanuarini 2003

kehtinud meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 38 lg 3 kohaselt oli navigatsioonimärgistuse

paigaldamise ja hooldamise korraldamine üldkasutatavatel veeteedel samuti Veeteede Ameti

ülesandeks. Ka 1. jaanuaril 2003 jõustunud uue MSOS § 47 lg 1 kohaselt on Veeteede Ameti

kohustus üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde

korraldamine, s.o nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine. Sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt on Veeteede Ameti kohustuseks ka üldkasutataval veeteel

navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nimetatud ülesannete täitmise

eesmärk on MSOS §-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Laevaliikluse korraldamise

teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu

(204 SE, seadusena vastu võetud 24. märtsil 2004) seletuskirjas. 24. novembrist 1996 kuni 15. maini

2000 kehtinud KMSK § 6 p 2 ap 9 kohaselt oli Veeteede Ameti ülesandeks meresõidu ohutuse

korraldamisel ja tagamisel riikliku järelevalve tegemisel ka jäämurdetööde korraldamine.

14. jaanuarist 1999 kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud Vabariigi Valitsuse 5. jaanuari 1999. a

määrusega nr 4 kinnitatud „Jäämurdetööde korra" punkt 1 määratles riigi poolt jäämurdjatega

teenindatavad sadamad, määratledes seega jäämurdetööde tegemise riigi ülesandena. Kehtiva MSOS

§ 50 lg 1 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2001. a määrusega kehtestatud

„Jäämurdetööde korra" § 2 lg 1 kohaselt on määruses nimetatud sadamate jäämurdjatega

teenindamine samuti riigi ülesanne. Viimati nimetatud „Jäämurdetööde korra" § 1 lg 2 ja § 4 lg 1

kohaselt korraldab jäämurdetöid Veeteede Amet eesmärgiga tagada veeteede jäätumise korral

võimalikult ohutu ja efektiivne laevaliiklus. Eeltoodu tõendab veenvalt, et järjepidevalt on nii

navigatsioonimärgistuse paigaldamine ja hooldamine kui ka jäämurdetööde tegemine olnud Veeteede

Ameti kui valitsusasutuse seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus.

Seda, et hageja ja kostjate vahel on tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamise ja kasutamisega

seonduvalt avalik-õiguslik suhe, kinnitavad lisaks järgmised asjaolud. Mereohutuse tagamise

meetmeid (nt meremärkide paigaldamine, jäämurdjaga teenindatavate sadamate määramine) ei võeta

kasutusele mitte poolte, s.o riigi ja merel liiklevate isikute kokkuleppel, vaid need kehtestatakse riigi

ühepoolse ja üldiselt kohustusliku otsuse alusel, s.o riigivõimu teostades. Navigatsioonialase

infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik, meresõiduohutuse nõuete rikkumise eest

on ette nähtud karistus väärteomenetluse korras. Õigussuhte pooltel puudub õigus kokku leppida tasu

maksmise määras, ajas ja rakendatavates viivistes: tuletornitasu ja jäämurdetasu (navigatsioonitasu)

arvestamise ja maksmise kord, tasumäärad ning viiviste maksmise kohustus ja määr on sätestatud

meresõiduohutuse seaduses. Tasu määratakse kolmandalt isikult (sadama valdaja) saadud andmete

alusel.

Kuna navigatsioonimärgistuse paigaldamine ja hooldamine ning jäämurdetööde tegemine on riigi

avalik-õigusliku kohustuse täitmiseks, on Veeteede Ameti väljastatud arvete alusel nõutav tuletorni-

ja jäämurdetasu samuti avalik-õigusliku iseloomuga. Tuletorni- ja jäämurdetasu (navigatsioonitasu)

on olemuslikult põhiseaduse § 113 kaitsealasse kuuluvad tasud, mida ei ole seaduses otseselt riikliku

maksuna või lõivuna nimetatud, kuid millel on olulisi avalik-õigusliku rahalise kohustuse tunnuseid.

Riigikohtu üldkogu on 22. detsembri 2000. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-2000 rõhutanud, et PS § 113

kaitseala on laiem ning hõlmab ka sättes loetlemata avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, sõltumata

sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 2

sätestatud maksu mõiste järgi on maks seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu

määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku

tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mida tuleb täita

seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu

maksumaksja jaoks. Praegusel ajal on tuletorni- ja navigatsioonitasu kehtestatud meresõiduohutuse

seadusega, maksu määrad, arvestamise ja tasumise kord ning sanktsioonid on samuti kehtestatud

seadusega (MSOS §-d 501–507). Nii teede- ja sideministri määrusega kehtestatud tuletorni- ja

jäämurdetasude maksmise kord kui ka meresõiduohutuse seadus näevad tuletorni- ja jäämurdetasu

maksmise kohustuse ette sõltumata tuletorni- ja jäämurdeteenuste tarbimisest ning seovad tasu

maksmise kohustuse tekkimise vaid laevade saabumisega sadamasse või reidile. Seega tasu

maksmise kohustus ei sõltu teenuse saamisest ja tasul puudub selge vastusooritus. Kostjatel puudub

võimalus mõjutada maksumäärasid, tasumise aega, sanktsioone.

Jäämurde- ja tuletornitasu avalik-õigusliku iseloomu tõttu tuleb neid tasusid sisse nõuda

haldusmenetluses. Väär on hageja seisukoht, et isegi juhul, kui tegemist on avalik-õiguslikust suhtest

tuleneva raha maksmise kohustuse rikkumisega, saab kohustuse täitmist nõuda tsiviilkohtumenetluse

korras võlaõigusseaduse sätete alusel. Riigikohus on mitmetes oma lahendites (vt nt Riigikohtu

23. septembri 2003. a määrust kohtuasjas nr 3-3-4-1-03) asunud seisukohale, et kohtute pädevuse

piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Tulenevalt halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 ps-t 1 ja lg-st 2 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste

lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust korda. TsMS § 1 kohaselt vaadatakse

tsiviilkohtumenetluses läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seega avalik-õiguslikust suhtest tulenevate vaidluste lahendamine, sh kohustuse täitmise nõudmine,

ei ole maakohtu pädevuses. Avalik-õigusliku kohustuse sissenõue maakohtus ei ole võimalik ilma

seaduses sätestatud volitusnormita. Asjaolu, et seaduses ei ole sätestatud kohast haldusmenetlust

jäämurde- ja tuletornitasude sissenõudmiseks, ei anna alust esitada nõuet tsiviilkohtumenetluse korras

võlaõigusseaduse alusel. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei

ole pädev asja lahendama. Eeltoodu alusel jättis maakohus hagi jäämurde- ja tuletornitasude

väljamõistmise nõude osas läbi vaatamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Kostjad palusid menetluskulud jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, järgis

neid ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korranud. Menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja kohustuseks on tagada üldkasutatavatel laevateedel

meresõiduohutus. See kohustus tulenes 24. novembrist 1996 kuni 15. maini 2000 kaubandusliku

meresõidu koodeksi §-st 6 ja 1. jaanuarist 1998 kuni 1. jaanuarini 2003 meresõiduohutuse seaduse

§ 38 lg-st 3 ning alates 1. jaanuarist 2003 meresõiduohutuse seaduse § 47 lg-st 1. Oma ülesandeid

täidab hageja Veeteede Ameti kaudu. Maakohus on oma sellekohast järeldust piisavalt põhjendanud

ning ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks neid põhjendusi korrata.

Õige on see, et riik oma asutuste kaudu võib oma ülesannete täitmiseks sõlmida nii haldus- kui ka

tsiviilõiguslikke lepinguid. Tsiviilõigusliku lepingu puhul on lepingupoolel õigus nõuda teiselt

lepingupoolelt vastusooritust. Vaidlusalune tasu tuleb kostjatel aga tasuda olenemata vastusoorituse

saamisest ja kasutamisest. Üldkasutatavate mereteede navigatsioonialase infrastruktuuri hooldamine,

mille eest tuleb tasuda tuletornitasu, ja jäämurdeteenuse osutamine ei ole üldjuhul seotud teenuse

osutamisega lepingupoolele, vaid tegemist on riigi üldise meresõiduohutust tagava tegevusega, mis

on sarnane maanteeliikluses ohutuse tagamisega.

Õige on maakohtu hinnang, et kostjatel ei ole võimalust mõjutada maksekohustuse sisu. See

tähendab, et kostjad ei saa keelduda teenuse kasutamisest ja mõjutada sellega maksmisele kuuluva

tasu suurust. Kolleegiumi arvates on oluline see, et tasu tuleb maksta riigieelarvesse olenemata

sellest, kas teenust on tarbitud või mitte, ja ka olenemata sellest, kas teenust osutab riik või riigiga

sõlmitud lepingu alusel mõni muu isik.

Õige on maakohtu järeldus, et jäämurde- ja tuletorniteenuse eest nõutavad tasud on avalik-õiguslikud

rahalised kohustused, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid oma sisu

järgi kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Riigikohtu otsuse järgi asjas nr 3-4-1-10-00 võib PS § 113

hõlmata ka sättes loetlemata avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, sõltumata sellest, kuidas neid ühes

või teises õigusaktis nimetatakse.

Ekslik on hageja väide, et maakohus on asja lahendanud formalistlikult ja selle tõttu ei ole riigil

võimalik sisse nõuda maksmata tuletorni- ja jäämurdetasusid. Hagejal on võimalik kehtestada

õigusaktidega haldusmenetlus avalik-õiguslike tasude sissenõudmiseks ning nõuda selle menetluse

kaudu kostjatelt tasu maksmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse

normi. Hageja ei nõustu kohtute seisukohaga, et hageja ja kostjate vahel on tuletorni- ja

jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel tegemist avalik-õigusliku suhtega, mis ei võimalda riigil

hageda tsiviilkohtumenetluses jäämurde- ja tuletornitasusid. Üksnes tuletorni- ja jäämurdeteenuse

korraldamine on riigi avalik-õiguslik ülesanne, kuid selle teenuse osutamisest ja selle kasutamisest

tekib poolte vahel eraõigussuhe, mille täitmist on riigil võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluse korras.

Laeva omanikul/kasutajal on võimalik valida, kas kasutada Eestis sellist teenust või mitte, st kas

siseneda tuletorni- ja jäämurdeteenuse kasutusalaga kaetud Eesti vetesse või mitte. Teenuse saajale on

eelnevalt teada, mis teenus maksab, kuidas ja millistest kriteeriumitest lähtudes seda arvestatakse,

kuidas selle eest tasutakse. Seejuures ei oma tähendust, et teenustasu suuruse on riik kindlaks

määranud seaduses. Asjaolu, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse eest makstava tasu suurust ja maksmise

viisi ei ole teenuse saajal võimalik mõjutada, ei muuda seda teenust avalik-õiguslikuks. Ka muudes

eluvaldkondades ei ole üldjuhul pakutava teenuse hinda võimalik mõjutada muul moel kui

loobumisega teenuse kasutamisest. Riigiasutusel on oma ülesannete täitmiseks õigus sõlmida nii

avalik-õiguslikule regulatsioonile allutatud halduslepinguid kui ka eraõiguse normidega reguleeritud

tsiviilõiguslikke lepinguid. Praegusel juhul osutas riik kostjatele teenust, mis ei eeldanud täidesaatva

riigivõimu volituste rakendamist. Seetõttu ei täitnud riik tuletorni- ja jäämurdeteenust osutades

avalik-õiguslikku ülesannet.

Tuletorni- ja jäämurdetasu eest saavad reederid teenust, ilma milleta ei oleks neil võimalik kas üldse

või teatud oludes selles piirkonnas oma majandustegevusega tegeleda. Ka kõige tänapäevasemate

kommunikatsioonivahenditega varustatud laevadel ei ole võimalik ohutult navigeerida, kasutamata

laevavälist navigatsiooniinfrastruktuuri. Vastutasuna tuleb käsitada jäämurdeteenuse puhul ka

valmisolekut vajaduse tekkimisel tegutseda. Teenuse osutamiseks kogutakse rahalisi vahendeid

teenuse kasutajatelt. Valmisolek teenuse osutamiseks ilma kohese soorituseta ei muuda teenust veel

riiklikuks maksuks.

Tuletorni- ja jäämurdetasu eesmärk on saada rahalisi vahendeid tuletorni- ja jäämurdeteenuse

osutamiseks, mitte pelgalt riigikassa täitmine. Kohtud leidsid ebaõigesti, et jäämurde- ja

tuletorniteenuse kasutamise eest võetav tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis oma sisu järgi

kuulub põhiseaduse § 113 kaitsealasse.

Tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks ja kasutamiseks oli riigil Veeteede Ameti kaudu sõlmitud

kostjatega tsiviilõiguslik leping pakkumuse ja sellega nõustumise näol, mis realiseerus sadamasse

sisenemistel. Kuivõrd tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamine ei kujutanud endast riigivõimu

teostamist ega olnud Veeteede Ametile pandud seaduse alusel avalik-õigusliku ülesandena, saabki

riigi ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitada üksnes tsiviilõigusliku lepinguna, mis annab aluse

nõuda lepingu kohaselt osutatud teenuse eest tasu. Hageja viitab oma põhjenduste toetamiseks

Riigikohtu seisukohtadele 20. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-01.

Tuletorni- ja jäämurdetasu nõuti teenuste osutamise ajal kehtinud seadusandluses ettenähtud alustel ja

korras ning kuna põhiseaduse § 15 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse

pöörduda, on see õigus ka riigil.

Kuna jäämurde- ja tuletorniteenuse osutamisel ja teenuse kasutamisel on tegemist eraõigusliku

suhtega riigi ja teenuse kasutajatena kostjate vahel, siis on praegusel juhul tegemist eraõigusliku

vaidlusega, mis allub tsiviilkohtumenetlusele. Kohtud on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude

tunnustada tsiviilõigussuhte olemasolu riigi (Veeteede Ameti kaudu) ja kostjate vahel. Kohtud on

jätnud ebaõigesti läbi vaatamata Eesti Vabariigi nõude kostjate vastu tasumata tuletorni- ja

jäämurdeteenuse tasude sissenõudmiseks.

8. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud

paluvad kostjad jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuses sisalduvad sisuliselt samad õiguslikud

põhjendused, mis esitati varasemas menetluses ja millele kohtud on vastanud. Kuna Riigikohus

nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ja jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata, märgib kolleegium

kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 vaid järgmist.

10. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt meresõiduohutuse seadusest on hageja avalik-

õiguslikuks kohustuseks tagada üldkasutatavatel laevateedel meresõiduohutus ning oma ülesandeid

täidab hageja Veeteede Ameti kaudu.

Õige on kohtute järeldus, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisest ja kasutamisest tekib poolte

vahel avalik-õiguslik suhe. Kolleegium ei nõustu hageja arusaamaga, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse

osutamisest ja teenuse kasutamisest tekib eraõigussuhe, mille täitmist on riigil võimalik nõuda

tsiviilkohtumenetluse korras, ning et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks ja kasutamiseks oli

riigil Veeteede Ameti kaudu sõlmitud kostjatega tsiviilõiguslik leping. Ringkonnakohus on õigesti

märkinud, et tsiviilõigusliku lepingu puhul on lepingupoolel mh õigus nõuda teiselt lepingupoolelt

vastusooritust. Tuletorni- ja jäämurdetasu tuleb aga kostjatel tasuda olenemata vastusoorituse

saamisest. Kostjatel ei ole võimalust mõjutada ka maksmisele kuuluva tasu suurust.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et jäämurde- ja tuletornitasud on avalik-õiguslikud rahalised

kohustused, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid mis oma sisu järgi

kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Kolleegium märgib, et tegemist on avalik-õiguslike rahaliste

kohustustega, kuna vaidlusalust tasu saab nõuda ainult riik Veeteede Ameti kaudu, tasu ei sõltu

teenusest ning tasu suuruse aluseks on meresõiduohutuse seaduse §-s 505 ettenähtud määrad.

Kaubandusliku meresõiduohutuse koodeksi ja meresõiduohutuse seaduse kohaselt oli ja on Veeteede

Ameti ja jäämurde- ja tuletornitasu maksmiseks kohustatud subjektide vahelised suhted võimusuhted,

kus Veeteede Amet omab riigilt saadud võimuvolitusi jäämurde- ja tuletornitasu kogumisel ja makse

suuruse kontrollimisel. Seega toimub ka jäämurde- ja tuletornitasu menetlemine avalik-õiguslikus

menetluses. Sarnasele seisukohale on Riigikohus asunud ka vedelkütuse varumakse menetlemise

küsimuses (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07, p 17).

Kuna hageja ja kostjate vahel ei ole eraõigussuhet, ei saa jäämurde- ja tuletornitasu

tsiviilkohtumenetluse korras sisse nõuda.

11. Kolleegium möönab, et meresõiduohutuse seaduse § 504 lg-s 2 nimetatud arve võib olla

haldusakt, mida saab täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 alusel lugeda täitedokumendiks.

12. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kassatsioonkaebus jääb

rahuldamata, arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt riigituludesse.

Ants Kull, Tõnu Anton, Henn Jõks