3-1-1-33-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-33-08

Otsuse kuupäev

19. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A. K. süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 12. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-4311

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K. kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 12. märtsi 2008. a otsus A. K. kriminaalasjas KarS § 113 järgi ja saata kriminaalasi

Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K.-le esitati KarS § 113 alusel süüdistus selles, et ta lõi 20. augustil 2005. a kella 22.35 paiku Kohtla-Järvel XXXXX

XXXXX X-XX tüli käigus kööginoaga ühel korral oma õele N. T.-le südamesse, mille tulemusel kannatanu suri.

2. Viru Maakohus mõistis A. K. 31. oktoobril 2007. a otsusega õigeks järgmistel põhjustel.

2.1. Maakohtu arvates ei leidnud tõendamist, et N. T.-d lõi noaga just A. K. Toas, kus N. T. tapeti, viibis peale N. T. ja A. K.

veel nende ema G. T. A. K. ise eitas N. T. noaga löömist. G. T. andis ütlusi, et ta ei näinud seda, kui N. T.-d noaga löödi, sest ta

oli teiste toas olnute poole seljaga. Et N. T. tappis just A. K., oli kohtu hinnangul küsitav veel järgmistel põhjustel. G. T.-ga

samas ühiselamuboksis elanud T. S.-i ütluste kohaselt ärkas ta selle peale, et kuulis, kuidas G. T. 20. augusti 2005.a õhtul oma

lastega tülitses, karjudes, et "nad on ta ära tüüdanud" ja "kadugu nad minema". L. K., kes töötas augustis 2005 ühiselamu

valvurina, andis ütlusi, mille kohaselt tuli G. T. 20. augusti 2005. a õhtul kell 22.35 tema juurde ja ütles, et tal "sai N.-st kõrini

ja ta tappis N.-i".

2.2. Maakohus tõi veel välja selle, et N. T. verejälgedega nuga leiti köögikapi ülemisel riiulil olnud purgist. Kohus ei pidanud

usutavaks, et A. K. oli nii korraarmastaja, et oleks pannud pärast N. T. noaga löömist selle oma õigele kohale. Pealegi oli A. K.

nii G. T. kui L. K. ütluste kohaselt väga purjus.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotles otsuse tühistamist, A. K. süüdimõistmist KarS § 113 järgi

ning tema karistamist kuue aasta pikkuse vangistusega. Prokurör leidis, et maakohus jättis tähelepanuta olulise tõendi.

Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt oli löögi suund eest taha keskele ülenevalt. G. T. ütluste kohaselt A. K. istus ja N. T.

seisis. Seega sai üleneva suunaga vigastuse tekitada A. K. Samuti ei arvestanud kohus I. N.-i ütlustega, mille kohaselt olid A.

K. ja N. T. suhted väga halvad.

4. Viru Ringkonnakohus 12. märtsi 2008. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 31. oktoobri 2007. a otsus, A. K. tunnistati KarS

§ 113 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

4.1. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses tuvastatuga, mille kohaselt viibisid G. T., N. T. ja A. K. 20. augustil 2005. a G.

T. elukohas. Kedagi teist peale nende toas ei olnud. G. T. keetis suppi, A. K. istus laua ääres ja N. T. seisis püsti. N. T. ja A. K.

vahel tekkis tüli, sest N. T. nõudis vennalt raha viinapudeli eest. See, et tüli oli just õe ja venna vahel, tulenes ringkonnakohtu

hinnangul naabri T. S.-i ütlustest, kes kuulis, kuidas G. T. karjus, et nad mõlemad, s.t A. K. ja N. T., on ta ära tüüdanud.

4.2. Ringkonnakohus nentis, et otseseid tõendeid selle kohta, et teo pani toime A. K., ei ole. Seetõttu lähtus ringkonnakohus

kaudsetest tõenditest ning hindas süüdistatava käitumist enne ja pärast kuriteosündmust. L. K., R. M.-i ja I. N.-i ütlustele

tuginedes leidis ringkonnakohus, et õe ja venna vahelised suhted olid halvad ja nad tülitsesid pidevalt. A. K. muutus joobes

olles agressiivseks ning oli ka varem N. T.-le kallale tunginud. Ühel korral kutsus I. N. politsei, kui A. K. kägistas N. T-d. Ka

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kohaselt on A. K. käitumisele iseloomulik impulsiivsus, kõrgenenud

agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma käitumise võimalike tagajärgede suhtes.

4.3. Ringkonnakohus nõustus prokuröriga, et kuna A. K. istus ja N. T. seisis, sai A. K. tekitada üleneva suunaga haava. Kohus

leidis, et põhjus, miks G. T. algul väitis, et tema lõi N. T.-d, oli soov kaitsta oma poega.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. K. kaitsja vandeadvokaat E. Bulattšik, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsioonis leitakse, et puuduvad tõendid

selle kohta, et N. T. tappis just A. K.. Ringkonnakohus käsitles toimunut valesti, jättes tähelepanuta erinevate tunnistajate

ütlused, mille kohaselt oli A. K. nii purjus, et ei saanud aru köögis toimuvast. Samas väidetakse kassatsioonis, et N. T. surm

põhjustati ettevaatamatusest.

6. Kassatsioonile esitatud kirjalikus vastuses leiab prokurör, et kassatsioonist ei ilmne KrMS §-s 346 sätestatud kassatsiooni

aluseid. Kassatsioonis esitatud tõendite loetelu ja valikuline analüüs on esitatud sooviga panna Riigikohut tõendeid hindama.

Kassatsioonis ei ole esitatud analüüsi, miks oli kaitsja hinnangul tegemist surma põhjustamisega ettevaatamatusest KarS § 117

järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus KrMS §

362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse

järgimise kontroll hõlmab kahtlemata ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas menetlusõigusest on kinni peetud tõendite

hindamisel.

8. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis

oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud

esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas

sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab

tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine

peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Eelnevast tulenevalt on

kriminaalkolleegiumi pädevuses kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged,

ammendavad ja vastuoludeta.

9.1. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et kui maakohus ja ringkonnakohus hindavad

tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel

juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise

põhimõtteid ning obligatoorselt ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on otsuses põhjenduste

puudumiseks loetud ka olukord, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119).

9.2. Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukord on kujunenud ka käesoleva kriminaalasja menetlusel. Nimelt on Viru

Maakohus 31. oktoobri 2007. a otsusega mõistnud A. K. talle esitatud süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks, leides, et

kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda teha vastuvaidlematut järeldust, et N. T.-d lõi noaga just A. K. Tõendite

hindamisel pidas maakohus seejuures silmas ka asjaolu, et N. T. tapmise ajal viibis peale tema ja A. K. toas ka veel nende ema

G. T. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus aga seisukohale, et A. K. süü talle inkrimineeritud tapmises on leidnud

tõendamist.

9.3 Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas uut otsust tehes on ringkonnakohus varasemas kohtupraktikas

välja kujunenud seisukohti tõendite ümberhindamise kohta järginud, põhjendades oma otsuses nii seda, miks ta leiab, et A. K.

on teo toime pannud, kui seda, milles ta näeb maakohtu vigu tõendite esmakordsel hindamisel. Tähelepanuta ei saa jätta ka

asjaolu, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on ringkonnakohus ise vahetult hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid,

kutsudes muuhulgas apellatsioonikohtu istungile ka tunnistajad. Sellele vaatamata leiab kriminaalkolleegium, et

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi A. K. süüdimõistmises N. T. tapmises ei saa pidada ammendavaiks.

10.1 Nii maa- kui ringkonnakohus on lugenud tõendatuks, et ajal, kui N. T.-d noaga löödi, viibisid lisaks temale samas toas

veel vaid A. K. ja G. T. See tähendab, et N. T. surma pidi põhjustama üks kahest viimati nimetatust. Nii Viru Maakohtu kui

Viru Ringkonnakohtu otsusest ilmneb, et otsesed tõendid selle kohta, et N. T.-d lõi noaga just A. K., puuduvad. Seda on oma

otsuses otsesõnu tõdenud ka ringkonnakohus, kes on siiski pidanud võimalikuks A. K. süüdimõistmist kaudsete tõendite alusel.

10.2 Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma

põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda

ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida

ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises

situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta,

mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kriminaalkolleegium osundab ka oma

varasemale seisukohale, et kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi

süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis,

kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-12-07 - RT III 2007, 19, 157).

10.3 Asudes seisukohale, et teo pani toime nimelt A. K., tugines ringkonnakohus eelkõige asjaolule, et süüdistatava ja tema õe

vahelised suhted olid halvad, ning sellele, et kuna A. K. istus ja N. T. seisis, sai A. K. tekitada üleneva suunaga haava. Samas

ei ole aga ringkonnakohus tuvastanud seda, millised olid G. T. ja N. T. vahelised suhted. Samuti ei ole kohtuotsuses näidatud

ära, miks ei saanud üleneva suunaga vigastust tekitada G. T. Väide, et löögi suund oli eest taha keskele ülenevalt, on üldine ega

anna alust üheselt väita, et taoline haav on tekitatud just olukorras, kus lööja istus ning kannatanu seisis.

10.4 Kriminaalkolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et ringkonnakohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude esinemise kohta

ei tugine tõendite ammendaval analüüsil. Kuna ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut olukorrale tervikuna, võis see kaasa

tuua põhjendamatu kohtuotsuse. Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

11. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 ps-t 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 12. märtsi

2008. a otsuse A. K. kriminaalasjas KarS § 113 järgi ja saadab kriminaalasja Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe