3-3-1-28-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-28-08

Määruse kuupäev

17. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Oleg Osmjorkini kaebus kriminaalmenetlusega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2008. a määrus haldusasjas

nr 3-06-1178

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Osmjorkini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Oleg Osmjorkini määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2008. a ja Tallinna Halduskohtu 14. detsembri

2007. a määrused haldusasjas nr 3-06-1178.

Lugeda Oleg Osmjorkini kaebus kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks

tähtaegseks ja saata asi Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkriminaalpolitsei lõpetas 24. oktoobri 2005. a määrusega kriminaalasjas nr 94010522

menetluse seoses aegumisega. Oleg Osmjorkin oli nimetatud asjas süüdistatavana vahi alla võetud

10. detsembrist 1994 kuni 31 märtsini 1995. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega tunnistati

O. Osmjorkini õigust hüvitisele alusetult vahi all viibitud aja eest. O. Osmjorkinile maksti vastavalt

riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-le 5 alusetult

vahi all viibitud aja (10. detsember 1994 kuni 31. märts 1995, so 112 päeva) eest hüvitist 11 760

krooni.

2. O. Osmjorkin esitas 14. juunil 2006 kaebuse halduskohtusse, milles taotles talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 164 950 krooni. Kaebusest lähtuvalt tekitati talle mittevaralist

kahju ajavahemikul 31. märts 1995 kuni 24. oktoober 2005. Sellel perioodil oli O. Osmjorkin

kriminaalasjas süüdistatav ning tema suhtes oli Keskuurimisbüroo eriti tähtsate asjade uurija

31. märtsi 1995. a tõkendi muutmise määrusega asendatud vahi all viibimine uue tõkendiga - allkiri

elukohast mittelahkumise kohta. Kaebaja leidis, et nimetatud perioodil puudus tal võimalus enda

kaitsmiseks, teda koheldi kui kurjategijat ning seetõttu polnud võimalik leida erialast tööd. Kaebaja

väitel tekitati talle seeläbi kannatusi ja valu. Alates 2001. a on O. Osmjorkin töövõimetuspensionär.

Tallinna Halduskohtule 7. septembril 2006 esitatud kaebuse täpsustuses taotles O. Osmjorkin kohtu

äranägemisel õiglase hüvitise, mitte aga konkreetse summa väljamõistmist.

3. Politseiamet vastustajana leidis, et kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlust ei saa pidada

õigusvastaseks. Lähtuvalt kuriteofaktist ja olemasolevatest tõenditest alustati kaebaja suhtes

kriminaalmenetlust, ta võeti vahi alla ning talle esitati süüdistus. Puuduvad asjaolud, mis annaksid

alust arvata, et kriminaalmenetluse läbiviimine kaebaja suhtes oli alusetu. Kohtueelne uurimine selles

asjas on toimunud seaduses sätestatud alustel ning korras. Menetluse õigusvastasust ei tingi üksnes

asjaolu, et menetlus lõpetati seoses aegumisega. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited talle

mittevaralise kahju tekitamise kohta. Seega pole tegemist õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

nõudega. Puuduvad alused ka õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks, sest kaebaja

suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine ei piiranud erakordselt kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi.

Politseiameti täiendavas seisukohas leiti, et kaebajale väidetavalt enne 1. jaanuari 2002 tekitatud

kahju osas on kaebetähtaeg möödunud ning tulenevalt HKMS § 12 lg-st 3 kuulub menetlus selles

osas lõpetamisele.

4. Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-06-1178 lõpetati

menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel. Kohtu põhjenduste kohaselt ei saanud 24. oktoobri 2005. a

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest teadasaamisest tekkida kaebajale nõudeõigust

kriminaalasja menetlusega väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebajal oli vastav

nõudeõigus olemas alates 31. märtsist 1995. a. Järelikult oli kaebaja väidetava mittevaralise kahju

tekitamisest, seega ka nõudeõiguse tekkimisest, teadlik enne 1. jaanuari 2002, mistõttu oli kahju

hüvitamise kaebuse esitamise lõpptähtaeg RVastS § 31 lg-st 2 tulenevalt 1. jaanuar 2005.

O. Osmjorkin esitas kaebuse halduskohtule 14. juunil 2006. Seega on kaebus esitatud tähtaega

rikkudes ning kuna taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, kuulub menetlus HKMS § 12 lg 3

alusel lõpetamisele.

Halduskohtu määruses osundatakse ka sellele, et kriminaalasjas menetluse lõpetamine aegumise tõttu

ei ole rehabiliteeriv alus. Kaebaja ei ole taotlenud selles kriminaalasjas rehabiliteerimise eesmärgil

kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuse esitaja on lugenud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

õigeks, kuid see tehti hilinemisega.

5. O. Osmjorkin esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles leiti, et kahju hüvitamise

nõude esitamise õigus tekkis kaebajal alles siis, kui oli võimalik esitada vastav kohtuotsus või -

määrus. Keskkriminaalpolitsei koostas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse 24. oktoobril 2005

ning 15. novembril 2005 esitas O. Osmjorkin Rahandusministeeriumile alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks avalduse, mis rahuldati. Küsimust taotluse õigeaegsusest pole

tõusetunud.

24. märtsil 2006 esitas O. Osmjorkin hagiavalduse Harju Maakohtusse mittevaralise kahju

nõudmiseks ajavahemiku 31. märts 1995 kuni 24. oktoober 2005 eest. Maakohus keeldus hagi

menetlusse võtmast ja tagastas selle 6. aprillil 2006, leides, et kahju hüvitamise nõue riigi vastu tuleb

esitada halduskohtusse. 12. juunil 2006 esitas O. Osmjorkin kaebuse mittevaralise kahju

hüvitamiseks Tallinna Halduskohtusse. Kaebaja toetus HKMS § 9 lg-le 4, mille kohaselt võib

kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kaebuse esitaja kahjust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne

aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Alles 24. oktoobri 2005. a

määrusest selgus, et kriminaalasi, milles kaebaja oli kahtlustatav, on lõpetatud ning teda ei saa enam

süüdistada kuriteo toimepanemises. Nimetatud määrus tunnustab kaebaja õigust hüvitisele.

6. Politseiameti vastuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitanud ning

Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2007. a määrus on seaduslik ja põhjendatud.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2008. a määrusega jäeti O. Osmjorkini määruskaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2007. a määrus muutmata. Ringkonnakohus

leidis, et kaebaja seob perioodil 31. märtsist 1995 kuni 24. oktoober 2005 talle väidetavalt tekitatud

kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgema hakkamise ebaõigesti kriminaalasja lõpetamise

määrusega, milles tunnustati tema õigust hüvitisele. Mittevaralise kahju nõue selle perioodi eest ei ole

seotud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega ega

tulene ka kriminaalasja lõpetamise määrusest. Kaebaja pidi pärast vahi alt vabanemist 31. märtsil

1995 mõistliku aja jooksul jõudma selgusele nii mittevaralise kahju tekitamises kriminaalasja

menetlemise jätkamisega kui ka kahju põhjustanud isiku osas ja tal oli võimalus pöörduda kahju

hüvitamise nõudega kohtusse. Halduskohus leidis õigesti, et kahju hüvitamise kaebuse esitamise

lõpptähtaeg oli RVastS § 31 lg-st 2 tulenevalt 1. jaanuar 2005. Kaebus on esitatud pärast seaduses

selleks sätestatud tähtaja möödumist. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas on menetluse

lõpetamine aegumise tõttu võimalik üksnes juhul, kui kaebaja on sellega nõus. Kui kaebaja leiab, et

ta pole kuritegu toime pannud, on menetluse lõpetamine aegumise tõttu välistatud.

Ringkonnakohus rõhutas, et kahju hüvitamise nõue seoses kriminaalasjas menetluse lõpetamisega

ebaõigel alusel on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtul on õigus HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada

kaebus kahju hüvitamise nõude osas seoses kriminaalasjas menetluse lõpetamisega ebaõigel alusel,

kuna kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema

väidetavad asjaolud on tõendatud.

8. O. Osmjorkin leiab Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et ringkonnakohtu määrus on ekslik.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei tekkinud tal kahjunõude esitamise õigust vahi alt

vabastamisel 31. märtsil 1995. Nõude sai ta esitada alles siis, kui oli võimalik esitada ka vastav

kohtuotsus või -määrus. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna kriminaalasi lõpetati seoses

aegumisega, mitte aga seetõttu, et O. Osmjorkin pole kuritegu toime pannud, siis ei ole tal ka õigust

hüvitist nõuda. Tegelikult on O. Osmjorkinile hüvitatud nii varaline kui ka mittevaraline kahju

praeguse nõudega hõlmatud ajavahemikust varasema perioodi eest. Kohaldada tuleb VÕS § 134 lg-

t 2. Eksitav on kohtu seisukoht, et kaebajal oleks olnud võimalik enne kriminaalasja menetluse

lõpetamist aru saada tema õiguste väidetavast rikkumisest. Sellisel juhul oleks O. Osmjorkin pidanud

tõendama oma süütust, mis oleks vastuolus Põhiseadusega. Kaebajal polnud kohustust jälgida

kohtueelse uurimise korda, seaduslikkust ja tähtaegu. Kahtlemata oli uurimisorganitel võimalik

vähemalt aasta jooksul pärast O. Osmjorkini vahi alt vabastamist kriminaalmenetlus lõpetada.

9. Politseiamet nõustub kirjalikus vastuses määruskaebusele Tallinna Ringkonnakohtu määruses

toodud põhjendustega ja leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja palub

jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kohtasja materjalidest nähtuvalt on O. Osmjorkin pöördunud kohtusse kahjunõudega põhjusel, et

kümme aastat kestnud kriminaalmenetlus pärast vahi all võtmise asendamist uue tõkendiga ning uue

tõkendi - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - kohaldamine selle aja kestel on kahjustanud tema

õigusi. Määruskaebuse lahendamisel ei saa kolleegium võtta seisukohta küsimuses, kas isiku õigusi ja

vabadusi on piiratud õigusvastaselt ning kas ja millises ulatuses kuulub kahju hüvitamise taotlus

rahuldamisele.

11. Kohtud lõpetasid menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel, leides, et kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks pole esitatud. Kohtud kohaldasid RVastS § 31 lg-t 2, mille

kohaselt enne selle seaduse jõustumist, so enne 1. jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamiseks võib

kaebuse esitada mitte hiljem kui kolme aasta jooksul selle seaduse jõustumisest. Kohtud on

võimaliku kahju tekkimise kriminaalmenetluses ning sellega seonduva nõudeõiguse tekkimise

seostanud uurija 31. märtsi 1995. a määrusega, millega kohaldati uue tõkendina allkirja elukohast

mittelahkumise kohta.

Kolleegium möönab, et asjas on jäänud ebaselgeks, millal muutus kriminaalmenetluse jätkamine või

tõkendi kohaldamine kaebaja suhtes alusetuks või ülemääraselt koormavaks. Ebajärjekindel on selles

küsimuses ka kaebaja. Kui kaebuses on kahju tekitamine ajaliselt piiritletud ajavahemikuga

nimetatud tõkendi kohaldamisest kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, siis Riigikohtule esitatud

määruskaebusest võib järeldada, et etteheidetav on menetluse jätkamine ka aasta pärast vahi alt

vabastamist. Samas on ilmne, et isiku õiguste riive kaebuses toodud asjaoludel kestis kuni menetluse

lõpetamiseni 24. oktoobril 2005. Kolleegium rõhutab sellise riive esinemist olulises osas ka pärast

riigivastutuse seaduse jõustumist.

12. Kaebust tõlgendades leiab kolleegium, et kaebaja õiguste riivet võis põhjustada

kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse

mitteõigeaegne lõpetamine. Nõustuda tuleb kaebajaga selles, et õiguslik võimalus kahjunõude

esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse

lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu peab kolleegium

võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui

isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga kaebuse ilmselge perspektiivituse kohta, mis

lubaks HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas. Asjaolu, kas isik

taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS

§ 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust.

13. Eeltoodu tõttu rahuldab kolleegium määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2008. a

määrus ja Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2007. a määrus tuleb tühistada. Kolleegium loeb

O. Osmjorkini kaebuse kriminaalmenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

tähtaegseks. Riigikohus saadab asja Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuse

esitamisel tasutud kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann