3-1-1-11-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-11-08

Otsuse kuupäev

16. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Väärteoasi A. P. karistamises LS § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. oktoobri 2007. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-4568

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirki kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2008

Istungil osalenud isikud

A. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. oktoobri 2007. a otsus A. P. karistamises LS § 7422 lg 2 järgi ja lõpetada

väärteomenetlus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja 16. augusti 2007. a otsusega karistati A. P. LS § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 26 trahviühikut, summas

1560 krooni. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks kuuks. A. P. karistati LE § 124 p 2

rikkumise eest, mis seisnes selles, et ta juhtis sõiduautot kiirusega 122+/- 7 km/h, ületades sellega mõõtmiskohas lubatud

suurimat sõidukiirust vähemalt 25 km/h võrra.

2. Kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles vaidlustas määratud karistuse ning taotles väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaitsja märkis, et A. P. liikus asulavälisel teel lubatud sõidukiirusega. Ta sõitis teeäärsesse tanklasse, väljus autost ning hakkas

rääkima oma tuttavaga. Mõni minut hiljem jõudis tankla juurde politseisõiduk, mis A. P. sõidukit nähes sõitis tanklasse ja

lülitas sisse vilkurid. Politseinikud väitsid, et A. P. olevat eelnevalt maanteel ületanud lubatud sõidukiirust. Kaebaja väitel ei

tutvustatud A. P.-le tema õigusi, mistõttu keeldus ta õiguste tutvustamise kohta allkirja andmast. Menetlusdokumentidest

nähtub eksitavalt, nagu oleks kiirust mõõtnud P. Trubitsõn, sest A. P.-ga suhtlemisel väitis hoopis P. Reškin, et tema mõõtis

kiirust. Kaebaja arvates võis politseiametnik kiirusemõõtmisel eksida. Samuti võisid kiirust mõõtnud politseinikud ekslikult

pidada sõidukiks, mille kiirust nad mõõtsid, A. P. juhitud autot. Pärast väärteoprotokolli koostamist keelduti Jõhvi

politseiosakonnas A. P.-le väärteotoimikust koopiate väljastamisest ning talle ei tõlgitud toimikus olevat venekeelset

käsikirjalist teksti. A. P.-i sõiduki kiirust mõõdeti nõuetele mittevastava kiirusemõõturiga, mistõttu kiirusemõõtmise tulemus ei

ole usaldusväärne tõend.

3. Maakohtu otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaitsja kaebus rahuldamata. Kohus märkis, et A. P.-i

kiiruseületamine on tõendatud nii tunnistajate ütluste kui ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Kiirusemõõtmist

toimetas selleks pädev ametnik P. Trubitsõn, kes kasutas taadeldud mõõturit. Puuduvad tõendid selle kohta, et kiirust mõõtis

hoopis P. Reškin. Samuti on paljasõnaline kaitsja seisukoht, et võidi mõõta hoopis mingi teise auto kiirust. Kohtu hinnangul ei

leidnud kinnitust ka oletus, et kiirust mõõtnud politseiauto seisis risti maanteega võsas, mistõttu ei saanud politseinikud mõõta

Jõhvi poolt liikuvate autode kiirust statsionaarselt paigaldatud seadmega. Kuna menetlusalune isik väitis, et ta ei näinud kiirust

mõõtvat politseiautot, siis ei saa ta anda ütlusi eeltoodud asjaolu kohta.

Maakohus ei tuvastanud mõõteseaduse § 5 lg 1 rikkumist, märkides, et Eesti Akrediteerimiskeskus on hinnanud Ida

Politseiprefektuuri erialaselt pädevaks kiiruse mõõtmise alal. Akrediteerimistunnistuse lisa p 3.1 järgi on seisvast autost

püsivalt paigaldatud mõõteriistaga 101-320 km/h kiiruse mõõtmisel parim mõõtevõime 3% mõõtetulemusest. Parim

mõõtevõime on väljendatud laiendmääratlusena U tõenäosustasemel 95% normaaljaotuse järgi ja väljendab mõõtja parimat

mõõtevõimet, mida ta saab mõõtmisel normaaltingimustel saavutada, kusjuures mõõteobjekti mõju on minimaalseimal

tasemel.

Asjaolu, et mõõtja kasutas taadeldud mõõtevahendit, on tõendatud AS-i Metrosert poolt kiirusemõõturile Stalker ATR nr

SP005355 välja antud mõõtevahendi taatlemistunnistusega nr TTRSS-07/00018. Seadet taadeldi 13. veebruaril 2007 ja see

vastab OMIL R91 nõuetele. Kiirusemõõturi mõõtetulemuse piirvea väärtus taatlusel laboritingimustes on +/- 1 km/h. Asjaolu,

et menetleja kasutas Eesti Standardiameti poolt 8. märtsil 1999. a väljaantud tüübikinnituse kohaselt mõõtmistulemuse

menetlusalusele isikule soodsamat laiendmääramatust +/-7 km/h, ei ole kohtu arvates käsitletav mõõtemetoodika rikkumisena.

MõõteS § 11 kohaselt ei lubata esmataatlusele vaid kasutusele võetavat mõõtevahendit, mille tüübihindamistunnistuse või

tüübikinnitustunnistuse kehtivusaeg on lõppenud. Seega luges kohus põhjendamatuks kaitsja väite, et kiirusemõõturi Stalker

ATR nr SP005355 taatlemine oli ebaseaduslik ja taatlustunnistus on kehtetu.

Maakohus ei tuvastanud väärteomenetluse normide olulisi rikkumisi. Menetlusalune isik on väärteoprotokollis andnud allkirja,

et talle selgitati õigusi. Kohtuvälise menetleja tegevuse peale ei ole kaebusi esitatud. Ka A. P.-i ülekuulamisprotokollis ei

kajastu etteheidet seoses õiguste tutvustamata jätmisega. Kohtuvälise menetluse käigus on kõrvaldatud ka takistus tutvuda

venekeelse ülekuulamisprotokolliga eesti keeles, sest A. P. on saanud protokolli eestikeelse tõlke.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Paali kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

4.1 Kaitsja leiab, et tõendamiseseme asjaolud pole selged. Selgusetu on, kus tegelikult politseinikud A. P.-i sõiduki kiirust

mõõtsid, kas politseisõiduk paiknes teepeenral või teest kaugemal puude vahel. Kaitsja arvates ei oleks politseinikud saanud A.

P.-i sõidukiga mingil juhul kiiruse mõõtmisest kuni kontrollimiseni silmsidet säilitada ja kaitsja arvates ajasid politseinikud

autod lihtsalt segi. Samuti leiab ta, et politseinikud on kiiruse mõõtmise asjaolude kohta andnud valeütlusi.

4.2 Kassaatori hinnangul on väärteomenetluses rikutud A. P.-i õigusi, sest teda on menetluses oma õiguste realiseerimisel igati

takistada püütud, keeldudes tõlkest ja toimiku koopiate väljastamisest. Samuti on politseiametnikud hävitanud algse tunnistaja

ülekuulamise protokolli ja nende ütlused on vastuolulised.

4.3 Kaitsja hinnangul ei vastanud mõõtmiseks kasutatud seade esitatud nõuetele ja seega pole mõõtetulemus usaldusväärne.

MõõteS § 7 lg 3 tuginedes on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud «Kohustuslikule metroloogilisele

kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning

mõõtevahendite taatluskehtivusajad". Nimetatud määruse lisa punkt 8.2 kohaselt kuuluvad kiirusemõõturid kohustuslikule iga-

aastasele taatlemisele. Kiirusemõõturite täpsusklassina on kehtestatud taatlemisel kaudsel meetodil laboritingimustes +/- 1

km/h või +/-1% (kiirusel üle 100 km/h ) - vead kasutamisel (parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmisel) vastavalt

mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Ida Politseiprefektuurile väljastatud erialase kompetentsuse kinnitamise

tunnistuse nr E133 lisa punkt 3 kohaselt on parim mõõtevõime kiirusel kuni 100 km/h - +/- 3 km/h. Kiirusemõõtur Stalker

SP005355 on võetud kasutusele Eesti Standardiameti tüübikinnitustunnistuse nr SA 3-3/3.38.96 alusel, mille kohaselt

kiirusemõõturi mõõtetulemuse laiendmääramatus kiirustel kuni 100 km/h on +/- 5 km/h, kiirustel üle 100 km/h +/- 7 km/h. Ka

kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli mõõteviga +/- 7 km/h. Seega ei vasta kasutatud kiirusemõõtja

ettenähtud veapiirile või täpsusklassile ning sellega ei ole võimalik tagada mõõtmiste usaldusväärsust.

MõõteS § 7 lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli läbimata

mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lg 3 alusel koostatud nimistusse. MõõteS § 11 lg 1 kohaselt hinnatakse

mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend

vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. Seega on taatluslaboril kohustus

hinnata ka seda, kas taatlusele esitatud mõõtevahend vastab kehtestatud täpsusklassi nõuetele. MõõteS § 13 lg 1 kohaselt on

taatluse tulemuseks hinnang selle kohta, kas mõõtevahend vastab või ei vasta MõõteS § 11 lõikes 1 nimetatud nõuetele. Kaitsja

leiab, et käesoleval juhul ei vastanud kasutatud kiirusemõõtur kehtestatud lubatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele ning selle

taatlemine oli ebaseaduslik. Seetõttu ei ole vastuolus MõõteS § 5 lg-s 2 nõutuga mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud.

Taatlustunnistuse nr TTRSS-07/00010 palub kaitsja jätta tähelepanuta, kuna see tõendab üksnes mõõtevahendi vastavust

mõõtetäpsusele laboritingimustes. Üldjuhul kajastavad taatlustunnistused ka mõõtevahendi mõõtetäpsust, kuid vastuolu tõttu

tüübikinnituse ja mõõteseaduse alusel kehtestatud mõõtetäpsuse vahel ei kanna AS Metrosert praegusel ajal taatlustunnistusele

muud kui üksnes laboritingimustes saadud tulemuse. A. P.-i sõiduki kiirust ei mõõdetud aga laboritingimustes.

5. Kohtuväline menetleja esitas Riigikohtu istungiks kassatsioonile kirjalikud vastuväited, milles leiab, et kassatsioon tuleks

jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja arvates kasutati A. P.-i sõiduki kiiruse mõõtmiseks

kiirusemõõturit, mis vastas selle esmakordse kasutuselevõtmise ajal kehtinud tüübikinnitusele ja mida on MõõteS § 11 lg-st 2

õigus kasutada kuni nende kasutusaja lõpuni. Samuti leiab kohtuväline menetleja, et mõõtmisel ettenähtust suurema veapiiri

kasutamine ei halvenda menetlusaluse isiku olukorda.

6. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Kaitsja märkis täiendavalt, et käesolevaks ajaks on

politsei praktiliselt lõpetanud kiiruse mõõtmise mõõturitega, millel puudub kehtiv tüübikinnitustunnistus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et politseinikud on andnud vastuolulisi ja valeütlusi, hävitanud tõendeid

ning nagu ei oleks selge, kus A. P.-i sõiduki kiirust mõõdeti. Maakohus on kassaatori eeltoodud seisukohti juba käsitlenud,

jõudes põhjendatult seisukohale, et need on oletuslikud ja paljasõnalised.

8. Sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutatud mõõteseadme kohta märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. A. P.-i sõiduki

kiiruse mõõtmiseks kasutatud mõõteseadmel oli küll olemas AS-i Metrosert väljastatud taatlemistunnistus, mille kohaselt on

kasutatud kiirusemõõturi mõõtetulemuse piirviga laboritingimustes +/- 1 km/h, kuid see tõendab üksnes mõõtevahendi

vastavust mõõtetäpsusele laboritingimustes. Reaalselt aga ei kasutata kiirusemõõtjat laboritingimustes. Kiirusemõõturi reaalsel

kasutamisel saavutatava täpsuse määrab sellele väljastatud tüübikinnitustunnistus. Käesolevas asjas kasutatud kiirusemõõturi

mudel on kasutusse võetud Eesti Standardiameti tüübikinnitustunnistuse nr SA 3-4/3.38.96 alusel, mille kohaselt on

kiirusemõõturi mõõtetulemuse mõõteviga kiirustel üle 100 km/h +/- 7 km/h. Politseipeadirektori 18. novembri 2005. a

käskkirjaga nr 189 kinnitatud sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika p 9.2 kohaselt on seisvast sõidukist kiiruse mõõtmisel

lubatud mõõteveaks kiiruse korral 101-135 km/h antud +/- 4 km/h. Ka Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt Ida

Politseiprefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistuse E133 lisa kohaselt on mõõtja erialaseks pädevuseks kinnitatud

seisvast sõidukist kiiruse mõõtmisel kiiruse korral 101-135 km/h antud +/- 4 km/h. Seega ei vasta kasutatud kiirusemõõtur

kehtestatud täpsusklassile.

9. Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud

mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lg 3 alusel koostatud nimistusse. Mõõteseaduse § 11 lg 1 kohaselt hinnatakse

mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend

vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. See kontroll ei tohi

kiirusemõõturite korral piirduda üksnes laboritingimustes taatlemisega, vaid peab hõlmama ka hindamist, kas kiirusemõõturi

tüübikinnitusest tulenev mõõteviga kasutamisel mahub kehtestatud veapiiri raamesse.

10. Kohtuvälise menetleja vastuses kassatsioonile leitakse muuhulgas, nagu oleks vaidlusaluste kiirusemõõturite kasutamine

õiguspärane tuginevalt MõõteS § 11 lg-le 2, mille kohaselt ei lubata esmataatlusele kasutusele võetavat mõõtevahendit, mille

tüübihindamistunnistuse või tüübikinnitustunnistuse kehtivusaeg on lõppenud. See nõue ei kohaldu juba kasutusel olevatele,

kuid pärast remonti või uuendamist esmataatlusele esitatavatele mõõtevahenditele. Kuna käesoleval juhul ei ole küsimus

kiirusemõõturite esmataatlusest, vaid nende korduvtaatlusest pärast eelmise taatlustähtaja lõppu, siis võib kohtuvälise

menetleja hinnangul kiirusemõõtureid ka ilma kehtiva tüübikinnituseta kasutada kuni nende kasutusaja lõpuni.

Kriminaalkolleegium ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga. Mõõteseadme kasutamise lubatavus pärast selle

tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist on MõõteS § 11 lg 2 kohaselt tõepoolest võimalik, kuid seejuures peab kasutatav

mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse.

Kiirusemõõturite veapiiriks on kasutamisel Politseipeadirektori 18. novembri 2005. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud sõiduki

kiiruse mõõtmise metoodika p 9.2 kohaselt seisvast sõidukist kiiruse mõõtmisel lubatud mõõteveaks kiiruse korral 101-135

km/h antud +/- 4 km/h. Politsei poolt A. P.-i sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutatud seadme tüübikinnitustunnistuse kohaselt on

selle mõõteviga aga kiirustel üle 100 km/h +/- 7 km/h.

11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on eeltoodu valguses ebaõige maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, nagu võiks

kiirusemõõturi kasutamisel kehtestatud täpsusklassi nõudeid eirata, kui mõõturi esmase kasutuselevõtmise ajal oli sellel olemas

kehtiv tüübikinnitustunnistus. Kolleegium on sarnases küsimuses varem väljendanud seisukohta, et varasemaid õigussuhteid

puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises

korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 2005.

a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-05, p 5). Seega peavad alates majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt MõõteS § 7 lg 3

alusel 12. detsembri 2006. a antud määruse nr 104 jõustumisest (23. detsember 2006) eranditult kõik liiklusjärelevalves kiiruse

mõõtmiseks kasutatavad seadmed vastama muuhulgas selle määruse Lisa 1 p 8.2 nõuetele mitte üksnes laboritingimustes

saadud mõõtetäpsuse, vaid ka reaalse kasutuse mõõtetäpsuse osas. Kuna käesoleval juhul ei vastanud kasutatud kiirusemõõtur

kehtestatud viimatinimetatud osas lubatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele, ei olnud selle abil võimalik A. P.-i juhitud

mootorsõiduki kiirust nõuetekohaselt tuvastada.

12. Eelnevale tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 9. oktoobri

2007. a otsuse A. P.-i karistamises LS § 7422 lg 2 järgi ja lõpetab väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel menetluse.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe