3-1-1-37-07 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus

Riigikohtu Üldkogu otsuse nr 3-1-1-37-07 juurde, millega on ühinenud riigikohtunik Indrek

Koolmeister

Jäin Riigikohtu Üldkogu otsuse nr 3-1-1-37-07 (edasiselt - Otsus) tegemisel eriarvamusele ja põhjendan enda

arusaamade erinevust Üldkogu otsuses märgitust järgmiselt:

1. Esmalt ei ole minu arvates veenvad Otsuse p-s 16 sisalduvad põhjendused selle kohta, et

joobeseisundis juhi poolt kasutatud mootorsõiduk on KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo

(mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) toimepanemise vahend. Õigusliku eksijärelduse

allikaks võib siin olla tõsiasi, et mootorsõiduk on ju tõepoolest liiklusvahend. Süüteo

toimepanemise vahendi kui õigusliku mõiste määratlemisel ei saa aga ilmselt alati piirduda

argitasandilt pärinevate arusaamadega. Kuidas on siis võimalik mõelda, et liiklusvahend ei ole

liikluskuriteo toimepanemise vahend? Olen seda meelt, et kuriteo toimepanemise vahendiks

saab lugeda üksnes selliseid objekte, mida on võimalik selle kuriteo tunnuste kogumist

mõtteliselt eemaldada ( "ära mõelda") ilma, et kuriteokoosseis lakkaks olemast. Ehk teisisõnu -

nii nagu on tegelikult tabavalt märgitud Otsuse p-s 16 - peab kuriteo toimepanemise vahend

tõepoolest vaid hõlbustama kuriteo toimepanemist. Joobeseisundis juhi poolt kasutatud

mootorsõiduk aga mitte pelgalt ei hõlbusta kõnealuse kuriteo toimepanemist, vaid on selle

kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorne element, mida ei ole võimalik sellest kuriteost mitte

kuidagi "ära mõelda" ilma, et olemast lakkaks ka kuriteokoosseis. Otsuse praegune tekst on

avanud edasisele kohtupraktikale põhimõttelise võimaluse konfiskeerida lisaks joobes juhi

mootorsõidukile ka sellise juhi mootorsõidukit, kes ületas lubatud sõidukiirust või kes mistahes

muul viisil rikkus mootorsõiduki kasutamise eeskirju. Sest kõigil neil juhtudel tuleb kooskõlas

Otsuse mõttega käsitada mootorsõidukit süüteo toimepanemise vahendina. Kokkuvõte: olen

seda meelt, et joobeseisundis juhi poolt kasutatud mootorsõidukit tuleks karistusõiguslikult

käsitada KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo vahetu objektina ja allutada KarS § 83 lg-tes 2 ja 3

sätestatud regulatsioonile. See tähendaks muuhulgas, et soovides seadustada joobeseisundis juhi

poolt kasutatud mootorsõiduki konfiskeerimist, oleks seadusandja pidanud sellise võimaluse

KarS § 424 tekstis ka selgelt sätestama. Kuid eelkirjeldatu on siiski eelkõige vaid

karistusõiguslik problemaatika, mille lahkamisel ei saa vastust "kõrgema tasandi küsimusele" -

küsimusele piiramatu tsiviilkäibega asja konfiskeerimise põhiseaduslikkusest.

2. Nõustun kõhklusteta Otsuses märgituga selles, et sõiduauto kui piiramatu tsiviilkäibega asi

asub PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas ja et PS § 32 lg 2 kolmas

lause keelab kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Kahtlusi pole ka selles, et

mootorsõidukit joobeseisundis juhtides kasutatakse omandit üldiste huvide vastaselt, sest et

selliselt toimides ohustatakse kaasliiklejate elu, tervist ja vara. Minu jaoks on aga küsimus

selles, kuidas PS § 32 kui terviku mõtte kohaselt tohib reageerida sellele, kui rikutakse PS § 32

lg 2 kolmandas lauses sisalduvat keeldu ja omandit tõepoolest kasutatakse üldiste huvide

vastaselt. Otsuse kohaselt võib riik kõnealusele rikkumisele (seega siis omandi üldiste huvide

vastasele kasutamisele) reageerida nii, et unustab nüüd täielikult ära PS § 32 lg 1 teises lauses

märgitu, mille kohaselt on omandit ilma omaniku nõusolekuta võimalik võõrandada üksnes

seaduses sätestatud juhtudel üldistes huvides õiglase ja kohese tasu eest. Kõrvalpõikena pean

vajalikuks märkida, et sellist lihtsat unustamist ei ole endale lubanud õiguskantsler, kes on enda

arvamuses avaldanud veendumust, et mingile asjale omandiõiguse lõpetamisel ei saa kuidagi

mööda minna PS § 32 lg 1 teises lauses sisalduvast (üksnes õiglase ja kohese tasu eest). Samas

aga on õiguskantsler leidnud, et Põhiseaduse § 32 lg 1 teises lauses sisalduvat õiglast ja kohest

hüvitist tuleb tõlgendada abstraktselt ja et konfiskeerimise puhul sõltub õiglane hüvitis sellest,

kas konfiskeerimine on proportsionaalne. Proportsionaalse konfiskeerimise korral on

õiguskantsleri arvates seega tegemist õiglase hüvitisega, ebaproportsionaalse hüvitise korral

ebaõiglase hüvitisega. Leian, et ükskõik kui universaalseks õiguslikuks instrumendiks me

proportsionaalsust põhiseaduslikkuse järelevalve kontekstis ka ei loeks, on siiski üsna keeruline

omanikule selgeks teha, et ta on enda sõiduki eest saanud põhiseaduse mõttes õiglase hüvitise

sel teel, et konfiskeerimine oli ju proportsionaalne. Kokkuvõte: Otsuse ei sisaldu veenvat

põhjendust punktist 21 tulenevale seisukohale, et ka ainuüksi PS §-s 32 sätestatust tulenevalt on

võimalik tasuta konfiskeerida sõiduautot kui piiramatu tsiviilkäibega asja.

3. Kuigi PS § 32 sõnastamisel ei ole piisavalt arvestatud vältimatu vajadusega lubada

omandipõhiõiguse riiveid muuhulgas ka riigi karistusvõimu teostamiseks, ei saa selle tõttu veel

omandipõhiõigust riivavaid karistusi lugeda põhiseadusevastaseks, sest see tähendaks

muuhulgas isikuvabadust riivavate karistuste osakaalu kasvamist. Olen seda meelt, et

omandipõhiõigust riivavate karistuste kehtestamise lubatavus lähtub ainult PS §- st 113, et

sellised karistused peavad olema olemuslikult käsitatavad trahvidena ja et nende karistuste (kui

omandiõiguse riivete) kehtestamisel tuleb arvestada PS §-s 11 sätestatut. Viimatiöeldu tähendab,

et omandipõhiõigust piirav karistus ei tohi moonutada omandipõhiõiguse olemust. Seejuures

leian, et sõiduauto omandipõhiõiguse olemusest ei ole enam midagi alles jäänud pärast seda, kui

see sõiduauto on konfiskeeritud. Kokkuvõte: leian, et konfiskeerimist ei saa käsitada trahvina ja

meie põhiseaduse mõttega ei ole kooskõlas, kui omandipõhiõigust riivava karistuse tulemina

lõpetatakse omandiõigus konkreetselt esemeliselt piiritletud asjale. Lisaksin siia, et võrdlemisi

üldtunnustatud arusaama kohaselt ei saa isegi eluaegset vangistust lugeda inimõiguste kaasaegse

paradigmaga kooskõlas olevaks siis, kui sellisel eluaegse vangistusega karistatud isikul puudub

absoluutselt igasugune seaduslik võimalus pärast teatud pikkusega vangistuse ärakandmist

vabaneda karistusest. Isikul, kelle sõiduk on konfiskeeritud aga teadupärast puudub igasugune

võimalus omandiõiguse taastamiseks.

4. Hääletasin lõppkokkuvõttes ka selle poolt, et kui piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt

saadaolevat mootorsõiduki kui süüteovahendi konfiskeerimine ei ole põhiseadusega vastuolus

(nii nagu leidis Üldkogu enamus), siis tuleb sellist konfiskeerimist käsitada materiaalses mõttes

karistusena ja et kõnealuse konfiskeerimise kohaldamisel tuleb toimida täpselt nii, nagu ka

formaalses mõttes karistuse kohaldamisel. Kuid konfiskeerimise lugemine materiaalses mõttes

karistuseks tõstatab uue põhiseaduslikkuse probleemi - nimelt küsimuse, kas õigusselguse ja

karistusõiguse määratletuse nõudest tulenevalt saab põhiseaduslikuks lugeda karistust, mis on

tegelikult muidu täpselt samasugune, nagu karistus (aga just seda peegeldab väljend

"materiaalses mõttes karistus"), kuid mida samas ei ole karistusseadustikus formaalselt

karistuseks loetud.

5. Raske on nõustuda ka Otsuse p-s 24 märgituga, et kõnealust konfiskeerimist materiaalses

mõttes karistuseks lugedes ei saa tõusetuda võrdsusõiguse problemaatikat põhjusel, et

konfiskeerimise kohaldamisel on kohtutel diskretsiooniõigus. Arvan, et võrdsusõiguse

problemaatika tõusetub siiski vääramatult selle tõttu, et konfiskeerida ei saa väga paljusid joobes

juhtimisel kasutatud mootorsõidukeid - näiteks nn liisinguautosid.

6. Kokkuvõtvalt arvan, et kahtlemata on joobes juhtimine meie tänase ühiskonna tõsine

probleem, kuid joobes juhi poolt kasutatud mootorsõiduki konfiskeerimine ei ole ei sobiv,

vajalik, ega mõõdukas meede selle probleemi lahendamiseks.

Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister