3-1-1-37-07 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-37-07, millega

on ühinenud riigikohtunik Tõnu Anton

1. Ma ei nõustu üldkogu enamuse põhiseisukohtade, arutluskäigu ja lõppjäreldusega. Arvan, et praeguses

asjas tulnuks KarS § 83 lg 1 tunnistada põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks osas, milles see säte lubab

konfiskeerida vabas tsiviilkäibes oleva legaalselt omandatud asja kui kuriteo toimepanemise vahendi.

Seadusandjale tulnuks otsuse motivatsioonis seejuures selgitada, et kuriteo toimepanemise sellise vahendi

konfiskeerimise saab seadusandja kehtestada karistusseadustikus otseselt ette nähtud karistusena.

2. Minu seisukoha erinevus üldkogu enamuse omast algab juba sellest, et üldkogu enamus peab praegusel

juhul konfiskeeritud mootorsõidukit kuriteo toimepanemise vahendiks, mina aga kuriteo vahetuks objektiks.

Kuna pean joobes juhi juhitud mootorsõidukit kuriteo vahetuks objektiks, siis võib näida, et minu seisukoht

on vastuoluline, ja küsida, kuidas ma saan olla seisukohal, et KarS § 83 lg 1 tulnuks tunnistada

põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks osas, milles see säte lubab konfiskeerida vabas tsiviilkäibes oleva

legaalselt omandatud asja kui kuriteo toimepanemise vahendi. Pidanuksin ju olema seisukohal, et KarS § 83

lg 1 pole asjassepuutuv säte, et asjassepuutuvaks on KarS § 83 lg 2. Vastuolu siin siiski pole: kohtuasja

menetlemisel tuleb üldkogus paratamatult hääletamisega võtta mingi ühine lähtepunkt, millest kohtuasja

ühiselt edasi arutada. Praeguses asjas on enamuse toetuse pälvinud lähtepunktiks see, et tegemist on kuriteo

toimepanemise vahendiga.

3. Selles osas, miks mootorsõiduk, mille juht oli joobes, tulnuks lugeda kuriteo toimepanemise vahetuks

objektiks, nõustun kolleeg Eerik Kergandbergiga, kes seda oma eriarvamuses minu jaoks veenvalt

põhjendab. Olen nõus ka E. Kergandbergi eriarvamuses esitatud paljude muude, kuid mitte kõigi

seisukohtadega. Kolleegi eriarvamusega reservatsioonidega ühinemise asemel pean paremaks põhjendada,

miks ma ei pea KarS § 83 lg 1 alusel mootorsõiduki konfiskeerimist põhiseaduspäraseks.

4. Erinevalt üldkogu enamusest (otsuse punktid 21 ja 22) arvan, et vabas tsiviilkäibes oleva asja, millega

pandi toime kuritegu, äravõtmise võimalust ei saa põhjendada põhiseaduse § 32 lg 2 kolmanda lause abil,

mis keelab omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Paragrahvi 32 teine lõik tervikuna puudutab üksnes

omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist ning nende õigustuste kitsendamist. Kitsendamine saab seisneda

vaid piirangute seadmises, mitte aga selle asja tasuta äravõtmises, mida kasutati üldiste huvide vastaselt.

Vastasel juhul aheneks tunduvalt põhiseaduse § 32 lg 1 teise lause toimeala. Nimelt arvan, et üldkogu

enamuse arusaam põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest viib § 32 lg 1 teise lause kaitsealast välja

ohtlikult varisemisohus oleva maja, mida omanik ei suuda korda teha.

5. Kui ma ka nõustuksin üldkogu enamuse lähenemisega põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandale lausele, siis jääks

mulle arusaamatuks, miks on üldkogu otsuse lõppjäreldusele vaja otsida õigustust veel sel teel, et lugeda

KarS § 83 lg 1 alusel toimuv konfiskeerimine, mida seadusandja pole formaalselt määratlenud kui karistust,

karistuseks materiaalses mõttes, ning võtta appi põhiseaduse §-d 23 ja 113. Nimelt kui asja tasuta äravõtmise

võimalus tuleneb põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest, siis on konfiskeerimist sätestav KarS § 83 lg 1

juba selle pärast põhiseaduspärane ja edasised arutelud konfiskeerimise karistusliku olemuse üle on tarbetud.

6. Kui aga pidada konfiskeerimise õigustamisel põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandat lauset koostoimes

põhiseaduse §-dega 23 ja 113 hädavajalikuks, siis tekiks mul raskusi maksustamise kui omandipõhiõiguse

riive põhiseaduspärasuse põhjendamisel. Nimelt võimaldab § 113 ühtviisi kehtestada nii trahve kui ka makse.

Maksustamise kui põhiseaduse § 32 lg 1 esimese lausega tagatud omandipõhiõiguse riive õigustamine ei saa

aga kuidagi olla seotud omandi üldiste huvide vastase kasutamisega. Vastupidisel juhul peaksid õiguspäraselt

käituvad inimesed olema maksudest vabastatud.

7. Arvan, et nii maksude kui trahvide, mis mõlemad kujutavad endast sekkumist põhiseaduse 32 lg 1 esimese

lausega tagatud omandipõhiõigusesse, kehtestamise põhiseaduspärasus tuleneb vahetult põhiseaduse §-st 113

ega vaja muud õigustust.

8. Minu arvates võimaldab § 113, mis otsesõnu nimetab küll trahvi (rahasummas mõistetav karistus),

kehtestada ka varalist karistust konfiskeerimisena. Nimelt pole isiku jaoks kokkuvõttes olulist erinevust

selles, kas trahvi suurus määratakse mingi asja väärtuses või võetakse sama asi karistuse korras tasuta ära.

Märgin, et trahvi tasumata jätmise korral on asja sundmüük põhiseaduspärane ja täiesti võimalik ning sellise

sundmüügi ja karistusena asja äravõtmise tagajärg on lõppkokkuvõttes isiku varalises sfääris jällegi

ühesugune.

9. Ma pean mootorsõiduki joobes juhtimise eest selle sõiduki konfiskeerimist karistusena täiesti mõeldavaks

ja põhiseaduspäraseks, sest karistuste kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusvabadus ning karistusliku

konfiskeerimise võimaluse kehtestamine jääb sellise otsustusvabaduse piiresse.

10. Praegusel ajal KarS § 83 lg 1 alusel kohaldatavat mootorsõiduki konfiskeerimist saan nagu üldkogu

enamuski käsitleda karistusena materiaalses mõttes. Vara väärtust arvestades on tegemist repressiivse

vahendiga. Märgin vaid seda, et sõiduki tasuta äravõtmine ei suuda ära hoida mõne teise mootorsõiduki

joobes juhtimist. Tegemist on eeskätt repressiooniga.

11. Ma ei saa aga nõustuda üldkogu enamusega selles, et konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 alusel on

karistusena ka põhiseaduspärane. Põhiseaduspärane saab minu arvates olla vaid karistus, mille seadusandja

on formaalselt karistusena ka määratlenud, s.o kehtestanud karistusena, nimetanud seaduses karistuseks.

Karistuste kehtestamine on seadusandja pädevuses. Kohus ei tohi võimude lahususe põhimõttest tulenevalt

asuda seadusandja asemele. Seepärast ei saa kohus ka ütelda, et repressiivne meede, mis on küll seadusandja

kehtestatud, kuid pole viimase poolt karistusena määratletud, on materiaalses mõttes karistus, ning kuna ta

on olemuselt karistus ja seadusandja kehtestatud, siis on ta ka põhiseaduspärane. Märgin, et seadusandja

kohustus määratleda kriminaalkaristused selgesõnaliselt karistustena on tuletatav põhiseaduse § 23 lg 2

teisest lausest.

Jüri Põld, Tõnu Anton