3-2-1-44-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-44-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Revalhaus Kinnisvara OÜ hagi Jürgen Järviku vastu

2 248 000 krooni väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1354

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Revalhaus Kinnisvara OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing REVALHAUS KINNISVARA (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Martin Tamme

Kostja Jürgen Järvik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Kolmas isik Arvo Klaas (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kolmas isik Osaühing Verpo Ehitus (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2008. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Arvo Klaasile kassatsioonkaebuselt 13. veebruaril 2008 tasutud kautsjon 22 480

(kakskümmend kaks tuhat nelisada kaheksakümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Revalhaus Kinnisvara OÜ (edaspidi hageja) esitas 13. oktoobril 2004 Harju Maakohtule hagi

Jürgen Järviku (edaspidi kostja) vastu 2 248 000 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt olid kostja ja Arvo Klaas (edaspidi kolmas isik) kuni 23. detsembrini 2003

hageja osanikud, kumbki 50%-lise osalusega. Mõlemad olid hageja juhatuse liikmed ja neil oli

iseseisev esindusõigus. 7. aprillil 2003 sõlmis kostja hageja nimel müügilepingu (edaspidi

müügileping) Harku vallas Harjumaal asuva kinnistu Eestkünka I (edaspidi kinnistu) kohta, millega

hageja müüs kinnistu ilma hageja osanike üldkoosoleku heakskiiduta ning teise juhatuse liikme

(kolmas isik) teadmata ca 85% turuhinnast odavamalt (müügihind 3 000 000 krooni) kostjaga seotud

OÜ-le Marine Systems (edaspidi ostja), esindades mõlema osaühingu juhatuse liikmena

müügilepingu pooli. Pärast müügilepingu ilmsikstulemist müüs kostja kolmanda isikuga

läbirääkimiste tulemusena 23. detsembril 2003 kolmandale isikule oma osaluse hagejas 1 krooniga.

Samal päeval kutsuti kostja tagasi hageja juhatusest. Hageja raamatupidamise kontrollist, mis tehti

pärast kostja lahkumist hageja juhatusest, nähtuvad kostja jämedad rikkumised juhatuse liikmena.

Kostja sõlmis hageja esindajana 7. aprillil 2003 ja 14. juulil 2003 töövõtulepingud (edaspidi

töövõtulepingud) OÜ-ga Verpo Ehitus (edaspidi kolmas isik II või töövõtja) Künka I maaüksusel

pinnase-, tee-, vee-, kanalisatsiooni-, drenaaþi- jt tööde tegemiseks. Tööde maksumus oli kokku

12 111 357 krooni. Töövõtja esitas hagejale arveid kokku 9 554 540 krooni suuruses summas. Kostja

tasus töövõtja esitatud arvete alusel hageja pangakontolt töövõtjale kokku 2 248 600 krooni. Kostja

tegi need ülekanded ajavahemikul, mil kolmas isik ja kostja pidasid läbirääkimisi kostja osaluse

müügiks kolmandale isikule. Viimase ülekande tegi kostja hageja pangakontolt 29. detsembril 2003,

s.o pärast kostja väljaarvamist hageja juhatusest. Hageja raamatupidamises puuduvad ehitustööde

tegemise dokumendid, mis seaduse järgi peaksid töövõtulepingute kohta olemas olema.

Töövõtulepingud on näilised ja seega tühised. Töövõtja ei ole hagejale osutanud töövõtulepingutes

nimetatud teenuseid.

Hageja palus kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista hageja pangakontolt alusetult töövõtjale kantud

2 248 000 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt võib hageja põhikirja kohaselt kõigis

õigustoimingutes iga juhatuse liige esindada hagejat eraldi. Hageja raamatupidamises on olemas kõik

arved koos ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise aktidega.

Kui hageja väited töövõtulepingute näilisuse kohta on põhjendatud, peaks hageja pöörduma töövõtja

vastu alusetult saadu tagasinõudmiseks. Müügileping ei vajanud osanike otsust. Hageja sõlmis

ostjaga 23. detsembril 2003 müügilepingu muutmise lepingu. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja

ostja teise kokkuleppe selle kohta, millistes projektides jätkavad pooled tööd. Selles kokkuleppes

tunnustas hageja ka töövõtja nõudeid, mida viimane oli loovutanud ostjale, ning tasaarvestas need

nõuded hageja nõuetega, mis tulenesid müügilepingust. Kolmanda kokkuleppega müüs kostja

kolmandale isikule oma osaluse hagejas, kuna kolmanda isiku ja kostja suhted ei võimaldanud edasist

koostööd. Hageja ei ole vaidlustanud 23. detsembri 2003. a kokkulepete kehtivust ning kõik

kokkuleppe raames sõlmitud lepingud on jõus.

Kolmas isik nõustus hageja seisukohtadega. Kolmas isik II (töövõtja) toetas kostja seisukohti.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. veebruari 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 500 000 krooni. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka

menetluskulud 48 480 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt on vaatamata esitatud arvetele ja tööde vastuvõtmise aktidele

töövõtulepingud näilised ning töövõtja ei ole teinud kokkulepitud töid. Juhatuse liikme kohustused ja

vastutuse sätestab äriseadustik (ÄS). Töövõtulepingute sõlmimise ajal sätestas ÄS § 187 lg 1, et

juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad

tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liikme esmaseks kohustusteks on kohustus

tegutseda vajaliku hoolsusega. Hoolsuskohustuse täitmiseks tuleb pidada äriühingule võimalikult

soodsat tegevuse planeerimist ja äriühingule võimalikult soodsat tegutsemist. Kehtetute tehingute

tegemine ja kehtetu tehingu alusel raha maksmine ei ole käsitatav hoolsuskohustuse täitmisena.

Kostja rikkus oma hoolsuskohustust ning seega on ta käitunud õigusvastaselt. Pooled ei vaidle selle

üle, et kostja sõlmis töövõtulepingud, allkirjastas tööde vastuvõtmise aktid ja maksis raha esitatud

arvete alusel välja. Kuna tühise tehingu alusel tegi väljamakseid kostja, siis on kostja tegevuse ja

kahju tekkimise vahel ka põhjuslik seos. Kahju suuruseks on 2 248 600 krooni. Hageja sai 2004. a

kevadel, mil kostja andis kolmandale isikule üle raamatupidamisdokumentatsiooni, teada

töövõtulepingutest ja nende alusel väljamaksete tegemisest. Tulenevalt kolmanda isiku kui hageja

juhatuse liikme hoolsuskohustusest, pidi hageja olema teadlik töövõtulepingute näilikkusest.

Maakohus analüüsis 23. detsembril 2003 sõlmitud kolme kokkulepet (edaspidi kokkulepped):

müügilepingu muutmise kokkulepet hageja ja ostja vahel (kokkulepe I), kokkulepet hageja ja ostja

vahel kohustuste ülevõtmiseks ja nõuete tasaarvestamiseks (kokkulepe II) ning kostja ning kolmanda

isiku vahelist kokkulepet hageja osade müümiseks (kokkulepe III). Kokkuleppeid tuleb analüüsida

kogumina, sest need on sõlmitud ärilises mõttes lähikondsete isikute, kostja ainuomandis oleva ostja,

hageja ja kostja, vahel. Kokkuleppega I muudeti kinnistu hinda 3 miljonilt 15 miljonile kroonile.

Samas sai kolmas isik kokkuleppe III alusel hageja 100% osade osanikuks 1 krooni eest. Kokkuleppe

II kohaselt vabanes hageja 10 548 269 krooni 61 sendi suurusest kohustusest töövõtja ees, kes oli

oma nõude loovutanud ostjale. Hagejale läksid üle ka kõik Soosepa elurajooniga seotud õigused ja

kohustused. Soosepa elurajooni puhul oli selleks hetkeks tegemist krunditud ja tehnovõrkudega

varustatud kinnisvara arendusprojektiga, kusjuures kõik tulevikus esitatavad nõuded, mis tulenevad

selle elurajooni väljaehitamisest, esitatakse kokkuleppe II järgi kostja ainuomandis oleva ostja vastu.

Kokkulepete kogum kujutab endast kompromissi võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 mõttes. Pooled

on omavahelised ebaselged suhted vormistanud konkreetsete kokkulepetena, kus mõlemad pooled

(kostja poolt ka temaga seotud äriühing) tegid järeleandmisi. Hageja ja ostja (kui kostjale kuuluv

äriühing) kinnitasid, et neil puuduvad vastastikused nõuded ja pretensioonid.

Kokkulepete kompromissina käsitlemisega ei haaku kostja väide selle kohta, et 29. detsembril 2003

tehtud 500 000-kroonine ülekanne töövõtjale oli tehtud hageja nõusolekul. Kokkulepetes ei sisaldu

viidet sellele, et kostjal oleks olnud pärast hageja juhatusest tagasikutsumist õigus teha rahalisi

ülekandeid hageja kontolt. Kostja teadis, et ta kutsutakse juhatusest tagasi, seega oli ta teadlik, et tal

puudub õigus kasutada hageja rahalisi vahendeid. Seega on nimetatud 500 000-kroonise ülekande

teinud kostja kui volitamata isik ning ülekanne on õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi tuleb

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada ning kostjalt välja mõista 500 000 krooni suurune hüvitis

hageja kasuks.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1 748 000 krooni ning õigusabikulude

saamiseks, ja teha selles osas asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Apellatsioonkaebuse

kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt

materiaalõigust.

Hageja ja kolmas isik on jätkuvalt seisukohal, et kokkulepete sõlmimise ajal ei olnud kolmas isik

teadlik töövõtulepingute näilikkusest ega soovinud muuta töövõtulepingutest tulenenud näilikke

nõudeid kehtivaks või asendada neid mingite muude õiguste või kohustustega. Kostja sõlmis hageja

juhatuse liikmena töövõtulepingud ja tegi nende alusel rahaülekandeid hageja eest.

Kokkuleppega II ei võtnud hageja endale mingeid kohustusi juurde - kõik selles kokkuleppes

kajastatud kohustused juba olid hageja bilansis. Selle kokkuleppega võttis hageja üksnes mõned

kohustused üle (p-d 1.1.1, 1.1.2 ja 1.1.5). Kokkulepetes I ja II toodud tasaarvestusega ei vabanenud

hageja mingitest kohustustest. Kokkuleppes I lepiti kokku kinnistu õiglases väärtuses, mille ostja

kohustus tasuma. Tasumiseks kasutas ostja muu hulgas nõudeid, mis tal väidetavalt hageja vastu olid

- need nõuded tasaarvestati ostuhinna tasumise kohustusega. Hiljem selgus, et osa nõudeid, mida

tasaarvestuseks kasutati, ei olnud tegelikult olemas (sh töövõtulepingutest tulenenud nõuded).

Kokkuleppe II p 1.1.8 sedastab üksnes ostja kinnituse, et temal ja kolmandatel isikutel puuduvad

nõuded hageja vastu (v.a nõuded, mis on otse märgitud kokkuleppe p-des 1.1.2 ja 1.1.7).

Näilike töövõtulepingute alusel väljamaksete tegemine kostja poolt on käsitatav juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumisena ja õigusvastase kahju tekitamisena tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 35 ja § 37 lg 1 ning ÄS § 187 lg 1 järgi. Kokkulepped I ja II reguleerisid hageja ja ostja

vahelisi suhteid ja ei saa mõjutada lepingute pooleks mitteolnud kostja õigusi ja kohustusi (lepingute

sõlmimine kolmanda isiku kasuks). Kinnistu müügilepingu muutmise leping ei saa vabastada kostjat

vastutusest hageja ees.

Maakohtu seisukoht, et kinnistu müügilepingu muutmise lepinguga (kokkulepe I) lepiti kokku

töövõtulepingutega tekitatud kahju hüvitamises, ei põhine poolte esitatud ja tõendatud asjaoludel ega

tulene ka kokkulepetest. Kumbki pool ei ole väitnud, et kokkuleppega II hüvitati hagejale muu hulgas

kostja tekitatud kahju. Samuti ei nähtu kokkulepete tekstidest ühtegi viidet, et need on sõlmitud ka

kostja tekitatud kahju hüvitamiseks. Kokkulepped ei ole käsitatavad kompromissilepinguna VÕS

§ 578 lg 1 tähenduses. Kui neid sellena käsitada, siis saaks seda teha vaid VÕS § 578 lg-s 2

nimetatud võimaliku kokkuleppena, millega ei soovita tekitada uusi õigusi või kohustusi.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osaliselt ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja leidis, et hageja pole tõendanud,

et hageja ja töövõtja tahe oli suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Hageja küll osutas puudustele

töövõtulepingute dokumenteerimisel, kuid ta ei ole tõendanud, et kokku lepitud töid faktiliselt ei

tehtud. Töövõtja väidetavaid puudusi tehingute dokumenteerimisel ei saa omistada kostjale.

29. detsembril 2003 kostja poolt töövõtjale 500 000 krooni ülekandmine ei olnud kahju õigusvastane

tekitamine. Hageja oli enne selle ülekande tegemist tunnustanud ülekande aluseks olevat õigussuhet.

Kostja koostöö kolmanda isikuga muutus võimatuks, kuna viimane ei täitnud hageja juhatuse liikme

kohustusi terve 2003. aasta jooksul. Tekkinud erimeelsuste lahendamiseks alustasid pooled

läbirääkimisi. Kolmas isik, hageja, kostja ja ostja allkirjastasid 2. oktoobril 2003 lepingueelsete

läbirääkimiste kokkuleppe pooltevaheliste vaidlusküsimuste lahendamise kohta. Peetud

läbirääkimiste tulemusel sõlmiti kokkulepetega (23. detsembril 2003) kompromissileping ühelt poolt

kostja ja ostja ning teiselt poolt kolmanda isiku ja hageja vahel. Kostja eesmärgiks kompromissi

sõlmimisel oli välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine ning

lõpetada poolte algsed nõuded ning need asendada kompromissilepingus kokkulepituga. Kokkulepete

sõlmimise ajal teadis hageja, et kostja on sõlminud töövõtulepingud. Hageja tunnustas töövõtja

nõudeid (võlatunnistustes VÕS § 30 tähenduses) ning nõuete aluseks olevat dokumentatsiooni,

muutes vaidluse all olnud nõuded selgeks ja vaieldamatuks, ning loobus võlasuhte kinnitamisega

VÕS § 578 lg 2 ning VÕS § 30 alusel töövõtja nõuete vaidlustamisest. Kostja täitis hageja kohustuse

töövõtja vastu hageja kontolt 500 000 krooni ülekandmisega. See kohustus oli hagejale teada ning ta

oli seda kompromissilepinguga tunnustatud. Hageja kohustuse täitmisega vähenesid vastavas ulatuses

ka hageja ülejäänud kohustused. Seega ei ole hageja vara vähenenud ning kahju ei ole tekkinud. Kui

kolmas isik ei oleks soovinud nimetatud ülekande tegemist, oleks ta kostjalt pangakontode

kasutajaõigused ära võtnud juba 23. detsembril 2003, s.o kohe pärast kompromissilepingu sõlmimist.

Hagi rahuldamiseks ning kostjalt poole miljoni krooni väljamõistmiseks ei piisa vaid VÕS § 1045

lg 1 p-le 5 viitamisest. Nimetatud sättest ei tulene kostja kahju hüvitamise kohustust. Osaühingu

juhatuse liikme vastutus osaühingu ees on täiendav vastutus ning selle tekkimiseks oleks hageja

pidanud olema minetanud võimalused nõude realiseerimiseks töövõtja vastu.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja alternatiivse tasaarvestusliku vastuväite, mis tulenes sellest, et

hageja ja kolmas isik rikkusid kompromissilepingut ning ostja alandas selle tõttu müügilepingus

kokku lepitud hinda 7 500 000 krooni võrra. Ostja loovutas 12. oktoobril 2006 kostjale sellest

nõudest tulenevalt 2 500 000 krooni saamise nõude. Kostja palus ringkonnakohtul juhul, kui hagi

osaline rahuldamine on põhjendatud, tasaarvestada poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses.

6. Hageja ja kolmas isik vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja ja kolmas isik II (töövõtja) vaidlesid hageja

apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kolmas isik toetas hageja

apellatsioonkaebust ja kolmas isik II toetas kostja apellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Linnakohtu

10. märtsi 2005. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ning mõistis hagejalt kostja kasuks

välja kostja menetluskulud 112 400 krooni ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

22 750 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hagejale

maksma kahjuhüvitise 2 248 000 krooni. Hageja osalus jagunes kuni 23. detsembrini 2003 võrdselt

kostja ja kolmanda isiku vahel. Kostja ja kolmanda isiku koostöö muutus 2003. aastal võimatuks.

Tekkinud erimeelsuste lahendamiseks alustasid pooled läbirääkimisi. Kolmas isik, hageja, kostja ja

ostja allkirjastasid 2. oktoobril 2003 lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe, milles fikseeriti

edasise tegevuse põhimõtted vaidlusküsimuste lahendamisel (kohtutoimiku IV kd, lk 93-95).

Lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe p 1.1 kohaselt on kokkuleppe eesmärgiks reguleerida

kohtuväliselt pooltevahelised vaidlusküsimused kolmanda isiku, kostja, hageja ja ostja vahel

tulenevalt poolte tegevusest ja/või tegevusetusest Viimsi vallas Soosepa elamurajooni arendamisel

ning Harku vallas Liivanõmme detailplaneeringuga ettenähtud kinnistute võõrandamisel. Seega

hõlmas lepingueelsete läbirääkimiste kokkulepe ka praeguses menetluses vaidlustatud töid. Sellest

järeldub, et eksisteeris vaidlussituatsioon, mis lahendati kompromissiga.

Peetud läbirääkimiste tulemusena, realiseerimaks lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppes

sätestatut, allkirjastati 23. detsembril 2003 kokkulepped I-III. Kõik need kokkulepped nii eraldi kui

ka koosvõetuna moodustasid ühise kompromissilepingu, mille eesmärgiks oli lõpetada kõik

omavahelised vaidlused ja õigussuhted, mis puudutasid hagejat.

Kokkulepetega kui kompromissilepinguga loobusid pooled teatud nõuetest teineteise vastu.

VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge

õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2

kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning

omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1

kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Juhindudes

TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reeglitest, tuleb poolte

tahte väljaselgitamisel lähtuda lepingu sõlmimise asjaoludest, sealhulgas lepingueelsetest

läbirääkimistest.

Ka hageja ise on pidanud hagiavalduses sõlmitud kokkuleppeid kompromissiks. Hagiavaldusest

nähtub, et kostja ja kolmanda isiku kokkulepe formuleeriti kokkuleppes III. Hageja on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 järgi omaks võtnud asjaolu, et kokkulepped

kujutasid endast ostja, kostja ja hageja ning kolmanda isiku vahel sõlmitud kompromisskokkulepet.

Kompromisskokkulepete eesmärgiks oli lõpetada kõik erimeelsused ja vaidlused õigusrahu

saavutamise sooviga. Kui kompromissilepingu tingimuseks oleks olnud võimaluse säilitamine

täiendavate nõuete esitamiseks, ei oleks kostja niisugustel tingimustel olnud nõus

kompromissilepingut sõlmima.

Lisaks nõuete fikseerimisele otsustasid pooled nõuded ka tasaarvestada. Tasaarvestamine iseenesest

eeldab juba vastavate nõuete tunnustamist. Kokkulepetest ei nähtu, et tegemist oleks olnud

tingimuslike tasaarvestustega. Kompromissiläbirääkimiste käigus esindas hagejat professionaalne

õigusnõustaja - vandeadvokaat. Vaidlusaluste tehingute hinda arvestades (miljonid kroonid) ei ole

usutav ega veenev hageja väide, et ei hageja ega tema esindaja ei veendunud enne kokkulepete

sõlmimist tööde tegemise faktis ega vaidlusaluse nõude olemasolus.

Kolmandal isikul kui äriühingu seaduslikul esindajal oli võimalik olukorraga tutvuda ka enne

kokkulepete sõlmimist. Juriidilise isiku juhtorganiks on TsÜS § 31 lg 2 kohaselt juhatus, kuhu kuulus

kolmas isik. ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse

liige ning § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega.

Eelnevast saab järeldada, et kompromissilepingu sõlmimisel kinnitas hageja teadlikult töövõtja nõuet.

Hageja kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab kostja nõuet, on käsitatav

konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse

kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse

kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kokkulepped sisaldavad endas notariaalset võlatunnistust,

milles hageja on tunnustanud vaidlustatud töövõtja nõuet hageja vastu. Hageja on vaidlusalust nõuet

tunnustanud kokkuleppe I punktides 1.1.7 ja 1.1.8, kus on loetletud kostja nõuded hageja vastu ning

viidatud müügilepingu muutmise lepingus sätestatud tasaarvestuskokkuleppele, ning müügilepingu

muutmise lepingu punktides 2.3 ja 2.4 sätestatud tasaarvestuskokkuleppes.

Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingu pool esitada vastuväiteid, mis tulenevad

võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu

tühisusele. Kuna kokkuleppe II p-d 1.1.7 ja 1.1.8 on käsitatavad konstitutiivse võlatunnistusena, ei

saa hageja enam selle aluseks oleva töövõtulepingu tühisusele tugineda. Hageja ei ole esitanud ka

alternatiivset võlatunnistuse tagastamise nõuet. Lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue ei ole

sama mis võlatunnistuse tagastamise nõue.

Hagejal oli seadusest tulenev võimalus kokkuleppeid vaidlustada (eksimuse või pettuse alusel). Kuna

hageja väitis kohtumenetluses, et kostja eksitas teda läbirääkimistel, siis oleks tema kohaseks

õiguskaitsevahendiks olnud kokkulepete tühistamine. Hageja soov mitte realiseerida tehingu

tühistamise õigust näitab, et kokkulepped olid kokkuvõttes hagejale soodsad. Selline fakt kinnitab

veelkord, et tegemist oli kompromissilepinguga, millega hinnati poolte õigusi ja kohustusi

kompleksselt. Kompromissi raames saavutatud kokkuleppest taganemine või selle tühistamine oleks

kaasa toonud kogu kompromissi äralangemise, mida hageja ei ole soovinud.

TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.

Kohustus mitte algatada vaidlusi õigussuhetest, mille osas on sõlmitud kompromissileping, tuleneb

nii sellise lepingu olemusest ja eesmärgist, hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest kui ka otseselt

VÕS § 578 lg-test 1 ja 2. Kostja on hageja endise juhatuse liikmena tegutsenud kompromissilepingu

raames. Maakohtu otsusest ei nähtu, milline kahju hagejale 29. detsembri 2003. a ülekandega tekitati.

Faktiliselt vähenesid ülekandega hageja kohustused töövõtja vastu 500 000 krooni võrra. Selle

ülekandega ei ole ületatud kokkuleppe II p-s 1.1.7 sätestatud võlajääki 3 000 000 krooni, mida pooled

on aktsepteerinud. ÄS § 187 lg 1 kohaldamine eeldab kahju tekitamist osaühingule. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja tegevusega oleks tekitatud hagejale varalist kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivse taotlusena palub

hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus osas,

millega maakohus rahuldas hagi, ning saata ülejäänud osas asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ja jätta kostja

menetluskulud tema enda kanda.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus jõusse maakohtu otsuse osas, milles maakohus

oli tuvastanud töövõtulepingute näilisuse ja samuti selle, et pooled olid teadlikud töövõtulepingu

näilisusest ning et kehtetute lepingute sõlmimine ja nende alusel väljamaksete tegemine on juhatuse

liikme hoolsuskohustuse rikkumine ning käsitatav kahju õigusvastase tekitamisena (TsÜS § 35, § 37

lg 1 ja ÄS § 187 lg 1).

Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus leidis, et kokkulepped on

käsitatavad kompromissilepinguna ja konstitutiivse võlatunnistusena, mis välistavad kostja vastu

esitatud haginõude rahuldamise. Samuti vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus leidis, et kostja poolt pärast 23. detsembrit 2003 tehtud 500 000 krooni suurune

ülekanne töövõtjale ei põhjustanud hagejale kahju.

Hageja ei ole nõus sellega, et talle omistati teadmine töövõtulepingute näilisusest. Hageja väitega oli

nõus ka kostja ning seega on kohtud rajanud TsMS § 4 lg-t 2 ja § 436 lg-t 4 rikkudes oma otsused

asjaoludele, millele pooled ei tuginenud. Kuna hageja ei teadnud töövõtulepingute näilikkusest ja

seda tunnistab ka kostja, siis ei sõlminud pooled kokkuleppeid ringkonnakohtu väidetud eesmärgil ja

seega kostja poolt töövõtjale makstud 2 248 000 krooni osas. Töövõtulepingute näilikkusest

mitteteadmise tõttu ei olnud hageja väidetava kompromissilepingu sõlmimise ajal teadlik ka sellest, et

kostja tehtud ülekanded on vaieldavad.

Ringkonnakohtu tuvastatud konstitutiivne võlatunnistus üksnes tekitab uue kohustuse, mitte ei lõpeta

varasemaid kohustusi. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et hageja oleks loobunud kahju hüvitamise

nõuetest kostja vastu. Samuti ei ole ringkonnakohus selgitanud ega põhjendanud, kuidas hageja poolt

kokkuleppes II ostjale antud töövõtulepingutest tulenev võlatunnistus on seotud hageja

kahjuhüvitisnõuete väidetava lõppemisega kostja vastu. Kohtud ei ole arvestanud seda, et

kokkulepetes ei ole üldse (ei otseselt ega kaudselt) mainitud praeguse hagiga seotud rahaülekandeid.

Kostja eitab, et ta oli teadlik töövõtulepingute näilikkusest. Seega ei kajasta konstitutiivseks

võlatunnistuseks loetud leping hagi esemesse puutuvat summat. Kostja ei olnud kokkulepete pooleks.

Ringkonnakohus ei ole selgitanud, missuguse vaidluse pidid pooled kompromissiga lahendama.

Kostja ei ole oma rikkumisi tunnistanud ja hageja ei olnud rikkumistest kokkulepete sõlmimise ajal

teadlik ega lubanud kostjale, et ta ei esita hüvitisnõudeid. Kokkuleppe II punktid 1.1.7 ja 1.1.8 ei viita

kostja kui kolmanda isiku vastu nõuetest loobumisele ega hageja ning kostja vastastikustele

järeleandmistele. Kostja ei ole teinud hagejale mingeid järeleandmisi. Kolmanda isiku teadmatus

vaidlusest töövõtulepingute näilikkuse üle välistab ka hageja tahteavalduse kompromissi sõlmimiseks

kostjaga.

Ringkonnakohus kohaldas materiaalõigust (VÕS § 578) ebaõigesti veel selle tõttu, et ta ei tuvastanud,

et väidetava kompromissi raames oleksid pooled teinud vastastikusi järeleandmisi.

Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et pärast kokkuleppeid tehtud 500 000 krooni suurune ülekanne ei

tekitanud hagejale kahju, siis järeldub sellest õiguslikult võimatu seisukoht, et hageja tunnistas selles

osas abstraktselt võlga (lisaks töövõtjale) ka kostja ees. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks pidi

hageja andma kostjale konstitutiivse võlatunnistuse selliselt, et kostja võib kanda hageja kontolt veel

500 000 krooni töövõtjale olukorras, kus hageja oli väidetavalt teadlik töövõtulepingute näilikkusest.

Hageja oli nõus 3 000 000 krooni suuruse nõude tasaarvestamisega üksnes seetõttu, et ta pidas

töövõtja nõudeid sissenõutavateks.

Ringkonnakohtu viidatud 22. oktoobri 2003. a lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe kohta leiab

hageja, et ta vaidles kostjaga müügilepingu hinna üle, mitte aga töövõtulepingute üle, mille

näilikkusest ei olnud hageja teadlik.

Ebaõige ja meelevaldne on hageja arvates ka ringkonnakohtu järeldus, et hageja võttis hagiavalduses

kompromissi omaks. Hagi esitamise fakt ise kinnitab seda, et hageja polnud nõus sellega, et tema

nõude lahendas kompromiss. Hagiavaldust kui menetlusdokumenti ei saa lugeda omaksvõtuks TsMS

§ 231 lg 1 järgi.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu

otsuse täies ulatuses ning seega on alusetu väide, et ringkonnakohus jättis osa maakohtu otsuse

põhjendusi muutmata.

Kostja ei ole kunagi väitnud, et töövõtulepingud on näilikud või et vaidlusalused tööd oleksid

tegemata. Kokkulepped on nii eraldi kui ka koosvõetuna käsitatavad ühtse kompromisskokkuleppena,

mille eesmärgiks oli lõpetada kõik erimeelsused ja vaidlused kolmanda isiku, kostja, hageja ja ostja

vahel. Kostja sõlmis kompromissilepingu eeldusel, et kokkulepetes käsitletavaid õigussuhteid ei saa

edaspidi enam vaidlustada.

11. Kolmandad isikud ei vastanud kassatsioonkaebusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

13. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täies ulatuses ja tegi ise uue otsuse, sh osas, milles

maakohus rahuldas hagi osaliselt. Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus on

mingis osas jõus ja et ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, millega maakohus

tuvastas töövõtulepingute näilikkuse, hageja teada saamise töövõtulepingute näilikkusest ja kostja

poolt õigusvastase teo toimepanemise.

Kuna ringkonnakohus tegi ise uue otsuse, siis pidi ta hindama kõiki poolte väiteid, vastuväiteid ja

tõendeid (TsMS § 442 lg 8). TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud

seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt,

miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium on seisukohal, et

ringkonnakohus ei ole omi seisukohti piisavalt argumenteerinud ega hinnanud kõiki asjas olulist

tähtsust omavaid asjaolusid.

14. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist selle tõttu, et kostja sõlmis hageja kui osaühingu juhatuse

liikmena näilised töövõtulepingud ja maksis hageja kontolt töövõtjale kokku 2 248 000 krooni.

Sõltumata sellest, kas hageja nõue kvalifitseerida ÄS § 187 lg 2 ja TsÜS § 46 lg 1 või deliktilise

nõudena VÕS § 1043 jj järgi, on tema nõude esmaseks eelduseks kahju olemasolu.

Ringkonnakohus tuvastas, et hagejale ei ole kahju tekkinud, kuivõrd ta tunnistas kokkulepetes I ja II

abstraktse võlatunnistusega (VÕS § 30), et võlgneb töövõtulepingute alusel ostjale 3 000 000 krooni,

mille viimane oli saanud nõude loovutamise teel töövõtjalt. Kokkulepetes I ja II kajastuv hageja võlg

ostjale on kindlaks määratud 23. detsembri 2003. a seisuga.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja väite, et ta ei nõua kostjalt kahju hüvitamist mitte selle

tõttu, et kostja tekitas talle näiliste töövõtulepingute alusel alusetuid kohustusi 3 000 000 krooni

ulatuses, mis kajastub kokkulepetes I ja II, vaid seoses sellega, et kostja maksis töövõtjale enne ja

pärast kokkulepete sõlmimist kokku 2 248 000 krooni näiliste töövõtulepingute alusel.

Hageja väidab, et kokkulepetes I ja II lepiti kokku, et hageja 3 000 000 krooni suurust võlga ostjale

kasutati tasaarvestuseks, millega vähenes ostja müügilepingust tulenev võlg hagejale

3 000 000 krooni võrra. Sellisele tasaarvestuse kokkuleppele ei vaidle vastu ka kostja. Hagiavaldusest

nähtuvalt esitas töövõtja hagejale töövõtulepingute alusel arvete järgi nõudeid kokku 9 554 540

krooni (kohtutoimiku I kd, lk 5). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hageja oleks tunnistanud, et

võlgnes lisaks sellele summale töövõtjale veel 2 248 000 krooni. Seetõttu on ringkonnakohus

tuginenud põhjendamatult kokkuleppe II p-dele 1.1.7 ja 1.1.8. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas

ja kuidas seostub kokkulepetes I ja II kajastuv hageja 3 000 000 krooni suurune võlg ostjale, mida

hageja on abstraktse võlatunnistusega tunnustanud, töövõtjale enne 23. detsembrit 2003 tema esitatud

arvete alusel 1 748 000 krooni maksmisega.

15. Põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei tekitanud 29. detsembril 2003 hagejale

kahju hageja kontolt töövõtjale 500 000 krooni üle kandes.

Ringkonnakohus nimelt leidis, et selle maksega vähenesid hageja kohustused töövõtja ees

500 000 krooni võrra ja et selle ülekandega ei ole ületatud kokkuleppe II p-s 1.1.7 sätestatud

võlajääki. Kokkuleppe II p 1.1.8 järgi ei ole ostjal hageja vastu rohkem nõudeid, kui oli nimetatud

samas kokkuleppes, sh ostjal hageja vastu mitte rohkem kui kokkuleppe p-s 1.1.7

nimetatud 3 000 000 krooni. Kuna seda summat kasutati kokkuleppe II p 1.1.7 järgi ära nõuete

tasaarvestamiseks, siis pidanuks ringkonnakohus põhjendama, miks ta selle punktiga ei arvesta, miks

ta peab hageja tunnustatud 3 000 000 krooni suurust nõuet võlajäägiks ja mis alusel võlgnes hageja

ostjale lisaks sellele summale veel 500 000 krooni.

16. Ringkonnakohus ei ole otsuses piisavalt analüüsinud kompromissilepingut ja selle õiguslikke

tagajärgi. Ringkonnakohus luges kokkulepped poolte, ostja ja kolmanda isiku vahel ühtseks

kompromissilepinguks, mille eesmärgiks oli lõpetada kõik omavahelised vaidlused ja õigussuhted,

mis seondusid hagejaga, ning põhjendas sellega samuti hagi rahuldamata jätmist. Selline käsitlus on

kolleegiumi arvates liiga üldine ja ei vasta materiaalõigusele.

VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma

nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda

iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest

olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et

neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2).

Kompromissilepinguks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi leping, millega muudetakse õiguslikult

vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.

Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida

lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja

nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle

pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Kuivõrd

kompromissilepingu oluliseks tunnuseks on vastastikuste järeleandmiste tegemine, siis isegi juhul,

kui kompromissilepingu sõlmimisel osalevad rohkem kui kaks isikut, peavad kõik pooled tegema

kompromissieseme raames järeleandmisi. Järeleandmise all ei tule siinkohal mõista üksnes nõuetest

täielikku või osalist loobumist. See võib seisneda nt võlasuhte või selle puudumise tunnustamises.

Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikkuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates,

kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas

õigussuhtes.

Kokkulepetes I ja II kirja pandust nähtuvalt ei olnud kostja kokkulepete pooleks ning nendes

kokkulepetes käsitleti üksnes hageja ja ostja vahelisi suhteid (kohtutoimiku I kd, lk 83-105 ja 114-

118). Kokkuleppe III sõlmisid kostja ja kolmas isik (kohtutoimiku I kd, lk 109). Seega võib järeldada,

et ringkonnakohus, lugedes kokkuleppeid ühtseks kompromissilepinguks, tuvastas, seda selgelt välja

ütlemata, lisaks kirjalikele kokkulepetele veel suulise kokkuleppe hageja ja kostja vahel. Samas aga

ei selgitanud ringkonnakohus, mis oli hageja ja kostja vahelise kokkuleppe esemeks (missuguste

vaidlusküsimuste kohta nad väidetava kompromissilepingu sõlmisid ja missuguseid õigussuhteid

kompromissileping hõlmas) ning kas ka see kokkulepe vastas kompromissilepingu tunnustele.

Põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et 2. oktoobril 2003 hageja ja kostja vahel sõlmitud

lepingueelsete läbirääkimiste kokkulepe hõlmas ka käesolevas menetluses vaidlustatud töid. Selles

kokkuleppes kirja pandu järgi on kokkuleppe eesmärgiks reguleerida vaidlusküsimused Soosepa

elamurajooni arendamisel ning Harku vallas Liivanõmme detailplaneeringuga ettenähtud kinnistute

võõrandamisel (kohtutoimiku IV kd, lk 93). Vaidlusse puutuvad töövõtulepingud on sõlmitud Künka

I kinnistu kohta.

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama ja põhjendama, kas ja missugustest

nõuetest loobumises VÕS § 207 lg 1 järgi või missuguste nõuete puudumises VÕS § 207 lg 2 järgi

hageja ja kostja kokku leppisid. Kolleegium märgib, et nõuetest loobumises või nõuete puudumises

võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata.

Kostja vastuväidete järgi lahendati kompromissilepingus muu hulgas küsimused, mis olid tekkinud

tema poolt hageja juhatuse liikmena töövõtulepingute sõlmimisega ja töövõtjale maksete tegemisega.

Hageja väidab aga, et selliseid vaidlusküsimusi pooled ei lahendanud ning et kostja ei olnud

võimaliku kompromissilepingu pooleks. Neid ja kõiki teisi poolte väiteid peab ringkonnakohus

hindama asja uuel läbivaatamisel.

Kolleegium märgib veel seda, et ringkonnakohus rajas oma otsuse ebaõigele asjaolule, et hageja

võttis omaks selle, et kokkulepped kujutasid endast ostja, kostja ja hageja ning kolmanda isiku vahel

sõlmitud kompromissilepingut. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei ole poole faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks. Hageja ei eita kokkuleppeid, kuid

nende nimetamine kompromissilepinguks kujutab endast asjaolude õiguslikku hindamist, mitte aga

omaksvõttu kõnealuses tähenduses.

18. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja ei ole loobunud

kompromissilepingu alusel või ilma selleta kahju hüvitamise nõuetest kostja vastu või ei ole

tunnistanud kahju hüvitamise nõuete puudumist, peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas kostja

põhjustas hagejale kahju ja kas ta vastutab selle eest. Vastutuse esinemise korral peab

ringkonnakohus hindama muu hulgas kostja vastuväiteid nõuete tasaarvestamise kohta, mida

maakohus jättis tähelepanuta.

Kolleegium selgitab, et osaühingu juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

eest osaühingu ees ÄS § 187 lg 2 ja TsÜS § 46 lg 1 järgi. Kuna kostja ei olnud alates 23. detsembrist

2003 enam hageja juhatuse liige ja ta sai teada oma juhatusest tagasikutsumisest samal kuupäeval,

siis võib ta vastutada 500 000 krooni töövõtjale ülekandmisega hagejale kahju tekitamise eest

lepinguvälisel alusel (vt Riigikohtu 10. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-06, p 12).

Nagu märgitud, on hageja nõude esmaseks eelduseks kahju olemasolu (vt käesoleva otsuse p 14). Kui

selgub, et hageja on tunnistanud abstraktse võlatunnistusega (VÕS § 30), et ta võlgnes töövõtjale

lisaks kokkuleppes II märgitud 3 000 000 kroonile veel 2 248 000 krooni, mida maksis töövõtjale

hageja kontolt kostja, siis ei ole hageja kostja makstud raha ulatuses kahju kandnud.

Üksnes selle tõttu, et hagejal endal võib olla alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue töövõtja

vastu, ei ole välistatud, et kostja on põhjustanud hagejale kahju. Küll omab alusetust rikastumisest

tulenev nõue tähtsust kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p-d 13 ja 16). Hagejale TsÜS § 31 lg 5 alusel omistatav kolmanda isiku

võimalik hooletus kahju tekitamisel võib anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1

järgi.

19. Hageja esitas 12. mail 2008 Riigikohtule taotluse saata asi arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et enamik Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi liikmeid on pooltevahelisi

olemuslikult tihedalt seotud vaidlusi lahendanud ja eiranud Riigikohtu juhiseid või teinud otsuseid,

mille lahendused ei ole õiguslikult põhjendatud. Kostja vaidleb hageja sellisele taotlusele vastu,

leides, et hageja on taotluse esitamisega hiljaks jäänud.

TsMS § 691 lg 2 võimaldab Riigikohtul ringkonnakohtu otsuse tühistamisel saata asi samale või

teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et selle sätte alusel asja uueks

läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule saatmise põhjuseks on eelkõige olukord, kus sama

ringkonnakohtu kohtunikud on kõik taandatud või tuleks taandada asja läbivaatamisest. Praegusel

juhul ei ole alust Tallinna Ringkonnakohtu kohtunike taandamiseks ega asja saatmiseks uueks

läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule muul põhjusel.

20. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu