3-3-1-17-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-17-08

Otsuse kuupäev

9. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Lilian Tenti (Tent) ja Helgi Keremi (Kerem) kaebused Tallinna

Linnavalitsuse kohustamiseks maa ostueesõigusega erastamise

taotluste kohta haldusakti andmiseks ja maa ostueesõigusega

erastamise õiguse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-2508

Menetluse alus Riigikohtus

Lilian Tenti ja Helgi Keremi ning Tallinna Linnavalitsuse

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Lilian Tenti, Helgi Keremi ning Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused

rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-2508

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata.

Arvata kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lilian Tent esitas 27. juulil 1992 maa ostueesõigusega erastamise avalduse Tallinnas Suislepa

tee 34 asuva maaüksuse erastamiseks. Tallinna Polütehnilise Instituudi a/ü kohaliku komitee

17. septembri 1963. a tõendi kohaselt eraldati L. Tentile Suislepa tee 34 asuv aianduskrunt suurusega

600 m². Krundi looduses eraldamise akt koostati 26. septembril 1963. Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti 17. juuni 1998. a kirja nr 1/IX-1/2097 kohaselt on Suislepa tee 34 krundiplaan kinnitamata

ning sellele maaüksusele pole väljastatud ehitusluba.

2. Helgi Kerem esitas 30. augustil 1996 maa ostueesõigusega erastamise avalduse Tallinnas, Suislepa

tee 5 asuva maaüksuse erastamiseks. Tallinna Rahvakohtute ja Notariaalkontorite a/ü kohaliku

komitee 5. augusti 1963. a kirja kohaselt eraldati Suislepa tee 5 asuv aianduskrunt H. Keremile.

Krundi looduses eraldamise akt koostati 12. augustil 1963. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

17. juuni 1998. a kirja nr 1/IX-1/2097 kohaselt ei ole Suislepa tee 5 maaüksusele väljastatud

ehitusluba.

3. Tallinna Linnavalitsuse 21. aprilli 1999. a korraldusega nr 2743-k tagastati Imre Annusele

õigusvastaselt võõrandatud maa Pirita linnaosas asukohaga Arnika tee 10 suurusega 596 m², Arnika

tee 14 suurusega 591 m², Suislepa tee 5 suurusega 605 m² ja Suislepa tee 34 suurusega 600 m².

11. novembril 2000 kanti Imre Annus kinnistusraamatusse Suislepa tee 5 ja 34 maa omanikuna.

Tallinna Linnavalitsuse 14. märtsi 2001. a korralduse nr 950-k ning 17. oktoobri 2001. a korralduse

nr 4446-k alusel otsustas Tallinna linn teostada ostueesõigust Suislepa tee 5 ja 34 kinnisasjade

omandamiseks. Praeguseks ajaks on Tallinna linn kantud kinnistusraamatusse nimetatud kinnisasjade

omanikuna. Kruntide senisteks kasutajateks on kaebuste esitajad, kes on korduvalt pöördunud

Tallinna Linnavalitsuse poole sooviga erastada eelnimetatud kinnistud hinnaga, mis ei ületaks samas

piirkonnas maa ostueesõigusega erastamisel tavapäraselt tasutavat hinda.

4. Halduskohtule esitatud kaebustes palusid H. Kerem ja L. Tent tuvastada, et ehitiste omanikena on

neil õigus ostueesõigusega erastada eelnimetatud kinnistud. Samuti kohustada Tallinna

Linnavalitsust tegema otsust kaebajate esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta.

5. Tallinna Halduskohus jättis 3. aprilli 2007. a otsusega asjas nr 3-06-2508 kaebused

rahuldamata. Kuna Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2743-k ei olnud kohtuvaidluse esemeks, ei

andnud kohus õiguslikku hinnangut tagastamise seaduslikkusele, vaid lähtus eeldusest, et maa

tagastamist käsitlev haldusakt on kehtiv ning maa selle alusel tagastatud õiguspäraselt. Halduskohus

tuvastas, et kohalik omavalitsus ei teinud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ega

määranud oma otsusega erastatava maa piire ega suurust. Maareformi seadus ega maa

ostueesõigusega erastamise kord ei näinud otseselt ette kohaliku omavalitsuse kohustust teha otsus

maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise kohta. Hea halduse põhimõtte alusel oli haldusorganil

kohustus teavitada isikuid nende huve ja õigusi puudutavatest otsustest. Kaebuse esitajaid teavitati

Tallinna Linnavalitsuse 21. aprilli 1999. a korraldusest nr 2743-k maa tagastamise kohta ning

kaebajad olid teadlikud ka linnavalitsuse korraldustest nr 950-k ning 4446-k. Neid korraldusi

kaebajad vaidlustanud ei ole. Tallinna Maa-amet on teinud aastatel 2002-2006 korduvalt kaebuse

esitajatele ettepanekuid Suislepa tee 5 ja 34 kinnistute edasise kasutamise või võõrandamise

tingimuste kindlaksmääramiseks. Nimetatud põhjustel oleks pidanud kaebuste esitajatele olema

üheselt selge, et nende maa ostueesõigusega erastamise avaldusi ei ole rahuldatud.

Maa tagastamisega otsustati sisuliselt maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine ning eraldi

haldusakti vastuvõtmine maa ostueesõigusega erastamise avalduste rahuldamata jätmise kohta ei

tooks käesoleval ajal kaasa enam mingeid muutusi kaebuse esitajate õiguslikus seisundis. Maa

tagastamise korralduses oli selgitatud, millistel tingimustel on tagastataval maal asuvate õigusliku

aluseta püstitatud ehitiste omanikel võimalik ehitised seadustada, st saades nendele kasutusloa. Kuna

tagastatud ja kinnistatud maade osas on maareform lõppenud, siis ei saa kinnistutega toimuvat

maareformi seadus enam reguleerida. Kohus ei rahuldanud kaebuse esitajate nõuet maa

ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu tuvastamiseks, kuna kaebajatel selline õigus puudus.

Tallinna Linnavalitsuse ostueesõiguse teostamist ei saa tõlgendada kui maa tagastamise

õigusvastasuse või ekslikkuse tunnistamist, vaid kui kaebuse esitajate huvide arvestamist ja nendele

võimaluse loomist senise maakasutuse jätkamiseks hoonestusõiguse seadmise kaudu.

Ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamine linnavalitsuse poolt saab toimuda vaid

enampakkumisel (AÕSRS § 22).

6. Apellatsioonkaebustes palusid L. Tent ja H. Kerem tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus,

millega rahuldada nende kaebused. Apellantide arvates hindas halduskohus valesti tõendeid, rajades

järelduse vaid Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17. juuni 1998. a kirjas nr 1/IX-1/2097 kajastatule,

mille kohaselt apellandid püstitasid ehitised õigusliku aluseta (puudus ehitusluba). Kõik ülejäänud

tõendid, mis käsitlesid apellantide maakasutusõiguse olemasolu, jättis halduskohus tähelepanuta.

Apellantide ehitised püstitati rohkem kui 40 aastat tagasi vastava projektdokumentatsiooni alusel ja

kohaliku omavalitsuse poolt selleks apellantidele õiguslikul alusel antud maale. Kaebuste esitajad

viitasid Riigikohtu halduskolleegiumi 8. novembri 2004. a otsusele nr 3-3-1-43-04 ning leidsid, et

avalik võim on tunnustanud kaebuste esitajate maakasutust, esitades neile igal aastal

maamaksuarveid, ning samuti ehitiste seaduslikkust, tegemata neljakümne aasta jooksul ühtegi

ettekirjutust. Seetõttu ei saa ehitisi pidada ebaseaduslikeks, vaatamata ehitusloa puudumisele.

Kaebuste esitajaid ei teavitatud maa erastamisest keeldumisest ega 1999. aastal Imre Annusele maa

tagastamise korralduse tegemisest. Haldusõiguserikkumise asja nr 4-4-1007/01 arutamisel on Tallinna

Linnakohus leidnud, et Suislepa tee 34 kinnistul asub aastaringseks kasutamiseks ehitatud elamu,

mille omanik on L. Tent.

Vaidluse esemeks ei olnud see, kas ehitiste seadustamine on võimalik pärast maa tagastamist, vaid

see, kas ehitiste seadustamine oli võimalik enne maa tagastamist. Ehitiste seadustamist takistas avalik

võim, jättes tegemata maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ning loomata võimalused

ehitistele kasutusloa saamiseks. PES § 70 lg 3 andis ehitiste omanikule õiguse ja võimaluse saada

kasutusluba. Seda õigust kaebajatele ei selgitatud, vastupidi - nad pandi uskuma, et nad on oma

õigused minetanud. H. Keremile 29. detsembril 1997 saadetud kirjas nr 1.15/1111 selgitati, et

Suislepa tee 5 krundil asuv ehitis on ebaseaduslik, kuna puudub kinnitatud projekt, ning seetõttu ei

ole võimalik kasutada PES § 70 lg-st 3 tulenevaid õigusi. Kaebuste esitajad leidsid, et nende suhtes ei

ole omandireform veel lõppenud ning otsustus maa erastamise kohta tuleb teha hetkel kehtivate

seadusesätete järgi. Kohtuistungil taotlesid apellandid asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmist,

kuna kohus jättis olulised tõendid hindamata.

7. Tallinna Linnavalitsus palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Suislepa tee 5 ja 34 osas ei ole väljastatud ehitise püstitamiseks ehitusluba. Alles

2001. aastal nähti AÕSRS-s ette õigus ehitise juurde tüüpprojekti alusel maa ostueesõigusega

erastamiseks. Vaidlustatud maaüksustele tehti maaeraldus kui aianduskruntidele, kuid ehituslubasid

ega AÕSRS § 14 lg 1 kohaseid enne 1991. aasta 1. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud

elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekte või ehitusprojekte väljastatud ei ole. Seega on tõendamata

apellantide väited tüüpprojektide alusel hoonete ehitamise kohta. Kaebusele lisatud Suislepa tee 34

aiamaja projekt on koostatud alles maareformi ajal. Endise kinnistu "Nõmme nr 103" tagastamine on

Suislepa tee 5 ja 34 maaüksuste osas lõpule viidud. Kuigi kohalik omavalitsus ei edastanud koheselt

kaebuse esitajatele tagastamise korraldust nr 2743-k, on apellandid saanud tagastamise korraldusest

teadlikuks muul viisil. Kaebajad on vaidlustanud vaide korras maade tagastamise korralduse nr 2743-

k. Vaided jäeti rahuldamata. Seetõttu puudub õiguslik alus ja põhjus analüüsida Suislepa tee 5 ja 34

maa tagastamise küsimust, sh ka korraldusest nr 2743-k teavitamisega seotut. Tagastamise korraldus

on nimetatud kinnistute osas kehtiv.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsusega rahuldati L. Tenti ja H. Keremi

apellatsioonkaebused osaliselt ning kohustati Tallinna Linnavalitsust tegema otsused L. Tenti ja

H. Keremi esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Muus osas jäeti

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebajatel puudub õigus neile kasutada antud

maal asuvate ehitiste juurde ostueesõigusega maad erastada, sest ehitiste alune maa on tagastatud

ning kinnistusraamatusse kantud. Pärast maa tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist ei ole

apellandid enam sellel paiknevate ehitiste omanikud. Kaebuste esitajatel ei ole maa ostueesõigusega

erastamise õigust sõltumata sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise avaldused on läbi vaadatud

või mitte, sest maa tagastamise korraldust pole apellandid kohtus vaidlustanud. Ilma tagastamise

korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta ei ole võimalik maa ostueesõigusega erastamine

ega muu MaaRS § 3 lg-s 1 ettenähtud menetluse läbiviimine. Seda asjaolu ei väära ka kinnisasjade

hilisem omandamine linna poolt. Ringkonnakohus ei pidanud asja lahendamisel õiguslikult siduvaks

Tallinna Linnakohtu 2. novembri 2001. a otsuse haldusõiguserikkumise asjas nr 4-4-1007/01

põhjendavas osas märgitut, et Suislepa tee 34 asuv ehitis on L. Tenti omandis. Üksnes elamu valduse

olemasolu ehitise omandiõigust ei tõenda.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et maa ostueesõigusega erastamise kord ega maareformi seadus ei

näinud ette maa ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamata jätmise kohta otsuse tegemist.

MaaRS § 23 lg 3 kohaselt tuli teha otsus maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta kolme kuu

jooksul avalduse esitamisest arvates. Sättest ei nähtu, et otsus tulnuks teha üksnes avalduse

rahuldamise korral. Kohustamiskaebuse esitamine eeldab, et haldusakti andmata jätmine rikub

kaebaja õigusi. Selliseks rikutavaks õiguseks saab olla kahju hüvitamise nõudeõigus. Sarnaselt

Riigikohtu halduskolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määruses nr 3-3-1-50-07 võetud seisukohale, et

maa tagastamise õigustatud subjektile ei tekita kahju veel maa tagastamist võimatuks muutvate

haldusaktide andmine, saab apellantidele kahju tekitada selline haldusakt, millega otsustatakse jätta

neile maa erastamata. Kohus leidis, et kaebajatele saab kahju tekkida alles maa erastamata jätmise

akti andmise järel, mistõttu tuleb kohustamiskaebused rahuldada. Ringkonnakohus mõistis HKMS

§ 92 lg 2 alusel vastustajalt apellantide kasuks välja menetluskuludena tasutud riigilõivust ühe

neljandiku.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. L. Tenti ja H. Keremi kassatsioonkaebustes palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

millega jäeti rahuldamata kaebused maa ostueesõigusega erastamise õiguse tuvastamiseks, ning saata

asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Samuti palutakse menetluskulude osas teha

uus otsus. L. Tenti ja H. Keremi hinnangul on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust

ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse seaduste sätteid. Ringkonnakohus on valesti mõistnud, mille

üle pooled vaidlesid, ning lähtunud vaidlust lahendades valest eeldusest. Kohus pidi tuvastama, kas

kaebajad kasutasid maad seaduslikul alusel ning kas kaebajatele vallasasjadena kuulunud ehitiste

juurde oli kaebajatel õigus maad erastada või mitte. Avalik võim on kaebajaid korduvalt eksitanud,

andes neile ebaõigeid selgitusi ja kohustades neid ootama teise kohtuvaidluse tulemust, mis oleks

pidanud olema aluseks ka kaebajate avalduste rahuldamisele. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht,

et kaebajate õigusi rikub üksnes haldusakti andmata jätmine ja see ongi kahju hüvitamise aluseks.

Kahju hüvitamise nõude aluseks saab olla üksnes see, et kaebajatel oli maa ostueesõigusega

erastamise õigus ning haldusorgan on rikkunud kaebajate õigusi, tagastades maa omandireformi

õigustatud subjektile. Vaidlust ei ole selle üle, et ehitised kuulusid kaebajatele, mistõttu oleks kohus

pidanud tuvastama, kas kaebajate maakasutus alates 1963. aastast oli õiguspärane. Asjaolu, et

kohtuvaidluse ajaks oli maa tagastatud ja võõrandatud linna munitsipaalomandisse, ei takista kohtul

võtmast seisukohta, kas linnavalitsus tegutses õiguspäraselt, tagastades maa ja jättes enne maa

tagastamist lahendamata maa ostueesõigusega erastamise avaldused. Esitades tõendeid maa

ostueesõigusega erastamise kohta, eeldasid kaebajad, et kohus tuvastab nende õiguse maa

ostueesõigusega erastamiseks. Alles seejärel saab kohus analüüsida, kas pärast maa tagastamist on

võimalik maad kaebajatele erastada. Kohus pidi hindama kaebajate tõendeid maa erastamise õiguse

kohta. Kui tuvastatakse kaebuste esitajatel maa ostueesõigusega erastamise õigus, on haldusorganil

endal võimalik maa tagastamiseks antud haldusakt tühistada.

10. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses L. Tenti ja H. Keremi kassatsioonkaebustele

vaieldakse sellele vastu. Vastuses leitakse, et kassatsioonkaebustes ei ole esitatud ühtegi veenvat

argumenti selle kohta, et ringkonnakohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt

rikkunud kohtumenetluse normi. Kuna maa on tagastatud, ei saa L. Tent ja H. Kerem saavutada oma

eesmärki, milleks on maa ostueesõigusega erastamine, ning haldusakti andmine maa ostueesõigusega

erastamise avalduste rahuldamata jätmise kohta ei too käesoleval ajal kaasa muutusi kaebuse esitajate

õiguslikus seisundis.

11. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

millega kohustatakse Tallinna Linnavalitsust tegema otsused L. Tenti ja H. Keremi esitatud maa

ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Maa ostueesõigusega erastamise avaldused on

lahendatud läbi maa tagastamise otsuse, kuna maa tagastamisega on sisuliselt otsustatud ka maa

ostueesõigusega erastamisest keeldumine. Eraldi haldusakti vastuvõtmine erastamise avalduste

rahuldamata jätmise kohta ei tooks käesolevas asjas kaasa mingeid muutusi kaebuse esitajate

õiguslikus seisundis. Nimetatud asjaolu on jäetud ringkonnakohtu otsuses tähelepanuta. Tallinna

Linnavalitsus on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi

määruse asjas nr 3-3-1-50-07 asjaolud erinevad oluliselt praeguse asja asjaoludest. Kuna L. Tent ja

H. Kerem vaidlustasid maa tagastamise korralduse vaide korras, mis jäi rahuldamata, siis ei saa neil

tekkida tulevikus ka kahjunõuet. Ringkonnakohus on rikkunud uurimisprintsiipi, sest ei ole

tuvastanud, kas maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamine tooks kaebuse esitajate

õiguslikus seisundis kaasa mingeid muutusi.

12. L. Tenti ja H. Keremi kirjalikes vastustes Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele

vaieldakse sellele vastu. Tallinna Linnavalitsus ei teinud maa ostueesõigusega erastamise

eeltoiminguid, mistõttu jäid ühtlasi faktilised asjaolud L. Tenti ja H. Keremi ehitiste seaduslikkuse

osas tuvastamata. Tallinna Linnavalitsus jättis kõik vaided läbi vaatamata ja selle kohta haldusaktid

välja andmata. Ringkonnakohus on segamini ajanud rikutud õiguse ja õiguskaitsevahendi. Rikutud

õiguseks oli maa ostueesõigusega erastamise õigus. Kahju hüvitamise nõudeõigus on aga

õiguskaitsevahend. Pöördudes 6. septembril 1999 Tallinna Omandireformiameti poole taotlusega

tühistada Tallinna Linnavalitsuse 21. aprilli 1999. a korraldus nr 2743-k ning peatada korralduses

märgitud maa tagastamise menetlus, vastati L. Tentile kirjaga, et korraldus nr 2743-k on vaidlustatud

kohtus ning tema taotlus lahendatakse pärast kohtuvaidluse lõppemist. Kaebajad pidasid kohaliku

omavalitsuse selgitust usaldusväärseks ja jäid ootama lahendust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium kontrollib kassatsioonkaebuste alusel, kas ringkonnakohus on järginud

kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust, leides, et H. Keremil ja L. Tentil

puudub maa ostueesõigusega erastamise õigus. Samuti võtab kolleegium seisukoha

kohustamiskaebuse osas. Kuna kaebuste esitajad H. Kerem ja L. Tent ei ole halduskohtus

vaidlustanud tagastamise korraldust, siis ei võta Riigikohus seisukohta tagastamismenetluse

õiguspärasuse osas.

14. Kolleegium ei nõustu kassaatorite L. Tenti ja H. Keremi seisukohaga, et ringkonnakohus on

haldusasja lahendades lähtunud valest eeldusest. Halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebajad

tuvastada, et neil on ehitiste omanikena õigus ostueesõigusega erastada maatükid asukohaga Tallinnas

Suislepa tee 34 ja Suislepa tee 5, sest nende suhtes ei ole haldusorgan teinud erastamisest keeldumise

otsuseid. Seetõttu pole nende suhtes maareform veel lõppenud ja otsustus maa ostueesõigusega

erastamise kohta tuleb haldusorganil teha avalduste läbivaatamise ajal kehtivate õigusnormide alusel.

Seega esitasid L. Tent ja H. Kerem avalik-õigusliku suhte olemasolu tuvastamise nõude (HKMS § 6

lg 3 p 3). Ka apellatsioonkaebuses jäid kaebajad selle nõude juurde. Alles kassatsioonkaebustes on

L. Tent ja H. Kerem asunud seisukohale, et ringkonnakohus oleks pidanud tuvastama, et maa

ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise hetkel oli neil õigus ehitiste juurde maad erastada.

Kui H. Kerem ja L. Tent soovivad, et kohus tuvastaks nende erastamisõiguse maa ostueesõigusega

erastamise avalduste esitamise ajal, tuleb neil esitada halduskohtule uus tuvastamiskaebus.

15. Maareformi seaduse § 23 lg 6 sätestab, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise

korra punkt 11 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusele lisatakse ehitise omandiõigust

tõendavad dokumendid ning avaldaja valduses olevad senist maakasutusõigust tõendavad

dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms) ja

maa plaanid. Sama korra punkti 13 kohaselt avab ostueesõigusega erastatava maa asukoha järgne

linna- või vallavalitsus avaldaja esitatud dokumentide ja andmete alusel maa ostueesõigusega

erastamise toimiku ja teostab eeltoimingud. Seega eristab Maa ostueesõigusega erastamise kord

selgelt maakasutusõigust ning ehitise omandiõigust. Kuna H. Kerem ja L. Tent ei ole kohtus

vaidlustanud ega soovinud ka käesolevas asjas vaidlustada maa tagastamise korraldust ning

tagastamise korralduse vaidlustamise tähtaeg on möödas, siis maa ostueesõigusega erastamise

võimalikkuse kontrollimisel ei oma enam tähtsust asjaolu, kas H. Kerem ja L. Tent on ehitiste

omanikud ning kas nad kasutasid maad seaduslikul alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu

seisukohaga, et ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta ei ole maa

ostueesõigusega erastamine võimalik. Pärast maa tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist pole

kaebajad enam tagastatud maal paiknevate ehitiste omanikud ning kinnistatud maade osas on

maareform lõppenud. Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa

teistkordse erastamise võimalust. Tagastamise korraldus on kaebajate suhtes siiani kehtiv, mistõttu ei

ole maa osas, mis on varem tagastatud ning käesoleval ajal munitsipaalomandis, erastamine enam

võimalik.

16. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Linnavalitsus pole siiani teinud otsust H. Keremi ja L. Tenti maa

ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Õige on Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et esitatud

kaebustega ei saavuta kaebajad oma eesmärki, milleks on maa erastamine, sest erastamine pole

võimalik ilma maa tagastamise korralduse tühistamise või kehtetuks tunnistamiseta.

Kolleegium ei nõustu aga linnavalitsusega selles, et maa ostueesõigusega erastamise avalduste

lahendamisega ei saa muutuda kaebajate õiguslik seisund. Kuigi kehtiva tagastamise korralduse tõttu

pole maa erastamine enam võimalik, mistõttu Tallinna Linnavalitsusel puudub kaalutlusõigus, kas

erastamise avaldused rahuldada või mitte, tuleb Tallinna Linnavalitsusel Vabariigi Valitsuse

6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kehtestatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 23

kohaselt siiski kontrollida maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete

õigsust. Kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole teinud erastamise avalduste lahendamise eeltoiminguid, ei

ole faktilised asjaolud L. Tentile ja H. Keremile kuulunud ehitiste seaduslikkuse osas veel tuvastatud.

Avalduste läbivaatamise käigus võib selguda, et L. Tentil ja H. Keremil oli avalduste esitamise ajal

küll erastamisõigus, kuid selle kasutamine muutus maa tagastamise ja linnavalitsuse tegevuse

(tagastamise otsustamine enne maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamist) tõttu

võimatuks. Kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks oleks erastamisõiguse olemasolu ning

erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille

tulemusena avalduse esitajad kaotasid võimaluse maad erastada. Seetõttu leiab kolleegium, et maa

ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega võib muutuda kaebajate õiguslik seisund

olenemata sellest, et maareform on käesoleva vaidluse esemeks olnud maatükkide suhtes lõppenud ja

avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

17. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et vaide korras maa tagastamise korralduse vaidlustamine,

mis jäi rahuldamata, välistab igal juhul kahjunõude esitamise õiguse. Kolleegium leiab, et eeltoodud

väide on vaidluse lahendamise seisukohast asjakohatu, sest kaebajad ei ole esitanud kahju hüvitamise

nõuet, mistõttu ei saa kolleegium käsitleda kahju tekkimise ja selle väljamõistmise võimalikkust.

Kahju hüvitamise võimalikkust kontrollitakse kahju hüvitamise nõude esitamisel.

18. Kolleegium nõustub H. Keremi ja L. Tenti vastustes Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele

väljendatud seisukohaga, et ringkonnakohus on eksinud kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks

olevas rikutud õiguses. Rikutavaks õiguseks saab olla maa ostueesõigusega erastamise õigus, mitte

kahju hüvitamise nõudeõigus. Tegemist ei ole aga sellise eksimusega, mis viiks ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseni.

19. Kolleegium märgib lisaks, et isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu

kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede

kõrvaldamise nõude vahel, samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel

RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Kolleegium on seisukohal,

et riigivastutuse seadus ei välista ka kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad.

Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus

tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud

säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

20. Eeltoodust tulenevalt jäävad esitatud kassatsioonkaebused rahuldamata. Kolleegium muudab

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-2508 põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. Kautsjonid

arvatakse riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann