3-3-1-32-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-32-07

Otsuse kuupäev

5. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Ernst-Sergei Behri kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punkti 1

tühistamiseks ning 10. septembri 2001. a otsuse nr 12211

tühistamiseks ja vara tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-01-8

Menetluse alus Riigikohtus

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

29. mai 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindaja Kaarel Berg

RESOLUTSIOON

Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus ja jätta jõusse Tallinna

Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-01-8, täiendades seda käesoleva

otsuse põhjendustega.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ernst-Sergei Behr esitas 3. novembril 1992 avalduse tema isale Ernst-Karl-Albert Behrile Tallinnas

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12209 punktiga 1 jäeti

rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka tee 2, endisel kinnistul nr 1331 asunud 1/4

mõttelise osa maa tagastamiseks ja kompenseerimiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12210 punktiga 1 jäeti

rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1372 asunud 1/3 kuulunud

mõttelise osa maa tagastamiseks ja kompenseerimiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12212 punktiga 1 jäeti

rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1330 asunud 1/4 mõttelise

osa maa tagastamiseks ja kompenseerimiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsusega nr 12211 jäeti rahuldamata E.-

S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka tee 4, endisel kinnistul nr 1391 asunud ehitiste ja maa

tagastamiseks.

Taotluste rahuldamata jätmist põhjendati asjaoluga, et E.-S. Behri isa E.-K.-A. Behr lahkus Eestist

NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10. jaanuaril 1941 sõlmitud kokkuleppe alusel ning ORAS § 7 lg 3

järgi lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud

ning Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

E.-S. Behri taotlus tema vanaema Dorothea Behri, onu Edgar Behri ja tädi Eva Behri vara

tagastamiseks ja kompenseerimiseks jäeti nimetatud otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punktiga 2

rahuldamata ORAS § 7 lg 2 alusel, sest need isikud ei omanud seisuga 16. juuni 1940 Eesti

kodakondsust. E.-S Behr nimetatud otsuste punkte 2 ei vaidlustanud (tl 64).

2. E.-S. Behr esitas 31. oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punktid 1 ning otsus

nr 12211 tühistada ja kohustada vara tagastamise taotlused uuesti läbi vaatama. Kaebaja leidis, et

nimetatud otsused on ebaseaduslikud. Tema isa E.-K.-A. Behr suri Kanadas 18. juunil 1984. Vara

natsionaliseerimise hetkel oli ta Eesti kodanik. Ta lahkus Eestist Eesti kodakondsuses ja ei andnud

varasid aktiga üle Saksa Usaldusvalitsusele. Ta ei ole saanud teiste riikide poolt kompensatsiooni

temalt natsionaliseeritud vara eest. Linnakomisjon kohaldas ekslikult ORAS § 7 lg-t 3.

Kohaldamisele kuulub ORAS § 7 lg 1 punkt1.

3. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3

vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2006. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. See otsus jõustus 12. oktoobril

2006. a (tulenevalt Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest asjas nr 3-3-1-63-05).

4. Tallinna Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsusega asjas nr 3-01-8 jäeti E.-S. Behri kaebus

rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja taotlus tema isale kuulunud vara osas jäeti rahuldamata, tuginedes ORAS § 7 lg-le 3, mis

nägi ette ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste tegemise ajal 10. septembril 2001, et Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

riikidevahelise kokkuleppega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et E.-K.-A. Behr lahkus Eestist

1941. a ümberasumise korras Saksamaale ja et lahkumine Eestist toimus NSV Liidu ja Saksamaa

vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkulepete alusel. Kaebaja arutlused tema isa kodakondsuse üle

on asjakohatud, sest vaidlustatud otsustest ei nähtu, et kaebaja taotlused oleksid jäetud rahuldamata

seetõttu, et isa ei omanud seisuga 16. juuni 1940 Eesti kodakondsust. Küll ei omanud selle kuupäeva

seisuga Eesti kodakondsust kaebaja vanaema D. Behr, onu E. Behr ja tädi E. Behr ning seetõttu jäeti

kaebaja taotlus nende isikute vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks rahuldamata ORAS § 7 lg 2

alusel. Kaebaja ei ole nende isikute osas kohtule vastupidiseid tõendeid esitanud;

2) Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 Põhiseaduse vastaseks

ja sellel otsusel puudub tagasiulatuv jõud. Seetõttu olid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

10. septembri 2001. a otsused kooskõlas nende vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3. ORAS

§ 7 lg 3 tunnistas Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2006 kehtetuks ja see otsus jõustus 12. oktoobril

2006. Riigikohus märkis 12. aprilli 2006. a otsuse punktides 27 ja 29, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avaldused tuleb uuesti läbi vaadata ning et nimetatud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb teha valik

eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Kohalikel omavalitsustel tuleb ära oodata selge õiguslik

regulatsioon ja vastavalt sellele tuleb ka kaebaja avaldus tulevikus läbi vaadata.

5. E.-S. Behri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus asja uueks

arutamiseks saatmata, millega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsused.

Apellant leidis, et halduskohus jättis ta ebamäärasesse olukorda. Tema kaebus linnakomisjoni otsuste

tühistamiseks jäeti rahuldamata põhjusel, et linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsused olid nende

vastuvõtmise ajal kooskõlas ORAS § 7 lg-ga 3. Kuid samas viitas halduskohus võimalusele

linnakomisjoni otsused tulevikus uuesti läbi vaadata. Halduskohus ei teinud aga linnakomisjonile

ettekirjutust avalduste uueks läbivaatamiseks. Selline kohtuotsus jätab kaebaja tulevikus kaitseta

juhul, kui uus vastuvõetav seadus ei kohustagi linnakomisjoni avaldusi uuesti läbi vaatama.

Riigikohus tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseadusega,

mis tähendab seda, et see säte on olnud Põhiseaduse vastane algusest peale. Põhiseaduse vastasele

normile ei saa halduskohus toetuda (PS § 152). Apellatsioonkaebuse täienduses viidati Riigikohtu

üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-05.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsusega tühistati halduskohtu otsus, tehti asjas

uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistati vaidlustatud linnakomisjoni otsused, ja

kohustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused uuesti läbi vaatama.

Ringkonnakohus leidis, et linnakomisjoni vaidlustatud otsused tuginevad Põhiseaduse vastasel

õigusnormil, mistõttu tuleb need otsused tühistada. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses

asjas nr 3-4-1-5-02 leiti, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende

koostoimes seetõttu, et seadusandja pole täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt

1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate

õigused ja seadust polnud senini suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist

kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Nimetatud

asjas vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. oktoobri 2001. a otsust, käesolevas asjas

vaidlustatakse linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsust. Õige ei ole ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni seisukoht, et ORAS § 7 lg 3 ei olnud nende otsuste vastuvõtmise ajal Põhiseadusega

vastuolus ja seda sätet võis kohaldada. Linnakomisjoni otsuste tühistamist ja kohustamiskaebuse

rahuldamist (ettekirjutuse tegemist) ei takista asjaolu, et seadusandja pole veel vastu võtnud

praktiliste küsimuste lahendamiseks vajalikku regulatsiooni. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-05 leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste

seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. märtsi 2007. a kassatsioonkaebuses palutakse

ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse

järgmist:

1) ringkonnakohus lahendas lisaks tühistamiskaebusele ka kohustamistaotluse (apellatsioonkaebuse

täiendus 23. jaanuarist 2007), mida kaebaja halduskohtus ei esitanud ja mille esitamise õigust ei ole

ringkonnakohtus. Sellega rikuti HKMS § 34 lg-s 4 sätestatud tähtaegsuse nõuet ja lg-s 3 sätestatud

nõuete esitamise lubatavust;

2) on kujunenud olukord, kus ei ole veel jõustunud Riigikogu poolt vastu võetud Omandireformi

aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seadus, sest see seadus saadeti tagasi Riigikogule selle

kooskõlla viimiseks Põhiseadusega. Seadusandja ei ole välja töötanud ka vastavaid rakendusakte.

Samas on aga jõustunud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05,

millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, ja selles märgiti järgmist: "Sätte kehtetuks tunnistamine

lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunutele kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga

1941. a sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata". Seega on

kohalikel komisjonidel igal juhul kohustus ORAS § 7 lg 3 tunnustele vastanud isikute avaldused

uuesti läbi vaadata. Sellele seisukohale ei ole linnakomisjon kunagi vastu vaielnud. Riigikohtu

üldkogu tegi samas asjas 6. detsembril 2006 otsuse, milles märgiti järgmist: "ORAS § 7 lg 3

kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele

erastamisele omandireformi aluste seadusega üldistel alustel ja üldises korras." Need Riigikohtu

seisukohad ei anna aga linnakomisjonile võimalust lahendada kaebaja poolt esitatud avaldust, sest

12. aprilli 2006. a otsuses märkis Riigikohus, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsus on

alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks;

seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Käesoleva hetkeni puudub aga selge õiguslik regulatsioon

materiaalõigusnormi rakendamiseks, mistõttu kohalikel komisjonidel ja omavalitsustel ei ole

võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi lahendada;

3) ringkonnakohus rahuldas E.-S. Behri apellatsioonkaebuse, tuginedes seejuures Riigikohtu

otsustele, mis tehti alles pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a vaidlustatud

otsuseid. Kuid halduskohus kontrollib kaebuse lahendamisel vaidlustatud haldusakti vastavust selle

vastuvõtmise ajal kehtinud õigusele. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon ei saanud 10. septembril 2001

ette näha tulevikus tehtavaid Riigikohtu lahendeid. Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest tulenevalt

on vastuolu Põhiseadusega tekkinud aja jooksul ja Riigikohus ei tühistanud selles otsuses ORAS § 7

lg-t 3. Seega ei olnud ORAS § 7 lg 3 Põhiseadusega vastuolus algusest peale. Põhiseadusega

vastuolus olevaks võiks seda sätet lugeda alates Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest, kuid kehtetu

on see säte alates 12. oktoobrist 2006. Kuni selle ajani ORAS § 7 lg 3 kehtis, kuigi selle rakendamine

oli võimatu.

8. E.-S. Behri esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on

ainetu, sest halduskohtus väitis kassaatori esindaja, et kõik Eestist ümberasunud isikute avaldused

vaadatakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis uuesti läbi.

9. Riigikohus peatas 29. mai 2007. a määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse

menetluse kuni Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olevate asjade nr 3-3-1-99-06 (Tallinna

Linnavalitsuse kassatsioonkaebus V. Raudsepa asjas) ja 3-3-2-1-07 (Karin Elisabeth Adelheid

Edenbergi teistmisavaldus) menetluse lõppemiseni (otsuse tegemiseni).

10. Riigikohus uuendas 14. mai 2008. a määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

kassatsioonkaebuse menetluse, sest menetluse peatamise alus langes ära. Riigikohtu üldkogu

10. märtsi 2008. a otsusega nr 3-3-2-1-07 jäeti K. E. A. Edenbergi teistmisavaldus rahuldamata.

Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-99-06 jäeti Tallinna

Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Käesolevas asjas vaieldakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste

nr 12209, 12210, 12211 ja 12212 üle, millega jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlused tema isale E.-

K.-A. Behrile kuulunud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks. Taotluste rahuldamata jätmist

põhjendas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon asjaoluga, et E.-K.-A. Behr lahkus Eestist NSV Liidu ja

Saksamaa vahel 10. jaanuaril 1941 sõlmitud lepingute alusel ja ORAS § 7 lg 3 järgi lahendatakse

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis

asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise

kokkuleppega.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon väidab kassatsioonkaebuses, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas

12. aprilli 2006. a otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 12. oktoobrist 2006. a, siis oli see säte ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste vastu võtmise ajal jõus, mistõttu

linnakomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus oli seisukohal, et Riigikohtu üldkogu

28. oktoobri 2002. a otsusel, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 Põhiseadusega vastuolus olevaks,

puudub tagasiulatuv jõud, kehtetuks tunnistati see säte aga alles 12. aprillil 2006, ja seetõttu on

linnakomisjoni vaidlustatud otsused kooskõlas nende vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3.

Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga ja lähtus sellest, et ORAS § 7 lg 3 on tulenevalt

Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest Põhiseadusega vastuolus olev ja seetõttu on

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsused õigusvastased ning tuleb tühistada.

Ringkonnakohus võttis seejuures aluseks Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuse ja kohustas

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused uuesti läbi vaatama.

12. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega vaidlustatud otsuste õigusvastasuse

kohta. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et Riigikohtu üldkogu on teinud seonduvalt

ORAS § 7 lg-ga 3 mitu otsust. Üldkogu selgitas 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 30, et ORAS § 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud

vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu

iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles

sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene

lause. Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt

seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a

otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil

jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. Kolleegium lähtub

üldkogu seisukohtadest.

Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv 12. oktoobrini 2006, siis olid õiguspärased ka selle sätte alusel vastu

võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsused. Seega tuleb ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni kassatsioonkaebus rahuldada.

13. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohalikel komisjonidel ja

omavalitsustel ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise

avaldusi läbi vaadata, kuna puudub selge õiguslik regulatsioon materiaalõiguse rakendamiseks.

Halduskolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et Riigikohtu üldkogu jõudis 6. detsembri

2006. a otsuse motivatsiooni punktis 5 järeldusele, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele

Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Riigikohtu üldkogu märkis

10. märtsi 2008. a otsuses, et käesoleva otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7

lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta,

kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud

avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus

seisukohale, et tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja

menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud

vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on

varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud

ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste

menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse

alustamisena. Kolleegium leiab, et puuduvad õiguslikud takistused E.-S. Behri avalduse

menetlemiseks.

14. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08 veel, et hoolimata sellest, et Riigikohus tunnistas

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks

tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punkti 12, mis sätestab: "Vastavalt omandireformi aluste seaduse paragrahvi 7

lõikele 3 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud

ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused riikidevahelise

kokkuleppega." Vabariigi Valitsus ei ole täitnud Põhiseaduse § 87 p-st 6 tulenevat kohustust viia

määrus seadusega kooskõlla. Nimetatud korra punkt 12, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega

oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS

§ 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Kolleegium jääb selle

varem esitatud seisukoha juurde.

15. Eeltoodust tulenevalt on halduskolleegium seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab

menetlema E.-S. Behri avaldust õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks ja

kompenseerimiseks.

16. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tallinna

Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas nr 3-01-8 tuleb tühistada. Jõusse jääb Tallinna

Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsus, mida täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega.

Kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann