3-2-1-42-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-42-08

Määruse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Baltic Land Invest Group OÜ kaebused kohtutäitur Arvi

Pingi 27. augusti 2007. a otsuste peale.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-34505

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Baltic Land Invest Group OÜ määruskaebus

Poderi Kinnisvara Aktsiaseltsi ja Eduard Gorobetsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Baltic Land Invest Group OÜ (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Martin Männik

Asjast puudutatud isikud Poderi Kinnisvara Aktsiaselts

(registrikood xxxxxxxx), Eduard Gorobets (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja Olga Kalme (isikukood xxxxxxxxxxx), ühine

esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Asjast puudutatud isik kohtutäitur Arvi Pink

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-07-34505 Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a määrus

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Poderi Kinnisvara Aktsiaseltsile 27. veebruaril 2008 tema ja Eduard Gorobetsi

määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. Tagastada Martin Männikule

26. veebruaril 2008 Baltic Land Invest Group OÜ määruskaebuselt tasutud kautsjon 400

(nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. septembril 2007 esitas Baltic Land Invest Group OÜ (enne 5. juunit 2006 Reginamark OÜ,

edaspidi avaldaja) Harju Maakohtule kaebused kohtutäitur Arvi Pingi (edaspidi kohtutäitur)

27. augusti 2007 otsuste peale täiteasjades 024/2007/917-921. Maakohus liitis tsiviilasjad ühte

menetlusse.

2. Kaebuste kohaselt sõlmisid avaldaja ja abikaasad Eduard Gorobets (edaspidi ka asjast puudutatud

isik I) ning Olga Kalme (edaspidi ka asjast puudutatud isik II; edaspidi koos ka sissenõudjad või

asjast puudutatud isikud) 1. juunil 2005 kinnistute müügilepingud ja asjaõiguslepingud, mille

esemeks olid Tallinnas Kilde 19 ja Kilde 21 asuvad kinnistud. Lepingu p-s 3.9 leppisid avaldaja

müüjana ning sissenõudjad ostjana kokku avaldaja kohustustes (sh nt killustikkattega tee ehitamise ja

tänavavalgustuse rajamise 30. novembriks 2005). Lepingu p 3.10 oli sõnastatud järgmiselt: "Töödega

teostamisel (sh iga töölõigu osas) viivitamisel on Ostjal õigus nõuda Müüjalt viivist null koma null

kaks protsenti (0,02%) ostuhinnast." Lepingu p 3.11 sätestas: "Juhindudes täitemenetluse seadustikust

allub Müüja kohesele sundtäitmisele käesolevas lepingust tulenevate Ostja rahaliste nõuete

täitmiseks."

Avaldaja ja Poderi Kinnisvara Aktsiaselts (edaspidi ka sissenõudja või ka asjast puudutatud isik III)

sõlmisid 1. juunil 2005 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli Tallinnas, Luisu

9 asuv kinnistu. Lepingu p-d 3.8-3.10 olid sõnastatud samamoodi nagu eespool viidatud Kilde 19 ja

Kilde 21 müügilepingu p-d 3.9-3.11.

Avaldaja ja asjast puudutatud isik III sõlmisid 2. septembril 2005 kinnistu müügilepingu ja

asjaõiguslepingu, mille esemeks oli Tallinnas Reha 2/Kaabli 5 asuv kinnistu ja Tallinnas Vigla 7 asuv

kinnistu. Lepingu p-s 2.8 leppisid pooled kokku avaldaja kohustustes (sh nt killustikkattega tee

ehitamise ja tänavavalgustuse rajamise 1. jaanuariks 2006). Lepingu p 2.9 oli sõnastatud järgmiselt:

"Töödega teostamisel (sh iga töölõigu osas) viivitamisel on Ostjal õigus nõuda Müüjalt viivist null

koma null kaks protsenti (0,02%) ostuhinnast, iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Müüja

poolne tasumiskohustus jõustub peale Ostja poolt kirjaliku nõude esitamist." Lepingu punkt 2.10

sätestas: "Juhindudes täitemenetluse seadustikust allub Müüja kohesele sundtäitmisele käesolevas

lepingust tulenevate Ostja rahaliste nõuete täitmiseks."

Avaldaja ja Oleg Lilleberg sõlmisid 2. septembril 2005 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu,

mille esemeks oli Tallinnas Reha 3 asuv kinnistu. Lepingu p-d 2.8-2.10 olid sõnastatud samamoodi

nagu eespool viidatud Reha 2/Kaabli 5 müügilepingu p-d 2.8-2.10.

Sissenõudjate 12. juulil 2007 esitatud täitmisavalduste alusel alustas kohtutäitur täitemenetlust

(täiteasjad nr 024/2007/917; 024/2007/918; 024/2007/919; 024/2007/920 ja 024/2007/921) ja saatis

täitmisteated avaldajale.

Avaldaja esitas kõikides märgitud täiteasjades 10. augustil 2007 kohtutäiturile kaebused

täitemenetluste alustamise peale, milles palus peatada täitemenetlused, rahuldada kaebused, tühistada

ja tagasi täita täitemenetluse toimingud. Kohtutäitur jättis 27. augusti 2007. a otsustega kaebused

rahuldamata.

Avaldaja leiab, et täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingud ei

ole täitedokumentideks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18 määratleb, et TMS-i alusel

täidetakse nõuded, mis tulenevad järgmisest täitedokumendist: rahalise nõude kohta notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud

nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Notariaalselt tõestatud lepingud ei ole sõlmitud pärast

sissenõudja väidetava nõude sissenõutavaks muutumist. Seetõttu ei ole need täitedokumentideks

TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes, mille alusel oleks kohtutäitur võinud TMS § 23 lg 1 alusel alustada

täitemenetlust. Avaldaja möönab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduse (TsMSRS) § 11 lg 4 näeb ette, et kuni 2005. aasta 31. detsembrini tõestatud

notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või

asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, võib juhul, kui võlgnik

on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka pärast TsMSRS

jõustumist. Lepingud ei ole TsMSRS § 11 lg-s 4 nimetatud kokkulepped, sest täitmisteatega nõutav

summa ei ole lepingus kindlaksmääratud. Lepingutes ei ole märgitud kindlat võlgnevust ega summat,

mis on märgitud täitmisteates. Osas lepingutes ei ole märgitud, et avaldaja peaks tasuma viivist iga

viivitatud päeva eest, vaid lihtsalt, et viivisesumma on 0,02% ostuhinnast. Seega ei vasta täitmisteate

sisu lepingute sisule. Lepingutes ei määratle miski, mis ajast mis ajani oli avaldaja väidetavalt

viivituses. Samuti ei määratle lepingutes miski, kas avaldaja vastutab kohustuse rikkumise eest, ega

ka seda, kas esinevad võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 8 ning VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud alused

vähendada nõutavat viivist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. mai 2007. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-

1-52-06 on märgitud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa täitur

kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see otsuses

kirjas on. Kuna praegusel juhul ei ole lepingutes kirjas kindlaksmääratud summat, siis ei olnud

tegemist täitedokumendiga, mida kohtutäitur oleks saanud täita (väidetavas täitedokumendis puudus

kindlaksmääratud rahasumma) ning seetõttu on täitemenetlus sissenõudja täitmisavalduse ja notari

notariaalselt tõestatud dokumentide alusel lubamatu. Kohtutäitur ei saa asuda täitma notariaalset

lepingut, milles pole selgesõnaliselt nimetatud täidetavat summat.

3. Kohtutäitur palus jätta otsused muutmata ja kaebused rahuldamata.

Kõik asjast puudutatud isikud leidsid, et kaebused on põhjendamatud.

4. Harju Maakohus jättis 20. novembri 2007. a määrusega kaebused rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus avaldaja kanda.

Maakohtu määruse kohaselt ei ole alust menetluse lõpetamiseks, kuna seadus ei võimalda lõpetada

menetlust kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuses juhul, kui samas täiteasjas on esitatud hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475

lg 1 p-st 15 vaadatakse kaebused kohtutäituri otsuste peale läbi hagita menetluses. Kui kohtutäituri

otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kohtul hinnata kohtutäituri tegevuse seaduslikkust

täitetoimingute tegemisel, siis täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagimenetluse esemeks on

pooltevahelise materiaalõigusliku vaidluse lahendamine. Eeltoodud põhjusel puudus alus tsiviilasja

läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel.

Tulenevalt TMS § 23 lõikest 2 alustatakse täitemenetlust sissenõudja avalduse ning sellele lisatud

täitedokumendi alusel. Peale selle, et täitedokument peab pärinema õiguskindlast allikast, peab selle

sisu olema ka piisavalt määratletud. Tsiviilasja materjalides sisalduvatest täitmisteadetest nähtub, et

kohtutäitur on alustanud järgmised täitemenetlused:

1) asjast puudutatud isiku I täitmisavalduse ja avaldaja, asjast puudutatud isikute I ja II ning AS Parex

Banka Eesti filiaali vahel 1. juunil 2005 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel

täitemenetluse 203 päeva eest päevas 273 krooni 94 sendi suuruse viivise sissenõudmiseks (täiteasi

nr 024/2007/917);

2) asjast puudutatud isiku II täitmisavalduse ja avaldaja, asjast puudutatud isikute I ja II ning ja

AS Parex Banka Eesti filiaali vahel 1. juunil 2005 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu

alusel täitemenetluse 203 päeva eest päevas 273 krooni 94 sendi suuruse viivise sissenõudmiseks

(täiteasi nr 024/2007/918);

3) asjast puudutatud isiku III täitmisavalduse ning avaldaja, asjast puudutatud isiku III ning AS Parex

Banka Eesti filiaali vahel 1. juunil 2005 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel

täitemenetluse 203 päeva eest päevas 158 krooni 52 sendi suuruse viivise sissenõudmiseks (täiteasi

nr 024/2007/919);

4) asjast puudutatud isiku III täitmisavalduse ning avaldaja ning asjast puudutatud isiku III vahel

2. septembril 2005 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel täitemenetluse 228 päeva eest

päevas 354 krooni 72 sendi suuruse viivise sissenõudmiseks (täiteasi nr 024/2007/920);

5) asjast puudutatud isiku III täitmisavalduse ning avaldaja ja Oleg Lillebergi vahel 2. septembril

2005 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel täitemenetluse 228 päeva eest päevas

351 krooni 20 sendi suuruse viivise sissenõudmiseks (täiteasi nr 024/2007/921).

Kuivõrd täitedokumentideks olevad notariaalselt tõestatud kokkulepped on sõlmitud enne

TMS jõustumist 1. jaanuaril 2006, siis tuleb juhinduda TsMSRS-i sätetest, mis reguleerivad

täitemenetluse toimumist täitedokumentide alusel, mis olid olemas enne täitemenetluse seadustiku

jõustumist 1. jaanuaril 2006. TsMSRS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt kuni 2005. aasta

31. detsembrini tõestatud notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud

rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses

üleandmise, võib juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega,

esitada sundtäitmisele ka pärast TsMSRS-i jõustumist.

Osundatud sätetest tulenevalt on seega nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepete sundkorras

täitmise eelduseks, et kokkuleppes sisalduks võlgniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele.

Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et kõikides vaidlusalustes täitemenetlustes täitedokumentideks

olevates notariaalselt tõestatud lepingutes on sellekohane klausel olemas. Avaldaja väitel ei ole

nimetatud notariaalselt tõestatud lepingute näol tegemist TsMSRS § 11 lg-s 4 nimetatud

kokkuleppega põhjusel, et täitmisteatega nõutav summa ei ole lepingus kindlaks määratud. Avaldaja

hinnangul ei saa kohtutäitur tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist asuda

täitma notariaalset lepingut, milles pole selgesõnaliselt nimetatud täidetavat summat, kuivõrd sellisel

juhul peaks ta asuma tuvastama faktilisi asjaolusid ja andma neile õigusliku hinnangu. Õige on

avaldaja väide, et kohtutäituril ei ole õigust lahendada materiaalõiguslikke küsimusi, kuid tal on

täitedokumendi tõlgendamise teel võimalik võlgnikult soovitava soorituse sisu tuvastada eeldusel, et

täitedokument on piisavalt määratletud ja sissenõutava summa kindlakstegemiseks vajalikud andmed,

st viivise määr ja arvestamise põhimõtted on kajastatud. Täiteasjades nr 024/2007/920 ja

024/2007/921 täitedokumentideks olevate notariaalselt tõestatud kokkulepete p 2.9 sõnastuse

kohaselt on tööde tegemisega viivitamisel ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast iga

kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Täiteasjades nr 024/2007/917, 918 ja 024/2007/919 on

täitedokumentideks olevate notariaalselt tõestatud kokkulepete p 3.9 sõnastuse kohaselt tööde

tegemisega viivitamisel ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast. Seega on võimalik

nimetatud kokkulepetes sisalduvate tingimuste kaudu tuvastada, millise soorituse võlgnik

sissenõudjale võlgneb, ning kohtutäituril on võimalik sissenõudja avalduses sisalduvatest andmetest

juhindudes sissenõudmisele kuuluv summa välja arvutada. Õige on avaldaja väide, et lepingutes ei

määratle miski, mis ajast mis ajani on avaldaja viivituses, kas avaldaja vastutab kohustuse rikkumise

eest või kas esinevad VÕS § 113 lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sisalduvad alused nõutava viivise

vähendamiseks. Küsimusi, millise ajavahemiku oli võlgnik viivituses, kas kohustust on rikutud või

kas esinevad seadusest tulenevad alused viivise vähendamiseks, ei saa lahendada lepingus, vaid

tegemist on asjaoludega, mis tuleb vaidluse korral tuvastada nõude esitamisel kohtusse

hagimenetluses. Võlgnikule on tagatud õiguskaitse õigustamatu täitemenetluse vastu TMS §-s 221,

kus on sätestatud võlgniku õigus esitada sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi. Seega on seadusandja ette näinud võlgnikule õiguskaitsevahendi juhuks, kui

täitemenetlusosalised vaidlevad sundtäitmise lubatavuse üle.

Täitedokumendi määratletuse hindamisel tuleb arvestada õiguskindluse põhimõtet. Sissenõudjatel on

õiguspärane ootus, et kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud õigusaktide kehtetuks tunnistamine ei võta

neilt õigust kehtinud õigusega kooskõlas olnud kokkulepetest tulenevate kohustuste sissenõudmiseks

kokkulepitud viisil.

Täiteasjas 024/2007/921 on avaldaja vaidlustanud täitemenetluse alustamise ka põhjusel, et

täitedokumendiks oleva 2. septembril 2005. a notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu ja

asjaõiguslepingu pooleks ei ole asjast puudutatud isik III, vaid O. Lilleberg. TMS § 18 lg 1 esimese

lause kohaselt, kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase

suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud

kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Avaldaja ei ole

vaidlustanud asjaolu, et kohtutäiturile on esitatud O. Lillebergi ja asjast puudutatud isiku III vahel

1. juunil 2007. a notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. Kuna sissenõudja oli esitanud

kohtutäiturile TMS § 18 lg-s 1 nõutava notariaalselt tõestatud dokumendi, millest nähtus tema

õigusjärglus, oli kohtutäitur kohustatud võtma täitedokumendi täitmisele. Täitemenetlus on algatatud

seaduslikult ja puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks selle põhjendamatu alustamise tõttu (TMS

§ 48 p 7).

5. Avaldaja palus määruskaebuses tühistada Harju Maakohtu 20. novembri 2007. a kohtumääruse,

välja arvatud osas, milles kohus leidis, et puuduvad alused kaebuse läbivaatamata jätmiseks

TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel. Avaldaja palub rahuldada kaebused ja tühistada kohtutäituri 27. augusti

2007. a otsused täiteasjades nr 024/2007/917 kuni 024/2007/921 ning lõpetada täitemenetlus

täiteasjades.

Asjast puudutatud isikud I-III palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja

kanda.

Kohtutäitur enda seisukohta ei esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. veebruari 2008. a määrusega maakohtu määruse, jättes

tühistamata osa, milles maakohus leidis, et puuduvad alused kaebuse läbivaatamata jätmiseks.

Ringkonnakohus rahuldas avaldaja kaebused ja tühistas kohtutäituri otsused ja lõpetas

täitemenetlused. Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi ei ole vaidlust selles, et sissenõudjate poolt täitmisele

esitatud lepingud olid sõlmitud enne 1. jaanuari 2006 ja neis sisaldunud notariaalselt sõlmitud

kokkulepped olid täitedokumendiks enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TMS-i kohaselt. Vaidlust ei ole

ka selles, et sissenõudjad esitasid koos täitmisavaldusega eelnimetatud lepingud kohtutäiturile

täitemenetluse algatamiseks 2007. aastal.

Sellises olukorras pidid sissenõudjad ja kohtutäitur juhinduma tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seadusest ja selles seaduses tehtud muudatustest. Nimetatud

seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et pärast seaduse jõustumist peavad kohtutäiturile

esitatavad dokumendid vastama uue seadustiku nõuetele. Vastasel korral ei ole täitedokumentide

loetelu muutmisel pika aja jooksul mingisugust toimet ning tekib õiguslik ebakindlus. Seega seadus

määras, et täitemenetlust sai pärast 1. jaanuari 2006 alustada üksnes nende täitedokumentide alusel,

mis vastasid TMS-i nõuetele. TMS § 2 lg 1 p 18 nägi ette, et TMS-i alusel täidetakse nõuded, mis

tulenevad rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mille kohaselt on võlgnik pärast

nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Praeguse

vaidluse puhul selline kokkulepe puudub.

Maakohus on eksinud, kui leidis, et täitmiseks esitatud kokkulepped vastasid TsMSRS § 11 lg 4

nõuetele. TsMSRS § 11 lg 4 sätestab, et kuni 31. detsembrini 2005 tõestatud notariaalse kokkuleppe

nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või

väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, võib juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt

nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka pärast TsMSRS-i jõustumist.

Eelnimetatud lepingutes sisaldunud kokkulepete puhul ei olnud tegemist kokkuleppega, mis nägi ette

kindlaksmääratud rahasumma tasumise TsMSRS § 11 lg 4 mõttes. Notariaalses kokkuleppes oleks

pidanud olema rahasumma kindlaks määratud. Sellisel juhul oleks tegemist täitedokumendiga.

Mõlemad menetlusosalised on leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, kuid

samas on asunud pooled seda erinevalt sisustama. Õige on käsitlus, mille kohaselt kohtutäitur

kontrollib esitatud dokumendi formaalset vastavust seaduse nõuetele. Kohtutäiturile esitatud lepingud

ei vasta täitedokumendi nõuetele, sest täitedokumendis puudus nõue kindlaksmääratud rahasumma

tasumise kohta. Seega ei olnud kohtutäituril alust TsMSRS § 11 lg 4 alusel alustada sissenõudjate

esitatud lepingute alusel täitemenetlust.

Taotluse 28. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 2-07-16988 tehtud määruse täiendava tõendina

vastuvõtmiseks jättis ringkonnakohus rahuldamata, kuna tõendil puudub seos praeguse vaidlusega.

Avaldaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks jättis ringkonnakohus rahuldamata, sest TsMS § 667

lg 3 võimaldab lahendada määruskaebuse kirjalikus menetluses ja oma seisukoha on avaldaja saanud

väljendada.

TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus otsustas jätta esimese astme ja apellatsiooniastme

menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja palub teha uue määruse, millega jätta kõik menetluskulud

solidaarselt kohtutäituri ja asjast puudutatud isikute I-III kanda.

Määruskaebuse kohaselt sätestab TsMS § 172 lg 1 teine lause, et kui hagita menetluses osaleb mitu

isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline,

kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas

põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulud tuleb jätta kohtutäituri ja sissenõudjate

kanda, kuna sissenõudjad on esitanud kohtutäiturile põhjendamatud taotlused täitemenetluse

alustamiseks ning kohtutäitur on jätnud põhjendamatult rahuldamata avaldaja kaebused.

8. Asjast puudutatud isikud I-III leidsid vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on

selles osas seaduslik ja põhjendatud.

Kohtutäitur ei ole seisukohta määruskaebuse kohta esitanud.

9. Asjast puudutatud isikud I ja III esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles

paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega tühistati maakohtu määrus ning rahuldati

kaebused ja lõpetati täitemenetlused. Asjast puudutatud isikud I ja III paluvad teha uue määruse,

millega jätta avaldaja kaebused rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et lepingutes ei ole täidetavad

rahasummad kindlaks määratud. Kohtutäituri tegevust võlasumma nõudes sissenõudja avalduse

alusel ja isegi arvutustoiminguid võlasumma täpsustamiseks ei saa pidada täitedokumendi sisu

kontrollimiseks ega formaliseerituse põhimõtte rikkumiseks. Kõikides lepingutes oli määratud

ostuhind ja viivise suurus sellest hinnast (0,02%). Pärast ostuhinna korrutamist koefitsiendiga 0,02

tuleb saadud arv korrutada viivitatud päevade arvuga, mida on kohtutäitur ka teinud, lähtudes

sissenõudjate esitatud andmetest viivitatud päevade kohta. Õige on maakohtu seisukoht, et võlgnike

vastuväited tuleb lahendada hagimenetluses. Kohtutäitur ei pea kontrollima, kas võlgnik on

viivituses.

Õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt oli sissenõudjatel õigus oodata, et TMS-iga neile antud õigus

nõuda kohustust rikkunud müüjalt viivist jääb kehtima. Lepingu notariaalne tõestamine andis

kindluse, et kohtusse ei ole vaja pöörduda.

10. Avaldaja leidis vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on selles osas seaduslik ja

põhjendatud.

Kohtutäitur ei ole seisukohta määruskaebuse kohta esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 kohaselt saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

12. Kolleegium lahendab esmalt asjast puudutatud isikute I ja III määruskaebuse (I) ja seejärel

avaldaja määruskaebuse (II).

I

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on tõlgendanud ainult grammatiliselt TsMSRS § 11 lg-t 4.

Nimetatud sätte esimese lause kohaselt võib kuni 2005. aasta 31. detsembrini tõestatud notariaalse

kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate

asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, esitada sundtäitmisele ka pärast

TsMSRS jõustumist (s.o pärast 1. jaanuari 2006), juhul kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt

nõustunud kohese sundtäitmisega. TsMSRS § 11 lg 4 teeb erandi TsMSRS § 11 lg 1 teisest lausest,

mille kohaselt ei saa pärast 1. jaanuari 2006 üldjuhul enam täitmisele esitada selliseid dokumente,

mis ei vasta alates 1. jaanuarist 2006. a kehtima hakanud täitemenetluse seadustiku nõuetele. Alates

1. jaanuarist 2006. a kehtiv TMS § 2 lg 1 p 18 piirab notariaalsete lepingute sundtäitmise võimalust,

lubades seda juhul, mil kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe on sõlmitud pärast nõude

sissenõutavaks muutumist. TsMSRS § 11 lg 4 järgne erand on põhjendatav õiguspärase ootuse

tagamisega isikutele, kes enne 1. jaanuari 2006 sõlmisid võlausaldajana notariaalselt tõestatud

kokkuleppe kindlaksmääratud rahasumma tasumise kohta, milles võlgnik on end allutanud kohesele

sundtäitmisele. Arvestada tuleb seda, et selliste kokkulepete eesmärk on soodustada majanduskäivet

ning sellised kokkulepped olid lubatavad juba alates 19. detsembrist 1994, mil täitemenetluse

seadustikku vastavalt muudeti.

Praeguses asjas on vaieldav eelkõige küsimus, mida tähendavad TsMSRS § 11 lg 4 esimeses lauses

sõnad "kindlaksmääratud rahasumma" ja kas kohtutäitur võib võtta täitmisele notariaalse lepingu,

mille korral on sundtäidetava nõude suuruse määramiseks vaja kasutada lepinguväliseid lisaandmeid.

14. Praeguses asjas on kohtutäiturile täitmiseks esitatud kahes erinevas sõnastuses notariaalseid

lepinguid. Ühel juhul oli kokku lepitud, et kui müüja viivitab oma kohustuste täitmisega, on ostjal

õigus nõuda viivist 0,02% ostuhinnast. Teisel juhul oli kokku lepitud, et kui müüja viivitab oma

kohustuste täitmisega, on ostjal õigus nõuda viivist 0,02% ostuhinnast iga kohustuse täitmisega

viivitatud päeva eest. Ostuhind oli mõlemal juhul lepingutes määratud, samuti olid olemas kohesele

sundtäitmisele allutamise klauslid.

Lepingud esitati kohtutäiturile täitmisele selliselt, et sissenõudjad näitasid täitmisavaldustes viivitatud

päevade arvu.

Kolleegium leiab, et selliselt sõnastatud notariaalsed lepingud vastavad TsMSRS § 11 lg 4 esimeses

lauses sätestatud määratletuse nõudele. Kolleegium märgib, et üldjuhul peab notariaalne leping kui

täitedokument olema sundtäidetava sisu osas sama selge nagu kohtulahendi resolutsioon. Selle

selguse tagamise kohustus on lisaks lepingupooltele ka notaril, kes tõestamisseaduse § 18 kohaselt

peab pooltele muu hulgas selgitama tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise

erinevaid võimalusi ning kajastama osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt.

Kohtutäitur ei tohi iseseisvalt asuda täitedokumendile täidetavat sisu andma. Siiski on piisav, kui

täidetav summa on kohtutäituril võimalik leida avalikkusele kättesaadavate andmete alusel, nt

korrutades lepingus väljendatud summad lepingus sellekohase kokkuleppe olemasolul ametliku

elukallidusindeksiga vms. Lisaks on kolleegiumi arvates piisavad ka sissenõudja poolt kohtutäiturile

esitatavad andmed, tingimusel et nendega ei tõlgendata lepingu sisu, vaid need puudutavad lepingu

täitmise käiku. Selline mõistele "kindlaksmääratud rahasumma" antav tõlgendus põhineb ühelt poolt

kohesele sundtäitmisele allutamise instituudi eesmärgil (kiire majanduskäive ning kulusid tekitava

kohtuvaidluse vältimine). Teiselt poolt on võlgnikule tagatud õiguskaitsevõimalus, kui ta on

seisukohal, et täitedokumenti ei tohiks täitmisele võtta, vt otsuse p 16.

15. Praegusel juhul on täiteasjades nr 024/2007/920 ja 024/2007/921 esitatud täitmisele notariaalsed

lepingud, mille kohaselt on ostjal (s.o sissenõudjal) õigus nõuda viivist 0,02% ostuhinnast iga

kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Ostuhind on lepingus märgitud. Täitmisavaldustes on

märgitud viivitatud päevade arv. See võimaldab kohtutäituril arvutada matemaatilise tehte abil

sundtäidetava summa.

Täiteasjades nr 024/2007/917-919 on esitatud täitmisele notariaalsed lepingud, mille kohaselt on

ostjal (s.o sissenõudjal) õigus nõuda viivist 0,02% ostuhinnast. Täitmisavaldustes on samuti märgitud

viivitatud päevade arv. Kolleegium on seisukohal, et sellisel juhul on kohese sundtäitmise korras

täidetav üksnes summa, mis saadakse 0,02% korrutamisel ostuhinnaga. Kui sissenõudja on

seisukohal, et 0,02% tuleb arvestada iga viivitatud päeva (või nt nädala või muu ajavahemiku) kohta,

tuleb tal esitada täitedokumendi selgitamiseks tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 kohaselt või hagi viivise

nõudes. See on põhjendatav asjaoluga, et sellisel juhul ei määrataks sundtäidetavat summat kindlaks

mitte lepingu täitmise kohta esitatud andmete põhjal, vaid sissenõudja esitab kohtutäiturile oma

tõlgendusvariandi poolte võimaliku tahte kohta lepingu sisu kujundamisel. Sellises küsimuses ei saa

kohtutäitur otsuseid teha ning peab lähtuma täitedokumendis kirjapandud kokkuleppest.

Eespool toodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.

16. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 695 ja § 692 lg 4 annaksid ringkonnakohtu

määruse tühistamiseks alust ka TsMS § 669 lg 1 p-s 5 nimetatud menetlusõiguse normi rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus on jätnud tühistamata maakohtu määruse osas, milles maakohus leidis, et puuduvad

alused kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Maakohus on leidnud, et kuigi samas täiteasjas on esitatud

ka hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, ei ole alust jätta tsiviilasi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel

läbi vaatamata.

Kolleegiumile teadaolevalt (kohtulahendite andmebaas KIS) on Harju Maakohus teinud

26. novembril 2007. a lahendi, millega on jätnud rahuldamata avaldaja hagi asjast puudutatud isiku

III vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (täiteasjas nr 024/2007/921). Kohtulahendi kohaselt

on hagis lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele kindlaksmääratud rahasumma puudumise

tõttu alternatiivselt palutud tuvastada, et hageja ei vastuta viivituse eest, ning lisaks on alternatiivselt

taotletud viivise vähendamist. Otsus ei ole praeguseks ajaks jõustunud. Samuti on Harju Maakohus

12. märtsil 2008 teinud lahendi, millega on rahuldanud avaldaja hagi asjast puudutatud isiku III vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (täiteasjas nr 024/2007/919). Kohtulahendi kohaselt oli ka

selles hagis esitatud eespool mainitud alternatiivsed nõuded.

Seega on vaja lahendada küsimus sellest, kas võlgnikul on üheaegselt võimalik kasutada kahte

õiguskaitsevahendit (kaebus kohtutäituri tegevuse peale, TMS § 217) ja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi (TMS § 221). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on Riigikohus lähemalt

analüüsinud 31. jaanuari 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07. Nimetatud hagi eesmärk on

täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise

kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis

puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on

vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest

keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega puudutab kaebus eelkõige kohtutäituri tegevust

täitetoimingute (võlgniku ruumidesse sisenemine, vara hindamine ja arestimine, müümine jms)

tegemisel. Kolleegium leiab, et TMS § 217 alusel saab kaebuse kohtutäituri tegevuse peale esitada ka

siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel

juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et

puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument. Kolleegium möönab, et üksikjuhtudel

võib kaebuse ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.

Kolleegium on seisukohal, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse lisaks

materiaalõiguslikele väidetele ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks

tohtinud täitmisele võtta, tuleb ka see väide lahendada hagimenetluses. Kui aga sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse üksnes väide täitedokumendi puudumise tõttu täitmisele

esitatud dokumendi täitmisele võtmise vastu, toomata nõude vastu materiaalõiguslikke põhjendusi,

siis tuleb see hagi jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata.

17. Praegusel juhul on kolleegiumile teadaolevalt (kohtulahendite andmebaas KIS) menetluses lisaks

eespool kirjeldatud hagidele veel vähemalt kaks avaldaja poolt ka praeguses asjas menetlusosalisteks

olevate isikute vastu esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, milles ei ole esimese astme

kohtu otsust tehtud. Kolleegium peab seetõttu vajalikuks saata asi tagasi ringkonnakohtusse.

Ringkonnakohus peab tuvastama, millised nõuded on nendes hagides esitatud ja võtma siis otsuse p-

s 16 esitatud juhiste alusel seisukoha praeguse kaebuse läbivaatamata jätmise või sisulise

läbivaatamise kohta. Kui ka viimati mainitud kahes hagis on esitatud muu hulgas väited, et

täitedokumenti TsSMSRS § 11 lg 4 kohaselt ei olnud, siis tuleb avaldaja kaebus jätta läbi vaatamata.

Kui viimati mainitud hagides või ühes hagis ei ole sellist väidet esitatud, siis tuleb kaebus (vastava

täiteasja osas) eespool antud juhtnööride alusel läbi vaadata.

II

18. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on TsMS § 172 lg-t 1 kohaldades jätnud

TsMS § 465 lg 2 p 8 rikkudes põhjendamata, miks ei ole õiglane jätta menetluskulud avaldaja

vastaspoolel olnud isikute kanda. Ringkonnakohus on rahuldanud avaldaja määruskaebuse.

TsMS § 172 lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Sama lõike teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus

otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on

asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse,

väite või tõendi.

Kolleegiumi arvates on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on

otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi

menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selle seisukohaga arvestama, sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks