3-2-1-39-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-39-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Boriss Zmitrovitði (pankrotis) hagi Aleksandra Maksimova

vastu kinnistu notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu

kehtetuks tunnistamiseks ja pankrotimenetluses

tagasivõitmise korras kinnistu hageja omandisse

tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-1290

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Boriss Zmitrovitði kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Boriss Zmitrovitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

pankrotihaldur vandeadvokaat Terje Eipre

Kostja Aleksandra Maksimova (isikukood xxxxxxxxxxx),

esindajad vandeadvokaat Mati Maksing ja vandeadvokaat Triinu

Vernik

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Mati Maksing

Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Muuta Viru Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2008. a otsust õigusliku põhjenduse osas. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kostja taotlus menetluskulude katteks tagatise andmiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Boriss Zmitrovitð (pankrotis), (edaspidi hageja) esitas 18. aprillil 2005 Narva Linnakohtule (alates

1. jaanuarist 2006 Viru Maakohus) hagi Aleksandra Maksimova (edaspidi kostja) vastu Jõekalda

kinnistu 22. mai 2003. a müügi- ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks ning

pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kinnistu tagastamiseks hageja omandisse.

Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Jõekalda kinnistu nr 2407 (uus nr 240735) asukohaga Jõgeva

maakond, Raja alevik, Raja vald (praegu Tiheda küla, Kasepää vald), majandusliku otstarbega

elamumaa pindalaga 2274 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega (edaspidi Jõekalda kinnistu),

mille ta võõrandas 22. mail 2003 sõlmitud notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu (edaspidi tehingud)

alusel oma abikaasa Inna Zmitrovitði nõusolekul viimase emale Aleksandra Maksimovale

müügihinnaga 800 000 krooni.

Narva Linnakohus algatas 4. märtsi 2005. a määrusega võlausaldaja AS Binatex Garments

(pankrotis) avalduse alusel hageja kui võlgniku pankrotimenetluse ja 7. aprilli 2005. a otsusega

kuulutas välja hageja pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Terje Eipre.

Hagiavalduse kohaselt on pankrotis hageja suurimaks võlausaldajaks AS Binatex Garments

(pankrotis), mille juhatuse liige hageja oli. Võlausaldaja tegeles rõivaste valmistamisega. Hageja

valdusesse jäid rõivaste valmistamiseks mõeldud kangad. Alates 2004. a septembrist oli hagejale

teada, et kui ta kangaid võlausaldaja pankrotivara hulka ei tagasta, siis on ta kohustatud nende eest

tasuma 187 193 krooni. Hageja ei tasunud võlga ja võlausaldaja avalduse alusel kuulutati välja hageja

pankrot.

Kostja on hageja lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 5 mõttes. PankrS § 110 lg 3

kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult

võlausaldajate huve.

Tehingud on kehtetud PankrS § 109 lg 1 järgi, nende eesmärk oli kahjustada võlausaldajate huve ja

näida nende silmis varatuna. Hageja ei ole saanud tehingute eest kokkulepitud tasu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi, ta väitis, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja teadis

või pidi teadma tehingute tegemisel oma maksejõuetuse tekkimise võimalust. Tehingute tegemise ajal

puudusid hagejal igasugused võlausaldajad. Hageja kinnitas lepingu punktis 2, et ostuhind oli talle

täielikult tasutud.

3. Viru Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2006. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks hageja ja kostja

vahel 22. mail 2003 sõlmitud Jõekalda kinnistu notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu. Maakohus

otsustas tagastada tagasivõitmise korras kinnistusraamatu kande muutmisega kostja omandis oleva

kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega hageja omandisse.

Maakohus tugines PankrS § 109 lg-le 1, § 110 lg 1 p-le 4, § 117 lg 1 p-le 5, ja § 119 lg-le 1.

Maakohtu otsuse kohaselt tehti tehingud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist

4. märtsil 2005. Hageja kinnituse kohaselt ei ole ta kostjalt Jõekalda kinnistu müügihinna summat

saanud ja tehinguid tehes ta teadis võlausaldajatest, samuti seda, et on olemas võlgnevus

pankrotimenetluses ja et ei ole välistatud tema kui juhatuse liikme vastutus. Hageja väitel olid

tehingud fiktiivsed.

Kostja esindaja väide, et hageja ei olnud tehingute tegemise ajal pankrotivõlgnik ja seega puudusid

tal ka pankrotivõlausaldajad, ei lähe kokku pankrotiseaduse üldiste põhimõtetega. PankrS § 110 lg 1

ei sea tehingu tagasivõitmise eelduseks isiku suhtes pankrotimenetluse algatamist enne tehingu

tegemist. Hageja on ise korduvalt tunnistanud kahju tekitamist AS-le Binatex Garments (pankrotis).

Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et kostja oleks Jõekalda kinnistu eest hagejale tasunud

kokkulepitud müügihinna. Kostja kinnitab, et ta tasus hagejale sularahas 800 000 krooni. Asjaolu, et

Jõekalda kinnistu omandamisel eelmiselt omanikult Gennadi Zalekeðinilt aitas tasumisel ka kostja, ei

oma tähtsust. Seega tuleb kohtule esitatud pangakonto väljavõte (tlk 69) jätta tähelepanuta.

Kostja esindaja esitatud kaks venekeelset laenulepingut, kus laenusaajaks on kostja, ja venekeelse

võlakirja, kus laenuvõtjaks on Inna Zmitrovitð, jättis kohus tähelepanuta ja arvestamata, kuna nende

dokumentide tõlget eesti keelde ei esitatud kohtu antud tähtpäevaks.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus tühistas 23. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning jättis hagi

täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus otsustas ka otsuse jõustumisel tühistada Jõekalda kinnistule

Narva Linnakohtu 29. juuni 2005. a määrusega hagi tagamiseks seatud eelmärke.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tehinguid saab 4. märtsil 2005 algatatud hageja pankrotimenetluses

kehtetuks tunnistada ja vara pankrotivarasse arvata. Maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta ei vasta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-te 1 ja 2, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele ja ei ole

kooskõlas asjas olevate tõenditega ega pankrotiseadusega.

Pankrotimenetluses tagasivõidetavad tehingud on tehtud enne 1. jaanuari 2004, seega tuleb tehingu

tagasivõitmise alustena kohaldada mitte kehtiva PankrS sätteid, vaid kuni 1. jaanuarini 2004 kehtinud

PankrS sätteid (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-77-06,

p 12).

Enne 1. jaanuari 2004 kehtinud PankrS (edaspidi varasem PankrS) § 42 lg 1 kohaselt tunnistab kohus

tagasivõitmisel §-des 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud

ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning varasema PankrS §-

des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. Ringkonnakohtu istungil täpsustas

hageja pankrotihaldur, et hagi õiguslikuks aluseks on varasema PankrS § 43 lg 1 p 4, mille kohaselt

tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli

tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Ringkonnakohus leidis, et kehtiva PankrS

tagasivõitmist puudutavad sätted ei ole võrreldes eelloetletud varasema PankrS sätetega

põhimõtteliselt muutunud.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.

Hagejal tuli hagi esitades tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid, mis kinnitavad, et võlgnik on

teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega,

kes sellest teadis või pidi teadma. Hageja ei esitanud asjaolusid ega tõendeid, et hageja kahjustas

tehingutega teadlikult võlausaldaja AS Binatex Garments (pankrotis) või teiste võlausaldajate huve.

Ainuüksi fakt, et tehing tehti, ei saa olla hagi rahuldamise aluseks varasema PankrS § 43 lg 1 p 4

alusel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 1996. a otsus asjas nr 3-2-1-45-96).

Hageja pankrotihaldur ei ole nimetanud neid võlausaldaja(te) võimalikke nõudeid tehingu tegemise

ajal, mida hageja ei suutnud rahuldada. Pärast tehingu tegemist enam kui aasta ja kolm kuud hiljem

(1. septembril 2004) tekkinud 187 193 krooni AS-le Binatex Garments (pankrotis) tasumise nõuet,

mida hageja Narva Linnakohtu 7. aprilli 2005. a otsuse kohaselt tunnistas oma 28. jaanuari 2005. a

võlatunnistuses, ei saa lugeda selliseks nõudeks, millest hageja aasta ja kolm kuud varem teadis ja ei

suutnud rahuldada ning millest pidi teadma või teadis ka kostja.

Hageja on esitanud oletuslikud väited ja jätnud tõendamata, et hageja kahjustas tehinguga teadlikult

võlausaldajate huve.

Kui tehinguga ei ole kahjustatud võlausaldaja(te) huve, puudub alus selle kehtetuks tunnistamiseks.

Kostja kui ostja poolt 800 000 krooni ostuhinna hagejale tasumise kinnitamiseks esitatud

dokumentaalset tõendit (kinnistu 22. mai 2003. a müügilepingu p 2) ei saa lugeda ümberlükatuks

hageja (müüja) suulise seletusega ostuhinna tasumata jätmise kohta. TsMS § 229 lg 2 järgi ei ole

hageja seletus tõendiks.

Ringkonnakohus märkis seonduvalt kostja kaebuse väidetega 21. detsembri 2004. a korteri

müügilepingu vastuvõtmisest keeldumise kohta pärast tõendite esitamiseks antud tähtaega, et asja

materjalidest nähtuvalt ei ole hageja vastu vaielnud selle korteri müügitehingu toimumisele ega

eitanud enda osavõttu sellest tehingust (tlk 101).

6. Menetluskulude jaotuse lahendas ringkonnakohus eraldi kohtumäärusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus täies ulatuses tühistada ja

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja

oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel vääralt varasema pankrotiseaduse sätteid, kohus oleks

pidanud kohaldama kehtivat pankrotiseadust. Hageja pankrotihaldur on seisukohal, et kõik varasema

PankrS § 110 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Tehingud olid teadlikult tehtud fiktiivsete

tehingutena, et näidata hagejat võlausaldajate ees varatuna. Hageja on kinnitanud, et tegi tehingu

teadlikult selleks, et päästa oma vara võlausaldajate eest.

Hagejal ei olnud võimalust tõendada raha mittesaamist, raha üleandmist saab tõendada vaid kostja.

Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima hageja väidet kostjal vajalikus summas raha puudumise

kohta. Ringkonnakohus keeldus küll korteri notariaalset müügilepingut tõendina asja materjalide

juurde võtmast, kuid märgib seda siiski oma otsuses tõendi esitamise eesmärgist erinevas tähenduses.

Praeguse tsiviilasja menetlemist alustati enne 1. jaanuari 2006, järelikult tuleb kohaldada enne

1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS. Hageja on seisukohal, et ta ei pea tasuma kassatsioonikautsjonit

8000 krooni, mis moodustab 1% tsiviilasja hinnast.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus on kohaldanud õigesti

materiaalõiguse norme ja ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning palub jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata. Kostja palub kohustada hagejat kandma kohtu deposiitkontole 71 750 krooni, et sellega

tagada kostja eeldatavad menetluskulud. Kui hageja nimetatud tagatist ei anna, palub kostja jätta

kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kostja palub mõista hagejalt välja kohtukulud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta

muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

10. Kohtud on asjas tuvastanud järgmised asjaolud:

- hageja võõrandas talle kuulunud kinnistu 22. mail 2003 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepinguga

kostjale, kes oli hageja abikaasa ema ja seega lähisugulane;

- 22. mail 2003 sõlmitud müügilepingu punkti 2 kohaselt on müügilepingu eseme hinnaks 800 000

krooni, mis vastas lepingu sõlmimise ajal müügieseme turuhinnale;

- 3. veebruaril 2005 esitas AS Binatex Garments (pankrotis) Narva Linnakohtule avalduse hageja

pankroti väljakuulutamiseks ning 4. märtsil 2005 algatas Narva Linnakohus hageja

pankrotimenetluse;

- Narva Linnakohus kuulutas 7. aprilli 2005. a otsusega välja hageja pankroti.

11. Hageja võõrandas talle kuuluva kinnistu 22. mail 2003, s.o ajal, mil kehtis varasem

pankrotiseadus, mille § 43 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli

tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult

kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi

teadma. Kolleegium jääb oma 3. oktoobri 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06 väljendatud

seisukoha juurde, et pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja

sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Kolleegium on samas

nõus ringkonnakohtu seisukohaga, et kehtiva PankrS asjassepuutuvad tagasivõimist puudutavad

sätted ei erine põhimõtteliselt varasema PankrS vastavatest sätetest. Seega ei ole asja lahendamisel

sisulist tähtsust kassatsioonkaebuse väitel enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse

kohaldamise kohta.

Kostja kui võlgniku abikaasa ema kuulus võlgniku lähikondsete hulka nii varasema PankrS § 49 lg 1

kui ka kehtiva PankrS § 117 lg 1 järgi.

12. Tõlgendades varasema PankrS § 43 lg 1 p 4, jättis ringkonnakohus hageja nõude rahuldamata

põhjusel, et tehingute tegemise ajal puudusid konkreetsete võlausaldajate nõuded, mida hageja ei

suutnud rahuldada. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Võlgnik kahjustab teadlikult

võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise

võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega

tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse

kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab

võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest.

Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas

võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab

võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma

maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate

kahjustamise.

13. Varasema PankrS § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui

ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma

pidi (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-70-05). Sama

põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kolleegium on seisukohal, et kui hageja suudab

tõendada, et teine pool oli teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on üldjuhul ka selge, et ta

oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et

võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel,

teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.

14. Hageja väitel on müügileping fiktiivne tehing, mille eesmärgiks oli näidata end võlausaldajatele

varatuna. Seega tugines hageja õiguslikult oma nõudes müügilepingule kui näilisele tehingule

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näiline tehing tühine,

kuid kui selle tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta

sätestatut. Kui sõlmitud võlaõigusliku tehingu eesmärgiks oli kinnistu omandi tasuta üleminek, oli

tehingul kinkelepingu iseloom. Nimetatud kinkeleping oleks AÕS § 119 lg 1 järgi pidanud olema

sõlmitud notariaalses vormis. Asjaõiguslepingu sõlmimise ajal 22. mail 2003 ei kehtinud

asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 2, mille kohaselt oleks vorminõudeid järgimata tehtud

kohustustehing muutunud kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud

kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-

2-1-140-07, p 23). Seega ei oleks 23. mai 2003. a müügilepinguga varjatud kinkeleping kehtiv. Kui

müügileping oleks tühine näilikkuse tõttu ja kinkeleping tühine seaduses nõutud vormi puudumise

tõttu (AÕS § 119 lg 1, TsÜS § 83 lg 1), siis võib hageja saadu tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete

alusel, seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 järgi.

15. Hageja võõrandas talle kuulunud kinnistu 22. mail 2003 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepinguga

kostjale. Võlaõigusliku müügilepingu punkti 2 kohaselt on müügilepingu eseme hind hagejale tasutud

enne müügilepingu sõlmimist. Hageja väitel ei ole ta kostjalt raha saanud. Kolleegium märgib, et kui

müügileping oli siiski kehtiv ning selle eesmärgiks oli kinnistu omandi tasuline üleminek kostjale ja

kostja ei ole müügilepingut täitnud, siis võib hagejal olla kostja vastu müügilepingust tulenev

kohustuse täitmise nõue. Üksnes selle tõttu, et müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut

pidada võlausaldajate huve kahjustavaks.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja poolt 800 000 krooni ostuhinna hagejale tasumise

kinnitamiseks esitatud tõendit, milleks on müügilepingu p 2, ei saa lugeda ümberlükatuks hageja

suulise seletusega ostuhinna tasumata jätmise kohta. Kolleegium märgib selle kohta järgmist.

Müügilepingu punkt 2 on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Tegemist on dokumendiga,

millega võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavalist tõendamiskohustust

võlasuhtes. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on

kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Seega

ei ole põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et hagejal ei olnud võimalust tõendada raha

mittesaamist ja raha üleandmist saab tõendaja vaid kostja.

Juhul kui täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata

jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalust

anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et võlgniku sissetulekud ei

võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja müügilepingus nimetatud

kinnistu ostmiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-106-07

ja 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05). Hageja neid võimalusi kasutanud pole. Seega ei

ole hageja tõendanud hagi alusena esitatud raha mittesaamist ega ka müügilepingu näilikkust.

16. Kostja esitas Riigikohtule taotluse TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel menetluskulude katteks tagatise

andmiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja on taotluse esitanud

pärast vastuse koostamist hageja kassatsioonkaebusele, seega siis, kui ta oli kulud juba kandnud.

Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS

§ 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne

kulude tekkimist. Praegusel juhul oleks kostja saanud keelduda kassatsioonkaebusele vastamast enne

tagatise andmise taotluse lahendamist.

17. Kostja palub Riigikohtul mõista välja hagejalt kohtukulud esitatava nimekirja ja kuludokumentide

alusel. Riigikohtule esitas kostja tõendi kuludest, mida ta on kandnud advokaat Rainer Kuulme

osutatud õigusabi eest tasumisel. TsMS § 218 lg 3 järgi võib hagimenetluses Riigikohtus

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel. Kolleegium leiab, et kostja esitatud tõenditel märgitud kulutused advokaadile Riigikohtu

menetluses ei ole põhjendatud ja kostja taotlus hagejalt menetluskulude väljamõistmise kohta tuleb

jätta rahuldamata.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu