3-4-1-19-07 · Riigikohus

Eriarvamus

Jäin Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008 aasta otsuse 3-4-1-19-07 tegemisel eriarvamusele Põhiseaduse

§ 23 lg 2 tõlgendamise osas, mis on käesoleva asja lahendamisel otsustava tähtsusega. Leian, et

üldkogu seisukoht, mille kohaselt peavad PS § 23 lõikes 2 sätestatud kergema karistusseaduse

tagasiulatuvast jõust osa saama ka need isikud, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus,

jätab arvestamata teiste samavõrd oluliste põhiõiguste ja põhiseaduslike väärtustega, eelkõige PS § 23

lõikes 3 ette nähtud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse seadusjõu põhimõttega.

Tõlgendades PS § 23 lõike 2 isikulist kaitseala selliselt, et see laieneb ka isikutele, kes kannavad

jõustunud kohtuotsuse järgi karistust, on üldkogu samas asunud seisukohale, et tulenevalt PS § 3

lõike 1 esimesest lausest ja §-st 11 võib seadusandja nimetatud isikute õigust saada osa kergema

karistusseaduse tagasiulatuvast jõust teatud tingimustel siiski piirata. Leian, et üldkogu ei ole samas

suutnud anda piisavalt selgeid ja arusaadavaid kriteeriume, millest lähtuvalt on seadusandja tulevikus

õigustatud nimetatud põhiõigust süüdimõistetute osas piirama. Igal juhul tuleneb otsuse punktist 24,

et seadusandjal on võrdlemisi suur otsustusvabadus nimetatud küsimuse lahendamisel. Sellest aga

järeldub, et üldkogu seisukoht, mis laiendab PS § 23 lõige 2 isikulist kaitseala karistust kandvatele

süüdimõistetutele, kuid lubab seda õigust samas seaduse alusel piirata, jätab kriminaalmenetluses

tehtud süüdimõistva kohtuotsuse seadusjõustumise karistusseaduse muutmise korral sõltuvusse

ettenägematutest asjaoludest. Sisuliselt on üldkogu PS § 23 lg 2 sellise tõlgendamisega loonud

olukorra, kus abstraktselt võib iga karistusseaduse muutmine kergendavas suunas muuta ära

kohtuotsuse seadusjõustumise. Selline tõlgendus ei ole aga kindlasti kooskõlas nende õiguslike ja

sotsiaalsete väärtustega nagu kannatanute ja süüdistatavate õiguspärased ootused, õigusrahu ja

õiguskindlus, mida PS § 23 lõikes 3 sisalduv kohtuotsuse seadusjõu põhimõte on mõeldud kaitsma.

Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta ka tõika, et kuigi PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja §-st 11 võib

seadusandja süüdimõistetute õigust kergema karistusseaduse tagasiulatuvale jõule piirata, ei ole ta

selleks kohustatud. Nii ei pidanud seadusandja vajalikuks süüdimõistetute nimetatud õigust piirata ka

näiteks käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käivitanud ja muu hulgas

T. Toompalut puudutanud karistusseadustikus 15. 03. 2007. a jõustunud ulatuslike muudatuste korral.

Seega ei ole välistatud, et seadusandja ei pea tulevikus vajalikuks piirata süüdimõistetute õigust

kergema karistusseaduse tagasiulatuvale jõule ka selliste seadusemuudatuste korral, mille kergendava

toime laiendamine teatud süüdlastele eeldab süüdimõistmise aluseks olnud tõendite uut hindamist.

Otsuses aga puuduvad igasugused põhjendused PS § 23 lõikes 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtte

kui põhiõiguse niivõrd ulatusliku riive kohta.

Priit Pikamäe

2. VI 2008