3-4-1-19-07 · Riigikohus

Eriarvamus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 2. juunil 2008. a tehtud Riigikohtu Üldkogu otsuse nr 3-4-1-19-

07 juurde

Käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel on Riigikohtu Üldkogu mõnevõrra

uuenenud koosseisus pärast veidi enam kui viieaastast pausi jätkanud Riigikohtu üldkogu 17. märtsi

2003. a otsuses nr 3-1-3-10-02 kajastatud õigusliku küsimuse käsitlemist ja on jõudnud nüüd teatud

loogilise lõpuni. See on küsimus PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud kergema karistusseaduse

tagasiulatuva jõu kui põhiõiguse ulatusest ehk esemelisest kaitsealast.

Riigikohtu üldkogu asus taaskord seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle

kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Ja ma ei saa taaskord jätta sellele eriarvamuse korras

reageerimata.

Olen kestvalt seda meelt, et PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhimõte on lühidalt öeldes korralise

õigusemõistmise põhimõte, mille toimealasse ei kuulu enam isikud, kelle suhtes tehtud süüdimõistev

kohtuotsus on jõustunud.

Minu arvates ei ole veenvad põhjendused, et PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse toimeala

on piirideta tulenevalt PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusest. See on uudne lähenemine

põhiõiguste kaitse dogmaatikale selles mõttes, et üldjuhul on ju kahe põhiõiguse põrkumise tulemiks

nende mõlema toimeala kitsenemine.

Üldkogu otsuse p-s 22 ei ole siiski võrdsusõigusliku argumendi kasutamisega PS § 23 lg 2 teises

lauses sätestatud põhiõiguse arendamisel mindud päris lõpuni vaid on tõdetud, et kergema

karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte ei toimi süüdimõistetute suhtes, kes on karistuse ära

kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud. Kompromissitu võitlus võrdsusõiguse eest

peaks aga mingil ajal ka siin sundima küsima, et miks siis mitte.

Riigikohtu üldkogu käesoleva otsusega tehtud kardinaalne pööre kohtupraktikas on kajastatud

punktis 25. Selle kohaselt on kohtutel materiaalõiguslikult võimalik jätta süüdimõistetu suhtes

kohaldatav karistus pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud leebema seadusega vastavusse

viimata üksnes siis, kui seaduses on selleks ette nähtud õiguslik alus. See tähendab aga seda, et

juhtudel, mil seadusandja ei ole selliseid õiguslikke aluseid sätestanud, tuleb kohtutel kõigi karistust

kandvate isikute suhtes käivitada sisuliselt täiesti uued kohtumenetlused kontrollimaks - ega uus

karistusseadus mingilgi moel ei kergenda süüdimõistetu olukorda. Sellise olukorra hindamisel piirdun

vaid tõdemusega, et tegemist on äärmiselt töömahuka ülesandega.

Eerik Kergandberg