3-4-1-19-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-19-07

Otsuse kuupäev

2. juuni 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn

Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak

Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tartu Maakohtu 16. novembri 2007. a taotlus tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks seadusesätte puudumine karistusseadustikus ja

kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse vabastada isik karistuse

kandmisest, kui karistust ette nägev seadus on muutunud

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva Maakohtu 17. novembri 2004. a otsusega tunnistati T. Toompalu süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 263 p 1 ja § 274 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt 5 kuuks ning 1 aastaks

ja 8 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

2. Jõgeva Maakohtu 31. oktoobri 2005. a otsusega tunnistati T. Toompalu KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5

järgi süüdi kahes varguses, mille käigus ära võetud asjade väärtus oli vastavalt 181 krooni ja

60 senti ning 13 krooni ja 80 senti. T. Toompalu karistati 2-kuulise vangistusega. Karistusseadustiku

§ 65 lg 2 alusel suurendas maakohus T. Toompalule mõistetud karistust sama kohtu 17. novembri

2004. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes T. Toompalule kohtuotsuste

kogumis liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse.

3. Tartu Maakohtu 27. veebruari 2006. a otsusega tunnistati T. Toompalu süüdi KarS § 199 lg 2

p-de 4 ja 5 järgi kahes varguses, mille käigus ära võetud asjade väärtus oli vastavalt 31 krooni ja

80 senti ning 302 krooni. T. Toompalu karistati ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendas kohus T. Toompalule mõistetud karistust sama

kohtu 31. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes

T. Toompalule kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise

aega arvestati alates T. Toompalu kinnipidamisest 7. novembril 2005.

4. 8. oktoobril 2007. a esitas Tartu Vangla, kus T. Toompalu kandis talle mõistetud karistust,

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-le 431 tuginedes Tartu Maakohtule taotluse lahendada

T. Toompalu vabastamise või vabastamata jätmise küsimus. Taotluses märgiti, et alates 15. märtsist

2007 on dekriminaliseeritud vargused, mille puhul jääb äravõetud asjade väärtus alla 1000 krooni.

Seadus ei näe ette nende isikute karistusest vabastamist, kes on enne 15. märtsi 2007 süüdi

tunnistatud alla 1000 krooni väärtuses asjade varguses. Kohtupraktikas on selliste isikute vabastamise

vajalikkust hinnatud aga erinevalt.

5. Tartu Maakohus teavitas Tartu Vangla taotlusest Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, märkides, et

vastavalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 1 lg-le 6 otsustab kohtunik karistusest

vabastamise prokuröri taotlusel ning kohus tõstatatud küsimust omaalgatuslikult ei lahenda.

6. 16. oktoobril 2007. a tegi Lõuna Ringkonnaprokuratuur maakohtule ettepaneku vaadata

T. Toompalu karistusest vabastamise või mittevabastamise küsimus kohtupraktika ühtlustamise

huvides läbi KrMS §-des 431-432 sätestatud korras. Prokuratuur leidis, et ta ei saa esitada taotlust

KarSRS § 1 lg 6 alusel.

7. Tartu Maakohtu 16. novembri 2007. a määrusega vabastati T. Toompalu temale Tartu

Maakohtu 27. veebruari 2006. a otsusega mõistetud karistuse edasisest kandmisest. Samas tunnistas

maakohus põhiseadusega vastuolus olevaks karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus

sellise seadusesätte puudumise, mis annaks aluse vabastada isik karistuse kandmisest, kui karistust

ette nägev seadus on muutunud. Maakohus edastas nimetatud määruse Riigikohtule, algatades

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, olles arutanud Tartu Maakohtu taotlust

viieliikmelises koosseisus, leidis, et käesolev kohtuasi puudutab põhiõiguslikult olulist küsimust ja

asja otsustamisel võib osutuda vajalikuks muuta Riigikohtu varasemat praktikat. Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seadustiku (PSJKS) § 3 lg 3 alusel andis

kolleegium 26. veebruari 2008. a määrusega Tartu Maakohtu taotluse lahendada Riigikohtu

üldkogule.

MAAKOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Maakohus asus seisukohale, et põhiseaduse (PS) §-st 14 tulenev õiguste ja vabaduste tagamise

kohustus õigustab T. Toompalu karistusest vabastamise küsimuse menetlemist KrMS §-s 431

sätestatud korras. Nähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükist ja karistusseadustiku

5. peatükist on esimese astme kohtul põhimõtteliselt õigus otsustada jõustunud kohtuotsuse alusel

karistust kandva isiku karistusest vabastamise üle.

Kohus märkis, et 16. novembri 2007. a seisuga on T. Toompalu ära kandnud kaks aastat kümme

päeva vangistust ja tal on jäänud kanda üks aasta üks kuu ja kakskümmend päeva vangistust. Seega

on T. Toompalu kandnud vangistusest ära osa, mis katab talle KarS § 263 p 1 ja § 274 lg 1 järgi

mõistetud karistuse (üks aasta kuus kuud vangistust) ja lisaks kuus kuud kümme päeva selliste

varguste eest, mille eest alates 15. märtsist 2007 on võimalik karistada üksnes rahatrahvi või arestiga.

Nende varguste eest jääb T. Toompalul kanda veel üks aasta üks kuu ja kakskümmend päeva

vangistust.

Põhiseaduse § 23 lg 2 annab igaühele õiguse, et tema suhtes kohaldataks kergemat karistust, kui

seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse. Põhiseaduse § 23 lg 2

laieneb kõikidele juhtudele, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust

kergendatakse, sh isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi. Kui ajal, mil

süüdimõistetu kannab karistust, leiab seadusandja, et isiku teole vastavat karistust tuleb võrreldes

varasemaga vähendada, peab muudatus seadusandja suhtumises olema tunnetatav ka karistuse

kandjale. Lähtudes PS § 12 lg-st 1 ja § 23 lg-st 2 ning KarS § 5 lg-st 2, tuleb pidada õigeks ja

õiglaseks T. Toompalu vabastamist talle mõistetud karistuse edasisest kandmisest.

Samas tõdes maakohus, et nii karistusseadustikus kui kriminaalmenetluse seadustikus puudub säte,

mis annaks kohtule aluse isik vabastada edasisest karistuse kandmisest seaduse muutumise tõttu.

Eesti seadusloome praktikas on sellised olukorrad lahendatud vastavate rakendusaktide

vastuvõtmisega. Käesoleval juhul sellised rakendussätted puuduvad. Karistusseadustiku rakendamise

seadus on vastu võetud üheks unikaalseks seaduse rakendamise olukorraks - üleminekuks

kriminaalkoodeksi rakendamiselt karistusseadustiku rakendamisele. Seetõttu ei saa nimetatud seaduse

sätteid käesoleval juhtumil kohaldada, ning neile tuginedes ei saa teha isiku karistuse kandmiselt

vabastamise otsust.

Kohus leidis, et seadusesätte puudumine karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis

annaks aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette

nägev seadus, ei ole kooskõlas PS § 12 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 2 nende koosmõjus.

10. T. Toompalu kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets on seisukohal, et seadusesätte puudumine

karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse isiku vabastamiseks

karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus, on tekitanud üldist

segadust erinevates kohtuinstantsides. Kuna võib arvata, et T. Toompaluga sarnases olukorras

vangistust kandvaid isikuid on veel, tuleks selles küsimuses vastu võtta rakendusseadus.

11. Riigiprokuratuur leiab, et Eesti õiguskorras lahendab Tartu Maakohtu tõstatatud probleemi

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 7. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-2-2-07.

12. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et KrMS § 2 p 4 koostoimes KrMS §-dega 431

ja 432 ning kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükist tulenev menetluskord tagab piisavalt tõhusa

võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Kuna seaduse sätete

süstemaatilise tõlgendamise teel oli esilekerkinud probleem ületatav, ei ole vajadust eriregulatsiooni

järele. Seetõttu ei ole tegemist põhiseadusevastase olukorraga. Samas märgitakse, et põhiseadus-

komisjoni istungil avaldati ka arvamust, et eriregulatsioon oleks vajalik, kuna see tagaks

õiguskindluse.

13. Riigikogu õiguskomisjon on arvamusel, et ei ole vajadust eraldi seadusesätte järele, mis annaks

aluse isiku vabastamiseks karistusest, kui karistust ettenägev seadus on muutunud. Muudetud

kuriteokoosseisude, dekriminaliseeritud tegude või osaliselt dekriminaliseeritud tegude puhul ei

pidanud seadusandja vajalikuks ette näha eraldiseisvat rakendusmehhanismi juba jõustunud

kohtuotsuste kohta, vaid lähtus PS § 23 lg-st 2, mille kohaselt kergendava seaduse tagasiulatuv jõud

kohaldub üksnes kriminaalmenetluse toimumise ajale. Samas viitab õiguskomisjon Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a määrusele asjas nr 3-1-2-2-07, millest tuleneb, et

küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses

tehtud isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel.

14. Õiguskantsler on seisukohal, et karistuste uuesti läbivaatamiseks materiaalõiguslikku alust

sisaldava õigustloova akti andmata jätmine olukorras, kus dekriminaliseeritakse kuritegu, mille eest

kannavad isikud vanglakaristust, ei ole kooskõlas PS § 3 lg-s 1 ja § 13 lg-s 2 sätestatud

parlamendireservatsiooni (olulisuse) ja õigusselguse põhimõtetega ning piirab ebaproportsionaalselt

nimetatud isikute PS § 23 lg-s 2 ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi.

Õiguskantsleri hinnangul puudub kehtivas õiguses küllaldase selgusega sõnastatud norm, mis oleks

õiguse rakendajale piisavaks materiaalõiguslikuks aluseks otsustamaks isikute karistuse kandmise

jätkamise küsimus olukorras, kus karistusseadustik on muutunud isikule soodsamaks ning muutnud

varem kuriteona karistatava süüteo väärteoks. Karistusseadustiku § 5 lg-t 2 ei saa pidada piisava

konkreetsusega materiaalõiguslikuks aluseks isikule seadusjõus kohtuotsusega mõistetud karistuse

kandmise jätkamise küsimuse lahendamiseks. Samuti on KarS § 5 lg 2 toimeala kitsam PS § 23 lg 2

teise lause kaitsealast, ulatudes üksnes süüdimõistva kohtuotsuseni. Võtmata seisukohta, kas

KrMS §-s 431 sisaldub piisav menetluskord isikule mõistetud karistuse uuesti läbivaatamiseks

karistusseadustiku muutmise korral, nendib õiguskantsler, et vajalikke materiaalõiguslikke aluseid

KrMS § 431 ei sisalda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetluse

allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse

allikates, ent mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 4 ei anna

aga Riigikohtule pädevust luua puuduvaid materiaalõiguslikke reegleid isiku karistuse kandmiselt

vabastamiseks.

Tulenevalt PS § 3 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 lasub riigil kohustus reguleerida seaduse tasandil küllaldase

konkreetsuse ja täpsusega küsimused, mis puudutavad põhiõigusi. Käesoleval juhul on Riigikogu

karistusseadustiku muudatusi vastu võttes jätnud sätestamata isikute, kes kannavad

dekriminaliseeritud sätete alusel süüdimõistetuina vabadusekaotuslikku karistust, karistuse uuesti

läbivaatamise aluse. See on kaasa toonud olukorra, kus mitte ainult tavainimene, vaid ka

kvalifitseeritud õigusasjatundja - kohtunik - ei ole igal konkreetsel juhul mõistnud, kas ja millises

ulatuses tuleb isiku karistus uuesti läbi vaadata.

Lähtudes Riigikohtu senisest praktikast PS § 23 lg 2 teise lause riivete hindamisel ja konkreetse asja

tehioludest, on õiguskantsler seisukohal, et jättes kehtestamata dekriminaliseeritud kuritegude eest

vanglakaristust kandvate isikute karistuse uuesti läbivaatamise konkreetsed õiguslikud alused, on

seadusandja loonud sellistel asjaoludel vabaduse võtmisega seotud karistust kandvate isikute jaoks

olukorra, milles nende PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigust on ebaproportsionaalselt

piiratud. Regulatsiooni puudumise tõttu kujunenud isikute põhiõiguste riive ulatuslikkus ei ole

õigustatav eeldatavalt riive aluseks oleva legitiimse põhjusega.

Õiguskantsler leiab, et piisavalt selge seaduse andmata jätmine on vastuolus ka üldise

võrdsuspõhiõigusega. Antud juhul on ebavõrdselt koheldud gruppideks isikud, kes olid süüdi

mõistetud korduva varavastase kuriteo eest väheväärtusliku asja vastu enne 15. märtsi 2007 kehtinud

karistusseadustiku redaktsiooni alusel, ning need, keda on karistusseadustiku 15. märtsil 2007

jõustunud redaktsiooni kohaselt süüdi tunnistatud korduva varavastase süüteo eest väheväärtusliku

vara vastu. Ebavõrdsust, mis seisneb isikutele kohaldatud karistuste raskuse erinevuses, ei saa pidada

mõistlikuks.

15. Justiitsminister leiab, et maakohtu poolt nimetatud seadusesätte puudumine karistusseadustikus ja

kriminaalmenetluse seadustikus ei ole põhiseadusega vastuolus. Seaduse tagasiulatuv jõud ei kohaldu

isikute puhul, kelle kohta on jõustunud kohtuotsus. Olukorras, kus kohus on teinud kehtiva seaduse

alusel isiku kohta otsuse ja mõistnud talle karistuse ning otsus on jõustunud, ei ole mõistlik jõustunud

ning täitmisele pööratud kohtuotsuseid uuesti läbi vaatama hakata. Kohtulahendi täitmisel tekkinud

küsimustesse puutuva katab KrMS § 431.

ASJAKOHASED SÄTTED

16. Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; 2008, 13, 87) sätestab:

"[---]

§ 5. Karistusseaduse ajaline kehtivus

(1) Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

(2) Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku

olukorda, on tagasiulatuv jõud.

(3) Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku

olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.

(4) Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast.

[---]"

Kriminaalmenetluse seadustik (RT I 2003, 27, 166; 2007, 66, 408) sätestab:

"[---]

§ 431. Kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine

Käesoleva seadustiku §-des 424-428 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi

täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit

täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

§ 432. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamise kord

(1) Kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused lahendab täitmiskohtunik määrusega kirjalikus

menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 ei tulene

teisiti.

(2) Kui küsimus puudutab kohtuotsuse täitmist tsiviilhagi osas, teatab täitmiskohtunik sellest

eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu

määratud tähtajaks. Käesoleva seadustiku § 2031 lõikes 3 sätestatud alustel pandud kohustuse

muutmise või kohustusest vabastamise taotluse esitamise korral teatab täitmiskohtunik sellest

kannatanule, kes peab kohtu määratud tähtajaks esitama kirjalikult oma arvamuse.

(3) Käesoleva seadustiku §-des 425-426 sätestatud küsimused ja süüdimõistetult vabaduse võtmisega

seotud küsimused lahendab täitmiskohtunik süüdimõistetu osavõtul. Täitmiskohtuniku juurde

kutsutakse prokurör ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus.

Süüdimõistetu enne tähtaega haiguse tõttu karistusest vabastamise küsimuse lahendamisel on

arvamuse andnud tervishoiutöötaja osavõtt kohustuslik.

(4) Kohus saadab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele,

keda see puudutab.

[---]"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

17. Käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi sai alguse Tartu Vangla ja seejärel ka Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri poolt Tartu Maakohtu täitmiskohtunikule esitatud taotlusest lahendada

T. Toompalu vangistusest vabastamise küsimus. T. Toompalu kandis kolmandat aastat Tartu

Maakohtu 27. veebruari 2006. a otsusega liitkaristusena mõistetud 3 aasta ja 2 kuu pikkust vangistust,

millest kokku 1 aasta ja 8 kuud moodustasid KarS § 199 lg 2 järgi mõistetud karistused vähem kui

1000 krooni maksvate asjade varguste eest. Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate

seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13, 69) § 9 p 21 kohaselt on T. Toompalule süüks arvatud

vargused alates 15. märtsist 2007 karistatavad üksnes väärtegudena KarS § 218 lg 1 järgi. Väärtegude

eest ei ole võimalik mõista vangistust. Maakohus, tuginedes esitatud taotluste menetlemisel KrMS §-

le 431, leidis, et lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja § 12 lg 1 esimesest lausest, samuti KarS § 5

lg-st 2, tuleb T. Toompalu vangistuse edasisest kandmisest vabastada. Samas leidis kohus, et

T. Toompalu vabastamist takistab karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sellise

seadusesätte puudumine, mis annaks kohtule aluse vabastada isik seaduse muutumise tõttu jõustunud

kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest. Maakohus tunnistas sellise sätte puudumise

karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus põhiseadusega vastuolus olevaks.

18. Üldkogu teeb maakohtu määrusest järelduse, et kohus tunnistas eraldi põhiseadusevastaseks nii

selle, et ei ole olemas normi, mis annaks materiaalõigusliku aluse viia süüdimõistetu olukord

kooskõlla pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud kergema karistusseadusega, kui ka selle, et

puudub menetluskord, mille raames oleks võimalik selline otsustus teha. Üldkogu käsitlebki

järgnevalt maakohtu taotlust eraldi materiaalõigust (I) ja menetlusõigust (II) puudutavas osas.

Seejärel kujundab Riigikohus lõpliku seisukoha selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise

kohta (III).

I

19. Esmalt tuleb leida vastus küsimusele, kas T. Toompalul on põhiseadusest tulenev õigus sellele, et

tema suhtes kohaldataks tagasiulatuvalt karistusseadustiku 15. märtsil 2007 jõustunud redaktsiooni, ja

kas kehtiv karistusõigus seda võimaldab. Maakohus leidis, et 15. märtsil 2007 jõustunud

karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusest tulenevalt on praegu

osa kuritegudest, mille eest T. Toompalu kandis Tartu Maakohtu 27. veebruari 2006. a otsusega

karistusseadustiku järgi mõistetud vangistust, karistatavad üksnes väärtegudena. See tähendab, et

kehtiv karistusõigus kohtleks T. Toompalu tema teo eest leebemalt kui seadus, mille järgi

T. Toompalu süüdi tunnistati.

20. Põhiseaduse § 23 lg 2 sätestab, et kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks

talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise

toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Üldkogu märgib, et kergemat

karistust sätestava seadusena PS § 23 lg 2 lause 2 tähenduses tuleb mõista ka seadust, mis välistab

üldse teo karistatavuse või asendab kriminaalkaristuse väärteokaristusega. Seejuures hõlmab

karistuse mõiste PS § 23 lg 2 teise lause tähenduses ka selliseid isiku süüdimõistmisest tulenevaid

negatiivseid karistusõiguslikke järelmeid, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena

sätestatud, näiteks isiku karistusandmete kajastamist karistusregistris.

21. 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95, p 26) ja 28. aprilli 2004. a

määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143, p 26) asus üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2

teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Riigikohus ei

näe alust seda seisukohta muuta. Selle kasuks, et PS § 23 lg 2 teise lause isikuline kaitseala hõlmab

lisaks kahtlustatavatele ja süüdistatavatele ka karistust kandvaid süüdimõistetuid, räägib muu hulgas

kõnealuse põhiõiguse tõlgendamine koostoimes PS § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome

võrdsuse põhimõttega. Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes,

keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest

eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või

menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud

raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka

võrdsuspõhiõiguse riive (vt ka üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p-d 35-39

ja 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p 27).

22. Samas leiab üldkogu, et PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei hõlma süüdimõistetuid, kes on

karistuse ära kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud. Teisisõnu ei tulene PS § 23

lg 2 teisest lausest süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes

veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima

hakanud seadusega.

23. Nagu üldkogu on varem selgitanud, ei ole PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses

sätestatud põhiõigused piiramatud (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas

nr 3-1-3-10-02, p 28 ja 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 28-29). Tegemist on ilma

seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised

põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine,

karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Teatud juhtudel võivad teised põhiõigused või

põhiseaduslikud väärtused kaaluda osaliselt või täielikult üles PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja

§ 23 lg 2 teisest lausest tuleneva süüdimõistetu õiguse sellele, et tema olukord viidaks kooskõlla

pärast õiguserikkumise toimepanemist kehtima hakanud leebema seadusega. Sellistel puhkudel võib

seadusandja näha ette, et leebemat seadust kohaldatakse juba süüdimõistetud isikute suhtes üksnes

piiratud ulatuses või ei kohaldata seda üldse, kitsendades nii süüdimõistetute teatud kategooriate

põhiõigust saada osa leebema karistusseaduse tagasiulatuvast mõjust.

24. Küsimus, millistel juhtudel ja millises ulatuses saab seadusandja piirata PS § 12 lg 1 esimesest

lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale

kohaldamisele, tuleb lahendada süüdimõistetu põhiõiguste riive intensiivsuse ja seda riivet

õigustavate väärtuste omavahelise kaalumise teel (vt ka üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas

nr 3-1-3-10-02, p 32 ja 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 31-33). Mida vähem

intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi.

Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused,

seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees. Näiteks mida raskemini on

omavahel võrreldavad mingile teole karistusseaduse erinevates redaktsioonides antavad õiguslikud

hinnangud ja selle teo eest ette nähtud karistused, seda enam võib olla põhjendatud süüdimõistetu PS

§ 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tuleneva õiguse piiramine kohtusüsteemi

efektiivse toimimise huvides (vt ka üldkogu määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 30-31). Nii võib

hinnangu andmise küsimuses, kas uus seadus kergendab süüdimõistetu olukorda, muuta keerukaks

vajadus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, millel kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud karistusseaduse

kohaselt õiguslikku tähendust ei olnud. Samas on ka seadusemuudatusi, mille kergendava mõju

kontrollimiseks vajalike asjaolude tuvastamine koormab kohtusüsteemi üksnes vähesel määral.

25. Eeltoodut silmas pidades võimaldab põhiseadus seadusandjal teatud süüdimõistetute puhul

kitsendada PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevaid õigusi.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab

põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata

aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb.

Üldkogu on varem märkinud, et seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia

põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise

seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja

vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (näiteks õigusselgus,

õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse. Seejuures

saab teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega.

(Vt Riigikohtu üldkogu 3. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06 -

RT III 2007, 44, 350, p-d 21-22.) Eeltoodust tuleneb, et materiaalõiguslikult on võimalik jätta

süüdimõistetu suhtes kohaldatav karistus pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud leebema

seadusega vastavusse viimata üksnes siis, kui seaduses on selleks ette nähtud õiguslik alus. Juhtudel,

mil seadusandja ei ole PS § 12 lg 1 lausest 1 ja § 23 lg 2 lausest 2 tulenevate põhiõiguste piiramise

alust ette näinud, on süüdimõistetul, kelle karistust ei ole veel täide viidud, õigus sellele, et tema

karistus viidaks kooskõlla pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud kergema seadusega.

26. Kehtivas õiguses ei leidu normi, mis annaks seadusliku aluse piirata karistusseadustiku järgi süüdi

mõistetud isikute puhul mingis osas PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest

tulenevat õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Karistusseaduse ajalist kehtivust

reguleeriva KarS § 5 teise lõike kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab

karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Üldkogu on jätkuvalt

seisukohal, et KarS § 5 lg 2 ei piira PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud õigust (vt üldkogu otsus asjas

3-1-3-10-02, p 26), vaid sätestab põhiseadusest tuleneva kergendava karistusseaduse tagasiulatuva

jõu põhimõtte karistusseadustiku üldosas, tegemata erandeid. Karistusseadustiku

§ 5 lg 2 ei erista veel süüdi mõistmata ja süüdimõistetud isikuid, andes õigusliku aluse kohaldada

kergemat seadust tagasiulatuvalt mõlema isikute grupi suhtes. See tähendab, et nagu PS § 23 lg 2

teine lause, näeb ka KarS § 5 lg 2 ette leebema seaduse tagasiulatuva kohaldamise nii karistuse

mõistmisel kui ka siis, mil isik on uue seaduse jõustumise hetkeks juba süüdi tunnistatud ja kannab

karistust.

27. Seaduslik alus teatud süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause järgsete

õiguste kitsendamiseks on ette nähtud üksnes KarSRS §-des 1 ja 5, mis on käsitatavad erinormidena

KarS § 5 lg 2 suhtes (vt üldkogu otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 27 ja määrus asjas 3-3-1-69-03, p 22).

Karistusseadustiku rakendamise seaduse §-d 1 ja 5 välistavad selliste enne 1. septembrit 2002 kuriteo

või haldusõiguserikkumise eest karistatud isikute, keda ei ole nendes sätetes nimetatud, olukorra

kergendamise 1. septembril 2002 jõustunud karistusõigusliku regulatsiooni tagasiulatuva jõu alusel.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse §-dest 1 ja 5 tulenev PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2

teise lause järgsete õiguste piiramise alus ei laiene aga süüdimõistetutele, kes on süüdi tunnistatud ja

kannavad karistust karistusseadustiku järgi või kelle olukorda kergendab mõni pärast 1. septembrit

2002 jõustunud seadusemuudatus.

28. Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi

mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb

lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast

süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. See tähendab, et uue, leebema

seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata

üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus.

Olukorras, kus seadusandja ei ole süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause

järgsete õiguste kitsendamiseks aluseid ette näinud, ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest

tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele

piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse

viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke

väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles

osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses

asjas nr 3-1-2-2-07 (RT III 2007, 46, 369, p 11) ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav

karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus.

29. Eeltoodust järeldub, et süüdimõistetu olukorra leebema seadusega kooskõlla viimise

materiaalõiguslik alus tuleneb KarS § 5 lg-st 2, mille kohaldamisala kattub PS § 23 lg 2 teise lausega.

Sel põhjusel ei nõustu üldkogu maakohtu järeldusega, et karistusseadustikus puudub säte, mis annaks

kohtule aluse vabastada isik edasisest karistuse kandmisest seaduse muutumise tõttu. Järelikult tuleb

maakohtu taotlus süüdimõistetute vabastamist võimaldava materiaalõigusliku aluse puudumise

põhiseadusevastaseks tunnistamise osas rahuldamata jätta.

II

30. Tartu Maakohus asus seisukohale, et T. Toompalu karistuse kandmisest vabastamist takistab ka

seda võimaldava sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustikus. Kohus tunnistas sellise sätte

puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks. Samas leidis maakohus, et taotlust T. Toompalu

vangistusest vabastamise küsimuse otsustamiseks on võimalik sisuliselt läbi vaadata KrMS §-s 431

ette nähtud menetluskorras.

31. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 sätestab, et asja lahendamisel

kohtuotsuse või -määruse alusel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus

olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis kuulub

lahendamisele haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate

kohtumenetluse sätete järgi. Üldkogu märgib, et olukorras, kus maakohus juhindus T. Toompalu

karistusest vabastamise otsustamisel KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorrast, ei saa lugeda

käesolevas asjas PSJKS § 14 lg 2 esimese lause mõttes asjassepuutuvaks kriminaalmenetluse

seadustikus sellise sätte puudumist, mis võimaldaks lahendada leebema seaduse jõustumise tõttu

süüdimõistetu karistusest vabastamise küsimuse. Seda seetõttu, et tulenevalt maakohtu määrusest ei

takistanud sellesisulise normi puudumine T. Toompalu suhtes esitatud taotluse läbivaatamist.

Siinkohal ei ole üldkogul võimalik võtta seisukohta küsimuses, kas maakohus kohaldas KrMS § 431

õigesti, kuna see tähendaks konkreetse õigusvaidluse lahendamist, mida üldkogu tulenevalt

PSJKS § 14 lg 2 teisest lausest käesolevas menetluses teha ei saa.

32. Maakohtu nimetatud sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustikus võinuks käesolevas asjas

olla asjassepuutuv siis, kui kohus oleks leidnud, et KrMS § 431 ega ükski teine seaduses ette nähtud

menetluskord ei ole T. Toompalu puudutava taotluse läbivaatamisel kohaldatav. Sellisel juhul olnuks

kohtul võimalik tunnistada T. Toompalu õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine

põhiseadusevastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu

hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama.

33. Kuna Tartu Maakohtu osutatud sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustikus ei ole

asjassepuutuv, puudub Riigikohtul alus hinnata kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduspärasust ja

maakohtu taotlus tuleb jätta rahuldamata ka kriminaalmenetluse seadustikku puudutavas osas.

III

34. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 6, jätab Riigikohtu üldkogu rahuldamata

Tartu Maakohtu taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks seadusesätte puudumine

karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse vabastada isik karistuse

kandmisest, kui karistust ette nägev seadus on muutunud.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve,

Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe,

Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu