3-1-1-23-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-23-08

Otsuse kuupäev

29. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi I. S. süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8

järgi ning A. K. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-10019

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. S. ja A. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2008

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas I. S. süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 ja

§ 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning A. K. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi sisuliselt muutmata.

2. Teha kohtuotsusesse täpsustus, täiendades otsuse põhiosa ja lõpposa viitega sellele, et üldkasuliku töö tegemise

tähtaeg koos isiku allutamisega käitumiskontrollile hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisest.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista 1194 (üks tuhat ükssada üheksakümmend neli) krooni ja 75 senti Advokaadibüroole Uno Feldschmidt

OÜ vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa poolt kassatsioonimenetluses I. S.-le osutatud riigi õigusabi eest ja jätta see

summa riigi kanda.

5. Välja mõista 1194 (üks tuhat ükssada üheksakümmend neli) krooni ja 75 senti Advokaadibüroole Uno Feldschmidt

OÜ vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa poolt kassatsioonimenetluses A. K.-le osutatud riigi õigusabi eest ja jätta see

summa riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 21. detsembri 2007. a otsusega tunnistati süüdi I. S., A. K., P. K. ja A. H.

1.1 I. S. tunnistati süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega kaheks kuuks. Samuti tunnistati I. S. süüdi

KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ja karistati vangistusega seitsmeks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergem

karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti seitse kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel liideti

mõistetud karistusele Lääne-Viru Maakohtu 29. septembri 2004. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus ning

liitkaristuseks mõisteti üks aasta kuus kuud ja üheksateist päeva vangistust. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud kaks

päeva. Karistusseadustiku § 69 lg-te 1, 3 ja 4 alusel asendati mõistetud vangistus 1124 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku

töö tegemise tähtajaks määrati kakskümmend kuud ning I. S.it kohustati järgima üldkasuliku töö tegemise ajal KarS § 75 lg-s 1

sätestatud kontrollnõudeid. Karistusseadustiku § 75 lg 2 p 2 alusel kohustati I. S.it käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama

alkoholi ja narkootikume ja KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati teda osalema käitumiskontrolli ajal sotsiaalabiprogrammis.

Käitumiskontrolli aja alguseks loeti 21. detsember 2007.

1.2 Maakohus tunnistas I. S.-i KarS § 266 lg 2 p 3 järgi selles, et ta ajavahemikul 13. kuni 23. jaanuarini 2006 tungis koos

P. K.-ga akna kaudu OÜ-le Õ. kuuluvasse karjalauta. Karistusseadustiku § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati I. S. süüdi

selles, et ta koos P. K.-ga varastas ööl vastu 6. jaanuarit 2006 OÜ O territoriumilt vallasasju väärtusega 8000 krooni. Samuti

tunnistati ta süüdi selles, et ta ajavahemikul 13. kuni 23. jaanuarini 2006 püüdis koos P. K.-ga OÜ-le Õ. kuuluvast laudast

varastada esemeid väärtusega 19 200 krooni, kuid vargus jäi lõpule viimata kõrvalise isiku sekkumise tõttu.

1.3 A. K. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati nimetatud karistust Lääne-Viru Maakohtu 17. novembri 2004. a otsusega

mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja viis kuud vangistust. Karistusseadustiku § 69

lg-te 1, 3 ja 4 alusel asendati mõistetud vangistus 1030 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati

üheksateist kuud ja A. K.-i kohustati üldkasuliku töö ajal järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Karistusseadustiku § 75 lg 2 p 2 alusel kohustati A. K.-i käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume ja

KarS § 75 lg 2 p 8 kohustati teda osalema käitumiskontrolli ajal sotsiaalabiprogrammis. Käitumiskontrolli aja alguseks loeti

21. detsember 2007.

1.4 A. K. tunnistati KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta 10. veebruaril 2006 kella 21.30 paiku Rakveres K.

baaris pani omastamise eesmärgil enda taskusse kannatanu V. Y. põrandale kukkunud mobiiltelefoni väärtusega 2100 krooni.

Telefoni ei õnnestunud tal enda kasuks pöörata, kuna kannatanu tegi oma telefoni asukoha kindlaks helina järgi ja sai selle

tagasi.

1.5 Sama kohtuotsusega süüditunnistatud P. Krisaki ja A. Harlamovi suhtes ei ole otsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

2. Viru Maakohtu 21. detsembri 2007. a otsuse peale esitas apellatsioonid süüdistatavate I. S.-i ja A. K.-i kaitsja

vandeadvokaadi abi A. Aasma. Apellant palus mõista I. S.-le vangistuse asemel rahaline karistus. A. K.-i süüditunnistamise

osas KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi taotles apellant maakohtu otsuse tühistamist ning A. K.-i õigeksmõistmist.

3. Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 21. detsembri 2007. a otsus I. S.-le ja A. K.-le

määratud käitumiskontrolli kehtivuse alguse osas ja jäeti käitumiskontrolli kehtivuse algus kriminaalhooldaja määrata. Muus

osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

3.1 Ringkonnakohus nõustus, et KarS § 199 lg-s 2 ja KarS § 266 lg-s 2 sätestatud süütegude eest on karistuseks võimalik

mõista alternatiivselt rahaline karistus või vangistus. Karistus-seadustiku § 56 lg 2 teisest lausest tuleneb, et juhul kui süüteo

eest on vangistuse kõrval ette nähtud võimalus mõista karistuseks rahaline karistus, peab kohus vangistuse mõistmist

põhistama. Kuigi maakohus jättis põhjendamata, miks ei saa I. S.ile mõista karistuseks rahalist karistust, ei tuvastanud

ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. I. S. pani katseaja kestel toime kaks uut kuritegu. Teda on ühel

korral karistatud väärteo eest. Töökoha, perekonna ning alaealise lapse olemasolu, millele viidati apellatsioonis, ei takistanud I.

S.it toime panemast uusi kuritegusid. Eelnevast lähtudes oleks rahalise karistuse mõistmine I. S.ile selgelt ebapiisav ja

maakohus on leidnud õigustatult, et tema suhtes tuleb kohaldada karistusena lühiajalist vangistust, asendades selle üldkasuliku

tööga.

3.2 Maakohus on A. K.-i õigesti süüdi tunnistanud KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

järeldusega, et kannatanu V. Y. ei kaotanud mobiil-telefoni oma valdusest, mistõttu ei ole põhjendatud A. K.i teo

ümberkvalifitseerimine omastamiseks. Asjaolu, et A. K. kehtestas mobiiltelefonile oma valduse omastamise eesmärgil, on

tõendatud.

3.3 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et maakohus rikkus KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse

võistlevuse põhimõtet, kuna jättis tunnistaja J. I. üle kuulamata, kuigi apellant seda esimese astme kohtu istungil taotles.

Käsitletavas kriminaalasjas piisas maakohtule A. K.-i varguse katses süüditunnistamiseks A. K.-i ja kannatanu V. Y. ütlustest

ning J. I. ülekuulamine ei olnud vajalik.

3.4 Maakohus on ebaõigesti määranud üldkasuliku töö alguse ajaks 21. detsembri 2007. Üld-kasuliku töö tähtaeg ei saa hakata

kulgema enne, kui see kohustus on jõustunud. Seda peaks korraldama kriminaalhooldus, mis tähendab, et käitumiskontroll

algab koos üldkasuliku töö tegemise kohustusega kriminaalhooldaja poolt määratud ajal.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsuse peale esitas kassatsioonid süüdistatavate I. S.-i ja A. K.-i kaitsja

A. Aasmaa. Kassatsioonides on esitatud järgmised väited.

4.1 Kassaator leiab, et I. S.ile tuleks karistuseks mõista rahaline karistus. I. S.-il on püsiv töökoht ja tal on perekond, kus

kasvab alaealine laps. Nende asjaolude tõttu on I. S.it võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele rahalise karistuse

mõistmisega.

4.2 Kohtud on A. K.-i tunnistanud KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi valdavas osas kannatanu V. Y. vastuoluliste

ütluste alusel. Maakohus ei rahuldanud kaitsja taotlust kutsuda kohtusse tunnistaja J. I., kes nägi kuriteosündmust vahetult

pealt. Sellega rikkus kohus KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kuna kohtumenetluse poolel ei

olnud võimalik tunnistajat ristküsitleda vaatamata sellele, et ta oli selleks soovi avaldanud. Esialgselt taotles tunnistaja J. I.

kohtusse kutsumist prokurör, kes kohtumenetluse käigus taotlusest loobus. Samas pidas kaitsja jätkuvalt vajalikuks J. I.

kohtusse kutsumist, kuna kaitsjal tekkis veendumus, et tunnistaja ütlused võivad erineda kannatanu ütlustest.

4.3 Kassaator ei nõustu jätkuvalt A. K.-i teo kvalifitseerimisega KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Mobiiltelefon ei olnud

enam kannatanu valduses, mistõttu saab A. K.-i tegevust käsitada omastamise katsena. Samas on A. K.-i vastutus omastamise

katse eest välistatud, kuna kohus ei ole tuvastanud omastamistahte manifesteerimist tema poolt.

4.4 Viru Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud käitumiskontrolli kehtivuse alguse I. S.-i ja A. K.-i suhtes kriminaalhooldaja

määrata. Kassaator on seisukohal, et üldkasuliku töö tähtaja algus peab olema kohtuotsuses selgelt ja üheselt määratletud, sest

KarS § 69 lg 6 ja 7 sätestavad võimaluse pöörata teatud juhtudel karistus täitmisele. Üldkasuliku töö tegemise tähtaeg peaks

hakkama kulgema kohtulahendi jõustumisest. Käitumiskontrollile on süüdimõistetu allutatud KarS § 69 lg-st 4 lähtudes

üldkasuliku töö tegemise ajaks. Järelikult peaks ka käitumiskontroll süüdimõistetu jaoks algama kohtuotsuse jõustumisest.

5. Vastuses kassatsioonidele nõustub Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo kassaatoriga selles, et

ühiskondliku töö tegemise tähtaeg peaks hakkama kulgema kohtuotsuse jõustumisest. Rahalise karistuse mõistmist I. S.-le ei

pea prokurör põhjendatuks. A. K. on prokuröri arvates õigesti süüdi tunnistatud KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Ühtlasi

märgib prokurör, et kassaatori viide KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse põhimõtte rikkumisele on alusetu, kuna tunnistaja J. I.

on kohtueelses menetluses andnud A. K.-i süüstavad ütlusi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on karistusliigi valikut I. S.i suhtes piisavalt põhjendanud

(vt maakohtu otsuse lk 14 ja ringkonnakohtu otsuse lk 8). Märkimist väärib asjaolu, et I. S. pani talle süüksarvatud kuriteod

toime ajal, mil ta oli eelmisest karistusest tingimuslikult vabastatud. Asjakohane on ka ringkonnakohtu poolt väljatoodu, et ei

töökoha, perekonna ega alaealise lapse olemasolu takistanud I. S.it uusi kuritegusid toime panemast. Eelnevat arvestades on

kohtud pidanud põhjendatult õigeks karistada I. S.it vangistuse, mitte rahalise karistusega.

7. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti kvalifitseerinud A. K.-i teo varguse katsena KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi,

kuid märgib, et täpsustamist vajab küsimus, kelle valdusest mobiiltelefon varastati. Kolleegium leiab, et kaotanud baaris kui

avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega

puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle

baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu. Samas, olenemata sellest, et

mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt

varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Nimelt nähtub kohtute

poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest, et kui kannatanu märkas mobiiltelefoni kadumist, palus ta J. I.-l helistada oma

telefoniga tema numbrile, mille tulemusena õnnestus kannatanul oma telefoni asukoht helina järgi kindlaks teha. Kolleegium

peab siinjuures täiendavalt vajalikuks märkida, et süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida

lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval

tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.

8. Puutuvalt kassaatori väitesse, et maakohus rikkus võistlevuse põhimõtet, jättes rahuldamata kaitsja taotluse üle kuulata

tunnistaja J. I., märgib Riigikohus järgmist.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1

alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2007. a otsus nr 3-1-1-

85-07 - RT III 2008, 1, 2). Samas lahendis on märgitud, et kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol

on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte

punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et esmalt esitas taotluse tunnistaja J.

I. kohtusse kutsumiseks prokurör. Kohtumenetluse käigus loobus prokurör selle tunnistaja kohtusse kutsumise taotlusest, kuid

kaitsja jäi selle juurde, et tunnistaja tuleb üle kuulata. Seejuures on oluline, et käesoleval juhul ei saa kaitsja taotlust tunnistaja

ülekuulamiseks käsitada täiendava tõendi kogumise taotlusena KrMS § 276 lg 1 mõttes, kuigi vastav taotlus on esitatud

kohtumenetluse käigus. Nimelt puudus kaitsjal vajadus esitada tunnistaja J. I. kohtusse kutsumise taotlus KrMS § 227 lg 1

alusel, kuna sel ajal taotles tunnistaja kohtusse kutsumist prokurör. Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii

süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada

kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites

eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse

kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal

poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse

kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust

tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb

kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.

8.2 Eelnevast lähtudes ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt piisas

süüdistatava käitumisele hinnangu andmiseks süüdistatava ja kannatanu ütlustest, mistõttu ei olnud maakohtul kohustust

rahuldada kaitsja taotlust kutsuda kohtusse tunnistaja J. I. Sellise järeldusega on ringkonnakohus läinud vastuollu KrMS §-s 14

sätestatud võistlevuse põhimõttega. Ringkonnakohus märgib küll õigesti, et tulenevalt võistlevuse põhimõttest lasub tõendite

esitamise kohustus kohtumenetluse pooltel ja kohus peab reeglina tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seejuures jätab

kohus aga tähelepanuta, et tunnistaja kohtusse kutsumine toimub, nagu eespool märgitud, vastava taotluse esitamise kaudu.

Seega ei saa menetluspool esitada kohtule tõendina tunnistaja ütlusi juhul, kui kohus ei rahulda vastavat taotlust. Maakohus

läks vastuollu võistlevuse põhimõttega just seetõttu, et ta ei võimaldanud kaitsjal kohtule tõendit esitada. Maakohus rikkus

sellega kriminaalmenetlusõigust, kuid Riigikohus ei loe seda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu

istungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise lõpetamisel ei esitanud A. K.-i kaitsja uuesti taotlust tunnistaja J. I.

ülekuulamiseks, millest võib järeldada, et kaitsja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Sellele viitab ka asjaolu, et kaitsja

ei taotlenud tunnistaja J. I. ülekuulamist apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil. Kuna kaitsja on tunnistaja ülekuulamise

taotlusest loobunud, järeldab Riigikohus, et kaitsja ei pea enam tunnistaja ütlusi kriminaalasja lahendamise seisukohalt

oluliseks.

9. Edasiselt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium üldkasuliku tööga seonduvat.

9.1 Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav

ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse

jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka

kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kassaator märgib õigesti, et kontrollnõuete

täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete

järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö

tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima

kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga

kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule

lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui

kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud.

9.2 Eelnevast lähtudes on ringkonnakohus leidnud põhjendatult, et käitumiskontrolli algusajaks ei saa lugeda maakohtu otsuse

kuulutamist. Samas on ringkonnakohus jätnud ebaõigesti kontrollnõuete järgimise tähtaja alguse kriminaalhooldusametniku

määrata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selle vea saab parandada ringkonnakohtu otsuse sisu muutmata ning tehes

ringkonnakohtu otsusesse sellise täpsustuse, mis ei raskenda süüdistatavate olukorda.

10. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 täiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse

põhiosa ja lõpposa viitega sellele, et üldkasuliku töö tegemise tähtaeg koos isiku allutamisega käitumiskontrollile hakkab

kulgema kohtuotsuse jõustumisest.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe