3-1-1-27-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-27-08

Otsuse kuupäev

28. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi K. K. süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 1-07-3940

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2008. a ja Harju Maakohtu 2. novembri 2007. a otsused K. K.

süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 2. novembri 2007. a otsusega tunnistati K. K. süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1

aastaks ja 6 kuuks. Karistusseadustiku § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata, kui K. K. ei pane 3

aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel mõisteti K. K.-le lisakaristuseks

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 aastaks.

2. K. K. tunnistati KarS § 422 lg 1 järgi süüdi selles, et tema, 2. oktoobril 2005 kella 14.55 paiku, olles alkoholijoobes, juhtis

sõiduautot Honda Civic, liikudes Tallinnas mööda T. maanteed L. tänava poolt C. R. J. tänava suunas. Sõidukiiruse valikul ei

arvestanud K. K. teeolusid, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ja muid liiklusolusid. Lähenedes T. mnt 49 juures asuvale

reguleerimata ülekäigurajale, ei olnud K. K. piisavalt tähelepanelik, ei vähendanud vajalikul määral kiirust ega peatunud enne

ülekäigurada, et anda teed jalakäijale, mille tõttu sõitis otsa teed ületanud L. U.-le. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas K. K.

ettevaatamatusest L. U.-le raske tervisekahjustuse - vasaku sääreluu külgmise põnda sisserõhutusmurru.

3. Maakohus leidis, et K. K.-i süü KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on tõendatud ja tema tegu on õigesti

kvalifitseeritud.

3.1 Maakohtu otsuse kohaselt rikkus K. K. liikluseeskirja §-s 44 sätestatud nõuet, mille kohaselt ei tohi juht oma tegevusega

ohustada jalakäijat. Liikluseeskirja §-st 46 tulenevalt peab juht, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, vähendama kiirust või

peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või teeületamise võimalust ootavale jalakäijale. Samuti rikkus K. K.

liikluseeskirja § 76 p-st 1 ja §-st 123 tulenevaid nõudeid, mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis ja peab kohandama

oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab teeolusid, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks

peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Liikluseeskirjas sätestatud nõuete

rikkumise tõttu põhjustas K. K. ettevaatamatusest kannatanu L. U.-le raske tervisekahjustuse. Süüdistatav pidas võimalikuks,

et ta rikub oma teoga nimetatud nõudeid, mida kinnitavad tema enda ütlused selle kohta, et ta vaatas märke, et leida

tagasipöörde tegemiseks lubatud koht. Jalakäijat märgates aga ei jõudnud ta enam kõrvale keerata, kuna tee oli libe.

3.2 Maakohus märkis, et eksperdiarvamuste kohaselt põhjustati kannatanu L. U.-le 2. oktoobril 2005. a toimunud

liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustus, kuna sellest paranemine kestis üle 4 kuu.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K.-i kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega rahuldati apellatsioon osaliselt, tühistati Harju Maakohtu

2. novembri 2007. a otsus K. K.ile lisakaristuse mõistmise osas ja saadeti selles osas kriminaalasi maakohtule uueks

arutamiseks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

5.1 Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus põhjendatult leidnud, et K. K.-i süül põhjustatud liiklusavarii tagajärjel

tekitati kannatanule tervisekahjustus, mis on kohtumeditsiinilisest seisukohast käsitletav raske kehalise haigusena. Kohus ei

nõustunud kaitsjaga selles, et tervisekahjustuse raskuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda sellest, milline oleks sama vigastuse

tekkemehhanismi ja lokalisatsiooni juures võimalik tervisekahjustus keskmisel inimesel ning märkis, et igal konkreetsel juhul

tuleb tuvastada just konkreetsel kannatanul esinenud vigastuse raskus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse

põhjendustega ka süüdistatava süü osas, leides, et apellatsioonis esitatud väited ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

5.2 Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks tuleb lisakaristusena K. K.-lt

ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus ja miks just selliseks tähtajaks. Kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, tuleb

kohtuotsuses eraldi põhjendada ka lisakaristuse vajalikkust. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada lisakaristuse tähtaega.

Ringkonnakohus ei saa olukorras, kus maakohtu otsuses puuduvad igasugused sellekohased põhjendused, hakata ise maakohtu

otsust omapoolsete põhjendustega sisustama.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K.-i kaitsja vandeadvokaat A. Simson, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Asudes seisukohale, et liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanule tekitatud kehavigastus oli raske, on ringkonnakohus

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Arvestades, et kannatanule põhjustati kinnine jalaluumurd, tema haiglaravi

kestis vaid 5 päeva, tervisekahjustusele ei järgnenud püsivat töövõimetust ja käesoleval ajal kannatanu töötab ning vigastuse

järelmõjud praktiliselt puuduvad, ei ole tegemist raske tervisekahjustusega KarS § 422 lg 1 mõttes.

6.2 Kassaatori hinnangul ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonis esitatud väitele, mille kohaselt tuleb tervisekahjustuse

kindlaksmääramisel lähtuda sellest, milline oleks sama vigastuse tekkemehhanismi ja lokalisatsiooni juures võimalik

tervisekahjustus keskmisel inimesel, olenemata tema vanusest. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra seletuskirja

järgi tähendab Korra § 8 lg 2 p-s 1 sätestatud raske tervisekahjustuse määratlus, et kuriteoga põhjustatud tervisekahjustuse

keskmine paranemisperiood ei ole lühem kui 4 kuud. Kuna ekspert hindab tervisekahjustuse kestust konkreetsest vigastusest

lähtudes ekspertiisi tegemise hetkel, ei ole oluline patsiendi tervisekahjustuse tegelik kestus. Maa- ja ringkonnakohus ei ole

lähtunud ekspertiisiaktis märgitud kõnealusest tervisekahjustusest paranemise keskmisest ajast, vaid tervisekahjustuse

paranemise ajast konkreetse kannatanu puhul. Ekspertiisiaktist nähtuvalt pikenes käesoleval juhul vigastusest paranemise aeg

eelkõige patsiendi vanuse tõttu. Kuna liiklusõnnetusega ei ole kannatanule rasket tervisekahjustust põhjustatud, ei vasta K. K.i

poolt toimepandud tegu KarS § 422 lg-s 1 sätestatud koosseisulistele tunnustele.

7. Kassatsioonile esitatud vastuses peab ringkonnaprokurör Raivo Kala kassatsiooni põhjendamatuks ja palub jätta see

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vastamaks küsimusele, kas süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel kannatanule tekitatud tervisekahjustus on

hinnatav raske tervisekahjustusena, analüüsib kriminaalkolleegium esmalt asjassepuutuvaid materiaalõiguse norme (I), käsitleb

seejärel lisakaristuse mõistmisega seonduvat (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III).

I

9. Kassaator leiab, et kohtud on kannatanule tekitatud tervisekahjustuse hindamisel ekslikult lähtunud tervisekahjustuse

tegelikust kestusest, mitte aga eksperdi arvamuses toodud sarnaste vigastuste paranemise keskmisest ajast. Samuti on kassaator

seisukohal, et kuivõrd ekspert hindab tervisekahjustuse kestust konkreetsest vigastusest lähtudes ekspertiisi tegemise hetkel,

siis on ebaõige kohtute järeldus, mille kohaselt kannatanule tekitatud tervisekahjustus oli raske. Kriminaalkolleegium nende

väidetega ei nõustu ja märgib vastuseks kassatsioonile järgmist.

10. Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske

tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118. Üheks raske tervisekahjustuse alaliigiks on ka KarS

§ 118 p-s 2 märgitud raske kehaline haigus. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud

"Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi

elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või

organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 81 ja Korra § 8 lg 2 p-

des 1 ning 2 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud või sellega kaasneb

töövõime kaotus vähemalt 40 % ulatuses. Seaduse mõttes on tegemist alternatiivsete ja seega teineteist välistavate raske

kehalise haiguse ning seeläbi ka raske tervisekahjustuse tuvastamise alustega. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kannatanu on

tervisekahjustuse tagajärjel kaotanud vähemalt 40 % töövõimest, on alust rääkida raske tervisekahjustusena kvalifitseeritavast

raskest kehalisest haigusest, mille tõttu puudub vajadus täiendavalt käsitada tervisekahjustuse kestuse küsimust. Samas on

tervisekahjustus kestusega 4 kuud või enam käsitatav raske kehalise haigusena ja seega ka raske tervisekahjustusena, sõltumata

sellega kaasnenud töövõime kaotusest.

11. Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus

lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb

ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab muu hulgas arvestama ka isiku varasemat

terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on mitmed konkreetsed

terviseseisundid (näiteks luude haprus), aga ka organismi anatoomilise terviklikkuse taastumisvõime, kahtlemata seotud isiku

vanusega. Seega on Korra § 2 lg 2 mõttes õige käsitada ka vanust varasema terviseseisundina.

12. Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest

tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui

eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust

rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul.

13. Kohtueelses menetluses 11. jaanuari 2006. a ekspertiisimääruse alusel läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi tulemina

21. veebruaril 2006. a koostatud kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 77 esitatud eksperdi arvamusest nähtub, et kannatanu vasaku

sääreluu külgmise põnda sisserõhutusmurru puhul on tegemist liigesesisese murruga, mille paranemise aeg on eksperdile

esitatud meditsiinidokumentide andmetel üle nelja kuu ja ekspertiisi teostamise ajal jätkas kannatanu ravi. Ekspert märkis

täiendavalt, et tavapäraselt paraneb sääreluu eelpool kirjeldatud lokalisatsiooniga murd nelja kuu jooksul, kuid sõltuvalt eeskätt

patsiendi vanusest võib liigesesisese murru täielik paranemine toimuda pikema aja jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

hinnangul oleks kohus saanud nimetatud eksperdiarvamuse pinnalt ja KarSRakS §-le 81 ning Korra § 8 lg-le 2 tuginevalt teha

üksnes järelduse, et kannatanule tekitati raske tervisekahjustus.

14. Kahtlemata oleks käsitletava eksperdiarvamuse pinnalt võinud kohtumenetluse pooltel tõusetuda nii kordusekspertiisi kui

ka täiendekspertiisi määramise küsimus. Erialakirjanduses valitseva arusaama kohaselt on täiendekspertiisi määramiseks alust

siis, kui esmaekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus on ebaselge, vasturääkiv või puudulik. Käesoleva süüdistusasja

kohtuliku arutamise ajal, 31. augustil 2007. a koostatud täiendekspertiisi määruses on märgitud, et "esmaekspertiisi tulemusi ei

vaidlustata, kuid antud juhul ei saa kannatanu seisundit hinnata kohus või prokuratuur, vaid see tuleb tuvastada eksperdi

arvamuse alusel". Eksperdile esitati täiendekspertiisi määruses järgmine küsimus: "Kas L. U.-le 02.10.2005. a liiklusõnnetuse

tagajärjel tekitatud kehavigastused olid rasked?" Täiendekspertiisi aktis nr 24, mis kannab 3. septembri 2007. a kuupäeva,

esitatud arvamuse kohaselt oli L. U.-le liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud tervisekahjustuse paranemise aeg esmaekspertiisiks

esitatud meditsiinidokumentide andmetel üle nelja kuu ja antud tervisekahjustuste puhul oli kohtumeditsiinilisest seisukohast

tegemist raske kehalise haigusega.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käsitletaval juhul ei saa täiendekspertiisi määramist lugeda põhjendatuks ja seda

tehes on kohus põhjendamatult suurendanud kohtukulusid. Täiendekspertiisi määruses esitatud küsimust ei ole alust lugeda

esmaekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusest ebaselgust ega ka mittetäielikkust kõrvaldavaks. Kohtumenetluse

pooled ja kohus ei seadnud kahtluse alla esmaekspertiisi tulemina koostatud ekspertiisiaktis antud arvamust, mille kohaselt

kulus kannatanul tervisekahjustusest paranemiseks üle 4 kuu. Seetõttu tuli koosseisulise asjaoluna lugeda tuvastatuks raske

tervisekahjustuse esinemine kannatanul ja puudus nii vajadus kui ka õiguslik alus pöörduda nimetatud asjaolu tuvastamiseks

uuesti eksperdi poole.

II

16. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei sisalda maakohtu otsus ühtegi lisakaristuse kohaldamise

põhjendust. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on

kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole

apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused,

kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik

üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-59-07 - RT III 2007, 43, 343, p 12). Kooskõlas

viidatud lahendis väljendatud seisukohtadega on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et maakohtu otsus tuleb lisakaristuse

mõistmise osas tühistada ja saata maakohtule uueks arutamiseks.

III

17. Seoses eelnevaga märgib kriminaalkolleegium vastavalt KrMS § 352 lg-le 6 kassatsiooni piire laiendades järgnevat.

Tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, tuleb ringkonnakohtul juhindudes KrMS

§ 341 lg-st 1 obligatoorselt maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu pädevust kohtulahendi tegemisel reguleerib KrMS § 337 sätestatu. Olukorras, mil maakohtu otsus

tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme

kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. Ringkonnakohus on

käesoleval juhul maakohtu otsuse tühistanud ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatnud kohtuotsusega. Sellist võimalust aga

kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. KrMS § 337 lg-s 2 ja § 341 lg-s 1 sätestatu tähendab, et ringkonnakohtu poolt

kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmine toob vältimatult kaasa kriminaalasja uue arutamise teises

kohtukoosseisus. Siiski nähtub ringkonnakohtu otsuse põhiosast, et viidatud regulatsioonist on kohus asja uueks arutamiseks

saatmisel juhindunud, mille tõttu tuleb maakohtul kriminaalasja arutada teises kohtukoosseisus. Seega ei ole

kriminaalkolleegiumi hinnangul ringkonnakohus kriminaalasja määruse asemel otsusega lahendades kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt rikkunud.

18. Vaatamata eelöeldule leiab kolleegium kooskõlas varasema praktikaga, et karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle

põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-59-07, p 12). Kriminaalmenetluse seadustiku § 313 lg 1 p 3 kohaselt on süüdistatavale mõistetavat karistust

puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa. Tühistades maakohtu otsuse üksnes lisakaristuse mõistmist puudutavas osas,

rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg-s 2 sätestatut. Seetõttu tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu otsused tühistada tervikuna ja

saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule.

19. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 ps-t 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

13. veebruari 2008. a otsuse ja Harju Maakohtu 2. novembri 2007. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt Riigikohtu otsuses toodud põhjendustel.

Jüri Ilvest Ott, Järvesaar, Eerik Kergandberg