3-1-1-30-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-30-08

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 20. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

Kohtuasi

A. Õ. vahistamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2008. a määrus

kriminaalasjas nr 1-08-3808

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. Õ. kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2008. a määrus A. Õ. vahistamiseks jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 14. märtsil 2008. a Harju Maakohtule taotluse KarS § 212 lg-s 1 ja § 209 lg 2 p-des 1, 2

ja 3 ettenähtud kuritegude toimepanemises kahtlustatava A. Õ. vahistamiseks.

2. Harju Maakohtu 14. märtsi 2008. a määrusega jäeti Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotlus rahuldamata. Maakohus leidis, et

kriminaalasja materjalide kohaselt esineb küll põhjendatud kuriteokahtlus, kuid kohtule ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle

kohta, et vabaduses viibides võib kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid või hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale.

Paljasõnalised väited tunnistajate mõjutamisest ja veel fikseerimata tõendite hävitamisest ei anna alust kõige raskema tõkendi

kohaldamiseks.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokurör, taotledes määruse tühistamist ja A. Õ. vahistamist. Kaebuse

kohaselt jättis maakohus arvestamata, et pärast kahtlustuses nimetatud kuriteosündmusi asus A. Õ. aktiivselt tegelema

kriminaalasjas olulist tõenduslikku tähtsust omava sõiduauto müügiga. On ilmne, et kahtlustatava käitumine oli kantud soovist

takistada kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamist kriminaalmenetluse alustamise korral. Seega puudus põhjendatud

alus lugeda paljasõnaliseks väidet, et vabaduses viibides võib A. Õ. asuda mõjutama juba ülekuulatud või veel ülekuulamata

isikuid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2008. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja A. Õ. vahistati. Ringkonnakohus märkis,

et esitatud kahtlustuse sisust tulenevalt võib A. Õ. asuda vabaduses mõjutama asjaga puutumuses olevaid isikuid, takistades

seeläbi menetluse tõhusat läbiviimist. Samuti nähtub asja materjalidest, et A. Õ. asus tõepoolest tegelema sõiduauto müügiga,

mis omab olulist tähtsust tulenevalt kriminaalasja sisust. Seetõttu on põhjendatud väide, et kahtlustatav asus kõrvaldama

asitõendit. Nendel põhjustel esineb põhjendatud kahtlus, et vabaduses võib A. Õ. hakata toime panema

õigusemõistmisevastaseid kuritegusid, takistades kriminaalmenetluse läbiviimist. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kuriteod,

mille toimepanemises A. Õ.d kahtlustatakse, on olemuselt sellised, mis eeldavad pikaajalist planeerimist ja hoolikat

läbimõtlemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Õ. kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo, taotledes

ringkonnakohtu vahistamismääruse tühistamist, maakohtu määruse jõustamist ja A. Õ. vahi alt vabastamist. Kaitsja leiab, et

maakohus on õigesti tuvastanud vahistamisaluste puudumise ja ringkonnakohtu vastupidised seisukohad ei põhine

kriminaalasja materjalidel ning on oma sisult oletuslikud. Esitatud kahtlustuse kohaselt on kolmes kuriteoepisoodis kahtlustus

seotud üksnes A. Õ. isikuga, mille tõttu ei ole temal mingit vajadust ega ka võimalust kedagi mõjutada. Kui kahtlustataval

olnuks selline soov, saanuks ta seda teha vabaduses viibitud aja jooksul. A. Õ. esitas ringkonnakohtule tõendi selle kohta, et T

OÜ omandis olevad sõiduautod on valdavalt müügis, mille tõttu ei ole põhjendatud väide, et kahtlustatav asus kõrvaldama

asitõendit. Esitatud kuriteokahtlustus ei ole vaieldamatult põhjendatud, kuna A. Õ. andis ülekuulamisel loogilisi ütlusi

tõendamiseseme asjaolude kohta ja põhjendas neid objektiivsete tõenditega. Kaitsja märgib kokkuvõtlikult, et kohtule ei ole

esitatud veenvaid tõendeid, et vabaduses viibides võib kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid.

6. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses peab prokurör Eve Soostar kaebust põhjendamatuks ja palub jätta see

rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist. Kohtud on jõudnud senise kohtueelse menetluse tulemuste pinnalt

veendumusele, et suure tõenäosusega on kahtlustatav kuritegude toimepanija. Väide, et A. Õ.-l puudub vajadus ja võimalus

kedagi mõjutada, ei vasta tegelikkusele, kuna nimetatud kuriteosündmustega on vahetult seotud suur isikute ring.

Ringkonnakohus on andnud hinnangu kahtlustatava perekondlikule olukorrale ja leidnud põhjendatult, et perekonna olemasolu

ei ole takistanud A. Õ. käitumist viisil, mis tõi kaasa kuriteokahtlustuse esitamise. Asjaolu, et alustatud on veel kahte

kriminaalmenetlust sama käekirjaga toimepandud kuritegudes, milles A. Õ. võib asuda takistama tõe tuvastamist, on küll

vaidlustatud kohtumääruses märkimist leidnud, kuid puudub alus asuda seisukohale, et see sai vahistamisküsimuse

lahendamisel määravaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kassaatori väited ei

anna alust selle tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud seisukohtadele märgib kolleegium järgmist.

8. Vahistamismäärusest peab üheselt nähtuma, et kohus on lugenud tuvastatuks nii põhjendatud kuriteokahtluse kui

vahistamisaluse olemasolu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-103-06 - RT III

2006, 47, 393, p 9). Lisaks tuleb vahistamismääruses esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt esineb

kohtu arvates nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. Seejuures ei piisa üksnes konstanteeringust, et kahtlustatav

võib vabaduses viibides jätkuvalt toime panna kuritegusid, vaid kohtul tuleb tugineda sellist kahtlust kinnitavale teabele.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus kooskõlas eeltoodud seisukohtadega A. Õ. suhtes tuvastanud nii

põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu ning vahistamismäärust nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaolud,

mida kassaator vaidlustab, olid ringkonnakohtule teada ka vahistamismääruse tegemise ajal ja kriminaalkolleegiumil puudub

alus neid ümber hinnata. Kassaatori seisukoht, et A. Õ.-le esitatud kahtlustus ei ole vaieldamatult põhjendatud, kuulub edasise

kriminaalmenetluse käigus lahendatavate küsimuste hulka. Põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel piisab asjaolude

tuvastamisest, mille pinnalt on võimalik sedastada isiku käitumises kuriteotunnuseid ja selline otsustus ei kujuta endast isiku

süüküsimuse lõplikku lahendamist. Seejuures ei pea kohus kogutud tõendeid analüüsima sama põhjalikult nagu see on nõutav

kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimuse otsustamisel.

9. Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb arvesse võtta isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid,

eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid

asjaolusid. Vahistamisaluse raames on ringkonnakohus arvestanud uute kuritegude toimepanemise ohtu ja neid asjaolusid

põhjendanud tulenevalt kahtlustuse sisust, kogutud tõenditest ning kahtlustatava isikust. Kriminaalkolleegium nõustub

ringkonnakohtu vastavasisuliste järeldustega ja märgib täiendavalt, et kuna ülekuulatavate isikute ring on kuritegude puhul

arvukas, on ebaõige kassaatori seisukoht, et A. Õ.-l kui kuritegude väidetaval üksiktäideviijal puudub vajadus ja võimalus

asuda kedagi mõjutama. A. Õ. kaitsja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite sisuga oli ringkonnakohtul vahistamismääruse

tegemisel võimalik tutvuda ja kuigi kohus ei ole nende osas määruses seisukohta võtnud, ei ole see käesoleval juhul välistanud

kahtlustatava vahistamist ega kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Nõustuda ei saa kaitsjaga ka selles, et

ringkonnakohus on vahistamisalusena tuginenud kahele alustatud kriminaalmenetlusele, milles A. Õ.-le ei ole kahtlustust

esitatud. Vahistamismäärusest nähtuvalt on ringkonnakohus tuvastanud vahistamisaluse sõltumata nimetatud asjaoludest.

Arvestades, et vahistamismääruse tegemisel on järgitud kriminaalmenetluse norme, tuvastades kooskõlas KrMS §-s 131

sätestatuga põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu ning sellekohaseid järeldusi põhjendatud, puudub alus

ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

10. Seonduvalt kaitsja väitega, et A. Õ. vahistamine võib kujuneda pikaajaliseks, peab kriminaalkolleegium vajalikuks osutada

veel järgnevale. Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige

intensiivsema riivega, mille tõttu tuleb kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et isikuid peetaks vahi all üksnes siis ja nii

kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi

2008. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07 - RT III 2008, 11, 78, p 13). Nimetatud põhimõte väljendub muu hulgas KrMS § 137 lg-

s 1 sätestatud menetluslikus garantiis ja vahistatu või tema kaitsja õiguses taotleda vahistamisest kahe kuu möödumisel

eeluurimiskohtuniku või kohtu poolt vahistuse põhjendatuse kontrollimist, mille käigus tuleb hinnata, kas vahi all pidamise

põhjendused on olulised ning piisavad, et õigustada isiku jätkuvat vahi all viibimist.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 1. aprilli 2008. a määruse, millega vahistati A. Õ., muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg