3-3-1-23-08 · 3-3-1-23-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-23-08 Otsuse kuupäev 14. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salman Kohtuasi Rein Altoki (Altok), Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 p-de 2 ja 3 tühistamiseks Arnold Altokit, Rein Altokit, Sirje Altokit ja Aino Altokit puudutavas osas Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3- 02-32 Menetluse alus Riigikohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2007. a otsused haldusasjas nr 3-02-32. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a otsusega nr 7349 tunnistati Tallinnas, Rohu 13 ja Telliskivi 38 vahel, endisel kinnistul nr 3295 asunud ehitised ja krunt suurusega 1101,22 m2 omandireformi objektiks. Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Oskar Altokile 1/3, Aino Altokile 1/3 ja Arnold Altokile 1/3 mõttelises osas, kes vastavad Omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 7 toodud nõuetele. Otsuse p-ga 3 tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks Agnes Altok 1/6, Rein Altok 1/6, Sirje Altok 1/6 ja Aino Altok 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1996. a korraldusega nr 2070-k otsustati nimetatud aadressil asuvad hooned tagastada õigustatud subjektidele ning anti 18. novembril 1996 aktiga nr 335 üle. Agnes Altok suri 29. mail 2001 ja tema vara pärisid Sirje Altok ja Rein Altok mõlemad 1/2 mõttelises osas. 2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsusega nr 12457 muudeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a otsuse nr 7349 punkte 2 ja 3 ning sõnastati need järgmiselt: "2. Lugeda tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Oskar Altokile 1/3 mõttelises osas, Aino Altokile 1/3 mõttelises osas ning 1/3 mõttelises osas Arnold Altokile, kes vastab ORAS § 7 lg-s 3 toodud nõuetele. 3. Tunnistada Aino Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks vara endine omanik Aino Altok. Tunnistada Oskar Altokile 1/3 mõttelises osas kuulunud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tema abikaasa Agnes

Altok 1/9 mõttelises osas ja lapsed Rein Altok 1/9 mõttelises osas, Sirje Altok 1/9 mõttelises osas. Jätta rahuldamata Agnes Altoki, Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki taotlused Arnold Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa vara tagastamiseks, kuna ORAS § 7 lg 3 sätestuse kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega." Otsust põhjendati sellega, et Eesti Riigiarhiivi 30. juuni 1998. a teatise kohaselt 1941. a jaanuaris- veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnud isikute nimekirjas on märgitud Arnold Altok, elukoht Tallinn, Rohu 13. Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi arhiivi 29. juuli 2002. a kirja nr 4659/??? ja sellele lisatud tõendite kohaselt on NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel 10. jaanuaril 1941 sõlmitud kokkuleppe Saksa kodanike ja Saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasujate nimekirjas nr 98, jrk nr 1958 all märgitud Arnold Altok, sündinud 3. mail 1908 Tallinnas, rahvuselt eestlane, NSV Liidu kodanik, abielus, kontoriametnik, elukoht Tallinn, Rohu tn 13-9. Nii ÜN 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" p 5, mis kehtis ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a otsuse nr 7349 vastuvõtmise ajal, kui ka kehtiva ORAS § 7 lg 3 kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise avaldused lahendatakse riikidevaheliste kokkulepetega. Seega ei olnud 1996. a alust ega ole ka 14. oktoobril 2002 alust lahendada selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi Omandireformi aluste seaduse alusel. Muudetud otsus on seetõttu õigusvastane. 3. Rein Altok, Sirje Altok ja Aino Altok esitasid halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 p-d 2 ja 3 Arnold Altokit, Sirje Altokit, Rein Altokit ja Aino Altokit puudutavas osas, kuna linnakomisjon hindas tõendeid ebaõigesti ja kohaldas seetõttu põhjendamatult ORAS § 7 lg-t 3. 4. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006 otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Riigikohtu see otsus jõustus 12. oktoobril 2006. 5. Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2006. a otsusega kaebus rahuldati ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 p 3 tühistati osas, mis puudutab taotluste rahuldamata jätmist ning saadeti uue otsuse vastuvõtmiseks linnakomisjonile. Kohus leidis, et Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja märgiti, et otsus jõustub 12. oktoobril 2006 tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Kohtuotsus jõustus 12. oktoobril 2006. Seega ei saa kohalik omavalitsus tugineda kehtetule ORAS § 7 lg-le 3. 6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta

uue otsusega kaebus rahuldamata. 7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega saadeti asi ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile uuesti arutamiseks ja uue otsustuse vastuvõtmiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebuste esitajad taotlesid vaidlustatud otsuse tühistamist punktide 2 ja 3 osas. Vaidlustatud otsus koosneb, vaatamata vormilisele ebatäpsusele, ühest punktist, millega muudetakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni varasema otsuse punkte 2 ja 3. Vaidlustatud otsuse tühistamisel jääks kehtima varasem, 15. aprilli 1996. a otsus. Sel juhul puuduks alus kohustada apellanti asja uuesti läbi vaatama. Halduskohus tühistas otsuse punkti 3 osas, mis puudutab taotluste rahuldamata jätmist ja kohustas apellanti asja uuesti arutama ja uut otsustust tegema. Halduskohtu otsust saab mõista selliselt, et kohus tühistas vaidlustatud otsuse osas, millega muudeti 15. aprilli 1996. a otsuse punkti 3 Arnold Altokile kuulunud vara suhtes vara tagastamise õigustatud subjektide määramise osas. Kaebuse selles osas rahuldamisel jääb jõusse 15. aprilli 1996. a otsus selles osas. Arnold Altokile kuulunud vara tagastamise õigustatud subjektid on 15. aprilli 1996. a otsuse kohaselt Aino Altok, Agnes Altok, Rein Altok ja Sirje Altok. Kohtu ettekirjutuse tegemine apellandile asja uueks arutamiseks väljus kaebuse piiridest. Apellant leiab, et halduskohtu sellise ettekirjutuse tegemine olukorras, kus seadusega pole kehtestatud selget regulatsiooni ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutele kuulunud vara tagastamiseks, oli õigusvastane. Ringkonnakohtu arvates on seega apellatsioonkaebusega hõlmatud ka halduskohtu otsuse osa, milles kohustati apellanti asja uuesti arutama; 2) halduskohtu otsusest ei nähtu, kas kaebustega on hõlmatud Agnes Altoki õigusliku seisundi muutmine Arnold Altokile kuulunud vara tagastamise osas. Kuna Agnes Altok oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks surnud ning tema pärijateks olid Rein Altok ja Sirje Altok, tuleb kaebust ja halduskohtu otsust mõista selliselt, et kaebusega oli hõlmatud ka Agnes Altoki õigusliku seisundi muutmine Arnold Altokile kuulunud vara tagastamise osas. Otsuse tühistamisega halduskohtu otsuses näidatud osas jääb Agnes Altok vara tagastamise õigustatud subjektiks endises ulatuses; 3) apellant leiab, et otsus on tühistatud osas kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtinud ORAS § 7 lg- ga 3 ja Riigikohtu otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest, et Riigikohtu otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas jõustub selle kuulutamisest, teha järeldust, et ORAS § 7 lg 3 oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal Põhiseadusega kooskõlas. Kuigi Riigikohtu otsused põhiseaduslikkuse järelevalve asjades omavad üldiselt ex nunc mõju (Riigikohtu 12. mai 2000. a otsuse asjas nr 3-4-1-5-00 p 37), tuleb Riigikohtu poolt sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks tunnistamisel jätta säte kohaldamata asjas, mis Riigikohtu otsuse tegemise kaasa tõi (Riigikohtu 2. mai 2007. a otsuse asjas nr 3-4-1-2-07 p 23). Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt puudub ka asjades, kus käib vaidlus Riigikohtu poolt juba põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistatud sätte kohaldamise üle, vajadus uuesti sätte põhiseaduspärasusele hinnangut anda, kui sätte sõnastust võrreldes Riigikohtu poolt uuritud

sõnastusega pole muudetud. See põhimõte laieneb ka juhtudele, kus sätte põhiseaduspärasust hindas Riigikohus hiljem, kui hiljem lahendatavas haldusasjas vaidlustatud haldusakt anti. Käesoleval juhul tehti vaidlustatud otsus 14. oktoobril 2002. Riigikohus pidas ORAS § 7 lg-t 3 põhiseadusevastaseks esmalt asjas, kus vaidlustati 8. oktoobri 2001. a haldusakti. Ringkonnakohtu arvates võib asuda seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 oli põhiseadusevastane hiljemalt 8. oktoobril 2001, seega ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Halduskohus asus seetõttu õigesti seisukohale, et selles haldusaktis nimetatud sättele tuginemine oli õigusvastane ning otsus tuli osaliselt tühistada; 4) haldusmenetluse uuendamine selles küsimuses on apellandi kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel ei nähtud ette haldusorganile kohustust selles sättes nimetatud vara tagastamise õigustatud subjektide uueks määramiseks. Seetõttu pole vaja hinnata apellandi väiteid, mis puudutavad asja uuel otsustamisel kohaldamisele kuuluva regulatsiooni valikut ja uue otsustamise võimalikkust enne seadusega täiendava regulatsiooni kehtestamist. 8. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitas 25. juunil 2007 kassatsioonkaebuse. Riigikohtu halduskolleegium peatas 26. septembri 2007. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu üldkogu otsuseni Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi haldusasjas. Riigikohtu üldkogu tegi viimati nimetatud haldusasjas otsuse 10. märtsil 2008. Halduskolleegium uuendas 13. märtsi 2008. a määrustega käesoleva asja menetluse ja andis kassatsioonkaebusele menetlusloa. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse tühistamiseks, ja teha uus otsus, millega jätta Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused rahuldamata. Kassaator väidab järgmist: 1) osaliselt tühistatud linnakomisjoni otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3. Tulenevalt PSJKS § 58 lg-st 2 jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest ja seega puudub Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusel tagasiulatuv jõud. Tagasiulatuvat jõudu pole ka Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsusel. Ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et haldusakti aluseks oleva seaduse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamisel on tagasiulatuv jõud. ORAS §7 lg 3 kehtivuse ajal oli linnakomisjon kohustatud sellest juhinduma, mistõttu komisjoni otsus oli õiguspärane; 2) Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse kohaselt on lahtine küsimus, kas üldse otsustatakse ümberasunutele vara tagastada või kompenseerida. Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsust ei saa tõlgendada nii, et see otsus annab õiguse haldusmenetluse uuendamise aluseks ja kehtivate haldusaktide tühistamiseks kõikides ORAS § 7 lg-ga 3 seotud asjades. 10. S. Altok on kirjalikus vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus pole põhjendatud ja märgib, et linnakomisjon teadis Riigikohtu otsusest, mis oli tehtud analoogilises asjas Wiedemanni 11 asuva maja kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Asjas vaieldakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 üle. Nimetatud otsusega muudeti komisjoni varasemat otsust selliselt, et omandireformi õigustatud subjekt Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varale jäi kindlaks määramata põhjusel, et viimane lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Kassaator (ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) väidab, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas 12. aprilli 2006. a otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 12. oktoobrist 2006, siis oli see säte ÕVVTK linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsuse nr 12457 vastu võtmise ajal jõus, mistõttu linnakomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus ja ringkonnakohus on aga lähtunud sellest, et ORAS § 7 lg 3 on tulenevalt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest kaotanud 12. oktoobrist 2006 kehtivuse ja tugineda ei saa kehtetule ORAS § 7 lg-le 3. Seepärast jõudsid kohtud järeldusele, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsus tuleb tühistada. 12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga alljärgnevatel põhjendustel. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv 12. oktoobrini 2006, siis oli õiguspärane ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused komisjoni otsuse tühistamiseks. 13. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kassatsioonkaebuses seisukohal, et kehtivate haldusaktide tühistamiseks ja haldusmenetluse uuendamiseks kõikides ORAS § 7 lg-ga 3 seotud asjades pole alust. Eeltooduga ning kassaatori väitega seonduvalt peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks selgitada Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümberasunud Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta järgmist. 14. Riigikohtu käesoleva otsusega on tekkinud olukord, kus jõus on ÕVVTK linnakomisjoni 14. oktoobri 2002. a otsus nr 12457, millega on määratud Aino Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa ja Oskar Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektid. Pole aga jõus olevat linnakomisjoni otsust, millega määrataks

kindlaks Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt. 15. Üldkogu jõudis 6. detsembri 2006. a otsuse motivatsiooni punktis 5 järeldusele: "Üldkogu on seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras." Sama seisukohta arendas üldkogu 10. märtsi 2008. a otsuses edasi kategoorilisemas vormis järgmiselt: "40. Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. 41. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. /.../ 43. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena." 16. Kolleegium märgib, et hoolimata sellest, et Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusevastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus tänaseni kehtetuks tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12, mis sätestab: "Vastavalt omandireformi aluste seaduse paragrahvi 7 lõikele 3 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused riikidevahelise kokkuleppega." Seega on Vabariigi Valitsus jätnud täitmata Põhiseaduse § 87 p-st 6 tuleneva kohustuse viia määrus kooskõlla seadusega. Kolleegium on seisukohal, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12, mis pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust, ning ei saa seetõttu takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12 formaalne kehtivus ei tingi kolleegiumi arvates põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, kuid risustab õigussüsteemi ja võib tekitada segadust. 17. Eeltoodust tulenevalt on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon peab tegema otsuse Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3 mõttelise osa suhtes. 18. Üldkogu oli 10. aprill 2008. a otsuse punktis 44 seisukohal, et ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult. Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on esitatud uute isikute avaldusi, siis tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil kaaluda, kas need avaldused on esitatud mõistliku aja jooksul. Kui uute isikute avaldusi pole esitatud, siis tuleb kaaluda, kas on möödunud mõistlik aeg uute avalduste esitamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann