3-2-1-37-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. mai 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tatjana Tilinina, Sirje Poomi, Inna Kivi, Niina Saaremäe,

Katerina Peitði, Margarita Kamilova ja Jaan Raspeli hagi

Doris Adams Hannura, Helen Ilona Kase, Osaühingu

Hausting, Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti ja OÜ SP Vehicle

vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-20

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Doris Adams Hannura ja Helen Ilona Kase kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Tatjana Tilinina (isikukood xxxxxxxxxxx), Sirje Poom

(isikukood xxxxxxxxxxx), Inna Kivi (isikukood xxxxxxxxxxx),

Niina Saaremägi (isikukood xxxxxxxxxxx), Katerina Peitð

(isikukood xxxxxxxxxxx), Margarita Kamilova (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja Jaan Raspel (isikukood xxxxxxxxxxx), kõigi

esindaja vandeadvokaat Viive Kaur

Kostjad Doris (Adams) Hannura (sündinud x. xxxxxxxxxx xxxx)

ja Helen Ilona Kask (sündinud xx. xxxxxx xxxx), mõlema

esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu

Kostjad Osaühing Hausting (registrikood xxxxxxxx) ja

Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx), mõlema

esindaja vandeadvokaat Andres Past

Kostja OÜ SP Vehicle (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Uno Feldschmidt

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2008. a otsus osas, millega ringkonnakohus

tühistas Harju Maakohtu 1. augusti 2006. a otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hagi OÜ SP Vehicle vastu ja mõistis tema kasuks välja kohtukulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Harju Maakohtu 1. augusti 2006. a otsus

muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi OÜ SP Vehicle vastu ja mõistis tema

kasuks välja kohtukulud.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2008. a otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

4. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tatjana Tilinina (hageja I), Sirje Poom (hageja II), Inna Kivi (hageja III), Niina Saaremägi (hageja

IV), Katerina Peitð (hageja V), Margarita Kamilova (hageja VI) ja Jaan Raspel (hageja VII), samuti

Lilli Horn ja Valentina Krasnikova esitasid 16. jaanuaril 2003 Tallinna Linnakohtule hagi Doris

(Adams) Hannura (kostja I), Helen Ilona Kase (kostja II), Osaühingu Hausting (kostja III) ja

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti (kostja IV) vastu, paludes tunnustada hagejate ühisomandiõigust 1/2

mõttelisele osale Tallinnas Pärnu mnt 40 asuvast ehitisest (edaspidi ehitis) ning samal aadressil asuva

maa tagastamise nõudeõigusest. Samuti palusid hagejad tunnustada oma õigust mitte tasuda Marko

Kristiansonile 11. detsembri 2002. a ehitise müügilepingu järgset vahendustasu 700 000 krooni.

Lisaks palusid hagejad tunnustada sama müügilepingu osaks oleva pandi seadmise lepingu tühisust ja

kustutada kostja IV kasuks seatud pandiõigus ning kanda hagejate deponeeritud ostuhind üle selle

saamiseks (hüvitamiseks) õigustatud isikutele.

Hagejate taotlusel kaasas linnakohus 24. märtsil 2004 menetlusse kostjatena OÜ SP Vehicle (kostja

V) ja Aktsiaseltsi Hansapank (toimiku I kd, lk 290). 15. detsembri 2004. a avaldusega loobusid

hagejad nõudest õiguse tunnustamiseks mitte tasuda M. Kristiansonile 700 000 krooni ning muutsid

hagi eset ja palusid mõista kostjatelt I-V solidaarselt iga hageja kasuks välja 227 272 krooni 72 senti

(toimiku II kd, lk 83-96). Harju Maakohus (kes menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) lõpetas

17. aprilli 2006. a määrusega hagist loobumise tõttu menetluse L. Horni ja V. Krasnikova

ostueesõiguse teostamisega seotud haginõuete suhtes, samuti ülejäänud hagejate haginõuete osas

Aktsiaseltsi Hansapank vastu (toimiku III kd, lk 266-267). 25. mail 2006 esitasid hagejad täiendava

viivisenõude, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista iga hageja kasuks viivise 31 193 krooni 18

senti ja alates 30. juunist 2006 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

kohtuotsuse täitmiseni (toimiku III kd, lk 276-280).

Hagiavalduse kohaselt on hagejad ehitise eluruumide üürnikud. Tallinna Linnavalitsuse 10. oktoobri

2001. a korraldusega tagastati ehitis omandireformi käigus 1/4 mõttelises osas kostjale I ja 1/4

mõttelises osas kostjale II. 11. detsembri 2002. a lepinguga (edaspidi leping nr 13131) müüsid kostjad

I ja II oma mõttelised osad ehitisest ja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest kostjale

III kokku 2 500 000 krooni eest. Sama lepinguga pantis kostja III omandatud 1/2 mõttelise osa

ehitisest kostja IV kasuks. Lepingus sisaldus ka kostja III kohustus tasuda M. Kristiansonile

vahendustasu 700 000 krooni. Lepingu kohaselt olid pooled teadlikud ehitises olevate korterite

kasutamisest üürnike poolt ning nende ühisest ostueesõigusest. Samal päeval, st 11. detsembril 2002

sõlmitud lepinguga (edaspidi leping nr 13136) müüs kostja III 1/2 suuruse mõttelise osa ehitisest ja

maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest kostjale IV 5 000 000 krooni eest. Sama

lepinguga kustutati ehitise pant. 3. jaanuaril 2003 esitasid hagejad ning nende kaasüürnikud L. Horn

ja V. Krasnikova kostjatele I-IV notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse lepingu

nr 13131 alusel. Kostjad on avalduse kätte saanud. 2. jaanuaril 2003 tegid ostueesõiguse teostamise

avaldused hagejate kaasüürnikud Uno Laht ja Heino-Karl Halliste. 27. veebruaril 2003 deponeerisid

hagejad II-V ja VII ning nende kaasüürnik L. Horn notar S. Ormani kontole 2 114 000 krooni

tingimusega, et see kantakse pärast omandi üleandmise kokkuleppe sõlmimist kokkuleppes märgitud

kontole. Kostjad ei ilmunud notari juurde hagejatele omandi üleandmise kokkulepet sõlmima.

16. detsembri 2003. a lepinguga (edaspidi leping nr 6595) müüs kostja IV 1/2 mõttelist osa ehitisest

ja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest kostjale V 6 600 000 krooni eest ning

kostja V pantis omandatud 1/2 mõttelise osa ehitisest Aktsiaseltsi Hansapank kasuks. 15. oktoobril

2004 müüs kostja V 1/2 mõttelise osa ehitisest ja maa tagastamise nõudeõiguse Home Improvement

OÜ-le 7 700 000 krooni eest (edaspidi leping nr 5971).

Hagiavalduse kohaselt rikkusid kostjad ehitise võõrandamisel lepingutega nr 13131, 13136, 6595 ja

5971 hagejate ostueesõigust. Hagejad teostasid ostueesõigust tähtaegselt ning neil oli õigus

omandada vara samadel tingimustel kostjaga III (leping nr 13131). Ostueesõigusega koormatud vara

müügiga samal päeval, vara valduse üleandmise ning selle edasimüümise ja koormamise tõttu (leping

nr 13136) muutus ostueesõiguse teostamine lepingu nr 13131 tingimustel võimatuks. Hagejate

ostueesõigust rikuvad kõik järgnenud ehitisega tehtud tehingud. Selline tehingute tegemine on

vastuolus heade kommetega. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 10 järgse

ostueesõigusega oleks pidanud tehingute sõlmimisel arvestama, kuid kostjad ei soovinudki sõlmida

hagejatega omandi üleandmise kokkulepet. Hagejad paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätta kohaldamata VÕS § 250 osas, mis kehtestab erinevad tähtajad kinnisasjade ja

vallasasjadest elamute ostueesõiguse teostamisele. Ostueesõiguse teostamise kahenädalane tähtaeg on

vastuolus põhiseadusest tuleneva omandi puutumatuse, õiglase menetluse ja võrdse kohtlemise

põhimõtetega.

Hagejad loobusid ehitise korduva edasimüügi tõttu omandi tunnustamise nõudest ning nõudsid

kostjatelt kui ostueesõiguse teostamist takistanud isikutelt kahju hüvitamist. Hagejatel ei ole ka enam

võimalik deponeerida ostuhinda. Kostjad on tahtlikult ja pahauskselt rikkunud hagejate ostueesõigust,

tekitades sellega hagejatele kahju kokku 2 500 000 krooni. Kui hagejad ja ostueesõigust teostanud

kaasüürnikud oleksid omandanud müügieseme 2 500 000 krooni eest, mille eest müüsid kostjad I ja

II müügieseme kostjale III, oleksid nad võinud teenida selle turuväärtusega (milleks oli vähemalt

5 000 000 krooni) edasimüümisega kokku vähemalt 2 500 000 krooni. See summa tuleb jagada

ostueesõigust teostanud 11 üürniku vahel. Seetõttu on kostjad kohustatud VÕS § 1045 lg 1 p-de 5, 7

ja 8 ning § 137 lg 1 alusel solidaarselt hüvitama igale hagejale 227 272 krooni 72 senti. Lisaks

peavad kostjad maksma hagejatele viivist 30. juuni 2006. a seisuga 31 193 krooni 18 senti (alates

1. jaanuarist 2005) ning alates sellest kuupäevast kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi.

Kostjad I ja II leidsid, et kuna hagejad ei ole vaidlusaluste müügilepingute pooleks, ei saa need

tehingud hagejate õigusi rikkuda. Seadusest ei tulene ostueesõigusega vara võõrandamisel selle

edasimüümise või pandiga koormamise keeldu. Samuti võib ostueesõigust teostada vara igakordse

müügi korral. Lisaks ei ole hagejad kinni pidanud ostueesõiguse teostamise tähtajast ning ei ole

ostueesõigust teostanud ühiselt. Seadusest tulenev kahenädalane tähtaeg ostueesõiguse teostamiseks

ei ole põhiseadusega vastuolus. Ka ei ole hagejad täitnud lepingus sisalduvat ostuhinna tasumise

kohustust ega kõrvalkohustust. Kostjad I ja II ei näinud ette, et ehitis võõrandatakse 11. detsembril

2002 edasi 5 000 000 krooni eest.

Kostjad III ja IV leidsid, et hagejad ei teostanud ostueesõigust tehingu järgi, millega kostja IV

omandas ehitise kostjalt III. Kuna hagejad ei olnud lepingu nr 13136 ja selles sisalduva

asjaõiguskokkuleppe pooleks, ei saa see leping rikkuda nende õigusi. Hagejad ei teostanud üürnikena

ostueesõigust ühiselt ja nõuetekohaselt, nad ei pidanud kinni ettenähtud tähtajast ega deponeerinud

ostuhinda täies ulatuses ning on keeldunud kõrvalkohustuse täitmisest. Hagejate taotlus tunnistada

VÕS § 250 põhiseadusega vastuolus olevaks on põhjendamatu.

Kostja V toetas kaaskostjate seisukohti ja märkis lisaks, et müüjatel puudus võimalus täitmisele

pöörata kolme eraldi ostueesõiguse teostamise avaldust ja nad keeldusid õigustatult seadusega

vastuolus oleva asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimisest. Hagejate ostueesõiguse avaldus ei vasta

seadusele. Hagejad ei teostanud ostueesõigust lepingu nr 6595 järgi. Kostja V ei ole hagejatele kahju

põhjustanud, kuna ta ei osalenud tehingus, millest tulenevalt hagejad soovisid ostueesõigust teostada.

3. Harju Maakohus rahuldas 1. augusti 2006. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjatelt I-IV

solidaarselt iga hageja kasuks välja 258 465 krooni 90 senti (sh 227 272 krooni 72 senti kahju

hüvitisena ja 31 193 krooni 18 senti viivisena) ning viivise VÕS § 113 järgses suuruses

kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude (st 227 272 krooni 72 sendi) tasumata osalt alates 1. juulist

2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni. Ühtlasi mõistis maakohus kostjatelt I-IV iga hageja kasuks osadena

välja kohtukulud ning riigituludesse riigilõivu. Maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude kostja V

vastu ning mõistis igalt hagejalt kostja V kasuks kohtukulude katteks välja 3118 krooni 55 senti.

Maakohus jättis rahuldamata hagejate taotluse VÕS § 250 tunnistamiseks osaliselt põhiseadusega

vastuolus olevaks.

Maakohus leidis, et hagejad teatasid ostueesõiguse teostamisest tähtaegselt. Nad said lepingu

nr 13131 sõlmimise teate kätte erinevatel aegadel ajavahemikul 21. detsembrist 27. detsembrini 2002.

Seetõttu tuleb ühise tahteavalduse tegemise tähtaja alguseks lugeda 28. detsember 2002. Hagejad

vormistasid tahteavaldused 2. ja 3. jaanuaril 2003 ning kostjatele I ja II tehti need teatavaks 6. ja

7. jaanuaril 2003, s.o 11 päeva pärast müügilepingu sõlmimise teate saamist. U. Lahe tahteavaldus

jõudis müüjateni hilinemisega. See mõjutab üürnike omavahelisi suhteid. Nii müügilepingu pooled

kui ka ostueesõiguse teostajad tegid oma tahteavaldused jõulupühadele ja aastavahetusele langeval

ajal. Kui tähtaeg isegi hakkaks iga ostueesõiguse teostaja jaoks kulgema erineval ajal, kohalduks

VÕS § 6 lg 2. Ei ORAS § 121 lg-st 10 ega VÕS §-st 252 ei tulene, et õigustatud isiku ostueesõiguse

teostamisest loobumine, selle teostamata jätmine või selle teostamisega hilinemine lõpetaks ülejäänud

ostueesõiguse teostajate õigused. Hagejate ostueesõiguse teostamise avaldused ei olnud

seadusvastased ega üksteist välistavad. Vaidlus kõrvalkohustuse põhjendatuse üle ei takistanud

ostueesõiguse teostamist. Hagejad teostasid ühist ostueesõigust lepingu nr 13131 alusel

nõuetekohaselt ning võlaõiguslik müügileping müüjate ja ostueesõigust teostanud isikutega tuleb

lugeda sõlmituks. Asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmiseks jäi sõlmimata põhjustel, mis ei

sõltunud ostueesõigust teostanud isikutest. Hagejad olid deponeerinud 27. veebruariks 2003 notari

kontole 2 114 000 krooni, st 85% ostuhinnast. Sõltumata hagejate poolt ostuhinna tasumisest ei

kavatsenud kostjad võimaldada hagejatel ostueesõigust teostada. Kuna hagejad teostasid

ostueesõigust tähtaegselt, jättis maakohus tähelepanuta poolte väited VÕS §-s 250 sätestatud

ostueesõiguse teostamise tähtaja põhiseadusele vastavuse hindamise kohta ning jättis hagejate

vastava taotluse rahuldamata.

Maakohus leidis, et hagejate nõue on põhjendatud kostjate I!IV vastu. Nimetatud isikud

realiseerisid oma õigusi viisil, mis põhjustas hagejate õiguste rikkumise ja läks seetõttu vastuollu

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 2 sätestatuga. Ostueesõigusega koormatud asja

omandi korduv üleandmine ostueesõiguse teostamist mittevõimaldaval viisil on hagejate varalise

õiguse rikkumine. Kostjad jätsid tähelepanuta hagejate seadusega kaitstud õiguse, mistõttu nad

vastutavad VÕS § 104 järgi. Kostjad I ja II pidid ehitise müüjatena arvestama võimalusega, et neil

võib tekkida kohustus anda vara üle ostueesõiguse teostajatele. Kuigi hagejad ei teostanud

ostueesõigust lepingu nr 13136 tingimustel, ei vabasta see vastutusest kostjat IV. Lepingu nr 13136

pooled teadsid üürnike õigusest, kuid tegid tehingu neid õigusi eirates. Kuna kostjad I-IV on

hagejatele kahju põhjustanud ühiselt, kohaldub VÕS § 137. Põhjendatud ei ole hagejate nõue

kostja V vastu, kes ei osalenud 11. detsembri 2002. a tehingutes. Ehitise omandamine lepingu nr 6595

alusel ei riku hagejate õigusi. Hagejate nõue kahju hüvitamiseks, st saamata jäänud omandi ja saada

võidava tulu hüvitamiseks on põhjendatud ning kostjad I-IV peavad VÕS § 101 lg 1 p 3 ning § 1043

alusel hüvitama igale hagejale neist igaühele langeva proportsionaalse osa lepingute nr 13131 ja

13136 hindade vahest ning maksma VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel viivist.

4. Kostjad I-IV esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostjad I ja II palusid maakohtu

otsuse tühistada tervikuna ning kostjad III ja IV osas, millega hagi rahuldati.

5. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega

jäeti rahuldamata hagejate taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks ning jätta kohaldamata VÕS § 250

osas, mis kehtestas erinevad tähtajad kinnisasjade ja vallasasjadest elamute ostueesõiguse

teostamisele. Hagejad suurendasid ka viivisenõuet ja palusid kostjatelt I-IV solidaarselt iga hageja

kasuks välja mõista 31. detsembri 2007. a seisuga 67 097 krooni 54 senti.

6. Hagejad vaidlesid kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.

7. Kostjad I ja II vaidlesid vastu hagejate vastuapellatsioonkaebusele ja palusid jätta see rahuldamata.

8. Kostja V leidis, et maakohtu otsust ei peaks tema suhtes muutma, kuid tema seisukohad ühtivad

põhiosas kaaskostjate omaga.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. jaanuari 2008. a otsusega apellatsioonkaebused ja

vastuapellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 646 ja § 656 lg 1 p 5 alusel olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest, kuna otsus on

olulises ulatus põhjendamata ja ringkonnakohus ei saa puudust kõrvaldada. Maakohus täitis

eelmenetluse ülesandeid puudulikult.

Pooled vaidlevad, kas 11. detsembril 2002 enne ostueesõiguse tähtaja möödumist tehtud

käsutustehingud vastavad headele kommetele ja hea usu põhimõttele ning kas selliste tehingute

tegemine toob kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Maakohus asus õigele seisukohale, et hagejad on

kohaselt teostanud ühist ostueesõigust lepingu nr 13131 järgi ning võlaõiguslik müügileping müüjate

ja ostueesõigust teostanud isikute vahel tuleb lugeda sõlmituks. Asjaõiguslik kokkulepe omandi

üleandmiseks on jäänud sõlmimata põhjustel, mis ei sõltunud ostueesõigust teostanud isikutest.

Samas ei tuvastanud maakohus faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostjate tegevuse

eesmärgiks oli hagejatele kahju tekitamine, st et kostjate tegevus oli vastuolus heade kommetega

TsÜS § 138 lg 2 tähenduses, ning hagejate nõue on põhjendatud. Maakohtu otsusest ei nähtu,

millistel asjaoludel ja kui suures ulatuses hagejatel kahju tekkis ning millistest asjaoludest võib

järeldada, et hagejate kahju tekkis iga konkreetse kostja õigusvastase käitumise tagajärjel. Maakohus

ei teinud pooltele ettepanekut tõendite esitamiseks.

Maakohus ei selgitanud, miks on hagejate nõude rahuldamise aluseks erinevate kostjate vastu nii

VÕS § 101 lg 1 p-s 3 kui ka VÕS §-s 1043 sätestatu. Omaniku õiguspärast tegevust oma vara

käsutamisel ei saa lugeda õigusvastaseks tegevuseks VÕS § 1043 tähenduses. Kuna võlaõiguslik

ostueesõigus ei piira müüja käsutusõigust vara suhtes, ei saa vastav käsutustehing olla heade

kommete vastane. Asja uuel menetlemisel peab maakohus tuvastama, kas pooled olid lepingulises või

lepinguvälises suhtes, ning selgitama välja, millisel lubamatul viisil iga kostja oma õigusi teostas. Kui

maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kostjad omandasid ostueesõigusega koormatud asja

hagejatele kahju tekitamise eesmärgil, tuleb kindlaks teha ostueesõigusega koormatud asja tegelik

väärtus ja tuvastada hagejatele väidetava ostueesõiguse rikkumisega tekitatud kahju ulatus. Saamata

jäänud tulu ja väidetava ostueesõiguse rikkumise vahelise põhjusliku seose tõendamiseks ei piisa

üksnes teoreetilisest võimalusest vara hagejate näidatud hinnaga edasi müüa. Hagejatele peab olema

tekkinud kahju, mille suuruse peavad hagejad tõendama. Hagejad ei ole seda teinud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostjad I ja II esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada osas,

milles ringkonnakohus leidis, et kõik hagejad teostasid kohaselt ühist ostueesõigust, ning teha uus

otsus, millega jätta hagejate I-IV ja VII hagi rahuldamata, või saata asi tühistatud osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus hindamata kostjate väited, et hagejad ei teostanud

ostueesõigust tähtaegselt ega täies ulatuses. Hagejate I-III tahteavaldused jõudsid kostjateni I ja II

hilinenult, mistõttu ei ole need hagejad ostueesõigust teostanud. Üürnikul on ORAS § 121 lg 10 ja

VÕS § 252 lg 1 kohaselt õigus teostada ostueesõigust kas täies ulatuses või ostueesõiguse

teostamisest loobuda. Üürnik ei saa teostada ostueesõigust valikuliselt või osaliselt. Hagejad IV ja

VII ei saanud teostada ostueesõigust üksnes kostjale I kuulunud mõttelise osa suhtes, kelleni jõudis

ostueesõiguse teostamise avaldus tähtaegselt.

11. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata.

Hagejate arvates lähtusid kohtud ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse hindamisel õigesti asjaolust, et

üürnike ühise ostueesõiguse teostamise avalduse esitamise tähtaja kulgemise alguseks on päev, mil

kõik ostueesõigust teostada soovivad isikud olid saanud teate müügilepingu sõlmimisest. Kui tähtaja

kulgemine alanuks iga üürniku osas eraldi, kohalduks VÕS § 6 lg 2. Lepingu nr 13131 järgi ei saa

kostjate I ja II võõrandatud mõttelisi osi lugeda neile ühiselt kuuluvaks 1/2 mõtteliseks osaks

ehitisest, mille suhtes võinuks üürnikud teostada ostueesõigust tervikuna. Kuna nii kostjale I kui ka

kostjale II kuulus 1/4 mõttelist osa ehitisest, oleks üürnikel olnud võimalus teostada ostueesõigust ka

üksnes ühe kostja mõttelise osa suhtes.

12. Kostjad III!V toetavad kassatsioonkaebust ja leiavad, et see tuleb rahuldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 alusel kaebuse

põhjendustest olenemata tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi

kostja V vastu rahuldamata jätmise ja tema kasuks hagejatelt kohtukulude väljamõistmise osas.

Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi kostja V vastu jäeti rahuldamata ning hagejatelt

mõisteti tema kasuks välja kohtukulud. Muus osas on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon õige ja asi

tuleb uuesti läbi vaadata maakohtus, kuid TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb TsMS § 692 lg 2 järgi

rahuldamata.

14. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse mh osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate

nõuded kostja V vastu ning mõistis igalt hagejalt kostja V kasuks välja kohtukulud. Selles osas

ringkonnakohus aga oma otsust ei põhjendanud. Hagejad ei kaevanud selle peale, et maakohus jättis

kostja V suhtes hagi rahuldamata. Kuigi kostjad I ja II palusid tühistada maakohtu otsuse tervikuna,

ei põhjendanud nad apellatsioonkaebuses, miks tuleks maakohtu otsus tühistada kostja V suhtes hagi

rahuldamata jätmise osas ja mis on nende õiguslik huvi selle vastu. Seetõttu ületas ringkonnakohus

apellatsiooni piire ja rikkus sellega TsMS § 651 lg-t 1. Kolleegium loeb selle menetlusõiguse normi

oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 mõttes ning tühistab selles osas ringkonnakohtu

otsuse, sõltumata kaebuse ulatusest ja põhjendustest. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega

jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles hagi kostja V vastu jäeti rahuldamata ning hagejatelt

mõisteti tema kasuks välja kohtukulud.

15. Kassatsioonkaebuse esitasid üksnes kostjad I ja II. Kostjad III-V kassatsioonkaebust ei esitanud,

kuid toetasid seda. Hagejate rahalised nõuded on esitatud solidaarselt kõigi kostjate kui hagejate

arvates neile ühiselt kahju tekitanud isikute vastu. Riigikohus on leidnud, et solidaarvõlgnikud ei ole

juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes

(vt Riigikohtu 2. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 14). Kaebuse rahuldamisega

ning hagi rahuldamata jätmisega kostjate I ja II suhtes ei kaasneks iseenesest hagi rahuldamata

jätmist ülejäänud kostjate suhtes. Seetõttu ei saa kostjaid III!V lugeda kaaskassaatoriteks

TsMS § 207 lg 3 ja § 680 lg 2 mõttes.

16. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mis puudutab hagejaid I-

IV ja VII. Seega ei vaidlustata ringkonnakohtu otsust osas, milles asi saadeti uueks läbivaatamiseks

hagejate V ja VI nõuete osas.

17. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

nii kostjale I kui ka II tagastati ehitisest 1/4 mõtteline osa;

hagejad on ehitise eluruumide üürnikud;

11. detsembri 2002. a lepinguga nr 13131 müüsid kostjad I ja II kostjale III oma mõttelised osad

ehitisest ja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest ning sama lepingu alusel kohustus

kostja III tasuma M. Kristiansonile vahendustasu 700 000 krooni;

11. detsembri 2002. a lepinguga nr 13136 müüs kostja III kostjale IV 1/2 mõttelise osa ehitisest ja

maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest 5 000 000 krooni eest;

2. jaanuaril 2003 tõestati notariaalselt hagejate kaasüürnike U. Lahe ja H-K. Halliste ostueesõiguse

teostamise avaldused lepingu nr 13131 alusel;

3. jaanuaril 2003 tõestati notariaalselt hagejate ning nende kaasüürnike L. Horni ja V. Krasnikova

ostueesõiguse teostamise ühine avaldus lepingu nr 13131 alusel.

18. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks on esmalt oluline selgitada hagejate kui elamu üürnike ühise

ostueesõiguse olemust ja selle teostamise materiaalõiguslikku tähendust. Tagastatud eluruumi

üürnikel on tagastatud elamu osa võõrandamisel ühine ostueesõigus ORAS § 121 lg 10 kohaselt.

Kuigi nimetatud sättes viidatakse asjaõigusseaduse sätete kohaldamisele, on Riigikohus leidnud, et

tegelikult tuleb üürnike ostueesõiguse teostamisel juhinduda võlaõigusseaduse sätetest ostueesõiguse

kohta (vt Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 29). Ostueesõiguse

teostamise tulemusena tekib ostueesõiguslaste ja müüja vahel VÕS § 244 lg 1 kohaselt müügileping

samadel tingimustel, milles leppisid kokku müüja ja ostja (vt selle kohta ka Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 22).

Isikud, kellele kuulub ühine ostueesõigus, võivad seda VÕS § 252 lg 1 kohaselt teostada üksnes

ühiselt täies ulatuses. Seadusest ei tulene, et ühist ostueesõigust omavad isikud peavad esitama

ostueesõiguse teostamise avalduse koos. Kui nad soovivad eraldi ostueesõiguse teostamist

müügilepingu järgi tervikuna, tähendab see ikkagi, et üürnikud teostavad müügilepingu alusel ühist

ostueesõigust. Ühise ostueesõiguse teostamise korral on ostueesõigust teostanud isikud müügilepingu

esemeks oleva vara üleandmise nõude (st ostja lepingu täitmise nõude) suhtes ühisvõlausaldajad VÕS

§ 72 mõttes, st müüja võib täita oma üleandmiskohustuse nende suhtes üksnes ühiselt. Ostja

ostuhinna tasumise kohustuse täitmise osas on ühist ostueesõigust teostanud isikud aga müüja suhtes

solidaarvõlgnikud, st VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib müüja nõuda igaühelt neist ostuhinna tasumist

täies ulatuses.

19. Lepingu nr 13131 järgseks müügiesemeks oli nii kostja I kui ka kostja II müüdav 1/4 mõtteline

osa ehitisest kui vallasasjast ja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest. Kostjad I ja II

müüsid neile kuuluvad mõttelised osad kostjale III eraldi, st tegemist on kahe erineva

müügilepinguga, mis on kajastatud ühises lepingudokumendis. Sellele viitab mh lepingudokumendi

p 2.1, mille kohaselt "kumbki Müüja müüb temale kuuluva mõttelise osa punktis 1.1 nimetatud

ehitisest hinnaga üks miljon kakssada viiskümmend tuhat (1 250 000) krooni". Ostueesõiguse

teostamise korral tuleb seetõttu lugeda sõlmituks eraldi müügilepingud ostueesõigust teostanud

üürnike ning kostja I ja kostja II vahel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda arvestada.

20. Pooled ei vaidle, et hagejatel oli ORAS § 121 lg 10 järgi ostueesõigus. Hagejad, aga ka nende

kaasüürnikud L. Horn, V. Krasnikova, U. Laht ja H.-K. Halliste esitasid ostueesõiguse teostamise

avaldused kostjatele I ja II kui müüjatele, nagu näeb ette VÕS § 244 lg 4. Kui avaldused on esitatud

tähtaegselt ning on ka muus osas nõuetekohased, on ostueesõigust teostanud üürnike ning kostjate I ja

II vahel tekkinud kaks müügilepingut sarnastel tingimustel lepingudokumendis nr 13131 sisalduvate

müügilepingutega. Kuigi praeguses menetluses ei esitanud nõudeid hagejate kaasüürnikud U. Laht ja

H.-K. Halliste ning algselt hagi esitanud L. Horn ja V. Krasnikova sellest hiljem loobusid, ei tähenda

see iseenesest, et neid tuleks lugeda VÕS § 252 lg 1 teise lause kohaselt ostueesõiguse teostamisest

loobunuks. See säte ei võimalda tagasi võtta esitatud ostueesõiguse teostamise avaldust, mille alusel

on juba tekkinud müügileping. Lähtudes TsÜS §-st 72 ei saa teisele isikule tehtud tahteavaldust enam

tagasi võtta, kui see on jõudnud tahteavalduse saajani. Seega saab vastupidise tõendamiseni lähtuda

sellest, et ostueesõiguse teostamisel on ostueesõigust teostanud üürnike ning kostjate I ja II vaheliste

müügilepingute järgseteks ostjateks lisaks hagejatele ka ostueesõigust teostanud kaasüürnikud.

Ostjate ringist saavad nad väljuda üksnes müügilepingute kehtetuse, muutmise või lõpetamise

tulemusena.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et L. Horn ja V. Krasnikova taotlesid menetluse lõpetamist

üksnes nende algsete haginõuete osas, mis olid suunatud mh omandi tunnustamisele, ning

reserveerisid endale hagist loobumise avalduses kahju hüvitamise nõuete esitamise võimaluse

(toimiku II kd, lk 81-82). Vaatamata sellele sõnastas maakohus menetluse lõpetamise määruses

eksitavalt nende hagist loobumise vastuvõtmise "ostueesõiguse teostamisega seotud nõuetes"

(toimiku III kd, lk 266-267). See ei mõjuta aga iseenesest ostueesõiguse teostamise tulemusena

sõlmituks loetud müügilepingu ostjate ringi.

21. Lähtudes VÕS §-st 250 võib vallasasja puhul ostueesõigust teostada kahe nädala jooksul pärast

VÕS § 249 kohase müügilepingu teate saamist. Vaidlusalusel ajal ei kehtinud vallasasjast ehitiste

suhtes ostueesõiguse teostamise tähtaega kahe kuuni pikendav võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 16 lg 2.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei teostanud hagejad I-IV ja VII ostueesõigust tähtaegselt, mistõttu tuleb

nende haginõuded jätta rahuldamata. Tulenevalt VÕS § 252 lg 1 teisest lausest ei loeta ostueesõigust

teostanuks mh isikut, kelle jaoks on möödunud ostueesõiguse teostamise tähtaeg. Kui mõne üürniku

ostueesõiguse teostamise avaldust ei saa lugeda tähtaegselt esitatuks, ei loeta seda üürnikku

ostueesõigust teostanuks. Ostueesõiguse teostamise tulemusena sõlmituks loetud müügilepingute

järgsed õigused ja kohustused laienevad sel juhul üksnes nendele üürnikele, kelle ostueesõiguse

teostamise avaldused olid tähtaegsed.

22. Maakohtu otsuse kohaselt said üürnikud lepingu nr 13131 sõlmimise teate kätte erinevatel

aegadel ajavahemikus 21. detsembrist 27. detsembrini 2002 ning ühise tahteavalduse tegemise tähtaja

alguseks tuleb lugeda 28. detsember 2002. Üürnike tahteavaldused tehti maakohtu otsuse järgi

müüjatele teatavaks 6. ja 7. jaanuaril 2003. Kuigi ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, leidis ta,

et maakohus luges õigesti ostueesõiguse kohaselt teostatuks ning hagejate ja kostjate I ja II vahel

müügilepingu sõlmituks. Sellega nõustus ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ostueesõiguse

teostamise tähtaegsuse kohta. Jättes vastamata kostjate I ja II apellatsioonkaebuses esitatud väidetele,

rikkus ringkonnakohus aga TsMS § 654 lg-t 5. Kolleegiumi arvates peab ringkonnakohus nimetatud

sätte kohaselt vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele ka siis, kui tühistab maakohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja võtab seejuures seisukoha mõne maakohtu otsuse

järelduse kohta, mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

23. Kolleegium ei nõustu kohtute käsitlusega ostueesõiguse teostamise tähtaegade arvestamise kohta.

Kuigi üürnike ostueesõigus on ühine, on selle teostamiseks igal ostueesõiguslasel siiski iseseisev

tähtaeg. Kuna tegemist on ostueesõiguse teostamisega kahe erineva müügilepingu järgi (vt käesoleva

otsuse p 19), tuleb eraldi hinnata ka ostueesõiguse teostamise avalduse esitamise tähtaja järgimist

kostjate I ja II suhtes. Kuna kohtud ei tuvastanud, millal iga hageja ja nende kaasüürnikud

müügilepingu teate said ning millal nende ostueesõiguse teostamise avaldused jõudsid kostjateni I ja

II (maakohtu otsusest võib järeldada üksnes U. Lahe tahteavalduse hilinemist), ei saa Riigikohus

hinnata kassatsioonkaebuse väiteid, et hagejad ületasid ostueesõiguse teostamise tähtaega. Riigikohus

ei saa TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt ise seda tuvastada ega tõendeid hinnata. Seetõttu tuleb asja

uuel läbivaatamisel tuvastada hagejate I-IV ja VII lepingust teadete saamise ja ostueesõiguse

teostamise avalduste esitamise ajad ning sellest lähtuvalt teha kindlaks isikud, kes nõuetekohaselt

ostueesõigust teostasid ja keda saab lugeda müügilepingu järgi ostjateks. Hagejate V ja VI ning

menetluses mitteosalevate kaasüürnike poolt ostueesõiguse tähtaegset teostamist kassatsioonkaebuses

ei vaidlustatud.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse hindamisel tuleb

maakohtul mh arvestada VÕS § 6 lg-ga 2. Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus kostjate I ja II

tuginemine ostueesõiguse teostamise avalduste tähtaja mittejärgimisele, kui selle vähemalt kaudselt

põhjustasid kostjad I ja II ise. Sellega võib olla tegemist mh siis, kui USA-s elavatel kostjatel ei olnud

Eestis esindajat, kellele üürnikud võinuks oma avaldused esitada, või ei teatanud nad üürnikele

korrektselt oma Eesti esindaja või iseenda kontaktandmeid ning vaatamata üürnike poolt mõistlike

pingutuste tegemisele ei jõudnud nende avaldused õigeaegselt kostjateni, arvestades mh jõulu- ja

aastalõpuajaga seotud raskusi posti edastamisel ning hilinemise väheolulisust. Arvestada saab ka

seda, kui ostueesõiguslastele ei teatanud müügilepingu sõlmimisest mitte kostjad I ja II ise kui

müüjad, vaid seda tehti kostja III algatusel (toimiku I kd, lk 38-39). Lisaks saab kaaluda VÕS § 22

lg 1 analoogset kohaldamist, mis võimaldab hilinenult kohalejõudnud nõustumuse (aktsepti) lugeda

tähtaegseks.

Eelneva põhjal tuleb vastavalt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja juhiseid maakohtule.

24. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus ei kvalifitseerinud hagejate nõudeid ning on

tuginenud paralleelselt üksteist välistavatele üldise tsiviilvastutuse sätetele ja deliktivastutusele. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb teha selgeks, milliselt kostjalt millele tuginedes hagejad kahju hüvitamist

nõuavad.

25. Müüja müügilepingujärgseteks põhikohustusteks on VÕS § 208 lg 1 kohaselt müügilepingu

esemeks oleva asja (või muu eseme) üleandmine ostjale ja omandi ülemineku võimalikuks tegemine

ostjale, ostja põhikohustusteks aga ostuhinna tasumine ja asja vastuvõtmine. Ei vaielda, et kumbki

pooltest ei ole müügilepingut täitnud, st ostueesõiguslastele ei ole üle antud müügieset ja

ostueesõiguslased ei ole selle eest tasunud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et ei kostja I ega kostja II ei

saa müügilepingut enam täita, kuna müügiesemeks olnud vara ei kuulu enam neile. Üürnike

ostueesõigust rikkuvate käsutuste tühisust ei ole seaduses sätestatud, mh ei kehtinud ostueesõiguse

teostamise ajal VÕS § 244 lg 6 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p-d 26, 29 ja 45).

Seega on müügilepingute täitmine võimatu VÕS § 108 lg 2 p 1 mõttes. Sellises olukorras saavad

ostjaks olevad üürnikud esmajoones taganeda müügilepingust VÕS § 116 järgi ja/või nõuda täitmise

asemel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel. Tähendust ei oma seejuures, et hagejad ei ole

tasunud ostuhinda, kuna hagejad võiksid sellest nagunii VÕS § 111 lg 1 järgi keelduda kuni

ostueseme üleandmiseni.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas ja millist õiguskaitsevahendit on üürnikud

lepingu järgi rakendanud. Seejuures tuleb arvestada VÕS § 192 lg-ga 1, mille järgi saavad

ostueesõigust teostanud üürnikud lepingust taganeda üksnes ühiselt. Nõudes kahju hüvitamist kogu

lepingu täitmise asemel, tuleb leping lugeda samuti lõpetatuks taganemise tõttu. Seetõttu on kahju

hüvitamise nõuete esitamise eelduseks samuti kõigi üürnike ühine tahe asendada lepingu täitmise

nõue kahju hüvitamise nõudega. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, kas kõik

ostueesõigust teostanud ja müügilepingu pooleks olevad üürnikud on nõus täitmisnõude

asendamisega kahju hüvitamise nõuetega ja seega ka lepingu lõpetamisega. Selleks ei pea kõik

üürnikud nõudma kahju hüvitamist, oluline on vaid nende tahe lõpetada leping. Seda võib mh

järeldada asjaolust, et täitmise nõue on võimatuse tõttu lõppenud ja üürnikud ei ole mõistliku aja

jooksul vaielnud vastu lepingu lõpetamisele teiste ostueesõiguslaste poolt.

26. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude

materiaalõiguslikud eeldused, mh ei tohi rikkumine olla vabandatav VÕS § 103 järgi. Kolleegium ei

nõustu ringkonnakohtuga, et hagejad ei või nõuda kahju hüvitamist tehingute hinnavahele tuginedes.

Sellise abstraktse kahju arvestamise viisi näeb lepingu lõpetamise puhuks ette VÕS § 135 lg 2.

Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ei tõenda hagejate kahju asja materjalide juures olev leping

nr 13136 (toimiku I kd, lk 28-37). Kostjad I ja II võivad tõendada, et hagejate kahju on tegelikult

väiksem, mh seetõttu, et lepingu nr 13136 järgne hind ei kajastanud ehitise turuhinda, st harilikku

väärtust TsÜS § 65 mõttes. Hüvitise suuruse määramisel võib kohus lähtuda ka VÕS § 127 lg-st 6 ja

TsMS § 233 lg-st 1. Vastavalt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta.

Arvestades kahju hüvitise VÕS § 135 lg 2 kohaselt abstraktselt, ei peaks hüvitise arvestamisel

üldjuhul kohalduma VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kui aga VÕS § 127 lg 3 kuuluks kohaldamisele, ei

arvestata selle järgi kahju ettenähtavust, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Selliseks juhtumiks võib olla kostjaga III omandi kohese ülemineku kokkulepete sõlmimine koos

müügilepingutega, ootamata ära ostueesõiguse teostamise tähtaja möödumist. Samuti võib selleks

olla kostjaga III muu ostueesõiguse täitmist tagava kokkuleppe (nt esialgsest müügilepingust

taganemise võimaluse) sõlmimata jätmine.

27. Asja uuel läbivaatamisel tuleb samuti selgeks teha, kas ostueesõiguse teostamisel ulatus see ka

müügiesemeks olnud mõttelistele osadele maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest,

st kas ostueesõiguslastel oli õigus saada müügilepingute alusel endale ka mõttelised osad sellest

õigusest ning kas ja millises ulatuses mõjutas see ostuhinda. Samuti tuleb selgeks teha ostja

kohustuse maksta 700 000 krooni vahendustasu tähendus (lepingu nr 13131 p 2.3) kummagi

müügilepingu jaoks. Hinnata tuleb, kas tegemist on kõrvalkohustusega kolmanda isiku kasuks, mille

peaksid täitma ka ostueesõiguslased, või on tegemist nt VÕS § 246 lg 2 teise lause juhtumiga, mille

kohaselt kõrvalkohustuse täitmine ei ole neile siduv. Kui ostueesõiguslased pidanuks müügilepingute

järgi täitma ka kõrvalkohustuse, tuleb seda kahjuhüvitise määramisel arvestada. Kokkuvõttes tuleb

kindlaks teha, milliste tingimustega müügilepingud ostueesõiguslaste ja müüjate vahel tekkisid ja

kuidas mõjutab see hagejate nõudeid.

28. Kuna kostjate I ja II ning kostja III vahel olid eraldiseisvad müügilepingud, ei saa kostjate I ja II

lepingujärgne vastutus olla solidaarne, vaid kumbki kostja vastutab oma lepingu rikkumise eest.

Kostjate III ja IV vastutuse ja selle solidaarsuse võimalik alus hagejate ees jääb kolleegiumile

ebaselgeks. Müügilepingute sõlmimine on võlgniku ja võlausaldaja vaheline küsimus ega saa

puudutada kolmandaid isikuid (VÕS § 2). Müügilepingute sõlmimine ei saa seega olla ka hagejatele

õigusvastaselt kahju tekitav tegevuse VÕS § 1043 mõttes. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et

omaniku õiguspärast tegevust oma vara käsutamisel ei saa pidada kahju õigusvastaseks tekitamiseks.

Ehitise omandi üleandmise kokkulepped ei ole üldjuhul seadusega keelatud ega seetõttu tühised.

Kuigi need (või mõni neist) võiks olla teoreetiliselt vastuolus heade kommetega hagejate tahtliku

kahjustamise eesmärgi tõttu, ei viita esitatud asjaolud sellele. Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8

mõttes ei ole tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib

tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda

isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest.

29. Lisaks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et seadusesätte põhiseadusevastaseks

tunnistamise taotlus ei ole menetluslik taotlus, millele peaks vastama otsuse resolutsioonis, vaid

õiguse kohaldamise küsimus, mida kohus otsustab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt omal

algatusel.

30. Samuti juhib kolleegium ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et tema otsuse sissejuhatuses on

kostjana nimetatud ka Aktsiaselts Hansapank, kuigi viimase suhtes lõpetas maakohus menetluse

hagist loobumise tõttu 17. aprillil 2006 (toimiku III kd, lk 266-267). Menetlusosaliste ring on

eksitavalt tähistatud ka maakohtu otsuse sissejuhatuses.

31. Kohtukulude jaotus määratakse poolte vahel kindlaks sõltuvalt asja läbivaatamise tulemusest.

Kostja V kasuks hagejatelt väljamõistetud kohtukulude osas jääb maakohtu otsus muutmata

(vt käesoleva otsuse p-d 13 ja 14).

32. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt

riigituludesse.

Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu