3-1-1-19-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-19-08

Otsuse kuupäev

7. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

M. A. süüdistusasi KarS § 203 järgi ja O. P. süüdistusasi KarS § 22 lg-te 2 ja 3

ning § 203 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-05-464

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. A. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa ja O. P. kaitsja vandeadvokaat

Küllike Namm, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 3. juuli 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2008. a kohtuotsused M. A.

süüditunnistamises KarS § 203 järgi ja O. P.-i süüditunnistamises KarS § 22 lg-te 1 ja 2 ning § 203 järgi.

2. Kriminaalasi saata Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 3. juuli 2006. a otsusega mõisteti M. A. süüdi KarS § 203 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat ja 6 kuud

vangistust. O. P. mõisteti süüdi KarS § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 203 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Mõlemad

süüdistatavad vabastati KarS § 74 alusel karistuse kandmisest tingimisi 3-aastase katseajaga.

M. A. tunnistati süüdi selles, et ta O. P. kihutamisel ja kaasaaitamisel süütas 19. veebruaril 2005 Tamsalu vallas A. K.

autoremonditöökoja. M. A. valas töökoja katuse ventilatsiooniavasse lahustit ja seejärel viskas töökotta pudeli koos rätikuga,

mis oli eelnevalt lahustiga immutatud ja põlema pandud. Põleng põhjustas A. K.-le olulise kahju 302 450 krooni.

O. P. tunnistati M. A. kuriteole kihutajana ja kaasaaitajana süüdi selles, et 18. veebruaril 2005 Tamsalus X poe ees tegi ta

M. A.-le ettepaneku süüdata A. K. autoremonditöökoda, lubades maksta talle selle eest raha. O. P. osutas töökoja süütamiseks

ainelist kaasabi, andes 19. veebruaril 2005 M. A.-le selle tarvis pudeli lahustit.

Kohtuotsusest nähtuvalt kasutas kohus M. A. süü tuvastamisel järgmisi tõendeid: M. A. ütlusi kohtus süü täieliku omaksvõtu

kohta; sündmuskoha vaatlusprotokolli; kannatanu A. K. ja tunnistaja A. R.-i ütlusi. O. P. süü tuvastamisel kasutas kohus

järgimisi tõendeid: M. A. poolt kohtueelses menetluses kahtlustatavana ja kohtus antud ütlusi O. P. puutumusest töökoja

süütamisel; tunnistaja A. R.-i kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlusi ning jälitusprotokolli ja CD plaadile kantud

audiosalvestust O. P. arestikambris toimunud vestluse pealtkuulamisest.

2. M. A. ja O. P. kaitsja K. Namm esitasid maakohtule apellatsiooni, milles palusid O. P. M. A. kuriteole kihutamises ja sellele

kaasaaitamises õigeks mõista.

M. A. kinnitas, et pani kuriteo toime O. P. osaluse ja kaasabita. Viimase kaitsja leidis, et O. P. süüditunnistamine üksnes

kaassüüdistatava ütluste põhjal on ebaõige ja vastuolus Riigikohtu praktikaga.

3. Viru Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2008. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu järeldus M. A. ja O. P. süüküsimuses on põhjendatud ja seaduslik. Maakohus kontrollis

kohtule esitatud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust, näidates ära, millised neist tõendavad M. A. ja O. P. süüd ja millised

tuleb ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale jätta. Apellatsioonis märgitud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse

ebaõiget kohaldamist ei tuvastatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE OSALISTE PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid M. Alanurme kaitsja A. Aasmaa ja O. P. kaitsja K. Namm.

5. M. A. kaitsja leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on O. P. süüdi tunnistamisel võtnud arvesse M. A. ja tunnistaja A. R.-

i ütlusi kohtueelses menetluses, mis on aga vastuolus KrMS § 289 lg-ga 1 ja § 293 lg-ga 1. Tunnistaja A. R.-i ütluste

hindamisel on kohus rikkunud ka KrMS § 68 lg 5. Seda arvestades palub kaitsja kohtute otsused osaliselt tühistada ja O. P.

õigeks mõista.

6. O. P. kaitsja K. Namm leiab, et tema kaitsealuse süüküsimuse otsustamisel on kohtud hinnanud kaassüüdistatava M. A.

ütlusi valikuliselt. Kohtud on rikkunud ka KrMS § 293 lg 1 sätteid ja eelistanud süüdistava poolt kohtueelses menetluses antud

ütlusi kohtus antud ütlustele.

6.1 Kaitsja ei ole nõus kohtute seisukohaga, et M. A. O. P.-t süüstavad ütlused riimuvad ka tunnistaja A. R.-i ütlustega O. P.

kuriteost osavõtu kohta. Ringkonnakohtu selline seisukoht on meelevaldne ja ei tulene kriminaalasja materjalidest. A. R.-i

ütluste hindamisel on rikutud ka KrMS § 66 lg 2 ja § 68 lg 5 sätteid. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed ja need tuleb

tõendite hulgast välja jätta.

6.2 Ringkonnakohus on kohtuotsuse tegemisel võtnud aluseks kirjalikke dokumente (vt ringkonnakohtu otsuse punkt 18.2)

mille lisamist kriminaalasjale ja avaldamist ei ole menetlusosalised taotlenud. Sellega on rikutud KrMS § 296 sätteid.

6.3 Kriminaalasjas läbi viidud jälitustoiming on vastuolus jälitustegevuse seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavate

sätetega. Jälitustoimingu protokollis (I kd, tlk 129-131) sisalduv viide õiguslikule alusele ei vasta toimunu tegelikule sisule.

Rikutud on ka KrMS § 110 ja 113 sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 111 tuleneb, et mistahes seaduserikkumine

jälitustegevusega teavet kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse. Seega ei saa O. P. süüasja otsustamisel tugineda

jälitusprotokollile. Tõendeid, mis kinnitaks usaldusväärselt O. P. süüd M. A. kuriteole kihutamises ja sellele kaasaaitamises ei

ole kogutud ega kohtule esitatud.

7. Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Anu Toluk leiab kassatsioonivastuses, et M. A. ja O. P. süüdi tunnistamisel on kohtud

juhindunud kriminaalmenetluse normidest ja kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kohtuotsused on põhjendatud ja nende

tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus

otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses

menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust

tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kriminaalkolleegium on märkinud sedagi, et kohtuotsuses on

keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel

kohtuistungil taotletud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-67-06 - RT III 2006, 33, 281; 3-1-

1-86-06 - RT III 2006, 36, 305; 3-1-1-105-06 - RT III 2007, 9, 72; 3-1-1-113-06 - RT III 2007, 12, 90; 3-1-1-3-07 - RT III

2007, 15, 115).

9. Kriminaalmenetluse seadustiku § 155 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kohtuistungil tehtud taotlused ja nende lahendused kanda

kohtuistungi protokolli. Kriminaalkolleegium on seda sätet konkretiseerides märkinud, et täitmaks KrMS § 289, § 291 ja § 293

lg 1 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning kui suures ulatuses

toimus

tunnistaja,

kannatanu

või

süüdistatava

kohtueelses

menetluses

antud

ütluste

avaldamine

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-124-05 - RT III 2006, 1, 4; 3-1-1-67-06 - RT III 2006, 33, 281; 3-1-1-

89-06 - RT III 2006, 38, 322; 3-1-1-123-06 - RT III 2007, 15, 117; 3-1-1-125-06 - RT III 2007, 11, 85). Nimetatud nõuete

täitmine võimaldab kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel

põhineb süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud seda nõuet rikkunud.

10. Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka

uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende

avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline

või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et

uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning

kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema

kantud kohtuistungi protokolli (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-06 - RT III 2007, 15, 117).

Käesolevas kriminaalasjas on ka need nõuded täitmata.

11. Maakohtu kohtuistungi protokollist (I kd, tlk 209) nähtub, et kohus avaldas poolte taotluseta ja avaldamise alust märkimata

M. A. kahtlustatavana antud ütlused (I kd, tlk 21-22), mida hiljem on käsitatud olulise tõendina nii tõendiallika

usaldusväärsuse kontrollimisel, kui ka kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Samuti on maakohus omal

initsiatiivil avaldanud (I kd, tlk 210) vastastamisprotokolli (I kd, tlk 100-103), mis hiljem on samuti võetud aluseks M. A. kui

tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel. Kohtuistungi protokollile esitatud adekvaatsuse nõudega ei ole kooskõlas olukord,

kui protokolli märgitakse: "Kohus avaldab lehekülje 102 -- ". Selline kirjapilt annab tunnistust sellest, et kohus on avaldanud

rohkem kui ühe lehekülje toimikust, kuid täpne avaldatud lehekülgede arv on protokollis märkimata (I kd, tlk 214 ja 215).

Samasugune viga kordub kohtuistungi protokollis leheküljel 220 tunnistaja A. R.-i ristküsitlemisel. Kohtuistungi protokollis (I

kd, tlk 232) ei ole kirjas ka seda, kes, mis alusel ja millises ulatuses taotles jälitusprotokolli (I kd, tlk 129-131) ja CD

lindistuste avaldamist (I kd, tlk 232). Ringkonnakohtu otsuse punktis 18.2 käsitletud kirjalike materjalide (II kd, tlk 77-78 ja

102-104) vahetut kohtulikku uurimist ringkonnakohtu istungil kohtuistungi protokoll ei kajasta. Rikkumistest hoolimata on

kohtud lugenud need tõendid lubatuks ja arvestanud nendega süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

Kriminaalkolleegium leiab, et tuginedes otsuse tegemisel tõenditele, mille avaldamisel ei ole järgitud KrMS §-de 289, § 293 ja

296 lg-te 1 ja 3 nõudeid, on rikutud kohtuotsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Need rikkumised võisid kaasa tuua ebaseadusliku kohtulahendi ja on seetõttu maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise

aluseks.

12. Tunnistaja A. R.-i osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Arvestades, et käesolevas asjas oli A. R. esialgselt

kahtlustatav, tuleb asja uuel arutamisel esmalt otsustada tema tunnistajana antud ütluste lubatavus, võttes arvesse KrMS § 66

lg-s 2 sätestatud keeldu. Alles seejärel on võimalik hinnata tema ütluste usaldusväärsust ja tõenduslikku tähendust

kriminaalasjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude kohta, arvestades KrMK § 68 lg-s 5 ettenähtud piirangut (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-113-06, p-d 19 ja 20 - RT III 2007, 12, 90).

13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 110 lg 1 kohaselt on jälitustoiminguga lubatud tõendeid koguda, kui kriminaalmenetluse

esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena

vähemalt kuni kolm aastat vangistust. O. P.-t süüdistati KarS § 203 järgi tahtlikus kuriteos, mille eest on ette nähtud kuni

viieaastane vangistus ja mis on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu. Kõnesolevas kriminaalasjas on nimetatud

tingimused täidetud, sest lähtuda tuleb vastavas sanktsioonis ettenähtud rangeimast karistusmäärast.

14. Kriminaalkolleegium ei nõustu O. P. kaitsja seisukohaga, et O. P.-t süüstavad jälitustoiminguga saadud tõendid on KrMS

§ 111 alusel lubamatud. Jälitusprotokolli esimeses punktis on sõnaselgelt kirjas, et tegemist on pealtkuulamise teostamisega

Rakvere Arestimajas. Seda kinnitab ka dokumendi sisu. Protokolli koostaja ekslik viide § 118 asemel KrMS §-le 117 ei ole

sisuline viga ning ei ole käsitatav menetlusnormi sellise rikkumisena, mis välistaks nimetatud tõendi lubatavuse KrMS § 111

alusel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ringkonnakohtus uuriti vahetult esialgseid terviklikke lindistusi nr 13 ja 14 ja

võrreldi neis sisalduvat teavet nii kriminaalasjale lisatud CD-l oleva lindistusega kui ka jälitusprotokolli kantud teabega.

Ringkonnakohus on nimetatud tõendite lubatavust kontrollinud, neid omavahel võrrelnud ja lõpliku hinnangu andnud.

Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasja materjalid ei kinnita kassaatori väidet KrMS § 113 võimaliku rikkumise kohta.

Salajasel pealtkuulamisel saadud teabe tõendiks vormistamisel ei ole KrMS § 118 lg 2 nõudeid rikutud.

15. Tulenevalt asjaolust, et kohtuotsused tühistatakse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, ei ole

kriminaalkolleegiumil võimalik hinnata kassatsioonide väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja KrMS § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Maakohtu 3. juuli 2006. a kohtuotsuse ja Viru Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2008. a kohtuotsuse M. A. ja O. P. osas ja saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsioonid osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar