3-3-1-88-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-88-07

Määruse kuupäev

7. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Svensky Kaubanduse AS kaebus põllumajandusministri

29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 ja 8. detsembri 2005. a

käskkirja nr 285 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks;

Maksu- ja Tolliameti 25. novembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-

9/10 ja 11. jaanuari 2006. a otsuse nr 12-4/31 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

04-415

Menetluse alus Riigikohtus

Svensky Kaubanduse AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

29. november 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Svensky Kaubanduse AS esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind

Põllumajandusministeeriumi esindajad Ingrid Raidme ja Ene

Maavere

Maksu- ja Tolliameti esindajad Marilin Mihkelson ja Tanel

Molok

RESOLUTSIOON

Lõpetada menetlus HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a ja Tallinna Halduskohtu 22. septembri

2006. a otsused haldusasjas nr 3-04-415 põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja

nr 328 ja 8. detsembri 2005. a käskkirja nr 285 puudutavas osas ning lõpetada selles osas

haldusasja menetlus. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus jõusse.

Tagastada kautsjon.

Mõista Põllumajandusministeeriumilt Svensky Kaubanduse AS kasuks välja menetluskulu 50

000 (viiskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD, RIIGIKOHTU VARASEM LAHEND, ÕIGUSLIKUD ARENGUD JA

MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirjaga nr 328 määrati üleliigse laovaru tasu

seaduse (ÜLTS) § 10 lg 1 alusel Svensky Kaubanduse AS-le juustu ülekandevaru 11 156 kg ja

üleliigne laovaru 19 050 kg, margariini ülekandevaru 0 kg ja üleliigne laovaru 31 537 kg ning

seenekonservide ülekandevaru 4 977 499 milliliitrit ja üleliigne laovaru 0 milliliitrit.

Põllumajandusministri 8. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 285 muudeti 29. oktoobri 2004. a

käskkirja ja määrati mh juustu Fetaki (KN kood 0406 90 33) ülekandevaru suurus 3284 kg ja

üleliigse laovaru suurus 16 094 kg, juustu Bayerngold (KN kood 0406 90 39) ülekandevaru suurus 0

kg ja üleliigse laovaru suurus 4465 kg, (ülejäänud juustude KN kood 0406 40 90; KN kood 0406 90

13; KN kood 0406 90 84 ja KN kood 0406 90 87 ülekandevaru suuruseks vastavalt 2501 kg, 525 kg,

536 kg ja 886 kg ning üleliigse laovaru suuruseks määrati kõigi nende puhul 0 kg, samuti oli

seenekonservide KN kood 2003 üleliigne laovaru 0 milliliitrit), margariini (KN kood 1517 10 90)

ülekandevaru suurus 15 109 kg ja üleliigse laovaru suurus 16 428 kg.

2. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 25. novembri 2004. a maksuteatega nr 16.2.2-9/10 määrati

Svensky Kaubanduse AS-le üleliigse laovaru tasu suuruseks 608 180 krooni. MTA 6. septembri

2005. a otsusega nr 295 muudeti maksuteadet ja üleliigse laovaru tasu suuruseks jäi 515 454 krooni.

MTA 11. jaanuari 2006. a otsusega nr 12-4/31 muudeti maksuotsust nr 295 ja üleliigse laovaru tasu

suuruseks jäi 509 207 krooni

3. Svensky Kaubanduse AS kaebuses halduskohtule paluti tühistada põllumajandusministri

29. oktoobri 2004. a käskkiri ja 8. detsembri 2005. a käskkiri juustude Fetaki ja Bayerngold ning

margariini osas ja teha põllumajandusministrile ettekirjutus uue otsuse tegemiseks eelnimetatud

kolme kaubagrupi osas. Samuti paluti tühistada õigusvastastel käskkirjadel tuginev MTA

11. jaanuari 2006. a otsusega muudetud 25. novembri 2004. a maksuteade (sh 6. septembri 2005. a

muudatused). Kaebuse esitaja leidis järgmist:

1) põllumajandusminister ei võtnud üleliigse laovaru määramisel arvesse kõiki asjaolusid. Svensky

Kaubanduse AS ei saanud enne Euroopa Liiduga (EL) ühinemist soetatud kauba müügist

spekulatiivset tulu, kuna kaup müüdi pärast ühinemist sama hinnaga. Suurema koguse ostmine

vahetult enne EL-ga ühinemist oli tingitud üksnes sellest, et suurema koguse ostmisel saadi kaup

soodsamalt;

2) üleliigse laovaru tasu seadus on vastuolus põhiseadusega (PS), seaduse tagasiulatuva jõu keelu

põhimõttega. Seadus avaldati Riigi Teatajas vaid 5 päeva enne jõustumist, see on ebamõistlikult

lühike aeg seadusega kohanemiseks. Samuti seati õiguslike tagajärgede saabumine sõltuvusse juba

aset leidnud asjaoludest. Metoodika, mille puhul ei arvestata isegi keskmise ettevõtja kasvutempot,

piirab ettevõtlusvabadust;

3) põllumajandusministri 26. aprilli 2004. a määrus põllumajandustoodete deklareerimise nõuetest

rikub õigusselguse põhimõtet.

4. Tallinna Halduskohtu 22. septembri 2006. a otsusega asjas nr 3-04-415 jäeti Svensky

Kaubanduse AS kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis järgmist:

1) üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamisega ei rikutud kaebaja õiguspärast ootust. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsuses asjas nr III-4/A-5/94 ei

välistata täielikult ebasoodsa mõjuga normide tagasiulatuvat kehtestamist. Praegusel juhul on seaduse

eesmärk võrdsete konkurentsitingimuste tagamine nii Eesti kui ka teiste EL liikmesriikide

ettevõtjatele;

2) rahalise kohustuse kehtestamine oli põhimõtteliselt ettenähtav, sest Eesti seadus kui

protseduuriliste sätete kogum konkretiseerib materiaalõiguslikku alust - EL määrusi. Kaebajal oli

võimalik eeldada, et Eesti ühinemisel EL-ga tuleb asuda täitma EL õigusakte. Eesti ühinemine

Euroopa Liiduga oli ette teada, see oli pikemaajaline protsess, ka ajakirjanduses käsitleti küsimusi,

mis ootasid ees ettevõtjaid Eesti ühinemisel EL-ga;

3) ettevõtlusvabaduse riive on kooskõlas põhiseadusega, riive aluseks on avalik huvi. Ettevõtjate

võrdne konkurents kaalub üles kaebaja ettevõtlusele sätestatud piirangud;

4) laovaru deklareerimise tähtaeg oli mõistlik ega pole põhiseadusega vastuolus. See ei ole

ebaproportsionaalne, võrreldes haldusvõimule antud tähtajaga;

5) asjaolu, et laovaru kindlakstegemisel lähtutakse 2004. a 1. maile eelneva nelja viimase aasta seisu

keskmisest, ei lähe vastuollu EL määrusega. Kuigi kaebaja arvates ei näita juhuslik ajamoment

majanduslikku sisu ja tegelikku laoseisu, leiab kohus, et ÜLTS § 10 lg 2 annab võimaluse üleliigse

laovaru suuruse korrigeerimiseks;

6) ÜLTS § 6 lg-s 1 nimetatud kordaja 1,2 ei ole õigusvastane. ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt saab laovaru

mahu suurenemist arvesse võtta vaid neil käitlejail, kes tegelevad toidutoorme või toidu tootmise või

töötlemisega;

7) põllumajandusministri 26. aprilli 2004. a määrus nr 66 ei ole vastuolus õigusselguse põhimõttega.

Ministeeriumi kodulehel asus põllumajandustoote laovaru deklareerimise infosüsteemi

kasutusjuhend. Kaebajale pidi olema arusaadav, et tõendid tuli lisada paberkandjal deklaratsioonile;

8) ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel võetakse arvesse vaid käitleja toiminguid, mis tehti

enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist. Kaebaja ei ole esitanud selliseid asjaolusid, mis tingiksid

ülekandevaru suurendamist;

9) EL õigusest ei saa järeldada, et hindama peaks üksnes reaalset kaubandushäirete tekitamist;

üleminekumeetmed on vajalikud turuhäirete ohu vältimiseks.

5. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis ÜLTS järgmises sõnastuses:

§ 6:

"(1) Ülekandevaru on 2004. a 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus

arvutatakse 2004. a-le eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2

korda.

(2) Kui käitleja ei ole enne 2004. a-t sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli

aastat, peab ta tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus

on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või

soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega."

§ 7:

"Üleliigne laovaru on 2004. a 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille

suurus saadakse, lahutades 2004. a 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru

suurusest ülekandevaru suurus."

ÜLTS § 10 lg 2 sätestas asjaolud, mida võib käitleja põhjendatud taotluse korral ülekandevaru

suurendamisel arvesse võtta: tootmis- ja töötlemismahu kasvu; põllumajandustoote

lõppvalmimistähtaega; asjaolu, et laovarud on tekkinud enne 2003. a kolmandat kvartalit; ekspordi-

või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast mitteolenevaid

asjaolusid. Käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu võis arvesse võtta juhul, kui see on toimunud

eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või töötlemistulemustes.

Sellisel juhul võis käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmis- või töötlemismahu

protsentuaalse kasvuga.

6. Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-06 jäeti ÜLTS § 6 lg 1

kohaldamata EL õigusega vastuolu tõttu ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada uus regulatsioon.

Nimetatud asjas oli nagu praeguses asjaski tegemist Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a

määruse nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola,

Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate

üleminekumeetmete kohta (edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ). Riigikohtu

halduskolleegium oli seisukohal, et kordajat 1,2 kasutav Eesti metoodika ei taga seaduse

kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha

asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast

võimalikku ohtu EL ühisturule tervikuna. Ülekandevaru arvutamisel piirab automaatselt rakendatav

kordaja 1,2 võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid (Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punkt c).

Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka ÜLTS § 10 lg-t 1 ja §-i 7, sest need

viitavad ÜLTS § 6 lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule.

Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2 osas märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue ei ole Euroopa

õigusest tuletatav.

Üleliigse laovaru tasu seaduse § 10 lg 2 kohta leidis Riigikohtu halduskolleegium, et sätestatud

metoodika ei ole vajalikul määral läbipaistev, lubamaks ettevõtjal selle alusel oma käitumist juhtida.

Täiendavaid asjaolusid võidakse arvestada pärast eelkäsitletud kordaja 1,2 automaatset rakendamist

ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt üksnes juhul, mil käitleja esitab vastavasisulised põhjendused kas

deklaratsioonis või sellele lisatud taotluses. Seejuures pole ettevõtjal teavet, millised asjaolud võiksid

põhjendada suuremat laovaru ja milliste tõenditega tuleb neid asjaolusid tõendada. Eesti riigil tuli

vastava süsteemi väljatöötamisel käitlejatele selgitada, millised asjaolud on üleliigse laovaru

määramisel olulised ning miks ja millistel asjaoludel ettevõtjaid erinevalt koheldakse. Kolleegiumi

arvates ei olnud piisavalt põhjendatud, miks üleliigse laovaru tasu seadusega koheldakse

tootjat/töötlejat erinevalt vahendajast/müüjast. Halduskolleegium arvas, et ebavõrdne kohtlemine ei

tulene üheselt EL määrustest.

Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 4 kohaselt (täiendatud 10. veebruaril 2004),

võivad liikmesriigid kasutada üleliigse laovaru hoidjate identifitseerimiseks süsteemi, mis baseerub

riskianalüüsil, mis arvestab iseäranis laovaru hoidja tegevuse tüübiga, ladustamisseadmete

võimalustega ja tegevuse aktiivsusega. Kolleegium leidis, et Eesti seadusandjal oleks olnud võimalik

üleliigse laovaru küsimust paindlikumalt lahendada, arvestades ka konkreetse käitleja eripära.

7. Svensky Kaubanduse AS 23. oktoobri 2006. a apellatsioonkaebuses paluti Tallinna

Halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada uue otsusega kaebus. Svensky Kaubanduse AS tõi lisaks

halduskohtus esitatud argumentidele juurde Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsuse nr 3-3-1-33-06.

Apellant leidis, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel ei saa aluseks võtta juhuslike

kuupäevade seisuga laovarusid, mis ei tõenda tegelikku seisu, samuti ei ole õige rakendada kordajat

1,2, mis ei arvesta käitleja majandustegevuse eripära. ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud metoodika ei ole

vajalikul määral läbipaistev. Oluline on välja selgitada, kas laovaru on äriühingu majandustegevuses

tavapärane või omandatud spekulatiivsel eesmärgil. Svensky Kaubanduse AS ei ole saavutanud

konkurentsieelist teiste äriühingute ees.

8. Põllumajandusminister tunnistas 23. novembri 2006. a käskkirjaga nr 212 osaliselt kehtetuks

29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 (arvestades 8. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 285 tehtud

muudatusi) ja tühistas selle punkti 1 alapunkti 3 juust Fetaki kohta tagasiulatuvalt alates

29. oktoobrist 2004.

9. Maksu- ja Tolliamet tunnistas 20. detsembri 2006. a otsusega nr 6-2/404 kehtetuks MTA

25. novembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2.-9/10 ja 11. jaanuari 2006. a otsuse nr 12-4/31.

Sellest tulenevalt taotles MTA ringkonnakohtus maksuteadete osas kohtumenetluse lõpetamist.

Ringkonnakohtu otsusega nii ka toimiti.

10. Riigikogus võeti 25. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis

jõustus 16. veebruaril 2007. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati § 6 lg 3

järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne 2004. a 1. maid

sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on 2004. a

1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. a-le

eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate 1. mai seisude keskmisena või viimase tegutsemisaasta

1. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda."

§ 10 lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka 2004. a-le eelnenud

aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu.

§ 23 lg 2 võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel)

ülekandevaru suurendada ka juhul, kui 2004. a-le eelnenud aastal toimunud tootmis-, töötlemis- või

müügimahu kasv jätkus ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006.

Seaduse järgi kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtja suhtes, kes on

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu

otsuse tegemise ajaks 5. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit.

11. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94 määrati Svensky Kaubanduse AS-le

juustu Fetaki ülekandevaru suuruseks 3284 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 16 094 kg. Sama

käskkirjaga muudeti põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 (koos 8. detsembri

2005. a käskkirjaga nr 285 ja 23. novembri 2006. a käskkirjaga nr 212 tehtud muudatustega) ning

määrati juustu Bayerngold (KN kood 0406 90 39) ülekandevaru suuruseks 3688 kg ja üleliigse

laovaru suuruseks 777 kg. Margariini (KN kood 1517 10 90) ülekandevaru suuruseks 20 246 kg ja

üleliigse laovaru suuruseks 11 291 kg.

12. Svensky Kaubanduse AS esitas põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 94 peale

30. aprillil 2007 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebus võeti menetlusse haldusasjas nr 3-07-877.

Praeguseks on selles asjas menetlus peatatud (6. detsembril 2007) kuni Tallinna Halduskohtu

eelotsuse küsimuses asjas nr 3-07-902 Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-04-415 tühistati Tallinna

Halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata Svensky Kaubanduse AS kaebus Maksu- ja

Tolliameti 25. novembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-9/10 ja 11. jaanuari 2006. a otsuse nr 12-4/31

tühistamiseks ning lõpetati MTA haldusaktide osas menetlus. MTA-lt mõisteti Svensky Kaubanduse

AS kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni (menetluskulude väljamõistmine rahuldati osaliselt,

sest kulude suurus ei olnud põhjendatud) ning tagastati Svensky Kaubanduse AS-le tema eest tasutud

riigilõiv vastavalt 5000 ning 4990 krooni.

Samuti lõpetati menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel Svensky

Kaubanduse AS kaebuses põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 ja

8. detsembri 2005. a käskkirja nr 285 tühistamiseks juustu Bayerngold üleliigseks laovaruks 3688 kg

ja margariini üleliigseks laovaruks 5137 kg määramise osas (kuivõrd põllumajandusminister on

30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94 muutnud neid laovarusid, vähendades neid vastavalt 82,6% ja

31,3% võrra). Selles osas tühistati HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel ka halduskohtu lahend ja mõisteti

Põllumajandusministeeriumilt Svensky Kaubanduse AS kasuks välja menetluskulud 10 000 krooni

(arvestades laovaru suuruse vähendamist ja asja keerukust).

Muus osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsus muutmata ja menetluskulud

Svensky Kaubanduse AS kanda. Selles osas leidis ringkonnakohus järgmist:

1) riigi tegevus kaebajale juustu Fetaki ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramisel

on olnud heitlik;

2) Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 seisukohad ei ole praeguses asjas

siduvad. Nimetatud otsuses käsitleti ülekandevaru määramist ÜLTS § 6 lg 1 alusel ja kontrolliti selle

sätte kooskõla Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-ga 2. Praegusel juhul määrati

ülekandevaru aga ÜLTS § 6 lg 2 alusel. Siin on võimalik ettevõtjaga seonduvaid asjaolusid tunduvalt

paindlikumalt arvestada, sest ÜLTS § 6 lg 2 ei näe ette kordaja 1,2 rakendamist, mida Riigikohus

luges Euroopa õiguse vastaseks;

3) asjakohane on Riigikohtu seisukoht, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes

ettenähtav, sest selle õiguslikud alused johtusid varem vastu võetud EL õigusest, mis pidi mõistlikult

tegutsevale ettevõtjale teada olema;

4) Svensky Kaubanduse AS suhtes kohaldatud üleliigse laovaru tasu seaduse sätted on kooskõlas

põhiseaduse ja EL õigusega ning võimaldasid Põllumajandusministeeriumil piisaval määral arvestada

Svensky Kaubanduse AS majandustegevusega seotud asjaoludega mille käigus varud tekkisid;

5) kuna kaebaja oli tegutsenud juustude Fetaki, Bayerngold ja margariini alal vähem kui neli aastat,

pidi ta ÜLTS § 6 lg 2 alusel tõendama, et tema valduses olev üleliigne varu seisuga 1. mai 2004 oli

vastavuses tavapärase laovaru suurusega. Svensky Kaubanduse AS seda tõendanud ei ole;

6) põllumajandusministri käskkirja 30. märtsi 2007. a redaktsioonist lähtub, et Svensky Kaubanduse

AS-le määratud juustude Fetaki ja Bayerngold ning margariini ülekandevaru ja üleliigne laovaru

määrati, arvestades kaebaja poolt ÜLTS § 23 lg 3 alusel Põllumajandusministeeriumile esitatud

deklaratsiooni;

7) Svensky Kaubanduse AS tegevus tõi kaasa turumoonutuse riski ja konkurentsieelise teiste

käitlejate suhtes, kellel laovaru puudus. Asjaolu, et kaebaja müüs varud edasi soodushinnaga, ei

tähenda, et tal ei olnud üleliigset laovaru ega potentsiaalset konkurentsieelist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS, TALLINNA HALDUSKOHTU

EELOTSUSE TAOTLUS JA SELLEST TULENEV

14. Svensky Kaubanduse AS kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

mis jättis jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada

põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkiri nr 328 ja 8. detsembri 2005. a käskkiri nr 285,

samuti mõista välja Svensky Kaubanduse AS kasuks tema kantud menetluskulud. Kassatsioonkaebust

põhjendatakse järgmiselt:

1) Svensky Kaubanduse AS ettevõtlusvabaduse riive ei ole põhiseadusega kooskõlas, kuna abinõu ei

ole vajalik ega mõõdukas. Abinõud tuleb rakendada iga ettevõtja tehingute tegelikku sisu arvestades.

Kuigi ettevõtja pidi ette nägema, et üleliigse laovaruga tekib maksukohustus, eeldas mõistlik

ettevõtja, et üleliigse laovaru tasu regulatsioon saab olema mõistlik ning iga ettevõtja

majandustulemusi arvestav;

2) kuigi põllumajandusministri 8. detsembri 2005. a käskkirjas nr 285 määrati üleliigne laovaru

ÜLTS § 6 lg 2 alusel, lähtuti ülekandevaru suuruse arvutamisel siiski kordajast 1,2. Ülekandevaru

määrati sisuliselt ÜLTS § 6 lg 1 alusel erisusega, et käitlemisperiood oli lühem. Seetõttu on

Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 asjakohane;

3) ringkonnakohtu seisukoht, et ainuüksi laovaru olemasolu kujutas endast turumoonutuste ohtu, on

põhjendamatu ja sellel puudub seaduslik alus. Kassaator on pidevalt väitnud ja tõendanud, et laovaru

oli tavapärane ja ettevõtluseks vajalik;

4) haldusmenetluse seadus (HMS) ei reguleeri olukorda, kus juba tühistatud asjas, kus ka menetlus on

kohtu poolt lõpetatud, tehakse uuesti haldusakt, mis taaskehtestab teatud ulatuses tühistamisele

eelnenud olukorra, ega seda, kuidas sellisel juhul isiku õiguspärast ootust arvestada. HMS § 67 lg 1

sätestab, et kui haldusakt tunnistatakse kehtetuks isiku kahjuks, tuleb kaaluda ka isiku usaldust ja

avalikku huvi, praegusel juhul põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 94 selline

huvide kaalumine puudus;

5) ei ole selge, millises ulatuses vaatas ringkonnakohus asja läbi juust Fetaki osas, otsuse punktis 14

leidis ringkonnakohus, et kaebus väljub antud asja piiridest, sama otsuse punktis 18 analüüsib aga

kohus Fetaki laovaru. Samuti räägib ringkonnakohtu otsus põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a

käskkirjast nr 94. Ringkonnakohus on seega osaliselt tuginenud haldusaktile, mis esitati

haldusmenetluse ebajärjepidevuse tõestamiseks, kuid mille peale kaebuse esitaja ei olnud veel

kaebust esitanud (see tehti 30. aprillil 2007 eraldi menetluses). Sellega rikuti õigusliku ärakuulamise

põhimõtet tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 1 tähenduses;

6) menetluskulude vähendamine on põhjendamata. Praeguses asjas on tegemist väga keerulise

vaidlusega, mis on seotud EL õigusega.

15. Vastustaja Põllumajandusministeerium palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus jõusse. Oma vastuväiteid põhjendab ministeerium järgmiselt:

1) kohus on materiaalõigusnorme õigesti kohaldanud ja õigesti hinnanud esitatud tõendeid. ÜLTS § 6

lg-s 2 sätestatud ülekandevaru määramise metoodika on vajalik, sobiv ja mõõdukas abinõu ega riku

ettevõtlusvabadust;

2) metoodika, mille kohaselt tehakse üleliigne laovaru kindlaks 2004. a 1. mai ja sellele eelnenud

nelja aasta seisuga, tuleneb Euroopa Komisjoni 14. jaanuari 2004. a määruse nr 60/2004/EÜ, mis

kehtestab üleminekumeetmed suhkru sektoris seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu,

Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia liitumisega Euroopa Liiduga (Euroopa Komisjoni

määrus nr 60/2004/EÜ) art 8 lg-st 2. Selleks, et andmed riigi ja ettevõtja tasandil oleks võrreldavad,

rakendatakse sama metoodikat ka ettevõtjate suhtes. Eesti ettevõtjatele kohaldatav metoodika on

põhimõtteliselt sama, mida Euroopa Komisjon rakendab Eesti riigi suhtes. Euroopa Komisjon on

teinud 31. mai 2005. a määrusega nr 832/2005/EÜ kindlaks mh Eestile määratud suhkru ülemäärase

koguse ja selgitab selle määruse preambuli 3. põhjenduses, et Euroopa Komisjoni määruse

nr 60/2004/EÜ art 6 lg 1 p c kohaselt (analoogne Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4

lg 2 p-ga c) arvestatakse laovarude tekkimise asjaoluna eriti varude vähenemist selle ajavahemiku

jooksul. Seega ei ole käsitletud säte soodustav ja õigusi andev;

3) Eesti metoodika arvestab käitleja majandustegevuse sesoonsete muutustega, on kooskõlas Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ eesmärkidega ega kehtesta selles sätestatust rangemat

regulatsiooni, pigem vastupidi, sest ülekandevaru määramisel nähakse ette koefitsient 1,2, mille võrra

suurendatakse kõigi käitlejate ülekandevaru, et tagada majanduskasvu arvestamine;

4) üleliigse laovaru tasu seaduse üldine eesmärk on võrdsete konkurentsitingimuste tagamine EL

ettevõtjatele ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist. Eesti seaduse üldsuunised tulenevad EL

õigusest: Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 kohaselt peab arvestama

ühinemisele eelnevate aastate varude keskmisega. Siseriiklikult ei ole vaja ega saagi hinnata abinõu,

mis tuleneb EL õigusest, põhimõttelist vajalikkust. Metoodika on proportsionaalne kitsamas mõttes ja

võtab arvesse ettevõtja eripära;

5) ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mis ei ole absoluutne ja mida võib

piirata, kui selleks on avalik huvi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. aprilli

2002. a otsus asjas nr 3-4-1-4-02 ja 17. märtsi 1999. a otsus asjas nr 3-4-1-1-99). Ettevõtjate võrdne

konkurents EL ühisturul kaalub üles üleliigse laovaru tasu seadusega aset leidva kaebaja

ettevõtlusvabaduse mõningase piirangu;

6) põllumajandusminister on vaidlustatud käskkirja 23. novembril 2006 muutnud seoses Riigikohtu

5. oktoobri 2006. a otsusega asjas nr 3-1-3-33-06. Vaidlustatud käskkiri on tunnistatud kehtetuks

juustu Fetaki ülekandevaru ja üleliigse laovaru osas, kuna need määrati ÜLTS § 6 lg 1 metoodika ja

kordaja 1,2 kohaselt. Üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 jõustunud redaktsiooni järgi

määrati 30. märtsi 2007. a käskkirjaga juustu Fetaki osas uus ülekandevaru ja üleliigne laovaru, kuid

see käskkiri ei ole praeguse haldusasja esemeks. Praeguse asja esemeks on juustu Bayerngold ja

margariini ülekandevarud, mille leidmisel ei ole kasutatud kordajat 1,2. Juustu Bayerngold

vahendamisega alustas Svensky Kaubanduse AS 2004. a märtsis. Aprillis vähenes müügimaht

võrreldes märtsiga 83% ja mais 2004 võrreldes aprilliga veel ligi 25%. Margariini vahendamisega

alustas Svensky Kaubanduse AS 2003. a detsembris. Margariini müügimaht 2004. a aprillis oli märtsi

omast 12,6% väiksem ja mais vähenes see võrreldes aprilliga veel 7,5%. Samal ajal soetati margariini

märtsis ja aprillis 2004 suures mahus (vastavalt 41 880 kg ja 43 488 kg) ja maht vähenes pärast

Euroopa Liiduga ühinemist 2004. a mais ja juunis (vastavalt 21 264 kg ja 21 720 kg). Svensky

Kaubanduse AS deklaratsioonist nähtub, et 2004. a 1. maile eelnenud aja jooksul müügimahu kasvu

ei toimunud, samuti ei ole ilmnenud käitlejast mitteolenevaid asjaolusid, mis lubaksid ülekandevaru

suurendada;

7) ühisturukorraldust mõjutav kaubandushäirete oht on Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ preambuli esimese põhjenduse järgi märkimisväärne siis, kui uutesse

liikmesriikidesse tuuakse enne nende ühinemist tooteid spekulatsiooni eesmärgil. Spekulatsiooni

mõiste on sisustatud kohtujurist La Pergola ettepanekus Euroopa Kohtu 27. novembri 1997. a

otsusele kohtuasjas C-27/96: Danisco Sugar. Spekulatiivse eesmärgina käsitatakse

põllumajandustoodete kogumist enne liitumist ja nende ühisturul müümist pärast liitumist,

kauplemine on sageli kunstlik ja tooted ei kuulu riigi tavapäraste varude hulka;

8) oluline ei ole reaalselt tekitatud kaubandushäire, vaid kaubandushäire tekitamise oht. Vajalik pole

tegeliku konkurentsi kahjustava tagajärje kindlakstegemine. See tuleneb EL põllumajanduse

valdkonna riigiabi eripärast, mille kohaselt loetakse ükskõik kui väikese riigiabi andmist võimalikuks

ohuks, mis rikub konkurentsi ja mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust;

9) tavapärases olukorras soetavad ettevõtjad endale üksnes nii suured toorainevarud, kui on vaja

nende tegevuse järjepidevuse tagamiseks;

10) ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb

üleliigsete laovarudega seotud asjade puhul kulude põhjendatuks hindamisel lähtuda keskmise

maksuasja kuludest, milleks on 30 000 krooni.

16. Vastustaja MTA palub kassatsioonkaebus rahuldamata jätta ja jagab

Põllumajandusministeeriumi seisukohti ega pea vajalikuks neid täiendavalt korrata.

17. Tallinna Halduskohus peatas 28. novembril 2007 määrusega tema menetluses olevas asjas nr 3-

07-902 menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Tegemist oli ka Euroopa Komisjoni

määruses nr 1972/2003/EÜ käsitletud põllumajandustoodete üleliigse laovaru määramisega.

Muuhulgas küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist:

"(küsimus nr 2.1.) Kas Euroopa Liidu õigus, eelkõige Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 1

koosmõjus Komisjoni määruse nr 832/2005/EÜ preambula põhjendusega 3, samuti Komisjoni

määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-d 1 ja 2 välistavad ettevõtja üleliigse laovaru suuruse

kindlakstegemise selliselt, et automaatselt arvestatakse üleliigsest laovarust maha (loetakse

ülekandevaruks) ettevõtja 2004. a 1. maile eelnenud tegutsemisaastate, kuid mitte rohkem kui nelja

tegutsemisaasta keskmine laovaru 1. mai seisuga, mida suurendatakse 1,2 korda? Kui vastus on

jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel on

võimalik arvestada ka ettevõtja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu, põllumajandustoote

lõppvalmimistähtaega, laovarude tekkimise aega, samuti ettevõtjast mitteolenevaid muid asjaolusid?

(küsimus nr 2.2) Kas Euroopa Liidu õiguse, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

eesmärgiga on kooskõlas 1. mai 2004. a seisuga ettevõtja valduses olnud kogu põllumajandustoote

laovaru lugemine ettevõtja üleliigseks laovaruks?

(küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui 1

aasta enne 1. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise

peab tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on

vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või

soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega?

(küsimus nr 2.4) Kas Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ning nr 60/2004/EÜ eesmärgiga

on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse 1. mai 2004. a

seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid

2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?"

18. Põllumajandusministeeriumi 27. novembri 2007. a Riigikohtule esitatud taotluses palutakse

praeguses asjas menetlus peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust. Alternatiivina palutakse

menetlus peatada kuni Tallinna Halduskohtus asjas nr 3-07-902 tehtud Euroopa Kohtu lahendi

jõustumiseni.

Tallinna Halduskohtu Euroopa Kohtule esitatav eelotsuse küsimus, mis on sarnane praeguses

haldusasjas lahendamisel oleva õigusliku küsimusega, on praeguse haldusasja sisulist lahendamist

mõjutavaks oluliseks asjaoluks.

Lisaks leiab Põllumajandusministeerium, et ka praeguses haldusasjas võiks esitada eelotsuse taotluse

Euroopa Kohtule ja selleks ajaks menetluse peatada. Euroopa Kohtule esitatavad küsimused võiksid

olla järgmised: "1) Kas sellised siseriiklikud õigusnormid, mille alusel määratakse ettevõtja sellise

põllumajandustoote, mille käitlemisega ta on tegelenud enne 2004. a 1. maid vähem kui ühe aasta,

ülekandevaru suuruseks kogu selle põllumajandustoote käitlemisega tegelemise aja kuu alguse

(esimese kuupäeva) laovarude keskmine, mida on suurendatud ajavahemiku 2004. a 1. maist kuni

2006. a 1. maini keskmise laovaru suhet sama aja müügimahu kasvu väljendava suhtarvu kasvu

võrra, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

artikli 4 lõigetega 1, 2 ja 4?

2) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas määruse nr 1972/2003/EÜ kohaselt kindlaks

tehtud üleliigse laovaru puhul on üleliigse laovaru tasu määramist ja maksmist välistavaks asjaoluks

asjaolu, et ettevõtja ei saanud põllumajandustoote üleliigse laovaru turule viimisest pärast Eesti

Euroopa Liiduga liitumist hinnavahe näol reaalset kasu, kuna põllumajandustoote hind pärast Eesti

Euroopa Liiduga liitumist ei tõusnud?"

19. Vastustaja MTA toetas Riigikohtu istungil Põllumajandusministeeriumi taotlust.

20. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. Svensky

Kaubanduse AS leidis, et põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 redaktsiooni

on mitu korda muudetud, mistõttu on esialgsest haldusaktist alles jäänud vaid "kest," mida on

täidetud vähemalt kolme erineva sisuga. Muudatused kujutavad endist aga iseseisvaid haldusakte.

Selline halduspraktika ei ole mõistlik. Svensky Kaubanduse AS esitas menetluskulude nimekirja ja

väljamõistmise taotluse. Õigusabikulude kandmist tõendavate dokumentide alusel paluti

kassatsioonkaebuse rahuldamisel vastustajalt välja mõista 24 930,45 krooni.

21. Svensky Kaubanduse AS oma seisukohas Põllumajandusministeeriumi 27. novembri 2007. a

taotluse kohta leiab, et praeguses asjas ei ole ilmtingimata vajalik asja peatamine seoses eelotsuse

taotluse esitamisega Euroopa Kohtule. Seda järgmistel põhjustel:

1) praegune vaidlus puudutab ÜLTS § 6 lg 2 regulatsiooni, küsimused Euroopa Kohtule on tingitud

aga ÜLTS § 6 lg 1 rakendamisest;

2) vaidlustatud haldusaktil on sellised puudused, mis tingivad selle tühistamise siseriiklikult osas, mis

puudutab haldusakti muutmist moel, mille tagajärjel on haldusakt muutunud hoomamatuks;

3) asjakohane EL regulatsioon on otsekohaldatav;

4) kassaator möönab küll, et ÜLTS § 6 lg 2 tekitab küsimusi, kas see ületab Euroopa Komisjoni

määrustega kehtestatud õiguslikku raamistikku. Samas on asi lahendatav siseriikliku õiguse pinnalt.

EL õigusaktide eesmärk ei ole suvalise keskmise laovaru ja selle põhjal ülekandevaru

väljaarvutamine. Üheski EL õigusaktis ei ole sätestatud, et liikmesriigi suhtes rakendatud üleliigse

laovaru tasu peab olema võrreldav selle liikmesriigi ettevõtjatele määratud trahvide summaga. Samuti

ei ole sätestatud, et uus liikmesriik peab üleliigse laovaru kindlakstegemiseks rakendama sama

metoodikat, mida Euroopa Komisjon rakendab uue liikmesriigi suhtes. Ka Eesti seaduse kohaselt ei

pea ÜLTS § 1 lg 3 alusel need käitlejad, kes omasid toodet alla 500 kg, deklaratsiooni esitama.

Üldteada on, et Eesti suhtes leidis Euroopa Komisjon oluliselt suurema üleliigse laovaru, võrreldes

Eesti riigi poolt tuvastatud käitlejate üleliigse laovaruga. Lisaks ei ole riigi makromajanduslikud

näitajad samased ja üheselt võrreldavad ettevõtja (mikromajandus) näitajatega. Üksiku ettevõtja

tasandil on andmete valikul ja ka kuupäevadel oluliselt suurem mõju kui riigi puhul, sest äriühingu

varude seis võib aasta jooksul kõikuda ja ainult üks kuupäev ei väljenda kogu aasta keskmist laovaru

muutumist;

5) üleliigse laovaru tasu seadus kehtestab EL määrustega võrreldes erineva ja rangema metoodika,

mis ei võta arvesse asjaolusid, mille käigus varud tekkisid. Kordaja 1,2 on mehhaaniline. Ainuüksi

laovaru olemasolu ei kujuta konkurentsi moonutuse ohtu. Ohu vältimise nõue on suunatud eelkõige

liikmesriikidele, kes peavad võtma tarvitusele ennetavaid meetmeid. Ühe eraldiseisva käitleja laovaru

olemasolu ei tähenda automaatselt kunstlikku kauplemist. Kassaator ei ole saanud spekulatiivset tulu,

ei ole mõjutanud konkurentsiolukorda. Juustu Bayerngold osteti vaid ühe kliendi müügikampaania

läbiviimiseks, mis ei osutunud edukaks, ning seetõttu pärast 1. maid 2004 nimetatud juustu enam ei

ostetud. Laovarud realiseeriti lõpuks allahindlusega. Ka margariini osas müüdi laovaru pärast 1. maid

2004 samade hindadega ja tegevus on jätkunud võrreldava laomahuga.

Kohtud ei ole andnud sisulist hinnangut kassaatori väitele, et ta ei ole spekulatiivset tulu saanud;

6) üleliigne laovaru tasu on fiskaalse olemuse poolest EL tollimaks. Kui hind oli enne 1. maid 2004

kooskõlas Euroopa ühisturu hinnaga, siis see sisaldas juba tollimaksu majanduslikku komponenti.

Sellises olukorras laovaru eest tasu nõudmine on topeltmaksustamine;

7) eelistada tuleks võimalusel asja lahendamist ilma eelotsuseta ka seetõttu, et kas kassaatoril või

riigil tekib intressikohustus. Teadaolevalt toimub menetlus Euroopa Kohtus suhteliselt pikka aega,

mis toob see kaasa selle, et ettevõtja või riigi intressikohustus kasvab suureks.

Juhul, kui Riigikohus siiski taotleb eelotsust Euroopa Kohtult, siis võiks seda teha järgmistes

küsimustes: "1) Kas Eesti õigusnorm, mis juhul, kui ettevõtja on antud põllumajandustoote (sh

suhkur) käitlemisega tegelnud vähem kui neli aastat, määrab üleliigse laovaru suuruse lahutades

1. mail 2004 ettevõtja valduses olevast põllumajandustoodete laovarust vaid vastava arvu aastate või

eelneva aasta 1. mai laovarude koefitsiendiga 1,2 korrutatud keskmise, jättes tähelepanuta nende

aastate teiste kuupäevade laovaru suuruse (ka siis, kui see on oluliselt erinev 1. maide laovaru

suurusest), kaubanduse struktuuri ja laovarude tekkimise asjaolud, on kooskõlas EL õigusega,

eelkõige Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ artikliga 4 ja määruse nr 60/2004/EÜ artikliga 6?

2) Kas määrusega nr 1972/2003/EÜ ning EL õigusega üldisemalt on kooskõlas käsitleda üleliigse

laovaruna põllumajandustoote laovaru, mis ei ole Euroopa Liiduga liitumiseelselt kunstlikult

imporditud, vaid on imporditud Euroopa siseturu hinnaga ja mille import jätkus peale 1. maid 2004. a

täpselt sama hinnaga ning mingit spekulatiivset tulu toote importija laovaru omamisest ei saanud?

Kas põllumajandustoote laovarult maksu nõudmine olukorras, kus toote hind importimisel oli

kooskõlas Euroopa siseturu hinnaga ja ei muutunud peale 1. maid 2004. a võib takistada

topeltmaksustamise näol vaba konkurentsi ja olla vastuolus kaupade vaba liikumise põhimõttega, mis

on väljendatud Euroopa Ühenduse esmases õiguses?"

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud

haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II).

Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad

vastamist edasistes menetlustes (III), ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV).

I

23. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja

vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri

29. oktoobri 2004. a käskkiri nr 328 koos 8. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 285 kaotanud

halduskohtus vaidlustatud osas kehtivuse seoses põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 94 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja (2005. a muudatuste versioonis) osas tuleb menetlus

lõpetada.

Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et

Tallinna Ringkonnakohus on praegusel juhul rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus

arvestas põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 ja 8. detsembri 2005. a

käskkirja nr 285 sisulisel analüüsimisel põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94,

mis ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks, ja lõpetas 30. märtsi 2007. a käskkirjale tuginedes

osaliselt apellatsioonimenetluse. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida. Juba

8. detsembri 2005. a käskkirja nr 285 näol (mida siiski vaidlustati samas menetluses alates

halduskohtust koos 29. oktoobri 2004. a käskkirjaga nr 328) on tegemist täiesti uue haldusaktiga.

Hiljem, 30. märtsil 2007 antud käskkirja nr 94 näol on võrreldes 29. oktoobri 2004. a käskkirjaga

nr 328 (2005. a muudatuste versioonis) halduskohtus vaidlustatud kaubagruppide osas tegemist taas

uue haldusaktiga. 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 94 tugines vahepeal aset leidnud materiaalõiguse

muudatustel ja selle käskkirja osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist.

24. Põllumajandusministeeriumi 29. oktoobri 2004. a käskkiri nr 328 anti ÜLTS § 10 lg 1 alusel.

Käskkirja napis motivatsioonis on märgitud, et Svensky Kaubanduse AS pole esitanud ülekandevaru

suurendamise taotlust. Ülekandevaru juustude ja seente osas on määratud ÜLTS § 6 lg 1 alusel.

Margariini, mida ettevõtja käitles enne EL-ga ühinemist vähem kui neli aastat, ülekandevaru

määramisel on lähtutud tegutsemisaja kohta esitatud deklareeritud asjakohastest andmetest.

Eeltoodud käskkirja muudeti 8. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 285. Muutmise tingisid Svensky

Kaubanduse AS kirjad ja selgitused mh juust Fetaki osas, deklaratsiooni muudatused, mida käitleja

oli taotlenud halduskohtumenetluse abil, Maksu- ja Tolliameti järelevalve, mille tulemusena selgusid

mitmed olulised asjaolud, samuti esialgse käskkirja vaidlustamine halduskohtus. Põhjalikumalt

motiveeritud 2005. a käskkiri anti nagu 2004. a käskkirigi ÜLTS § 10 lg 1 alusel. Ülekandevaru

arvutamisel on toetutud nii ÜLTS § 6 lg-le 1 kui ka § 6 lg-le 2. Käskkirja kohaselt ei nähtu ÜLTS

§ 10 lg-s 2 toodud ülekandevaru suurendamise aluseid. Käskkirja andmise ajal kehtinud seadus ei

võimaldanud müüjast käitleja müügimahu suurenemist ülekandevaru suurendamisel arvesse võtta.

Svensky Kaubanduse AS konkurentsieelist eeldati, tuues aluseks üldised juustu müügihinnad, mitte

aga konkreetse käitleja omad.

Erinevalt 2004. a käskkirjast täpsustati 2005. a käskkirjas juustude osas eri kaubagruppe eri sorti

juustude kaupa ja määrati selle abil iga juustu puhul eraldi ülekandevaru. Kokku määrati

ülekandevaru kuue juustu osas, kusjuures nelja juustu puhul kujunes üleliigseks laovaruks 0 kg.

Nende nelja kaubagrupi osas, samuti seenekonservide osas, kus üleliigne laovaru oli 0 milliliitrit,

vaidlust ei tekkinud. Küll aga jätkus halduskohtus vaidlus juustude Fetaki ja Bayerngold, samuti

margariini ülekandevaru ja üleliigse laovaru osas. Juustu Fetaki ülekandevaru määramisel kasutati

kordajat 1,2. Margariini osas leiti käitlemise aja keskmine laojääk, lahutati see 1. mai 2004. a seisuga

laos olnud kogusest ja saadi sel teel üleliigne laovaru.

Seega asendati 2005. a käskkirjaga sisuliselt terve 2004. a käskkiri uue regulatsiooniga ja muudeti

täies ulatuses käskkirja punkti 1. Mistõttu oli materiaalselt tegemist uue käskkirjaga ja juba siis oleks

haldusorganil olnud otstarbekam õigusselguse huvides esialgne käskkiri kehtetuks tunnistada.

23. novembril 2006 tunnistas põllumajandusminister oma käskkirjaga nr 212 esialgse, 2004. a

käskkirja, arvestades selles 2005 tehtud muudatusi, juustu Fetaki osas tagasiulatuvalt kehtetuks.

Käskkiri oli ajendatud Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsusest asjas nr 3-3-1-33-

06, sest juustu Fetaki puhul oli ülekandevaru määramisel kasutatud kordajat 1,2, mille Riigikohus

leidis olevat vastuolus EL õigusega. Kuivõrd kaebajale muutis see olukorra juustu Fetaki osas

varasemaga võrreldes soodsaks, siis nimetatud käskkirja vaidlustatud ei ole.

25. Põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 (koos 2005. a muudatustega)

järjekordse ülevaatamise vajaduse tingisid Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsuse

asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse 25. jaanuaril 2007 vastu võetud

muudatused.

Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru

vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 kehtima hakanud

redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast 2004. a 1. maid kuni

1. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu

arvesse võtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend

2006. a 5. okoobriks jõustunud. ÜLTS § 23 lg 3 täpsustab, et deklaratsioon peab sisaldama andmeid

ajavahemikul 2004. a 1. maist kuni 2006. a 1. maini käitleja valduses olnud põllumajandustoote

tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta ja

deklaratsioon esitatakse hiljemalt 2007. a 1. märtsiks. ÜLTS § 23 lg 4 kohaselt määrab asjakohane

haldusorgan ÜLTS § 23 lg-s 3 nimetatud põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja

ülekandevaru ja üleliigse laovaru 2007. a 30. märtsiks. Kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrab

Põllumajandusministeerium, edastab ta selle haldusakti ärakirja Maksu- ja Tolliametile samaks

tähtpäevaks.

Praegusel juhul oli Svensky Kaubanduse AS vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru

määramise halduskohtus ja kohtulahend ei olnud 5. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei

olnud lõppenud. Samuti esitas Svensky Kaubanduse AS ÜLTS § 23 lg 3 kohaselt

Põllumajandusministeeriumile põllumajandustoote deklaratsiooni ka ajavahemikul 2004. a 1. maist

kuni 2006. a 1. maini tema valduses olnud roo- ja peedisuhkru ning keemiliselt puhta sahharoosi

müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta.

Põllumajandusministeerium vaatas esialgse, 2003. ja 2004. a deklaratsiooni uuesti läbi ja lisaks

sellele vaatas läbi ka täiendava deklaratsiooni ajavahemiku 1. mai 2004 - 1. mai 2006 kohta.

Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 94 andmise aluseks on märgitud ÜLTS § 10

lg 1, sarnaselt varasematele käskkirjadele. Lisandunud on aga viide 16. veebruaril 2007 jõustunud

ÜLTS § 23 lg-le 4.

Kuivõrd seadusandja ei olnud muudatustes arvestanud EL õigusega vastuolus oleva kordaja 1,2

eemaldamise vajadusega, siis määrati Svensky Kaubanduse AS-le juustu Fetaki osas uuesti üleliigne

laovaru, kasutades täiendavalt seaduse muudatustest tulenenud ÜLTS § 6 lg 3 metoodikat. Sel

tulemusel saadi täpselt samas suuruses üleliigne laovaru, mis oli sisaldunud 2005. a käskkirjas, sest

põllumajandusministri arvates ei esinenud ei varasemaid ega seaduse muudatusega kaasnenud

ülekandevaru suurendamise aluseid. Ka kahe teise vaidlusaluse kaubagrupi osas: juust Bayerngold ja

margariin määrati ülekandevaru ja sellest tulenevalt üleliigne laovaru uuesti. Mõlemate

kaubagruppide puhul kohaldati ÜLTS § 6 lg 2 metoodikat, kuid ka siin kasutati tegelikkuses kordajat

1,2. Kusjuures kuigi põllumajandusministri arvates ei esinenud ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud

ülekandevaru suurendamise alust, seda hoolimata sellest, et sätte uus redaktsioon võimaldab arvesse

võtta ka müüja müügimahu suurenemist, esines siiski ÜLTS § 23 lg-s 2 toodud ülekandevaru

suurendamise alus.

Nii on 30. märtsi 2007. a haldusaktis jõutud osaliselt teistsugusele tulemusele, kui vaidlustatud

2004. ja 2005. a käskkirjades (samuti kui 2006. a käskkirjas). Põllumajandusminister on 30. märtsi

2007. a käskkirjas nr 94 kasutanud ülekandevaru arvutamisel teistmoodi metoodikat kui varasemates

käskkirjades.

Lisaks sisaldab 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 94 eraldiseisvat vaidlustamisviidet, millest adressaadil

on võimalik järeldada, et käskkirjaga mittenõustumisel tuleb see vaidlustada eraldi ja muudatuste

käsitlemisest esialgse käskkirja vaidlustamise raames ei piisa.

26. Tulenevalt eeltoodust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kuivõrd põllumajandusministri

29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 on muudetud kolmel korral: 2005., 2006. ja 2007. a, siis ei ole

2004. a käskkirjast praeguseks alles jäänud ühtki sisulist tähtsust omavat sätet, mis oleks kehtiv

käskkirja andmise hetke, s.o 29. oktoobri 2004. a seisuga. Sama puudutab põllumajandusministri

8. detsembri 2005. a käskkirja nr 285 seda osa, mis on esimeses astmes kohtumenetluses

vaidlustatud. Nimelt palus Svensky Kaubanduse AS halduskohtus tühistada täielikult 2004. a käskkiri

ja tühistada 2005. a käskkiri juustude Fetaki ja Bayerngold ning margariini osas.

Apellatsioonkaebuses (seda korratakse ka kassatsioonkaebuses) palus Svensky Kaubanduse AS,

erinevalt halduskohtule esitatud kaebusest, ka 2005. a käskkirja täielikult (mitte ainult juustude Fetaki

ja Bayerngold ning margariini osas) tühistada, sest käskkiri toetus tulenevalt vahepeal tehtud

Riigikohtu lahendist tervikuna õigusvastasel alusel. Siinkohal märgib aga Riigikohtu

halduskolleegium, et vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebaja kaebuses esitatud taotlust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise

tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab

seda otstarbekaks. Svensky Kaubanduse AS-l ei olnud võimalik ringkonnakohtus vaidlustada

täielikult haldusakti kehtivust, kuivõrd ta oli seda halduskohtus teinud vaid osaliselt.

Lisaks tuleb täheldada, et 2007. a käskkirjaga on sisuliselt täielikult asendatud ka 23. novembri

2006. a käskkiri nr 212. Kuid kuivõrd viimase osas vaidlust ei ole, siis ei vaja 2006. a käskkiri

praeguses lahendis käsitlemist.

Järgmiste kaubagruppide osas: juustud Fetaki ja Bayerngold ning margariin (praeguses vaidluse

staadiumis on nendest asjassepuutuvad juust Bayerngold ja margariin) on 2004. a käskkirja täielikult

muutnud, 2005. a käskkirja regulatsioon asendatud omakorda 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94.

Haldusaktile anti nimetatud kaubagruppide osas täiesti uus sisu. Tegemist on uue aktiga uutel

õiguslikel ja faktilistel (metoodika) alustel. Seetõttu tuleb praeguses asjas menetlus lõpetada.

Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 94 on vaidlustatud eraldiseisvas menetluses

Tallinna Halduskohtus.

Kuivõrd 2005. a käskkiri asendas 2004. a käskkirja täielikult, siis tuleb 2004. a käskkirja osas

menetlus ka täielikult lõpetada. Kehtima jääb 2005. a käskkiri selles osas, mis puudutab ülejäänud

juustude kaubagruppe (välja arvatud Fetaki ja Bayerngold) ning seenekonserve, kuivõrd neid

kaubagruppe 2007. a käskkiri ei käsitle.

27. Riigikohtu halduskolleegium märgib siiski, et põllumajandusminister oleks eeltoodut arvestades

pidanud ise esmalt juba 8. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 285 ja hiljem vähemalt 30. märtsi 2007. a

käskkirjaga nr 94 esialgse, 2004. a käskkirja (2007. aastal siis täiendavalt kõik varasemad käskkirjad)

ka formaalselt kehtetuks tunnistama ning andma täiesti uue haldusakti, mitte varasemate aktide

muudatusi. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja

haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud,

et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt 17. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-39-

07). Haldusakti pidev muutmine ja varasemate haldusaktide jõusse jätmine olukorras, kus

muutmistega on käskkirjas olulise osa käsitletud kaubagruppide kohta antud sisuliselt uus haldusakt,

ei ole selge ega üheselt mõistetav. Eriti teravalt tõuseb õigusselgusetus esile juustule Fetaki määratud

üleliigse laovaru puhul, kus õigusselguse probleemile lisandub õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse

küsimus, kuid see ei ole praeguse vaidluse sisuks ega saanud seda olla ka ringkonnakohtus.

II

28. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel apellatsioonimenetluse ja tühistas

HKMS § 46 lg 1 p 5 järgi halduskohtu otsuse osas, mis puudutab juustu Bayerngold ja margariini

üleliigset laovaru, mille võrra (vastavalt 82,6% ja 31,3%) põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a

käskkirjas nr 94 Svensky Kaubanduse AS vastavate kaubagruppide üleliigset laovaru vähendati.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtumenetluse norme.

Ringkonnakohus on menetluse vaidlustatud põllumajandusministri käskkirjade osas osaliselt

lõpetanud, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirju muutva põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirja nr 94.

Viimati nimetatud käskkirja ei olnud aga Svensky Kaubanduse AS esimese astme kohtus praeguses

menetluses vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu 22. septembri

2006. a otsus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 94 õiguspärasuse küsimust.

Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 94, vaid põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 ja 8. detsembri 2005. a

käskkirja nr 285.

Svensky Kaubanduse AS on põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 94 vaidlustanud

Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (haldusasi nr 3-07-877).

29. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult hinnanud praeguses asjas ka

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 94 õiguspärasust.

Nii on ringkonnakohus oma otsuse põhjendavas osas punktis 19 (otsuse lk 8) sõnaselgelt leidnud, et

põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirjast nr 328 (30. märtsi 2007. a redaktsioonis)

nähtub, et kaebajale on määratud juustu Fetaki, juustu Bayerngold ja margariini ülekandevaru ja

üleliigne laovaru, arvestades ÜLTS § 23 lg 3 alusel Põllumajandusministeeriumile esitatud

põllumajandustoodete täiendavat deklaratsiooni ajavahemiku 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006 kohta.

Samuti on ringkonnakohus oma otsuse punktis 18 hinnanud põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a

käskkirja nr 94 aluseks olnud metoodikat ning lähtunud üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril

2007 jõustunud muudatustest, millega vaidlustatud käskkiri selle andmise ajal 2004 ja 2005. a

muudatused ei saanud mingil moel arvestada. Seega on ringkonnakohus oma otsust motiveerinud

haldusakti andmise ajal mittekehtinud õigusega. Riigikohtu hinnangul erineb aga muudetud õigus ja

ülekandevaru ning üleliigse laovaru määramise uus metoodika põllumajandusministri 2004. ja

2005. a käskkirjades käsitletud metoodikatest.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri vaidlusaluste

käskkirjade õiguspärasust hinnates tohtinud esialgseid käskkirju analüüsida 30. märtsil 2007 tehtud

muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades. Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui

kaalukad muudatused on põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94 aset leidnud,

mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva

asja esemeks.

Juustu Fetaki ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise õiguspärasust on ringkonnakohus oma

lahendis vastuoluliselt käsitlenud. Otsuse punktis 14 (lk 7) on leitud, et nimetatud küsimus väljub

kaebuse piiridest. Samas on tõdetud, et juustu Fetaki ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru

määramisel on riigi tegevus olnud heitlik. Ringkonnakohtu otsuse punktis 18 (lk 8) on aga sisuliselt

analüüsitud ka juustu Fetaki üleliigset laovaru seisuga 1. mai 2004 ja leitud, et seda ei saa pidada

vastavuses olevaks käitleja tavapärase laovaru kogusega vaatamata sellele, et kaebaja

sisseostulogistika juustu Fetaki osas muutus. Samuti käsitletakse juustu Fetaki üleliigset laovaru

otsuse punktides 19 ja 20 (lk-d 8 ja 9).

Kuivõrd juustu Fetaki osas oli Põllumajandusministeeriumi 2006. a käskkirjaga praeguses menetluses

vaidlustatud 2004. ja 2005. a käskkirjad tagasiulatuvalt tühistatud, 2006. a käskkirja ei olnud

vaidlustatud ning 2007. a käskkirja, millega üleliigne laovaru taas määrati, ei saa praeguses

menetluses eeltoodud põhjendustel analüüsida, siis ei oleks tohtinud Tallinna Ringkonnakohus oma

otsuses analüüsida ka juustu Fetaki ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise õiguspärasust.

30. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud

apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti

valguses. Riigikohtu halduskolleegium on 17. mai 1999. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et

ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle

tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada

halduskohtu otsuse seaduslikkust.

31. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus kitsendanud Svensky Kaubanduse AS kaebeõigust.

Arvestades oma põhjendustes põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94, on

ringkonnakohus astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu

menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-902 ning hinnanud juba oma menetluses Tallinna

Halduskohtus eraldi vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, mistõttu on Svensky Kaubanduse AS

õigus pöörduda kaebusega esimese astme kohtusse põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a

käskkirja nr 94 vaidlustamiseks muutunud sisutühjaks.

III

32. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et, arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani

haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul

vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei

põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328, 8. detsembri 2005. a käskkirja nr 285

ega 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 94 sisulist õiguspärasust.

33. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks

juhtida tähelepanu mõnedele asjaoludele.

Svensky Kaubanduse AS ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise õiguspärasuse hindamisel

tuleb vastata küsimusele, kas Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ (mh määruse preambuli

esimene põhjendus, mille järgi on oluline vältida kaubandushäirete ohtu) kohaselt on üleliigse

laovaru tasu sissenõudmisel oluline tähtsus käitleja poolt spekulatiivse tulu teenimisel või piisab

üksnes ohust, mis võib kaasa tuua kaubandushäireid. Samuti küsimustele, mida mõista

kaubandushäirete vältimise all ja kas spekulatsiooniohu puhul saab eristada tootjaid müüjatest ning

kas ohu suurus sõltub laovaru koguste suurusest. Seejuures tuleb arvestada spekulatsiooni mõiste

käsitlusega kohtujurist La Pergola ettepanekus Euroopa Kohtu kohtuasjale C-27/96. Analoogse

küsimuse on Tallinna Halduskohus ka Euroopa Kohtult eelotsuse taotluses tõstatanud.

Peale selle on Tallinna Halduskohus 19. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka tema menetluses olevas

asjas nr 3-07-845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks. Asjassepuutuvaks võib osutuda Euroopa Kohtu

võimalik vastus küsimusele, kas EL õiguse eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu

sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid

2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud.

34. Svensky Kaubanduse AS on vaidlustanud üleliigse laovaru tasu seaduse vastavuse ühelt poolt EL

õigusele ja teiselt poolt Eesti põhiseadusele.

Nii on Svensky Kaubanduse AS leidnud, et ÜLTS § 6 ja § 7 on vastuolus EL õigusega, kuivõrd

Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ ei täpsusta, kui pikk on eelnevate aastate periood, mida

tuleks üleliigse laovaru määramisel arvesse võtta. Lisaks on Svensky Kaubanduse AS arvamusel, et

1. mai 2004. a seisuga ülekandevarude ja sellest tulenevalt üleliigse laovaru määramine ei ole

põhjendatud, sest see kuupäev on juhuslik ajamoment ega näita käitleja tegelikku majanduslikku sisu

ja laoseisu. Sellele küsimusele on Tallinna Halduskohus oma 28. novembri 2007. a määruses, millega

taotleti Euroopa Kohtult eelotsust, ka viidanud. Varasemas menetluses oli Svensky Kaubanduse AS

seisukohal, et EL õigusega on vastuolus ka ÜLTS § 10 lg 2 (töötlejate ja müüjate erinev kohtlemine),

mida täheldas ka Riigikohtu halduskolleegium oma 5. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06.

Mis puudutab võimalikku vastuolu põhiseadusega, siis leiab Svensky Kaubanduse AS, et rikutud on

põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiipe (PS §-d 3 ja 10), kuivõrd

seadus on vastuolus tagasiulatuva jõu keelu põhimõttega. Samuti seda, et üleliigse laovaru tasu

seadus piirab ettevõtlusvabadust (PS § 31, kassaator viitab siinkohal Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusele asjas nr 3-4-1-1-02). Ja seda, et seadusega anti

ebamõistlikult lühikesed tähtajad deklaratsiooni esitamiseks (jõustus 1. mai, tähtaeg 15. mai 2004).

Siinjuures viitab Riigikohtu halduskolleegium oma 7. mai 2008. a määrusele asjas nr 3-3-1-85-07,

punktid 38-39.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et kõiki eelpool nimetatud materiaalõiguslikke probleeme on

Riigikohtu halduskolleegium käsitlenud oma 7. mai 2008. a määrustes asjades nr 3-3-1-85-07, nr 3-3-

1-86-07 ja 3-3-1-87-07 (vt määruste III osad).

35. Täiendavalt nendes määrustes toodule väärib Svensky Kaubanduse AS kaebuse puhul tähelepanu

kassaatori väide selle kohta, et ettevõtja suhtes ei tuleks üleliigse laovaru kindlakstegemisel kasutada

automaatselt sama metoodikat, mida liikmesriigi suhtes kasutab Euroopa Komisjon. Nimetatud

küsimuses ei ole Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult eelotsust palunud.

Liikmesriikide suhtes on Euroopa Komisjon sätestanud metoodika määruse nr 60/2004/EÜ art-s 8 ja

konkreetsemalt määruses nr 832/2005/EÜ ning otsuses nr 2007/361/EÜ (teatavaks tehtud numbri

K(2007) 1979 all), millega määras kindlaks nii suhkru kui ka vastavalt teiste põllumajandustoodete

üleliigsed kogused. Analüüsimist vajab, kas ettevõtja varu määramisel on võimalik arvesse võtta

üldist makromajanduslikku olukorda. Riigikohtu halduskolleegium leidis 5. oktoobri 2006. a otsuses

asjas nr 3-3-1-33-06 järgmist: "Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt,

kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga

sätestab Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude

arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva (1. mai seisuga) andmed. Samas reguleerib

nimetatud määrus EL-i liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa

Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on

märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad.

Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et

liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu

teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramiseks." Euroopa Kohus on

11. oktoobri 2001. a määruses asjas C-30/00: Wiliam Hinton, öelnud, et ka üleliigse laovaru tasu

määramine peab olema proportsionaalne ja vastama õiguse üldpõhimõtetele.

36. Svensky Kaubanduse AS ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise edaspidisel analüüsimisel

tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et käitleja suhtes kasutati osaliselt ÜLTS § 6 lg 2, samal ajal

ikkagi korrutades laovaru läbi kordajaga 1,2, st vajab lahendamist küsimus metoodikast ja ÜLTS § 6

lg 1 ja 2 erinevustest. Käsitleda tuleks ka seda, et Svensky Kaubanduse AS vaidlustab

põllumajandusministri 16. aprilli 2004. a määruse õiguspärasuse, leides muu hulgas, et see ei ole

regulatiivne ega anna käitlejale piisavaid suuniseid.

37. Mis puudutab Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemist Svensky Kaubanduse AS ülekandevaru ja

üleliigse laovaru määramise edaspidisel analüüsimisel, siis on Põllumajandusministeeriumi pakutud

küsimustes (vt praeguse määruse p 18) Tallinna Halduskohus seda teiste asjade menetlemise käigus

suures osas juba teinud. Põllumajandusministeeriumi esimene küsimus on metoodika osas detailne,

samuti tuleb arvesse võtta seda, et Eesti kohus ei saa Euroopa Kohtult küsida, kas Eesti õigus on EL

õigusega kooskõlas, vaid saab taotleda EL õiguse tõlgendust.

Seevastu võiks kaaluda Svensky Kaubanduse AS ettepandud eelotsuse küsimuste, eeskätt teise

küsimuse esitamist Euroopa Kohtule (vt praeguse määruse p 21), kusjuures esimene küsimus tuleks

ümber sõnastada EL õiguse tõlgendamiseks. Lisaks võib ka siin, nii nagu teisteski üleliigse laovaru

tasu asjades, mis Eesti kohtutes veel pooleli, tõusetuda küsimus Euroopa Komisjoni määruste

nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ eesti keeles EL Teatajas õigeaegsest avaldamisest. Selle kohta vt

lähemalt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-86-07 p-d 45-50.

IV

38. Määruse I ja II osas toodud põhjendustel tühistab Riigikohtu halduskolleegium osaliselt Tallinna

Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-04-415 kohtumenetluse normide olulise

rikkumise tõttu. Jõusse jääb ringkonnakohtu otsus selles osas, millega lõpetati menetlus Maksu- ja

Tolliameti 25. novembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-9/10 ja 11. jaanuari 2006. a otsuse nr 12-4/31

osas ning tühistati halduskohtu otsus selles osas, millega Svensky Kaubanduse AS kaebus

eelnimetatud MTA haldusaktide tühistamiseks oli jäetud rahuldamata. Samuti jääb Tallinna

Ringkonnakohtu otsus jõusse osas, millega mõisteti MTA-lt Svensky Kaubanduse AS kasuks välja

menetluskulud 20 000 krooni ning tagastati Svensky Kaubanduse AS-le tema eest tasutud riigilõiv

kokku 9990 krooni. Muus osas kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele, sest erinevalt

ringkonnakohtust, kes lõpetas haldusasja üksnes osaliselt, on Riigikohtu halduskolleegium

seisukohal, et asja menetlus tuleb tervikuna lõpetada.

Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel,

kuivõrd vaidlustatud haldusakt, põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkiri nr 328, on

täielikult asendatud 8. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 285, mis omakorda on asendatud

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 94.

HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel kuulub seoses menetluse lõpetamisega ülejäänud osas, mida

ringkonnakohtu osaliselt jõusse jäänud otsusega ei olnud juba tühistatud, st põllumajandusministri

käskkirjade osas, tühistamisele ka Tallinna Halduskohtu 6. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-05-617.

Kolleegium kordab, et kehtima jääb põllumajandusministri 8. detsembri 2005. a käskkiri selles osas,

mis puudutab ülejäänud juustude kaubagruppe (välja arvatud Fetaki ja Bayerngold) ning

seenekonserve, kuivõrd neid kaubagruppe 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 94 ei käsitle.

Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 94 kehtivust käesolev lahend ei mõjuta.

Samuti ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta Svensky Kaubanduse AS-le määratud

ülekandevaru ja üleliigse laovaru õiguspärasuse kohta. Selles osas jätkub vaidlus eraldi menetlustes

halduskohtus.

39. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS

§ 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1

defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt Riigikohtu halduskolleegium 9. aprilli 2007. a

määrus asjas nr 3-3-1-92-06).

40. Asja menetlemisel halduskohtus esitas Svensky Kaubanduse AS menetluskulude väljamõistmise

taotluse summas 86 640,66 krooni, mis sisaldas riigilõivu, käibemaksu, ja nii põllumajandusministri

kui ka MTA haldusaktide vaidlustamiseks tehtud õigusabikulutusi (tl-d 171-187).

Ringkonnakohus lõpetas menetluse MTA haldusaktide osas ja mõistis selles osas Svensky

Kaubanduse AS kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni ning tagastas riigilõivu. Selles osas

nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtuga ja jätab ringkonnakohtu otsuse jõusse (vt

praeguse määruse p 38). Täiendavalt palus Svensky Kaubanduse AS mõista tema kasuks välja

põllumajandusministri käskkirja vaidlustamisega seotud apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud

20 908,35 krooni (käibemaksuta) (tl-d 299-304), millest ringkonnakohus mõistis menetluse osalise

lõpetamise tõttu välja 10 000 krooni. Selles osas ringkonnakohtu otsus tühistatakse.

Riigikohtule esitas Svensky Kaubanduse AS taotluse kantud õigusabikulude väljamõistmiseks

summas 24 930,45 krooni (ilma käbemaksuta).

41. Arvestades sellega, et HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks lugeda Svensky

Kaubanduse AS kasuks Põllumajandusministeeriumilt väljamõistetavateks menetluskuludeks 50 000

krooni, sh riigilõiv.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann