3-3-1-87-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-87-07

Otsuse kuupäev

7. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

OÜ Altromax Grupp kaebus põllumajandusministri 30. oktoobri

2004. a käskkirja nr 413, Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 10. novembri 2005. a otsuse nr 5209 ning Maksu- ja

Tolliameti 25. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/21 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

04-403

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

29. november 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

OÜ Altromax Grupp esindaja vandeadvokaadi vanemabi Indrek

Nuut

Põllumajandusministeeriumi esindajad Ingrid Raidme ja Ene

Maavere

Maksu- ja Tolliameti esindajad Marilin Mihkelson ja Tanel

Molok

RESOLUTSIOON

Lõpetada menetlus HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel.

Tühistada täielikult Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a ja osaliselt Tallinna Halduskohtu

6. oktoobri 2006. a otsused haldusasjas nr 3-04-403. Tallinna Halduskohtu otsus Maksu- ja

Tolliameti 10. novembri 2005. a otsuse nr 5209 ja 25. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/21

tühistamise osas jätta jõusse.

Mõista OÜ Altromax Grupp kasuks välja menetluskulud vastavalt

Põllumajandusministeeriumilt 50 000 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 25 000 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD, RIIGIKOHTU VARASEM LAHEND, ÕIGUSLIKUD ARENGUD JA

MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Altromax Grupp deklareeris 2. juulil 2004 üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 8 lg 1

alusel suhkru laovaruks 14 162 283 kg ning esitas põllumajandustoote deklaratsioonis roo- ja

peedisuhkru (KN kood 1701) ülekandevaru suurendamiseks taotluse muudel käitlejast

mitteolenevatel põhjustel sama suure koguse kohta.

Põllumajandusministeerium nõudis taotlejalt 26. juulil 2004 andmeid kõikide suhkruga tehtud

tehingute kohta perioodil 1. jaanuarist 2004 kuni 31. maini 2004. OÜ Altromax Grupp andmeid ei

esitanud.

2. Põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirjaga nr 413 määrati OÜ-le Altromax Grupp

roo- ja peedisuhkru ülekandevaru suuruseks 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 14 162 283 kg.

Käskkirja kohaselt alustas OÜ Altromax Grupp roo- ja peedisuhkru importimist Eestisse septembris

2003 ja importis septembrist detsembrini 2003 suhkrut 14 982 383 kg, millest müüs 2003. a

detsembrist kuni 2004. a aprillini 820 100 kg.

3. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Põhja maksu- ja tollikeskuse 10. novembri 2005. a otsusega

nr 5209 määrati OÜ Altromax Grupp valduses 1. mail 2004 olnud suhkruvaru 14 181 183,15 kg

üleliigseks laovaruks ja kohustati see kõrvaldama turult hiljemalt 30. novembriks 2005. Kontrollimise

käigus oli tuvastatud erinevus deklareeritud müügi kogusest 18 900,15 kg osas. OÜ Altromax Grupp

suhkrut turult ettenähtud ajaks ei kõrvaldanud.

MTA 25. mai 2006. a maksuteatega nr 12-5/21 määrati OÜ Altromax Grupp üleliigse laovaru tasu

suuruseks 123 257 171 EEK.

4. OÜ Altromax Grupp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413, MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse

10. novembri 2005. a otsuse nr 5209 ja MTA 25. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/21. Kaebaja palus

tunnistada üleliigse laovaru tasu seaduse põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

Samuti paluti vastuolu tõttu Eesti põhiseadusega jätta kohaldamata Euroopa Komisjoni 14. jaanuari

2004. a määrus nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi

Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu

(Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ). OÜ Altromax Grupp arvates on üleliigse laovaru tasu

seadus vastuolus põhiseaduse ja Euroopa õiguse põhimõtetega: õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõtetega. Üleliigse laovaru tasu seadus avaldati Riigi Teatajas vaid 5 päeva enne selle

jõustumist. Seaduse normidel on tagasiulatuv jõud ja karistav iseloom, see on vastuolus Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art-ga 7 ja PS §-dega 23 ja 32. Üleliigse laovaru tasu

seadusega piiratakse ettevõtlusvabadust. Kaebaja põhiõiguste riive ei ole üldistes huvides, puutumus

konkurentsiõigusega puudub, sest OÜ Altromax Grupp ei ole müünud suhkrut vanade liikmesriikide

turule.

Euroopa Komisjoni määrusest nr 60/2004/EÜ tuleneva kohustuse panemine ettevõtjale ei ole

õiguspärane. Kui riik soovis panna isikutele kohustusi enne 1. maid 2004, pidanuks ta seda tegema

siseriiklike õigusaktidega. Eesti riik on kohustuse kehtestanud tagantjärele ja põhiseadusevastaselt.

Euroopa Liidu (EL) õigusaktid ei pane OÜ-le Altromax Grupp kohustust tasuda üleliigse laovaru

eest. Maksukohustuse seadmine sõltuvusse ettevõtja äritegevuse edukusest ei ole õiglane. OÜ

Altromax Grupp ei esitanud andmeid tehingute kohta ebamõistlikult lühikese tähtaja ja andmete

küsimiseks õigusliku aluse puudumise tõttu.

5. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis ÜLTS § 6 järgmises sõnastuses:

"(1) Ülekandevaru on 2004. a 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus

arvutatakse 2004. a-le eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2

korda.

(2) Kui käitleja ei ole enne 2004. aastat sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui

neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru

suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava

või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega."

6. Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-06 jäeti ÜLTS § 6 lg 1

kohaldamata Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolu tõttu ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada

uus regulatsioon.

Nimetatud asjas oli tegemist Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määruses nr 1972/2003/EÜ

Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia

ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (edaspidi

Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ) reguleeritud põllumajandustoote üleliigse laovaruga,

mitte praeguses asjas kohaldatava suhkru üleliigset laovaru reguleeriva Euroopa Komisjoni

määrusega nr 60/2004/EÜ. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et Euroopa Komisjoni

määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele

eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ art 8

lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva

(1. mai seisuga) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL liikmesriikidele kehtestatud suhkru

laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et

suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on

vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ kriteeriumid ei tähenda

iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele

samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramisel.

Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise nõue on kooskõlas EL õigusega, ei tulene ÜLTS § 6 lg-s 1

esitatud kriteerium (kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille

käigus käitleja varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda üleliigse laovaru tasu seadus õiglast

ja EL õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist (otsuse p-d 26 ja 27). Isegi kui

kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada EL määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis

b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel

automaatselt rakendatav kordaja 1,2 Riigikohtu halduskolleegiumi meelest võimalust arvestada

konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välistanud, et kordaja 1,2

kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid

ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev.

Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka ÜLTS § 10 lg-t 1 ja §-i 7, sest need

viitavad ÜLTS § 6 lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule. Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2 osas

märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue, mille kohaselt kui käitleja ei ole enne 2004. aastat oma

tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. a 1. mail

tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava,

müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru

suurusega, ei ole Euroopa õigusest tuletatav.

7. Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 2006. a otsusega asjas nr 3-04-403 rahuldati OÜ Altromax

Grupp kaebus. Põllumajandusministeeriumilt mõisteti kaebaja kasuks välja 60 010 krooni ja MTA-lt

35 010 krooni menetluskulu.

Tallinna Halduskohus viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-

33-06 ja leidis mh järgmist:

1) õigusliku olukorra muutumine ja üleliigsete laovarude eest rahaliste kohustuste kehtestamine

seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga oli kaebajale kui ettevõtjale ettenähtav;

2) EÜ asutamislepingu art 249 lg 2 järgi on EL määrus kõigis liikmesriikides üldiselt kohalduv,

tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu Euroopa Komisjoni

määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ rakendamiseks;

3) Riigikohus jättis ÜLTS § 6 lg 1 EL õigusega vastuolu tõttu kohaldamata ning leidis ka, et ÜLTS

§ 6 lg-s 2 sisalduv ei ole Euroopa õigusest tuletatav;

4) kuivõrd Riigikohus on tuvastanud Eesti õiguse vastuolu EL õigusega, ei ole vaja analüüsida

üleliigse laovaru tasu seaduse vastavust Eesti põhiseadusele;

5) kuivõrd MTA haldusaktid toetuvad õigusvastastele sätetele toetunud põllumajandusministri

käskkirjale, on ka MTA haldusaktid õigusvastased.

8. Põllumajandusministeerium esitas 3. novembril 2006 apellatsioonkaebuse, milles palus

Tallinna Halduskohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega OÜ Altromax Grupp kaebuse

rahuldamata. Põllumajandusministeeriumi arvates:

1) ei ole Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 praeguses asjas kohaldatav,

kuivõrd OÜ Altromax Grupp ülekandevaru on määratud ÜLTS § 6 lg 2, mitte § 6 lg 1 alusel.

Riigikohus analüüsis ÜLTS § 6 lg-t 2 ja Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ üksnes

puutumuslikult;

2) üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega

nr 60/2004/EÜ. Seadusega on loodud Euroopa Komisjoni määruse kohane üleliigsete laovarude

tuvastamissüsteem. Üleliigse laovaru tasu seadus võtab arvesse asjaomase ettevõtja tegevuse liiki,

ladustamisrajatiste mahtu ja tegevuse taset;

3) põllumajandussaaduste tootjate ja töötlejate erinev kohtlemine võrreldes põllumajandustoodete

vahendajatega tuleneb Euroopa Komisjoni määruste eesmärkidest. Vahendamisega (kauplemisega) on

kergem üleliigseid laovarusid koguda. Vahendustegevus nõuab suhteliselt vähem investeeringuid

spetsiifilistesse vahenditesse ja on paindlikum tegevusvaldkond, võrreldes põllumajandustoote

tootmise ja töötlemisega. Stabiilsetes oludes on ettevõtjal kasulik hoida võimalikult vähe varusid.

Euroopa Komisjon on korduvalt väljendanud, et tarbimismahu kasv ei ole laovarude suurenemise

asjaoluna aktsepteeritav. Enne EL-ga ühinemist madalama hinnaga ostetud suhkrut pärast ühinemist

kallima hinnaga edasi müües saab üleliigse laovaru valdaja võrreldes nende käitlejatega, kellel

üleliigne varu puudus, turul konkurentsieelise;

4) alati ei ole oluline lisatulu teenimise fakt, piisab suhkrusektori häirete riski kindlakstegemisest.

Risk on märkimisväärne, kui uutesse liikmesriikidesse tuuakse enne nende ühinemist Euroopa

Liiduga tooteid spekulatsiooni eesmärgil;

5) OÜ Altromax Grupp ülekandevarude suurendamise taotluse rahuldamiseks puuduvad üleliigse

laovaru tasu seaduse ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ eesmärkidest ja sätetest

tulenevad alused;

6) vähem kui neli aastat tegutsenud ettevõtjate puhul on ülekandevaru arvutamine toimunud

peamiselt kahel meetodil. Alla aasta tegutsenud ettevõtjate puhul on reeglina arvutatud tegutsemisaja

(kuude) keskmine laovaru suurus ja määratud see ülekandevaru suuruseks. Üle aasta tegutsenud

ettevõtja puhul on rakendatud ÜLTS § 6 lg-s 1 sätestatud metoodikat. Kui ettevõtja esitab

ülekandevaru suurendamise taotluse, kaalutakse selle põhjendatust lähtuvalt ÜLTS § 10 lg-st 2. Kui

tegemist on põllumajandustoote tootja või töötlejaga, võetakse arvesse tootmis- või töötlemismahu

kasvu. Kaebajale olid teada kõik need asjaolud, mille alusel ja milliste tõendite abil tema

ülekandevaru oleks saanud suurendada. OÜ Altromax Grupp ei ole ka kohtumenetluses esitanud

ühtegi tõendit ülekandevaru suurendamise põhjendamiseks. Ta esitas müügilepingud, millega tõendas

suhkru müüki turuhinnaga pärast EL-ga liitumist. Seega tõendas ta, et müüs enne EL-ga ühinemist

soetatud odava suhkru pärast liitumist kallimalt;

7) kui kohus leiab, et üleliigse laovaru tasu seadus on vastuolus Euroopa Komisjoni määrusega

nr 60/2004/EÜ, siis tuleks kohaldada EL määrust vahetult.

9. MTA esitas 6. novembril 2006 apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas menetluskulude

põhjendamatult suurt väljamõistmist OÜ Altromax Grupp kasuks esimese astme kohtus. MTA

haldusaktide tühistamist MTA ei vaidlustanud.

10. Riigikogus võeti 25. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis

jõustus 16. veebruaril 2007. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati §-i 6 lg 3

järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne 2004. a 1. maid

sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on 2004. a

1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. aastale

eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate 1. mai seisude keskmisena või viimase tegutsemisaasta

1. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda."

§ 10 lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka 2004. a-le eelnenud

aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu.

§ 23 lg 2 võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel)

ülekandevaru suurendada ka juhul, kui 2004. a-le eelnenud aastal toimunud tootmis-, töötlemis- või

müügimahu kasv jätkus ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006.

Seaduse kohaselt kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtja suhtes, kes on

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu

otsuse tegemise ajaks 5. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit.

11. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 84 muudeti tulenevalt üleliigse laovaru

tasu seaduse 16. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest vaidlusalust põllumajandusministri

30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413 ning määrati OÜ Altromax Grupp roo- ja peedisuhkru

ülekandevaru suuruseks 160 240 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 14 020 943 kg.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 26. aprilli 2007. a otsuse-maksuteatega nr 12-

5/228 kohustati OÜ Altromax Grupp tasuma üleliigse laovaru tasu summas 121 864 429 krooni 30

päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

12. OÜ Altromax Grupp on praeguseks põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 ja

MTA 26. aprilli 2007. a otsuse-maksuteate nr 12-5/228 vaidlustanud eraldi menetluses Tallinna

Halduskohtus (asi nr 3-07-865). 28. septembril 2007 peatati selles asjas menetlus kuni lõpplahendi

jõustumiseni haldusasjas nr 3-04-403.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-04-403 lõpetati

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel menetlus OÜ Altromax Grupp

kaebuses põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413 tühistamiseks roo- ja

peedisuhkru üleliigseks laovaruks 141 340 kg määramise osas ja tühistati selles osas HKMS § 46 lg 1

p 5 alusel halduskohtu otsus. Kuigi HKMS § 92 lg 5 kohaselt kannab vastustaja kohtukulud, kui

kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, ei pidanud ringkonnakohus, arvestades üleliigse

laovaru suuruse marginaalset vähendamist, menetluskulude väljamõistmist põhjendatuks. Muus osas

rahuldati põllumajandusministri apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus,

millega jäeti OÜ Altromax Grupp kaebus põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja

nr 413 tühistamiseks rahuldamata. MTA haldusaktide tühistamise osas jäeti kohtuotsus muutmata,

MTA apellatsioonkaebus rahuldati ja mõisteti MTA-lt välja OÜ Altromax Grupp kasuks

menetluskulud 20 000 krooni. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06 toodud seisukohad ei ole praeguses

asjas siduvad. Praegune juhtum erineb Riigikohtu menetluses olnud asjast nii faktiliselt kui ka

õiguslikult: kohaldatakse Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, mitte nr 1972/2003/EÜ, ÜLTS

§ 6 lg-t 2, mitte lg-t 1;

2) asjakohane on aga Riigikohtu seisukoht, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes ette

nähtav muudatus, kuivõrd selle õiguslikud alused johtusid juba varem vastu võetud EL õigusest,

millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema;

3) Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ eesmärgiks on EL ühisturul võrdsete

konkurentsitingimuste tagamine ja turumoonutuste vältimine. Euroopa Komisjoni määruste kohane

üleliigsete laovarude tuvastamise süsteem loodi üleliigse laovaru tasu seadusega, mille OÜ Altromax

Grupp suhtes kohaldatud sätted on määrustega kooskõlas. ÜLTS § 6 lg 2 koosmõjus ÜLTS § 10 lg-

ga 1 ja 2 ning ÜLTS §-ga 7 võimaldas Põllumajandusministeeriumil piisaval määral arvestada

eeltoodud asjaolusid. Kuna OÜ Altromax Grupp oli enne 2004. aastat tegutsenud suhkrumüügi alal

vähem kui neli aastat, pidi ta ÜLTS § 6 lg 2 alusel tõendama, et 1. mail 2004 tema valduses oleva

roo- ja peedisuhkru laovaru suurus oli vastavuses tema tavapäraselt müüdava suhkru laovaru

suurusega. OÜ Altromax Grupp ei ole seda tõendanud ei haldusmenetluses ega

halduskohtumenetluses. Kaebaja esitatud deklaratsioonist nähtub selgelt, et tema valduses olnud

laovaru ei olnud kooskõlas suhkru keskmise müügimahuga kuus. Suhkru laovaru suurust 1. mai

2004. a seisuga ei saa pidada vastavuses olevaks tavapärase laovaru suurusega, vaatamata sellele, et

OÜ Altromax Grupp alles alustas majandustegevust suhkru osas. Viimast tõendavad ka

põllumajandusministri käskkirja 30. märtsi 2007. a redaktsiooni aluseks olnud andmed, mis OÜ

Altromax Grupp esitas ÜLTS § 23 lg 3 kohaselt ja mis käsitlevad kaebaja suhkru laovaru ja müüki

1. maist 2004 kuni 1. maini 2006. Nii müüs OÜ Altromax Grupp 1. maist kuni 31. detsembrini 2004

Eesti turul 10 118 473 kg roo- ja peedisuhkrut ning Eestist välja 12 11 700 kg roo- ja peedisuhkrut.

Keskmine laovaru kuu alguses oli perioodil 1. september 2003 kuni 30. aprill 2004 11 463 154 kg,

samal ajal kui perioodil 1. maist kuni 31. detsembrini 2004 oli see 6 867 707 kg. Kusjuures keskmine

müügimaht kuus kasvas samal perioodil 17,3 korda, keskmine ost kuus vähenes aga 53,7%. OÜ

Altromax Grupp tegevus ei olnud seega kooskõlas EL õigusega, sest tal tekkis ilmne konkurentsieelis

nende ettevõtjate ees, kellel laovaru puudus ja kes pidid hankima suhkrut pärast 1. maid 2004

oluliselt kõrgemate hindadega;

4) vastuseks OÜ Altromax Grupp väitele, et põllumajandusministri käskkirja muudatus eeldab uue

haldusmenetluse läbiviimist, märgib ringkonnakohus, et 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 eelnõu on

edastatud 22. märtsil 2007 OÜ-le Altromax Grupp arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid

kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud;

5) nõustuda tuleb sellega, et MTA-lt on välja mõistetud põhjendamatult suured menetluskulud.

Maksuhalduri tegevus toetus suurel määral põllumajandusministri käskkirjale.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS, TALLINNA HALDUSKOHTU

EELOTSUSE TAOTLUS JA SELLEST TULENEV

14. OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebuses leitakse, et ükski kohtuaste ei ole tema kaebusele

sisuliselt vastanud. PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigus eeldab seda, et praeguses

olukorras oleks ringkonnakohus pidanud saatma asja uueks arutamiseks halduskohtule, mitte aga

tegema ise uut otsust, millega taastas kaevatud haldusakti kehtivuse. OÜ Altromax Grupp

põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus ei saanud menetlust lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, kui ta ise taastas

kaevatud haldusakti kehtivuse. Menetlust ei ole võimalik lõpetada, kui kohtuotsuse tulemusena kehtib

haldusakt edasi;

2) OÜ Altromax Grupp esitas ringkonnakohtule taotluse menetluse lõpetamiseks, kuna tema arvates

on põllumajandusminister 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 näol andnud samas asjas uue haldusakti,

mis asendab eelmist. Uue haldusakti suhtes on OÜ-l Altromax Grupp iseseisev kaebeõigus, mida ta

on ka teostanud. Kaebeõiguse tagamiseks ja asja igakülgseks arutamiseks tuleks praegune asi saata

uuesti läbivaatamiseks halduskohtule ning ühendamiseks haldusasjaga nr 3-07-865, kuna ebaõige on

vaielda haldusakti enda ja tema muutmise üle eraldi, sest sisuliselt on tegu ühe haldusaktiga;

3) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud HKMS § 92 lg-t 5, jättes menetluse lõpetamisel

menetluskulud vastustajalt välja mõistmata;

4) Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 omab praeguses asjas tähendust.

Riigikohtu otsus ei piirdunud ainult ÜLTS § 6 lg 1 teemaga. Selles leiti muu hulgas ka, et ÜLTS § 6

lg 2 ei ole EL õigusest tuletatav. Seadusandja ei ole üleliigse laovaru tasu seaduse muutmisel ega ka

ringkonnakohus oma otsuses Riigikohtu seisukohtadega arvestanud;

5) kassaator on seisukohal, et tema suhtes tuleb veel kord eraldi hinnata, kas tal oli võimalik ette näha

vaidlustatud laovaru tasu regulatsiooni. Kassaatori tehingute tegemise ajal puudus vastuvõetud EL

õigus. Üleliigse laovaru tasu nõude aluseks saab olla ainult siseriiklik õigus. OÜ Altromax Grupp

teostas suhkru ostutehinguid enne üleminekumeetmete vastuvõtmist, seetõttu on üleminekumeetmed

tema suhtes tagasiulatuva mõjuga ja karistava iseloomuga ning tema suhtes on rikutud õiguskindluse

põhimõtet. Seetõttu tuleks sellise isikute puhul, kes tegid imporditehinguid enne Euroopa Komisjoni

määruse nr 1972/2003/EÜ avaldamist, lugeda ülekandevaruks kogu nende valduses oleva laovaru;

6) ÜLTS § 10 lg 2 on läbipaistmatu, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ega võimalda temale kui

kauplejale ülekandevaru määramist;

7) MTA-lt ei mõistetud halduskohtus välja põhjendamatult suured menetluskulud. Suur osa OÜ

Altromax Grupp poolt kaebusega seoses kantud kulusid tulenesid toimingutest ja materjalide

kokkupanekust esmase õiguskaitse taotlemiseks. Taotlus esitati kaks korda ja kohus rahuldas esmase

õiguskaitse. Arvestades MTA rolli ja õigusi maksualaste haldusaktide täitmisel, oli esialgse

õiguskaitse taotlemine OÜ-le Altromax Grupp tegevuse jätkamise seisukohalt vähemalt sama oluline

kui põhikaebus;

8) kassaator palub juhul, kui asja ei saadeta uueks läbivaatamiseks halduskohtule, tunnistada

põhiseadusevastaseks ja EL õigusega vastuolus olevaks ÜLTS § 6 lg-d 2 ja 3, § 7 ja § 10 lg 2 ning

jätta need kohaldamata;

9) kassaator vaidlustab ühtlasi Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ

vastavust EL esmasele õigusele, kuna eristamine geograafiliselt - EL 15 liikmesriiki versus uued

liituvad riigid ei ole Euroopa Kohtu 20. septembri 1988. a otsuse kohtuasjas C-203/86: Hispaania vs.

Euroopa Ühenduste Nõukogu kohaselt lubatud.

15. Vastustaja Põllumajandusministeerium vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmistel

põhjendustel:

1) vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, kuna see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas; proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele;

2) Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 ei ole praeguses asjas kohaldatav. Lisaks

on halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt Riigikohtu otsus kohtule kohustuslik üksnes piiratud

juhtudel, millega praegu tegemist ei ole;

3) Euroopa Kohus on varasemas praktikas (Euroopa Kohtu 15. jaanuari 2002. a otsus kohtuasjas C-

179/00:Weidacher) juba leidnud, et üleminekumeetmed ei riku õiguspärase ootuse printsiipe. Euroopa

Komisjon oma tegevuse ega tegevusetusega ei jätnud asjaomastele ringkondadele muljet, et toimuva

laienemise suhtes ei võeta kasutusele üleminekumeetmeid, mille eesmärgiks on vältida ülevarude

kogumisest tingitud konkurentsi moonutamist ja spekulatiivset tulu. Üleminekumeetmete tagajärjed

ettevõtjatele olid ettenähtavad. Alates ühinemisakti avaldamisest olid Euroopa Komisjonil volitused

võtta vastu üleminekumeetmeid selleks, et viia uutes liikmesriikides olemasolevad eeskirjad

kooskõlla ühise turukorraldusega;

4) üleliigse laovaru tasu kohustus ei ole sanktsiooni iseloomuga. Üleliigse laovaru eest makstava tasu

eeskujuks oli saastetasu ning see on oma olemuselt kõige lähedasem maksule. See on ühekordne

rahaline kohustus, millel puudub karistuslik iseloom ja millel on regulatiivne eesmärk - tasu on

suunatud EL siseturu kaitse ning vaba konkurentsi tagamisele. Maksuõiguses ei ole lubamatu

tagasiulatuva jõuga tegemist siis, kui seadus toetub mineviku asjaoludele selleks, et määrata kindlaks

tuleviku maksukohustuse ulatus;

5) ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme. Otsus on seaduslik ja põhjendatud,

rajanedes esitatud ja kogutud tõenditel. HKMS § 92 lg-t 5 tuleb tõlgendada kooskõlas seaduse teiste

asjakohaste sätetega nagu HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5: menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks

otsus tehti, kusjuures kohtul on pädevus mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud;

6) põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 andmine oli tingitud üleliigse laovaru

seaduse uuest redaktsioonist. OÜ Altromax Grupp esitas suhkru käitlemise kohta ajavahemikul

1. mai 2004 kuni 1. mai 2006 deklaratsiooni, mis tuli uuesti läbi vaadata. Kuna 2004. a käskkiri

kehtis, siis seda muudeti vastavalt. Muutmise käskkirja õiguspärasust on võimalik kontrollida eraldi

menetluses, kahe asja liitmine ei ole vajalik;

7) Riigikohtul ei ole pädevust kontrollida Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja

nr 60/2004/EÜ vastavust EL esmasele õigusele. Kassaatori viidatud Euroopa Kohtu lahend

kohtuasjas nr C-203/86 hoopis kinnitab üleminekumeetmete vajalikkust, leides, et turukorralduse

meetmeid ei tohi eristada tulenevalt asukohast ja teistest tootmise või tarbimise tingimustest, vaid

üksnes objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt, mis kinnitavad, et eelised ja mitte-eelised jaotuvad

proportsionaalselt asjassepuutuvate isikute vahel ilma liikmesriike eristamata. Euroopa Liidus kehtib

ühine turukorraldus ka suhkru osas, mistõttu on üleliigsetele laovarudele kehtestatud eriti ranged

nõuded. Pärast uute riikide liitumist tekivad ühisturul kaubandushäired, seepärast tuli EL laienemisel

tagada EL liikmesriikide ja uute liituvate riikide ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Ka

Riigikohtu halduskolleegium on 10. mai 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-66-05 leidnud, et Eesti

aktsepteeris Euroopa Liitu astudes ühinemislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning et Eesti

kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti õigust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja

kohustusi, sh PS § 113 kohaldamisel.

16. Vastustaja MTA jagab Põllumajandusministeeriumi seisukohti ja palub samadel põhjendustel

jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.

17. Tallinna Halduskohus peatas 28. novembri 2007. a määrusega tema menetluses olevas haldusasjas

nr 3-07-902 menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Tegemist oli ka Euroopa

Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ käsitletud suhkru üleliigse laovaru määramisega. Muu hulgas

küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist:

"(küsimus nr 2.2) Kas Euroopa Liidu õiguse, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

eesmärgiga on kooskõlas 1. mai 2004. a seisuga ettevõtja valduses olnud kogu põllumajandustoote

laovaru lugemine ettevõtja üleliigseks laovaruks?

(küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui 1

aasta enne 1. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise

peab tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on

vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või

soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega? Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks

teistsugune, kui sõltumata ettevõtja tõendamiskohustusest on haldusorganil kohustus võtta ettevõtja

poolt esitatud põllumajandustoote deklaratsiooni alusel ettevõtja ülekandevaru ja üleliigse laovaru

määramisel arvesse ettevõtja pärast 2004. a 1. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja

laovaru kasvu?

(küsimus nr 2.4) Kas Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ning nr 60/2004/EÜ eesmärgiga

on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse 1. mai 2004. a

seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid

2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?"

18. Põllumajandusministeerium esitas 27. novembril 2007 Riigikohtule taotluse peatada

haldusasja nr 3-3-1-87-07 menetlemine Riigikohtus ning tõi peatamise põhjusena ja alusena välja

kaks protsessuaalset alternatiivi:

1) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 3

tõlgenduseks ja peatada haldusasja nr 3-3-1-87-07 menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi

jõustumiseni

või

2) peatada haldusasja nr 3-3-1-87-07 menetlus kuni Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-07-902 tehtud

Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.

Vaidlustatud käskkirja muudatuse üle käivas vaidluses Tallinna Halduskohtus asjas nr 3-07-865, mis

on peatatud kuni praeguses asjas lahendi jõustumiseni, tegi Põllumajandusministeerium ettepaneku

taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

"Kas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-ga 3 on

kooskõlas sellised siseriiklikud õigusnormid, mille alusel määratakse ettevõtja, kes on tegelenud

suhkru vahendamisega enne 2004. a 1. maid vähem kui ühe aasta (käesoleval juhul 5 kuud), suhkru

ülekandevaru suuruseks kogu tema suhkru vahendamisega tegelemise ajal müüdud suhkru keskmine

kogus?"

Nimetatud menetluses eelotsust siiski ei ole taotletud, sest menetlus on teistel asjaoludel peatatud.

Vastustaja peab seda küsimust ka praeguses asjas asjassepuutuvaks, kuivõrd menetlusosalised on

erinevatel seisukohtadel materiaalõiguse normi (ÜLTS § 6 lg 2 ja Euroopa Komisjoni määruse

nr 60/2004/EÜ) tõlgendamises.

Tallinna Halduskohus on aga menetluses asjas nr 3-07-902 Euroopa Kohtult eelotsust taotlemas, see

on sarnane praeguse asjaga ja Euroopa Kohtu lahend võib mõjutada praeguse asja sisulist

lahendamist. Arvestades sellega, et tegemist on EL õigusakti tõlgendamisega ja et kohtuvaidlus

praeguses asjas on jõudnud viimase astme kohtuni, tuleb lisaks menetluse peatamisele eelistada ise

eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule.

19. Vastustaja MTA toetas Põllumajandusministeeriumi taotlust.

20. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. OÜ

Altromax Grupp esitas taotluse õigusabikulude hüvitamiseks järgmiselt: seoses kassatsioonkaebuse

esitamisega 55 379,76 krooni koos arve tasumist tõendava dokumendiga ja seoses kassatsiooniastmes

esindamisega 24 850 krooni.

21. OÜ Altromax Grupp vastuses Põllumajandusministeeriumi taotlusele leitakse, et Tallinna

Halduskohtu eelotsuse küsimused ei ole sellised, millest otseselt sõltuks OÜ Altromax Grupp

kaebuse lahendamine. Menetluse peatamine ei ole seega põhjendatud. Kui aga Riigikohus peab

vajalikuks ka ise küsimuse esitamist Euroopa Kohtule, siis võiks see olla seotud sellega, kas

kassaatori teenitud kasum on ühisturgu kahjustav, kui see on teenitud läbi müügi nn liituval turul

(väljaspool vanu liikmesriike - EL 15). Kassaator ise leiab, et meede, mis takistab nn EL 15 vana

liikmesriigi tootjal müüa suhkrut liituvale turule, kuna seal on juba küllalt suur kogus ees, ei ole

iseenesest turukaitse meede ja käitlejale, kes ei müü EL 15 riigi turule, ei saa määrata üleliigse

laovaru tasu - see on vastuolus liikmesriikide võrdsuse põhimõttega.

Lisaks palub OÜ Altromax Grupp juhul, kui Riigikohus menetluse peatab, kassaatori suhtes esmase

õiguskaitse rakendamist selliselt, et kassaator ei pea tavapärast tagatist vastu pakkuma, sest tal ei ole

nõuetekohases ulatuses võimalik tagatist anda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud

haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II).

Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad

vastamist edasistes menetlustes (III), ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV).

I

23. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja

vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri

30. oktoobri 2004. a käskkiri nr 413 kaotanud kehtivuse seoses põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirja nr 84 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja osas tuleb menetlus lõpetada.

Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et

Tallinna Ringkonnakohus on praegusel juhul rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus

arvestas põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413 sisulisel analüüsimisel

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 84, mis ei olnud halduskohtus vaidluse

esemeks. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida, kuivõrd 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 84 näol on tegemist sisuliselt uue haldusaktiga, mis tugineb vahepeal aset leidnud materiaalõiguse

muudatustel ja mille osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist.

24. Praeguses asjas on põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413 ülevaatamise

vajadus tingitud Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil

muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse 25. jaanuaril 2007 vastu võetud muudatustest.

Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru

vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 kehtima hakanud

redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast 1. maid 2004 kuni

1. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu

arvessevõtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend

5. oktoobriks 2006 jõustunud. ÜLTS § 23 lg 4 kohaselt määrab asjakohane haldusorgan

põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru

30. märtsiks 2007.

Praegusel juhul oli OÜ Altromax Grupp vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise

halduskohtus ja kohtulahend ei olnud 5. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei olnud

lõppenud. Samuti esitas OÜ Altromax Grupp ÜLTS § 23 lg 3 kohaselt Põllumajandusministeeriumile

põllumajandustoote deklaratsiooni ka ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 1. maini 2006 tema valduses

olnud roo- ja peedisuhkru tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või

soetamise ning laovaru kohta. Põllumajandusministeerium vaatas esialgse, 2003 ja 2004. a

deklaratsiooni uuesti läbi ja lisaks sellele vaatas läbi ka täiendava deklaratsiooni ajavahemiku 1. mai

2004 - 1. mai 2006 kohta (vt selle kohta ka Põllumajandusministeeriumi esindaja seletus

ringkonnakohtu istungil, istungi protokoll lk 1).

25. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 andmise aluseks on märgitud ÜLTS § 10

lg 1, sarnaselt 30. oktoobri 2004. a käskkirjale nr 413. Lisandunud on aga viide 16. veebruaril 2007

jõustunud ÜLTS § 23 lg-le 4.

Nii nagu 30. oktoobri 2004. a käskkirjas nr 413 on põllumajandusminister ka 30. märtsi 2007. a

käskkirjas nr 84 leidnud, et OÜ Altromax Grupp deklaratsioonist ei nähtu ÜLTS § 10 lg-s 2

sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolusid. Seda hoolimata seigast, et seadusemuudatus ei

erista enam tootjat ja töötlejat müüjast ja lubab teatud juhtudel arvesse võtta ka müüja müügimahu

suurenemist.

30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 84 on öeldud, et lisaks deklaratsioonile võeti arvesse ka praeguse asja

menetlemise käigus halduskohtus saadud teavet.

30. oktoobri 2004. a käskkirjas nr 413 märgiti, et ÜLTS § 6 lg 2 kohaselt peab käitleja, kes on

tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva

laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta

üleantava või soetatava toote laovaruga. OÜ Altromax Grupp tõi deklaratsioonis välja temast

mitteolenevatel põhjustel ülekandevaru suurendamise vajaduse, kuid ei esitanud andmeid, mis

tõendaks tavapärase laovaru suurust ega põhjendanud ülekandevaru suurendamise taotlust ega teinud

seda ka Põllumajandusministeeriumi täiendava pärimise peale. Seetõttu lähtus

Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel üksnes deklaratsioonist ja

luges OÜ Altromax Grupp omandis olnud kogu laovaru üleliigseks varuks, määrates ülekandevaruks

0 kg ja üleliigseks laovaruks 14 162 283 kg.

30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 84 leidis põllumajandusminister lisaks, et puudub ka üleliigse laovaru

tasu seaduse vahepealsete muudatusega lisandunud, ÜLTS § 23 lg 2 alusel ülekandevaru

suurendamist võimaldav asjaolu. Ometigi kasutas Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja

üleliigse laovaru suuruse määramiseks ÜLTS § 6 lg 2 ja § 7 lg 1 metoodikat selliselt, et leidis

ülekandevaru nii, et jagas OÜ Altromax Grupp kogu roo- ja peedisuhkru vahendamise

tegevusvaldkonnas tegutsemise aja jooksul kuni 1. maini 2004 (ajavahemik 1. detsember 2003 kuni

30. aprill 2004, kokku 5 kuud) müüdud suhkru tegutsemiskuude (5) arvuga. Selliselt saadi

ülekandevaruks 160 240 kg ja üleliigseks laovaruks 14 020 943 kg.

Siinjuures väärib tähelepanu asjaolu, et erinevalt 30. oktoobri 2004. a käskkirjast nr 413, kus leiti, et

OÜ Altromax omandis oli 1. maiks 2004 suhkrut 14 162 283 kg, märgiti põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 84, et OÜ Altromax Grupp valduses oli 30. aprillil 2004 kell 24.00

suhkrut 14 181 183 kg. Sellisele tulemusele oli nimelt jõutud MTA 10. novembri 2005. a otsuses

nr 5209, millele põllumajandusministri 2007. a käskkirjas siiski ei viidata.

Asjaolu, et ülekandevaru arvestamisel kasutati 30. oktoobri 2004. a käskkirjast erinevat metoodikat,

samuti kohtumenetluses kogutud tõendeid ja et arvestati üleliigse laovaru tasu seaduse muudatustega,

võimaldab järeldada, et põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 84 on täiesti uutel

alustel iseseisev ja uute põhjendustega haldusakt, milles on jõutud ka teistsugustele tulemustele.

Lisaks sisaldab 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 84 eraldiseisvat vaidlustamisviidet, millest adressaadil

on võimalik järeldada, et käskkirjaga mittenõustumisel tuleb see vaidlustada eraldi ja muudatuste

käsitlemisest esialgse käskkirja vaidlustamise raames ei piisa.

26. Tulenevalt eeltoodust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et põllumajandusministri 30. oktoobri

2004. a käskkirja nr 413 regulatsioon asendati täielikult 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 84.

Haldusaktile anti täiesti uus sisu. Tegemist on uue aktiga uutel õiguslikel ja faktilistel (metoodika)

alustel. Seetõttu tuleb praeguses asjas menetlus lõpetada. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a

käskkiri nr 84 on vaidlustatud eraldiseisvas menetluses Tallinna Halduskohtus, asjas nr 3-07-865.

27. Riigikohtu halduskolleegium märgib siiski, et põllumajandusminister oleks eeltoodut arvestades

pidanud ise 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413 ka formaalselt kehtetuks tunnistama ning andma

30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 täiesti uue haldusaktina, mitte varasema akti muudatusena. Selline

tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti

adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et

haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt 17. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-39-

07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega anti

sisuliselt uus haldusakt, ei ole selge ega üheselt mõistetav.

28. Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et lisaks põllumajandusministri 30. oktoobri

2004. a käskkirjale nr 413 andis MTA samas küsimuses 10. novembril 2005 otsuse nr 5209, millega

määrati OÜ Altromax valduses 1. mail 2004 olnud suhkruvaru 14 181 183,15 kg üleliigseks

laovaruks ja kohustati see turult kõrvaldama hiljemalt 30. novembriks 2005. Seega kehtisid sisuliselt

kahe erineva haldusorgani (põllumajandusministri ja MTA) samas küsimuses (OÜ Altromax Grupp

suhkru üleliigne laovaru) antud haldusaktid, kusjuures tulemused erinesid mõnevõrra. MTA otsuse

järgi oli kindlaks tehtud veidi suurem üleliigne laovaru. Maksu- ja Tolliametil on üleliigse laovaru

küsimuses õigus teostada järelevalvet. Nimelt arvutab ÜLTS § 14 järgi MTA üleliigse laovaru tasu

suuruse kas põllumajandusministri käskkirja või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel.

Riikliku järelevalve teostamise õiguse annab Maksu- ja Tolliametile ÜLTS § 17 lg 1, mille kohaselt

võib riikliku järelevalve käigus kindlaks tehtud põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru

määrata ka MTA, kes kontrollib ülekandevarude ja üleliigsete laovarude suurust ning suhkru

ümbertöötlemist kohapeal. Kui järelevalve raames saadud tulemused erinesid põllumajandusministri

käskkirjast, tulnuks Maksu- ja Tolliametil sellest Põllumajandusministeeriumi informeerida, sest

MTA haldusakt katab juba täpsustatud osas põllumajandusministri käskkirja. Praegusel juhul on

tegemist OÜ Altromax Grupp eksitamisega kahe eraldiseisva sama küsimust erineva tulemusega

lahendava haldusaktiga, mis väljendub muu hulgas kahe haldusorgani koordineerimatus tegevuses.

OÜ Altromax Grupp vaidlustas mõlemad haldusaktid, mille Tallinna Halduskohus ka tühistas.

Põllumajandusministeerium kaebas halduskohtu otsuse edasi põllumajandusministri käskkirja

tühistamise osas, Maksu- ja Tolliamet vaidlustas halduskohtu otsuse vaid menetluskulude osas, mitte

MTA haldusaktide tühistamises.

29. Mis puudutab MTA maksuteateid üleliigse laovaru tasu määramise kohta, siis selles osas on

olemas uus haldusakt - Maksu- ja Tolliameti 26. aprilli 2007. a otsus-maksuteade nr 12-5/228,

millega sisuliselt on tunnistatud ka varasema, kohtumenetluses tühistatud 25. mai 2006. a maksuteate

nr 12-5/21 kehtetust. Seetõttu tuleb õigusselguse huvides Tallinna Halduskohtu otsus MTA

10. novembri 2005. a otsuse nr 5209 ja 25. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/21 tühistamise osas jõusse

jätta.

II

30. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel apellatsioonimenetluse ja tühistas

HKMS § 46 lg 1 p 5 järgi halduskohtu otsuse osas, mis puudutab suhkrukogust (141 340 kg), mille

võrra põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 84 vähendati OÜ Altromax Grupp

suhkru üleliigset laovaru.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtumenetluse norme.

31. Ringkonnakohus on menetluse osaliselt lõpetanud, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirja

muutva põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84.

Viimati nimetatud käskkirja ei olnud aga OÜ Altromax Grupp esimese astme kohtus praeguses

menetluses vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu 6. oktoobri

2006. a otsus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 84 õiguspärasuse küsimust.

Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 84, vaid põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413.

Ringkonnakohtu istungil 25. aprillil 2007 (istungi protokoll lk 1, vt tl 214) esitas OÜ Altromax Grupp

esindaja taotluse menetluse lõpetamiseks, kuna põllumajandusministri käskkiri on muudetud ning

muutmine on eraldiseisvalt vaidlustatud. Kassatsioonkaebuses leidis OÜ Altromax Grupp, et

kaebeõiguse tagamiseks ja asja igakülgseks arutamiseks tuleks praegune asi saata uuesti

läbivaatamiseks halduskohtule ja ühendamiseks haldusasjaga nr 3-07-865, kuna ebaõige on vaielda

haldusakti enda ja tema muutmise üle eraldi, sest sisuliselt on tegu ühe haldusaktiga.

OÜ Altromax Grupp on põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 vaidlustanud

Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (asi nr 3-07-865). Selles asjas peatati menetlus kuni

praeguses asjas lõpplahendi jõustumiseni.

32. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult hinnanud praeguses asjas ka

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 õiguspärasust.

Nii on ringkonnakohus oma otsuse põhjendavas osas punktis 16 käsitlenud vaidlusalust käskkirja

(põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkiri nr 413), arvestades selle 30. märtsi 2007. a

redaktsiooni, ja analüüsinud OÜ Altromax Grupp tegevust, tuginedes üleliigse laovaru tasu seaduse

25. jaanuaril 2007 vastu võetud ja 16. veebruaril 2007 jõustunud muudatustele.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri 30. oktoobri

2004. a käskkirja nr 413 õiguspärasust hinnates tohtinud esialgset käskkirja analüüsida 30. märtsil

2007 tehtud muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades.

Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui kaalukad muudatused on põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 84 aset leidnud, mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei

olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva asja esemeks.

33. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud

apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti

valguses. Riigikohtu halduskolleegium on 17. mai 1999. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et

ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle

tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada

halduskohtu otsuse seaduslikkust.

34. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus kitsendanud OÜ Altromax Grupp kaebeõigust.

Arvestades oma põhjendustes põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 84, on

ringkonnakohus astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu

menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-865 ning hinnanud juba etteruttavalt sealses menetluses

vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Seetõttu on OÜ Altromax Grupp õigus pöörduda kaebusega

esimese astme kohtusse põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 vaidlustamiseks

muutunud sisutühjaks, kuivõrd küsimus on lahendatud juba teise asja menetlemisel

apellatsiooniastmes.

III

35. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et, arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani

haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul

vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei

põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkirja nr 413, 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 ega

Maksu- ja Tolliameti haldusaktide õiguspärasust.

36. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks

juhtida tähelepanu mõnele asjaolule. Tallinna Halduskohus on 28. novembri 2007. a määrusega asjas

nr 3-07-902 peatanud menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Riigikohtu arvates

puudutavad Tallinna Halduskohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused, eeskätt praeguse

määruse punktis 17 välja toodud küsimused nr 2.2. ja 2.3. käitleja valduses olnud kogu toote laovaru

lugemisest tema üleliigseks varuks ja ülekandevaru ning üleliigse laovaru määramisel ettevõtja pärast

1. maid 2004 toimunud tootmis- töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmise

võimaldamisest, ka OÜ-le Altromax Grupp ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse

määramist.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84

ning MTA 26. aprilli 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/228 õiguspärasuse hindamisel võivad Euroopa

Kohtu eelotsuses antud tõlgendused (eelkõige need, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määrust

nr 60/2004/EÜ, sh selle eesmärke ja artikli 6 lg-t 1) saada oluliseks ka Eesti materiaalõiguse

kohaldamisele.

37. Lisaks vajab lahendamist Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 3 tõlgendamine,

mida Tallinna Halduskohus otseselt Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluses käsitlenud ei ole.

Samuti ÜLTS § 6 lg-te 2 ja 3 kooskõla Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ ning Euroopa

Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ vahetu kohaldatavus.

Mõnevõrra hõlmavad seda problemaatikat Tallinna Halduskohtu 28. novembril 2007 Euroopa

Kohtule esitatud küsimus nr 2.1 - küsimus ülekandevaru ja üleliigse laovaru arvutamise metoodikast

üldisemalt: nelja eelneva tegutsemisaastaga arvestamisest ja kordaja 1,2 automaatsest rakendamisest.

Samuti ettevõtja laovaru määramisest kindla kuupäeva seisuga 1. mail 2004, st sellest, kas kindla

kuupäeva seisuga saab täpselt ja asjakohaselt iseloomustada ettevõtja tegelikku laovaru mingis

ajavahemikus. Nimetatud küsimuse tõstatas OÜ Altromax Grupp vastuses

Põllumajandusministeeriumi 27. novembri 2007. a taotlusele. Asjassepuutuvad on ka Tallinna

Halduskohtu küsimusele nr 2.3 lisatud selgitused. Vastused nendele küsimustele ning Euroopa Kohtu

varasem praktika nt nn Weidacheri asjas (Euroopa Kohtu 15. jaanuari 2002. a otsus kohtuasjas C-

179/00) aitavad võtta seisukohta ka küsimuses sellest, et OÜ Altromax Grupp sooritas suhkru

soetamisega seotud tehinguid juba enne EL vastavate määruste vastu võtmist.

Lahendada tuleb niisiis probleem sellest, kas ettevõtjate, kes tegutsesid vastava toote töötlemise,

vahendamise, müügiga jne vähem kui neli aastat enne EL-ga ühinemist, kohtlemine erinevalt neist

ettevõtjaist, kes tegutsesid vastavas valdkonnas vähemalt neli aastat enne EL-ga ühinemist, on

õiguspärane.

Samuti vajab analüüsimist põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 84 käsitletud

metoodika õiguspärasus, seda OÜ Altromax Grupp nii 1. maile 2004 eelnenud tegevuse kui ka

ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006 toimunud tegevusega arvestamise osas.

Lisaks on juhul, kui üleliigne suhkrukogus leiab täielikult või osaliselt kinnitamist, endiselt üleval

probleem sellest, miks OÜ Altromax Grupp ei kõrvaldanud ise väidetavat üleliigset suhkrut turult.

38. Tuleb märkida, et Tallinna Halduskohus on 19. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka asjas nr 3-07-

845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid üleliigset laovaru puudutava Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks, mis on paljuski sarnane

praeguses vaidluses asjassepuutuva Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ.

39. OÜ Altromax Grupp on vaidlustanud ka üleliigse laovaru tasu seaduse vastavuse põhiseadusele.

See, kas üleliigse laovaru tasu seaduse väidetavat vastuolu põhiseadusega on vajalik täiendavalt

analüüsida, sõltub üleliigse laovaru tasu seaduse Euroopa Liidu õigusele vastavuse väljaselgitamisest.

(Vt selles osas Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-85-07, punktid 38,

39 ja ka praeguse määruse punkt 42).

40. Mis puudutab OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebuses esitatud väidet sellest, et üleliigse

laovaru tasu on tema suhtes karistava iseloomuga, siis on kohtud, sh Riigikohtu halduskolleegium (vt

5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06, punkt 16) leidnud, et tegemist on avalik-õigusliku

rahalise kohustusega, mis on vaadeldav riikliku maksuna.

41. Mis puudutab üleliigse laovaru tasu määramist, toetudes EL õigusele, siis on see seotud ka EL

vastavatest määrustest teadasaamisega, nende õiguspärase avaldamisega eesti keeles. Siinkohal

märgib Riigikohtu halduskolleegium, et täpsustamist vajaks Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a

otsus kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux, mis käsitles EL õigusaktide õigeaegset ja õiguspärast

avaldamist 1. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud riikide ametlikes keeltes ja võib osutuda

relevantseks ka Eesti kohtute menetluses olevate nn üleliigse laovaru tasu asjade lahendamisel (vt

selle kohta lähemalt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-86-07,

punktid 45-50).

Sellega seondub ka Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ otsekohaldatavus, mida palus

kaaluda Põllumajandusministeerium juhul, kui Eesti kohtud leiavad, et üleliigse laovaru tasu seadus

on nimetatud EL määrusega vastuolus.

42. Varasemas kohtumenetluses (halduskohtule esitatud kaebuses) on OÜ Altromax Grupp

vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ vastavuse Eesti põhiseadusele. Eesti

kohtud, sealhulgas Riigikohus, ei saa teostada EL teisese õiguse Eesti põhiseadusele vastavuse üle

järelevalvet. Kahtlusi põhiseadusele vastavusest saaks äärmisel juhul tekitada EL esmase õiguse

muutmine, mil kerkiks üles küsimus Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete kaitsest. Põhiseaduse

täiendamise seadusega võeti Eesti õiguskorda üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused

sealhulgas EL teisene õigus.

Euroopa Kohus on 17. detsembri 1970. a otsuses kohtuasjas C-11/70: Internationale

Handelsgesellschaft leidnud, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme,

viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele põhimõtetele. Ühenduse normi kehtivust

liikmesriigis ei saa mõjutada selle vastuolu konstitutsiooniõigusega. EL teisese õiguse kehtivust ja

õiguspärasust saab hinnata vaid EL esmase õiguse, mitte liikmesriigi põhiseaduse abil. Põhiõiguste ja

-vabaduste kaitse tagamist hindab sellistel puhkudel Euroopa Kohus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium toonitas oma 11. mai 2006. a seisukohas asjas nr 3-4-1-3-06 punktides 15 ja

16: "Põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse põhiseadust, arvestades

liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu

vastuvõtmise tulemusena muutus Euroopa Liidu õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja

rakendamise aluseks. Sisuliselt tähendab see põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, milles see

ei vasta Euroopa Liidu õigusele. Selgitamaks välja, missugune osa põhiseadusest on kohaldatav, tuleb

seda tõlgendada koosmõjus Eesti jaoks liitumislepingu kaudu siduvaks muutunud Euroopa Liidu

õigusega. Kohaldada saab seejuures üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega

kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Põhiseaduse nende sätete

toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub.

Teisisõnu tähendab see seda, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses

olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa

Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust."

43. Täiendava probleemina vajab OÜ-le Altromax Grupp määratud ülekandevaru ja üleliigse laovaru

analüüsimisel käsitlemist OÜ Altromax Grupp püstitatud küsimus Euroopa Liiduga 1. mail 2004

liitunud riikide ettevõtjate ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes nn vanade EL liikmesriikide (15

liikmesriiki, kes olid Euroopa Liidus enne 1. maid 2004) ettevõtjatega. Kassaator leiab, et meede, mis

takistab EL 15 liikmesriigi tootjatel müüa suhkrut Euroopa Liiduga 1. mail 2004 liitunud riikide

turule, kuna seal on juba ees küllalt suur kogus tooteid, ei ole iseenesest turukaitse meede. Käitlejale,

kes ei müü 15 liikmesriigi turule, ei saa määrata üleliigse laovaru tasu, kuivõrd see on vastuolus

liikmesriikide võrdsuse põhimõttega. Seda küsimust peab OÜ Altromax Grupp oluliseks Euroopa

Kohtult eelotsuse taotlemisel.

Seejuures on OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebuses viidanud Euroopa Kohtu 20. septembri

1988. a otsusele kohtuasjas C-203/86: Hispaania vs. Euroopa ühenduste Nõukogu, kuid pole

täpsustanud, millised nimetatud Euroopa Kohtu otsuse põhjendused võiksid tema argumente toetada.

Siinkohal juhib Riigikohtu halduskolleegium tähelepanu Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2007. a otsusele

kohtuasjas C-273/04: Poola Vabariik vs. EL Nõukogu. Nimetatud kohtuasjas arvas Poola, et

vaidlustatud EL Nõukogu otsus on vastuolus uute ja vanade liikmesriikide, nende tootjate võrdse

kohtlemise põhimõttega. Euroopa Kohus leidis aga otsuse punktides 87 ja 88, et põllumajanduse

olukord erines uutes liikmesriikides vanade liikmesriikide omast kardinaalselt, mis õigustas ühenduse

toetuste järk-järgulist kohaldamist selleks, et mitte häirida nende liikmesriikide

põllumajandussektoris pooleliolevat vajalikku ümberkorraldamist. Seetõttu ei olnud Euroopa Kohtu

arvates selles asjas uued ja vanad liikmesriigid sarnases olukorras. See omakorda takistas võrdluse

läbiviimist, kuivõrd Euroopa Kohus on varem leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et

võrreldavaid olukordi ei tohi kohelda erineval viisil ja et erinevaid olukordi ei tohi kohelda

võrdväärsetena, välja arvatud juhtumid, mil teatud kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

44. Sisuliselt vaidlustab OÜ Altromax Grupp EL vastavate määruste kehtivust nende võimaliku

vastuolu tõttu EL esmase õigusega. Seni ei ole nn üleliigse laovaru tasu asjades Eesti kohtud Euroopa

Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ õiguspärasuses kahelnud. Tallinna

Halduskohus soovis küll ühes tema menetletavas asjas menetluse peatada seoses sellega, et nimetatud

EL määruste kehtivuse on Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus vaidlustanud Poola Vabariik,

kuid Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 25. aprilli 2006. a määruses asjas nr 3-3-1-74-05, et

sellisel juhul peaks halduskohus põhjendama, kas ja miks ka tema kahtleb asjassepuutuva EL õiguse

kehtivuses ja soovitavalt ise Euroopa Kohtult eelotsust taotlema. Nimetatud menetluses halduskohus

seda siiski ei teinud.

Samuti leidis Riigikohtu halduskolleegium oma 5. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06, et

kuivõrd menetlusosalised ei ole asjassepuutuvate EL määruste õiguspärasuses kahelnud ning Euroopa

Kohtu varasem praktika, eeskätt Euroopa Kohtu 11. oktoobri 2001. a määrus kohtuasjas C-30/00:

William Hinton, ning 15. jaanuari 2002. a eelotsuses kohtuasjas C-179/00: Gerald Weidacher,

kinnitab analoogsete õigusaktide vastavust EL esmasele õigusele, siis puudub Riigikohtu

halduskolleegiumil tarvidus taotleda Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

kehtivuse küsimuses eelotsust ja peatada asja menetlemine seni, kuni Euroopa Kohus on nimetatud

määruse kohta seisukoha võtnud.

Praeguses asjas taotles OÜ Altromax Grupp halduskohtumenetluses 9. detsembril 2005 MTA

10. novembri 2005. a otsust nr 5209 ja 14. juunil 2006 MTA 25. mai 2006. a maksuteadet nr 12-5/21

vaidlustades mh menetluse peatamist seoses Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus käimasoleva

menetlusega, kus Poola vaidlustas Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, ja vajadusel eelotsuse

taotlemist. Halduskohus jättis menetluse peatamise taotluse 24. augusti 2006. a määrusega asjas nr 3-

06-1196 rahuldamata. Kohus leidis, et menetluse peatamise küsimus võib tõusetuda uuesti, kui tekib

vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL õiguse tõlgendamises või kehtivuses. Hiljem arutati

küsimust uuesti ja OÜ Altromax Grupp leidis taas, et menetlus tuleks peatada (tl 55-56).

Halduskohus leidis, et menetluse peatamine pole vajalik.

Kuivõrd praeguse seisuga on nn üleliigse laovaru tasu asjades Tallinna Halduskohus taotlenud

Euroopa Kohtult eelotsust, siis tuleks OÜ Altromax Grupp ülekandevaru ja üleliigse laovaru

määramise edasisel õiguslikul analüüsimisel, oodates Euroopa Kohtu seisukohti, jälgida ka seda,

kuidas lahenevad asjassepuutuvate EL määruste kehtivust puudutavad vaidlused: Poola Vabariigi

28. juunil 2004 Euroopa Ühenduste esimese astme kohtule esitatud kaebuste menetlemised. Poola

vaidlustas Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ seoses kodakondsuse alusel

diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumisega, sest Poola arvates on vastu võetud meetmed, millega

koheldakse uute liikmesriikide kodanikke erinevalt, võrreldes sarnases olukorras olevate senise 15

liikmesriigi kodanikega. Kaebaja leidis mh, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

vaidlustatud sätete vastuvõtmine on Euroopa Komisjoni poolne võimu kuritarvitus, sest vastuvõetud

meetmete tegelik eesmärk ei ole lihtsustada ühise põllumajanduspoliitika eeskirjade jõustumist

Poolas, vaid 15 liikmesriigist koosneva ühenduse kaitsmine Poola põllumajandustootjate poolse

konkurentsi eest. Menetlus kohtuasjas T-257/04: Poola Vabariik vs. Euroopa Komisjon on veel

pooleli.

Samadel kaalutlustel vaidlustas Poola ka Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ, leides, et

määrusega rakendusele võetud meetmed kohtlevad Poola kodanikke erinevalt, võrreldes sarnases

olukorras olevate ühenduse 15 liikmesriigi kodanikega, ja rikutud on kodakondsuse alusel

diskrimineerimise keeldu. Samuti leidis Poola Vabariik, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet.

Menetlus nimetatud kohtuasjas T-258/04: Poola Vabariik vs. Euroopa Komisjon on samuti pooleli.

Lisaks on Küprose Vabariik 21. juulil 2005 vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse

nr 651/2005/EÜ, mis muudab Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, põhjendades oma kaebust

mh sellega, et määrus rikub seaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kuna sellega

kehtestatakse kohustusi, mis käsitlevad enne selle jõustumist kogunenud suhkrukoguseid. Samuti

leidis Küpros, et Euroopa Komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna määrus kehtestab

erineva kohtlemise uute liikmesriikide äriühingute ja vanade liikmesriikide äriühingute vahel seoses

sarnase või koguni sama olukorraga. Nimetatud kohtuasjas T-300/05: Küprose Vabariik vs. Euroopa

Komisjon ei ole veel Euroopa Ühenduste esimese astme kohtu lahendit.

Eesti Vabariik on 25. augustil 2005 vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 832/2005/EÜ,

millega määrati mh Eestile suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi ülemäärased kogused. Eesti leidis, et

Euroopa Komisjon ei ole Eesti varude moodustamise erilisi asjaolusid arvesse võtnud ja et Euroopa

Komisjoni määruses sätestatud ülemäärase suhkruvaru arvutus diskrimineerib Eestit, võrreldes

eelmiste ühinenud riikidega. Euroopa Ühenduste esimese astme kohus ei ole kohtuasjas nr T-324/05:

Eesti vs. Euroopa Komisjon lahendit veel teinud.

IV

45. Määruse I ja II osas toodud põhjendustel tühistab Riigikohtu halduskolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-04-403 halduskohtumenetluse normide

olulise rikkumise tõttu.

Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel,

kuivõrd vaidlustatud haldusakt, põllumajandusministri 30. oktoobri 2004. a käskkiri nr 413 tuleb

lugeda materiaalselt kehtetuks tunnistatuks.

HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel kuulub seoses menetluse lõpetamisega osalisele tühistamisele ka Tallinna

Halduskohtu 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-04-403.

Tallinna Halduskohtu otsus jääb jõusse osas, millega tühistati MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse

10. novembri 2005. a otsus nr 5209 ja MTA 25. mai 2006. a maksuteade nr 12-5/21, kuid ei jää jõusse

MTA-lt menetluskulude väljamõistmise osas.

Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 84 ja MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse

26. aprilli 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/228 kehtivust praegune lahend ei mõjuta.

Samuti ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta OÜ-le Altormax Grupp määratud

ülekandevaru ja üleliigse laovaru ega üleliigse laovaru tasu õiguspärasuse kohta. Selles osas jätkub

vaidlus eraldi menetluses Tallinna Halduskohtus.

OÜ Altromax Grupp esitas esialgse õiguskaitse taotluse MTA 10. novembri 2005. a otsuse osas.

Analoogne taotlus esitati ka MTA 25. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/21 tühistamise nõudes. Tallinna

Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse 26. juunil 2006 rahuldamata. Tallinna Halduskohtu

12. juuli 2006. a määrusega asjas nr 3-06-1196 otsustati esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada

osaliselt ja peatada MTA maksuteate täitmine selliselt, et maksuhalduril on lubatud maksuteate

täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 lg 1 p-des 1-5 nimetatud täitetoiminguid. Sellele esialgsele

õiguskaitsele kohaldub HKMS § 12¹ lg 5.

46. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS

§ 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1

defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 9. aprilli 2007. a

määrus asjas nr 3-3-1-92-06).

47. Asja menetlemisel halduskohtus taotles OÜ Altromax Grupp kantud menetluskulude

väljamõistmist summas 287 858,80 krooni (ilma käibemaksuta) (vt halduskohtu otsuse lk 8).

Halduskohus ei pidanud põhjendatuks maksuhalduri haldusaktide vaidlustamiseks kantud

õigusabikulude suurust, kuivõrd maksuteadete õigusvastasust on põhjendatud tuginemisega

õigusvastasele regulatsioonile. Arvestades aga asja mahukust, keerukust ja EL õiguse kohaldamise

ning Eesti õiguse Euroopa õigusele ja põhiseadusele vastavuse küsimust, pidas halduskohus HKMS

§ 93 lg 5 alusel põhjendatuks menetluskulud välja mõista järgmiselt: õigusabikulud summas 90 000

krooni + 10 krooni riigilõivu põllumajandusministri käskkirja vaidlustamiselt, 10 krooni MTA otsuse

vaidlustamiselt ja 5000 krooni MTA maksuteate vaidlustamiselt. Halduskohus mõistis vastustajatelt

menetluskulud, sh vastava riigilõivu, välja proportsionaalselt: 2/3 Põllumajandusministeeriumilt

(60 010 krooni) ja 1/3 Maksu- ja Tolliametilt (vastavalt 35 010 krooni). Proportsiooni põhjendati

sellega, et MTA haldusaktid tuginevad õigusvastasel eelhaldusaktil - põllumajandusministri

käskkirjal.

Ringkonnakohus pidas MTA apellatsiooni MTA-lt põhjendamatult suurte menetluskulude

väljamõistmise küsimuses põhjendatuks, kuivõrd vaidlus käis põhiliselt põllumajandusministri

käskkirja, mitte MTA haldusaktide üle, ja mõistis MTA-lt OÜ Altromax Grupp kasuks välja

menetluskulud 20 000 krooni.

Apellatsiooniastmes esitas OÜ Altromax Grupp õigusabikulude arve nr 15-01-07 summas 27 628,80

krooni ja arve nr 75-04-04 summas 16 609,68 krooni (mõlemad summad sisaldavad käibemaksu) ja

kinnitas, et arve nr 15-01-07 on täies ulatuses tasutud. Ringkonnakohtu istungil leidis vastustaja

Põllumajandusministeerium (istungi protokoll lk 2), et kulud on põhjendamatult suured ja peaksid

olema 10 000 kuni 15 000 krooni.

Kassatsiooniastmes esitas OÜ Altromax Grupp õigusabikulude taotluse seoses kassatsioonkaebuse

esitamisega summas 55 379,76 krooni koos arve tasumist tõendava dokumendiga ja seoses

kassatsiooniastmes esindamisega 24 850 krooni (mõlemad summad sisaldavad käibemaksu).

Arvestades sellega, et HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks lugeda OÜ Altromax Grupp kasuks

väljamõistetavateks menetluskuludeks 75 000 krooni, sh riigilõiv. Sellest tuleb, arvestades

põllumajandusministri käskkirja vaidlustamise proportsionaalsust praeguses asjas ja seda, et käskkiri

on MTA maksuteate andmise sisuliseks aluseks, Põllumajandusministeeriumilt välja mõista 50 000

krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 25 000 krooni.

OÜ Altromax Grupp tasutud kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann