3-3-1-85-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-85-07

Määruse kuupäev

7. mai 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

OÜ Aiva Baltic (likvideerimisel) kaebus põllumajandusministri

31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-05-11

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Aiva Baltic (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Lõpetada menetlus HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2007. a ja Tallinna Halduskohtu 22. detsembri

2006. a otsused haldusasjas nr 3-05-11.

Mõista OÜ Aiva Baltic (likvideerimisel) kasuks Põllumajandusministeeriumilt välja

menetluskulud summas 75 000 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD, RIIGIKOHTU VARASEM LAHEND, ÕIGUSLIKUD ARENGUD JA

MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirjaga nr 345 määrati OÜ-le Aiva Baltic

piima- ja rõõsa koore pulbri (KN kood 0402 10 19) ülekandevaru suuruseks 0 kg ja üleliigse laovaru

suuruseks 435 125 kg. Või rasvasisaldusega kuni 85% massist (KN kood 0405 10) ülekandevaru

suuruseks määrati 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 1 619 075 kg. Käskkirja põhjenduste kohaselt ei

esitanud OÜ Aiva Baltic andmeid tavapärase laovaru kohta. OÜ Aiva Baltic väide, et ta alustas

piima- ja koorepulbri ning või käitlemist 2003, on vastuolus 2003. a majandusdeklaratsiooniga, kus

on märgitud, et majandustegevusega alustati 2002 ja et põhitegevuseks oli kuni 2003. a-ni

piimapulbri ning või hulgimüük. OÜ Aiva Baltic taotlusest ülekandevaru suurendamiseks ei nähtu

üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 10 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, mida saaks arvesse võtta.

2. Põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja alusel määras Maksu- ja Tolliamet (MTA)

26. novembri 2004. a maksuteatega nr 16.2.2-9/37 piima ja koorepulbri üleliigse varu eest tasu

8 088 881 krooni ja või üleliigse laovaru eest tasu 48 037 807 krooni. Kokku määrati üleliigset

laovaru tasu summas 56 126 688 krooni.

13. detsembri 2004. a otsusega nr 16.1-3/93 tunnistas MTA oma 26. novembri 2004. a maksuteate

kehtetuks arvutusvea tõttu ja andis maksuteate nr 16.2.2-9/56, millega suurendati OÜ-lt Aiva Baltic

nõutavat üleliigse laovaru tasu 241 krooni võrra, määrates tasuks kokku 56 126 929 krooni.

3. OÜ Aiva Baltic esitas 6. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri

31. oktoobri 2004. a käskkirja ning MTA 26. novembri 2004. a maksuteate tühistamiseks. Viimase

osas muutis OÜ Aiva Baltic kaebust pärast seda, kui MTA oli oma varasema maksuteate kehtetuks

tunnistanud, ning vaidlustas uue, 13. detsembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-9/56.

OÜ Aiva Baltic arvates ei ole põllumajandusministri käskkiri piisavalt põhjendatud ning on vastuolus

ÜLTS §-ga 6, sest see säte välistab ülekandevaru määramise nullina ja igal juhul oleks tulnud

suurendada OÜ Aiva Baltic laovaru kordajaga 1,2. Kaebaja alustas tegevust 2003, mistõttu oli

laovaru suurenemise põhjuseks töötlemismahu kasv. Kuni 1. maini 2003 puudus tal aga nii

piimapulbri kui ka või laovaru. Põllumajandusminister on jätnud nende asjaoludega arvestamata,

viidates üksnes formaalsele vastuolule majandusaasta aruandega. Üleliigse laovaru tasu seadus ei

sätesta, kuidas peaks ettevõtja, kes on tegutsenud vähem kui neli aastat, tõendama tavapärast laovaru

suurust. Põllumajandusministri metoodika kohaselt ei saa käitlejal, kes on tegutsenud ainult ühe

aasta, olla ülekandevaru, sest puudub võimalus võrrelda keskmist laoseisu. Selline metoodika on OÜ

Aiva Baltic arvates vastuolus põhiseaduse §-ga 12 ja üleliigse laovaru tasu seadusega, sest seab

vähem kui neli aastat tegutsenud ettevõtjad halvemasse olukorda kui kauem tegutsenud ettevõtjad.

Põllumajandusminister on rikkunud ÜLTS § 9 lg-t 1, mille kohaselt oleks ta juhul, kui ta leidis, et OÜ

Aiva Baltic on jätnud esitamata vajalikud andmed, pidanud OÜ-lt Aiva Baltic nõudma täiendavaid

tõendeid. OÜ Aiva Baltic leidis samuti, et eeltoodud metoodika üleliigse laovaru määramiseks on

vastuolus Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrusega nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi,

Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel

põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (Euroopa Komisjoni

määrus nr 1972/2003/EÜ).

4. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis ÜLTS § 6 järgmises sõnastuses:

"(1) Ülekandevaru on 2004. aasta 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille

suurus arvutatakse 2004. aastale eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida

suurendatakse 1,2 korda.

(2) Kui käitleja ei ole enne 2004. aastat sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui

neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. aasta 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru

suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava

või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega."

5. Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-06 jäeti ÜLTS § 6 lg 1

kohaldamata Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolu tõttu ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada

uus regulatsioon. Nimetatud asjas oli nii nagu praeguses asjaski tegemist Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ kohase põllumajandustoote üleliigse laovaru problemaatikaga. Riigikohtu

halduskolleegium oli seisukohal, et kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel

sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid,

mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu

EL ühisturule tervikuna. Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate

kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2

võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välistanud,

et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud

kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest

tulenev. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka ÜLTS § 10 lg-t 1 ja §-i 7, sest

need viitavad ÜLTS § 6 lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule. Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2

osas märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue, mille kohaselt, kui käitleja ei ole enne 2004. aastat

oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004.a

1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt

toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote

laovaru suurusega, ei ole Euroopa õigusest tuletatav.

6. Maksu- ja Tolliamet tunnistas 23. novembril 2006 otsusega nr 6-2/369, tuginedes muu hulgas

Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-33-06, OÜ-le Aiva Baltic tehtud ja viimase

poolt vaidlustatud 13. detsembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-9/56 kehtetuks, mistõttu OÜ Aiva

Baltic loobus selles osas kaebusest ja Tallinna Halduskohus lõpetas MTA aktide osas menetluse.

Põllumajandusminister oma käskkirja kehtetuks ei tunnistanud.

7. Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2006. a otsusega asjas nr 3-05-11 rahuldati OÜ Aiva Baltic

kaebus põllumajandusministri käskkirja peale, toetudes mh Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsusele

asjas nr 3-3-1-33-06, ja tühistati vaidlustatud käskkiri. Kaebaja kasuks mõisteti välja menetluskulud

28 010 krooni. Halduskohtu põhjenduste kohaselt oli käskkirja motivatsioon puudulik: ei selgitatud,

miks oli põllumajandusministri arvates kogu OÜ Aiva Baltic tegevus suunatud spekulatiivse kasumi

teenimisele. Välja ei ole toodud metoodikat. Üleliigse laovaru tasu seaduse nõuded ei olnud

ettevõtjale täiel määral ettenähtavad: kaebaja ei pidanud ette nägema, milliseid dokumente tuleb

esitada ja et tema ülekandevaru suuruseks määratakse 0 kg ning kogu olemasolev varu loetakse

üleliigseks. Vastustaja seisukoht, et konkreetsel kuupäeval pidi laoseis võrduma nulliga, ei ole

loogiline. Ettevõtjale tulnuks anda võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Puudub piisav põhjendus,

miks koheldakse tootjat ja töötlejat erinevalt, võrreldes vahendaja ja müüjaga.

8. Põllumajandusministeerium esitas 16. jaanuaril 2007 Tallinna Halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja jätta OÜ Aiva Baltic kaebus

rahuldamata. Ministeeriumi arvates ei ole Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-33-

06 viitamine asjakohane, sest see on tehtud ÜLTS § 6 lg 1 kohta, praeguses asjas on aga kohaldatav

ÜLTS § 6 lg 2. Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega

nr 1972/2003/EÜ ja kaebaja ülekandevaruks 0 kg määramine on põhjendatud, sest stabiilsetes oludes

ei ole ettevõtjal kasulik hoida suuri toorainete varusid. 1. maist 2003 kuni 30. aprillini 2004 müüs OÜ

Aiva Baltic võid ja piima- ning koorepulbrit vastavalt 25% ja 50% oma soetatud kogustest

(laovarust). Seejuures ei ilmnenud ettevõtjast mitteolenevaid asjaolusid, miks ülekandevaru

suurendamine oleks olnud võimalik ja vajalik. Kaebajal oli võimalus esitada lisadokumente kuni

31. oktoobrini 2004, sest elektroonilist deklaratsiooni täites pidi ta ette nägema, et tema

ülekandevaruks määratakse 0 kg ja et vastupidise tõendamiseks esineb vajadus täiendavate

dokumentide järele.

9. Riigikogus võeti 25. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis

jõustus 16. veebruaril 2007. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati § 6 lg 3

järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne 2004. aasta

1. maid sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on

2004. aasta 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse

2004. aastale eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate 1. mai seisude keskmisena või viimase

tegutsemisaasta 1. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda."

ÜLTS § 10 lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka 2004. a-le

eelnenud aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu.

ÜLTS § 23 võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel)

ülekandevaru suurendada ka juhul, kui 2004. a-le eelnenud aastal toimunud müügimahu kasv jätkus

ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006.

Seaduse kohaselt kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtjale, kes on

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu

otsuse tegemise ajaks 5. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit.

10. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 77 muudeti vaidlustatud käskkirja, mille

tulemusena määrati OÜ Aiva Baltic piima- ja koorepulbri ülekandevaru suuruseks 48 302,5 kg ja

üleliigse laovaru suuruseks 386 822,5 kg (üleliigne laovaru vähenes seega 48 302,5 kg võrra). Või

ülekandevaru suuruseks määrati 50 098 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 1 568 977 kg (üleliigne

laovaru vähenes seega 50 098 kg võrra).

11. Maksu- ja Tolliamet tegi 30. aprillil 2007 otsus-maksuteate nr 12-5/257, mille alusel määrati

kassaatori üleliigseks laovaruks piima ja koorepulbri osas 373 254,50 kg ning üleliigse laovaru tasuks

6 938 801 krooni. Või üleliigseks laovaruks määrati 1 592 409 kg ja üleliigse laovaru tasuks

47 246 775 krooni. Kogused erinesid mõnevõrra (olid väiksemad), põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirjas nr 77 toodust. OÜ Aiva Baltic väitel sai tema nii põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirjast kui ka MTA 30. aprilli 2007. a otsus-maksuteatest teada alles ringkonnakohtu

istungil.

12. Praeguseks on OÜ Aiva Baltic esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 tühistamiseks (haldusasi nr 3-07-1446) ning MTA-le vaide

30. aprilli 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/257 tühistamiseks.

13. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 28. juuni 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-05-11

apellatsioonimenetluse OÜ Aiva Baltic põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse laovaru selles

osas, mis on kindlaks määratud põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 77, sest

Põllumajandusministeerium on selles osas apellatsioonkaebusest loobunud. Ringkonnakohtu arvates

ei olnud seetõttu vaidlust enam selle üle, et OÜ Aiva Baltic piima- ja koorepulbri üleliigne varu ei

saanud olla suurem kui 386 822,5 kg ja või üleliigne varu ei saanud olla suurem kui 386 822,5 kg

(mõeldud on ilmselt siiski põllumajandusministri käskkirjas sätestatud 1 568 977 kg). Vaidlust nägi

ringkonnakohus jätkuvat aga selle üle, kas ülekandevaruks oleks tulnud määrata kogu kaebaja piima-

ja koorepulbri ning või varu, samuti selle üle, kas OÜ-le Aiva Baltic oleks üldse saanud üleliigset

laovaru määrata ehk siis kas ÜLTS § 6 lg 2 on kooskõlas EL õigusega. Samuti, kas OÜ Aiva Baltic

laovaru menetlemisel on välja selgitatud kõik olulised asjaolud. Selles osas leidis ringkonnakohus, et

ülekandevaru on põllumajandusministri 2007. a käskkirjas õigesti määratud ja ka üleliigse laovaru

arvutamine oli õige ning võimalik ja kooskõlas EL õigusega; kõik asjaolud on õigesti välja selgitatud.

Seepärast rahuldas ringkonnakohus menetluse lõpetamata jäänud osas Põllumajandusministeeriumi

apellatsioonkaebuse ja tühistas selles osas halduskohtu otsuse ning jättis OÜ Aiva Baltic kaebuse

rahuldamata, mõistes Põllumajandusministeeriumilt proportsionaalselt (seoses apellatsioonist osalise

loobumisega, mis kujutas endast kaebuse rahuldamist ca 1/20 osas) OÜ Aiva Baltic kasuks välja

1900 krooni.

Ringkonnakohus põhjendas seda, et põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirjas,

arvestades selles 30. märtsil 2007 tehtud muudatusi, on jõutud õiguspärase lõpptulemuseni,

järgmiselt:

Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 ei ole asjassepuutuv, sest kuigi seal leiti, et

ÜLTS § 6 lg 2 ei tulene EL õigusest, ei teinud Riigikohus kindlaks selle sätte vastuolu EL õigusega.

Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab ÜLTS § 6 lg 2 võtta arvesse ettevõtja eripära ja kaasuse

iseärasusi. Samas möönab ringkonnakohus, et üldisuse tõttu ei pruukinud ÜLTS § 6 lg 2 tagada

metoodika läbipaistvust ettevõtjale, kuid see ei vii tingimata ebaõige otsuse tegemiseni. Seaduse

ebaselgust saab kompenseerida seda eesmärgipäraselt ja EL õigust arvestades tõlgendades.

Selliste ettevõtjate puhul, kes alustasid tegevust EL-iga ühinemisele eelnenud aastal, on seadusega

võimatu kindlaks määrata jäika ülekandevaru arvestamise metoodikat, paratamatu on täitevvõimule

diskretsiooniruumi andmine. Põhjendatud on ka tõendamiskoormuse jätmine ettevõtjale, sest seaduse

rakendajal ei saa olla teada kõik asjaolud ja konkreetse ettevõtja käsutuses olevad tõendid.

Haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt peab isik tõendama enda sfääri kuuluvaid asjaolusid.

Ettevõtja tõendamiskoormust saab kompenseerida selgitamistaotlusega haldusmenetluses ja

täiendavate tõendite kogumise ning uurimispõhimõttega halduskohtumenetluses. Üleliigse laovaru

tasu seaduse eesmärk on turumoonutuste kõrvaldamine. Üleliigse laovaru tasu sissenõudmine

ettevõtjalt ei ole riigi õigus, vaid kohustus.

OÜ Aiva Baltic ülekandevaru suurendamist võimaldavaid asjaolusid võrreldes põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirjaga ei esine. Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtuga selles osas, et

2004. a käskkiri ei selgita, miks määrati ülekandevaruks 0 kg, kuid varu, mida ettevõtja soetas vaid

seetõttu, et lootis hinnatõusust kasu saada, ei ole tavapärane. On mõeldav, et sellise kasu saamise

eesmärgil alustatigi ettevõtlust vahetult enne EL-iga ühinemist. Ringkonnakohus nõustub OÜ Aiva

Baltic väitega, et viimane on tegelenud vahendustegevusega alla aasta ega pea majandusaasta

aruannet seda väidet ümberlükkavaks. Samuti on loomulik, et enne tegevuse alustamist tehakse

ettevalmistusi, mistõttu ei pruukinud ülekandevaru olla 0 kg. Samas ei kinnita varude osaline

võõrandamine 30. aprillil 2004, et kogu laovaru oleks tavapärane. Põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirjas on ülekandevaruks loetud OÜ Aiva Baltic 2003. a-l ühes kuus müüdud

tootekoguste keskmised. Kuigi ÜLTS § 10 lg 2 ja § 23 lg 2 uues redaktsioonis sellist metoodikat ette

ei näe, ei ole see õigusvastane. Käskkirjas põhjendatakse seda sellega, et arvestati OÜ Aiva Baltic

tegutsemise lühikest aega ning et tavatingimustes puudub ettevõtjal motiiv soetada suuri varusid.

Seetõttu ei näe ringkonnakohus diskretsiooniviga, metoodikat kinnitab OÜ Aiva Baltic käibe

struktuur: varude soetamine igakuiselt.

ÜLTS § 6 lg 2 ei erista tootjaid, töötlejaid, müüjaid ja vahendajad, seda tehti seaduse varasema

redaktsiooni § 10 lg-s 2. Vaidlustatud käskkirja jõus olevas redaktsioonis on varasema

majandustegevuse mahtu arvestatud. ÜLTS § 6 lg 2 ei välista ettevõtja müügimahu dünaamika

arvestamist, OÜ Aiva Baltic ei ole selle kohta aga andmeid esitanud. Ringkonnakohtu arvates ei saa

ettevõtjal olla õigust ülekandevaru suurendamisele 20% võrra, sest müügimahu kasv ei ole tema

puhul tavapärane. Riigikohtu seisukoht, et oht, et koefitsient 1,2 ei pruugi tuua kaasa põhjendatud

laovaru objektiivset hindamist, on eriti suur laovaru hindamisel lühiajalise perioodi jooksul. Kuigi

ringkonnakohus möönis, et põllumajandusminister on käskkirja ebapiisavalt põhjendanud, leidis

kohus, et see puudus ei too haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt kaasa tühistamiskaebuse

rahuldamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS, TALLINNA HALDUSKOHTU

EELOTSUSE TAOTLUS JA SELLEST TULENEV

14. OÜ Aiva Baltic esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu

otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus ning mõista Põllumajandusministeeriumilt välja OÜ Aiva

Baltic menetluskulud.

Ringkonnakohus on oma vastuolulise otsuse punktis 16 märkinud, et ei saa kontrollida

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 õiguspärasust, küll aga seda, kas 2004. a

käskkiri tuleks tühistada suuremas osas, kui 2007. a käskkirjaga muudetud. OÜ Aiva Baltic arvates

on ringkonnakohus sellest hoolimata sisuliselt lahendanud vaidluse ka põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 osas, viidates sellele käskkirjale resolutsioonis. Samal ajal ei ole

apellatsioonkaebuses ega halduskohtu otsuses seda käskkirja üldse käsitletud ning OÜ Aiva Baltic on

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 vaidlustanud eraldiseisvas menetluses

Tallinna Halduskohtus. Ringkonnakohus on seega väljunud apellatsioonkaebuse esemest ja apellandi

osalist loobumist tulnuks vaadelda kui täielikku loobumist, sest see olnuks praeguses olukorras

ainumõistlik, kuivõrd põllumajandusminister on sisuliselt andnud täiesti uue käskkirja uute

põhjendustega. Seda aga, kas 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 77 on OÜ Aiva Baltic laovarusid

määratud õiguspäraselt, otsustatakse teises menetluses. Riigikohtu halduskolleegium on 17. mai

1999. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast

halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust. Asja piiridest

väljumisega on ringkonnakohus rikkunud kolmeastmelise kohtusüsteemi põhimõtet ja riivanud OÜ

Aiva Baltic põhiseaduslikku kaebeõigust.

Lisaks leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige ka materiaalõiguse kohaldamise osas.

ÜLTS § 6 lg 2 on ebaselge ega haaku EL õigusega. Isikutel saab põhiseaduse §-dest 3, 10 ja 113

tulenevalt tekkida maksukohustus üksnes seaduse alusel ja norm peab olema õigussubjektile selge

ning üheselt mõistetav. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a

otsusega asjas nr 3-3-1-33-06. Samuti pole seadusandja arvestanud üleliigse laovaru tasu seaduse

muutmisel piisavalt Riigikohtu eelnimetatud lahendis toodud seisukohtadega. Seadust ei ole

muudetud läbipaistvamaks ega paindlikumaks. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu seadust pole ka uues

redaktsioonis endiselt võimalik rakendada vastavalt Riigikohtu juhistele, on ringkonnakohtu

vastupidine otsus ebaõige. Eelnevat arvestades on kohatud ringkonnakohtu viited kassaatori

võimalikule pahausksusele haldusmenetluses tõendamiskohustuste täitmisel. Kassaator ei ole

kogunud spekulatiivset laovaru ning kogu laovaru oli tavapärane.

Täiendavalt viitab OÜ Aiva Baltic põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77

vastuolule MTA 30. aprilli 2007. a otsus-maksuteatega nr 12-5/257. Kuigi tavapäraselt määrab MTA

üleliigse laovaru tasu põllumajandusministri käskkirjale toetudes, arvestades seal toodud üleliigse

laovaru suurust, on ÜLTS § 14 lg 1 ja § 17 lg 1 kohaselt Maksu- ja Tolliametil õigus ka iseseisvalt,

järelevalvemenetluse käigus määrata üleliigne laovaru ja selle alusel arvestada tasu. Niimoodi on

MTA ka OÜ Aiva Baltic puhul aprillis 2007 toiminud. Sellises olukorras ja arvestades

Põllumajandusministeeriumi väiteid, et ta oli järelevalvemenetlusest teadlik, jääb mõistetamatuks,

miks Põllumajandusministeerium üldse viis paralleelselt Maksu- ja Tolliametiga uuesti läbi

haldusmenetluse üleliigse laovaru kindlakstegemiseks, muutis 2004. a käskkirja ja sattus selle

muudatusega vastuollu MTA otsus-teatisega. Kassaator leiab, et vastustaja ning MTA

koordineerimatu tegevus kassaatori üleliigse laovaru tasu määramisel, sealhulgas haldusaktide

korduvad muutmised, ei vasta hea ja efektiivse halduse põhimõttele ning on osutunud OÜ-le Aiva

Baltic äärmiselt koormavaks, viies tema likvideerimiseni. OÜ Aiva Baltic (likvideerimisel) palub

kassatsioonkaebuse rahuldamisel Põllumajandusministeeriumilt välja mõista OÜ Aiva Baltic

kassatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 64 037,40 krooni.

15. Vastustaja Põllumajandusministeerium vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et

ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme ja et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning

põhjendatud.

Põllumajandusministeerium viitab ringkonnakohtu otsuse punktile 16, mille kohaselt pole kohus

hinnanud 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 õiguspärasust. Ringkonnakohtul on

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 1 p 5 kohaselt (arvestades tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 675 lg 1 p-i 2 pädevus apellatsioonkaebusest osalise loobumise korral tühistada

halduskohtu otsus osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus.

Põllumajandusministeerium teavitas kassaatorit üleliigse laovaru tasu seaduse muudatustest

(25. jaanuari 2007. a kiri nr 12.1-2.1/154 ja 12. veebruari 2007. a kiri nr 12.1-2.1/258) ja nende alusel

antud 30. märtsi 2007. a käskkirjast nr 77 OÜ Aiva Baltic äriregistrisse kantud aadressil, mis on

ühtlasi tema likvideerija aadressiks. AS Eesti Post tagastas kirjad ja käskkirja märkusega "hoiutähtaja

möödumisel".

OÜ Aiva Baltic ei esitanud Tallinna Halduskohtule põllumajandusministri käskkirja nr 77

vaidlustamise kaebust tähtaegselt, kaebus esitati hiljem tähtaegsuse nõudeid rikkudes.

Põllumajandusministeerium leidis deklaratsiooni läbivaatamisel, tuginedes mh Tallinna Halduskohtu

asja nr 3-05-11 menetluses antud seletustest saadud andmetele, et OÜ Aiva Baltic puhul on tõendatud

tema tegutsemisaja keskmine ehk tavapärane piimapulbri ja või müügimaht ning see määrati ka

ülekandevaru suuruseks. Kuivõrd 2004. a käskkiri endiselt kehtis, olles antud pädeva organi poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta, siis puudus vajadus see

kehtetuks tunnistada. Seda vaid muudeti 30. märtsil 2007, kusjuures muudatus käsitles sama

reguleerimiseset. Haldusakti muutmine on tavapärane halduspraktika. Muutunud asjaolude tõttu oleks

vaidlus ülekandevaruks 0 kg määramise kohta muutunud oletuslikuks.

Materiaalõiguse kohaldamise osas jääb Põllumajandusministeerium oma apellatsioonkaebuses

esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et ringkonnakohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti.

Põllumajandusministeerium teeb ettepaneku peatada praeguse haldusasja menetlemine kuni

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 peale esitatud kaebuses (Tallinna

Halduskohtu asi nr 3-07-1446) kohtulahendi jõustumiseni, et tagada praeguses asjas vaidlustatud

käskkirja ja seda muutva käskkirja õiguspärasuse hindamine nende koostoimes vähemalt viimases

kohtuastmes.

16. Tallinna Halduskohus peatas 28. novembri 2007. a määrusega tema menetluses olevas asjas nr 3-

07-902 (ei ole seotud OÜ Aiva Baltic kaebustega) menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult

eelotsust. Tegemist oli kohtuasjaga, mis sarnaselt praegusele asjale puudutas Euroopa Komisjoni

määruses nr 1972/2003/EÜ käsitletud põllumajandustoodete üleliigse laovaru määramist. Muu hulgas

küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist:

"(küsimus nr 2.2) Kas Euroopa Liidu õiguse, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

eesmärgiga on kooskõlas 1. mai 2004. a seisuga ettevõtja valduses olnud kogu põllumajandustoote

laovaru lugemine ettevõtja üleliigseks laovaruks?" (nii nagu esialgu toimiti ka praeguses asjas OÜ

Aiva Baltic laovaru puhul. Tallinna Halduskohtu küsimus oli mh tingitud üleliigse laovaru tasu

seaduse muudatusega kaasnenud § 7 lg-st 2, mille kohaselt, kui see on vajalik Euroopa Komisjoni

määruste nr 1972/2003/EÜ või nr 60/2004/EÜ (Euroopa Komisjoni 14. jaanuari 2004. a määrus

nr 60/2004/EÜ, mis kehtestab üleminekumeetmed suhkru sektoris seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti,

Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia liitumisega Euroopa Liiduga,

edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ) eesmärgi saavutamiseks, on käitleja

põllumajandustoote kogu laovaru üleliigne laovaru)

"(küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui

üks aasta enne 1. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et

nimetatud ettevõtja ise peab tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote

laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta

üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega?" (küsimus tõendamiskoormusest,

mida ringkonnakohus praeguses asjas on lugenud õiguspäraseks ja pidanud OÜ Aiva Baltic

kohustuseks).

17. Põllumajandusministeerium esitas 29. novembril 2007 Riigikohtule taotluse peatada

haldusasja nr 3-3-1-85-07 menetlemine Riigikohtus ning tõi peatamise põhjusena ja alusena välja

kolm protsessuaalset alternatiivi, st peatada menetlus:

1) kuni kassatsioonkaebuse esitamiseni Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07-1446 (praeguses

asjas vaidlustatud käskkirja muutnud põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77

vaidlustamine) tehtud kohtulahendi peale või kui selles asjas kassatsioonkaebust ei esitata, siis kuni

kohtulahendi jõustumiseni;

2) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1, 2

ning 4 tõlgendamiseks. Seega peatada haldusasja menetlus Riigikohtus kuni Euroopa Kohtu lahendi

jõustumiseni;

3) kuni Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-07-902 tehtud Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.

Põllumajandusministeerium teatas, et on teinud haldusasja nr 3-07-1446 menetlemisel Tallinna

Halduskohtus ettepaneku taotleda Euroopa Kohtult eelotsust ja pidas seda teise alternatiivina

vajalikuks ka praeguses asjas, eelistades eelotsuse taotlemist tema enda poolt pakutud kolmandale

alternatiivile. Ettepaneku eelotsuse küsimiseks tegi vastustaja järgmises sõnastuses: "Kas sellised

siseriiklikud õigusnormid, mille alusel määratakse ettevõtja sellise põllumajandustoote, mille

käitlemisega ta on tegelenud enne 2004. a 1. maid vähem kui ühe aasta, ülekandevaru suuruseks kogu

selle põllumajandustoote käitlemisega tegelemise aja jooksul müüdud põllumajandustoote keskmine

kogus, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige määruse nr 1972/2003/EÜ artikli 4 lõigetega

1, 2 ja 4?"

18. OÜ Aiva Baltic oma 14. detsembri 2007. a seisukohas Põllumajandusministeeriumi

29. novembri 2007. a taotluse kohta leidis, et jäädes täielikult kassatsioonkaebuses esitatud väidete ja

positsioonide juurde, ei ole tal menetluse peatamise taotluse suhtes vastuväiteid. Kassaator toetab

Põllumajandusministeeriumi taotluse kolmandat alternatiivi, st peatada haldusasja nr 3-3-1-85-07

menetlus Riigikohtus kuni Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-07-902 tehtud Euroopa Kohtu lahendi

jõustumiseni.

19. Tallinna Halduskohus peatas 7. detsembril 2007 asjas nr 3-07-1446 (praeguse asjaga seotud

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 vaidlustamine) menetluse seoses menetluse

peatamisega ja Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisega Tallinna Halduskohtu menetletavas

kohtuasjas nr 3-07-902 Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni ja edastas menetlusosalistele

tutvumiseks oma 28. novembri 2007. a määruse, millega peatati menetlus asjas nr 3-07-902 eelotsuse

küsimiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud

haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II).

Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad

vastamist edasistes menetlustes, (III) ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV).

I

21. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja

vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri

31. oktoobri 2004. a käskkiri nr 345 kaotanud kehtivuse seoses põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirja nr 77 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja osas tuleb menetlus lõpetada.

Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et

Tallinna Ringkonnakohus on praegusel juhul rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus

arvestas põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 345 sisulisel analüüsimisel

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 77, mis ei olnud halduskohtus vaidluse

esemeks, ja lõpetas 30. märtsi 2007. a käskkirjale tuginedes osaliselt apellatsioonimenetluse.

Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida, kuivõrd 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 näol

on tegemist sisuliselt uue haldusaktiga, mis tugineb vahepeal aset leidnud materiaalõiguse

muudatustel ja mille osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist. Menetlus tulnuks neil

põhjustel juba apellatsiooniastmes täielikult lõpetada.

22. Järgnevalt põhjendab Riigikohus praeguse määruse punktis 21 toodud seisukohti, märkides

esmalt põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 osas järgmist:

OÜ Aiva Baltic leiab kassatsioonkaebuses, et põllumajandusminister on 30. märtsil 2007 käskkirja

nr 77 näol andnud sisuliselt täiesti uue käskkirja uute põhjendustega. Riigikohtu halduskolleegium

nõustub kassaatori seisukohaga.

23. Praeguses asjas on põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435 ülevaatamise

vajadus tingitud Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil

muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse 25. jaanuaril 2007 vastu võetud muudatustest.

Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru

vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 kehtima hakanud

redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast 2004. a 1. maid kuni

1. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu

arvesse võtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud

ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend

2006. a 5. oktoobriks jõustunud. ÜLTS § 23 lg 3 täpsustab, et deklaratsioon peab sisaldama andmeid

ajavahemikul 2004. a 1. maist kuni 2006. a 1. maini käitleja valduses olnud põllumajandustoote

tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta ja

deklaratsioon esitatakse hiljemalt 2007. a 1. märtsiks. ÜLTS § 23 lg 4 kohaselt määrab asjakohane

haldusorgan ÜLTS § 23 lg-s 3 nimetatud põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja

ülekandevaru ja üleliigse laovaru 2007. a 30. märtsiks. Kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrab

Põllumajandusministeerium, edastab ta selle haldusakti ärakirja MTA-le samaks tähtpäevaks.

Praegusel juhul oli OÜ Aiva Baltic vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise

halduskohtus ja kohtulahend ei olnud 5. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei olnud

lõppenud. Küll aga ei ole OÜ Aiva Baltic esitanud täiendavat deklaratsiooni, mis lubaks arvestada

tema müügimahtu ka ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 1. maini 2006.

Üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seaduse seletuskirja kohaselt ei pea 15. maiks 2004

põllumajandustoote deklaratsiooni esitanud käitlejad deklaratsiooni uuesti esitama. Juba esitatud

deklaratsioonid vaadatakse uutel alustel läbi. Deklaratsioon tuleb esitada üksnes juhul, kui

soovitakse, et haldusorgan võtaks ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ka pärast

2004. a 1. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu.

Haldusorganil on nii või teisiti omal algatusel võimalik haldusakti muuta ja kehtetuks tunnistada

(HMS §-d 64-67). Seejuures tuleb arvestada haldusmenetluse üldpõhimõtetega, muu hulgas hea

halduse põhimõttega.

24. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 77 on selle andmise aluseks märgitud, nii

nagu 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435 puhulgi, ÜLTS § 10 lg 1. Sellele on aga lisandunud viide

seaduse muudatuse tulemusel kehtestatud ÜLTS § 23 lg-le 4.

Kuigi sisuline alus, mille kohaselt ülekandevaru ja üleliigne laovaru määrati, on hoolimata üleliigse

laovaru tasu seaduse muudatustest jäänud samaks - ÜLTS § 6 lg 2 ja ÜLTS § 7 (kehtivas

redaktsioonis § 7 lg 1) -, on muudetud redaktsiooni kohaselt ÜLTS § 10 lg 2 alusel võimalik võtta

ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse mitte ainult käitleja tootmis- ja

töötlemismahu kasvu, vaid ka müüjast käitleja müügimahu kasvu. Olgugi, et OÜ Aiva Baltic ei

esitanud uut deklaratsiooni perioodi 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006 kohta ja põllumajandusminister on

leidnud, et esialgsest deklaratsioonist, sealhulgas praeguse asja menetlemise käigus halduskohtus

saadud teabest ei nähtu ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu,

on 30. märtsi 2007. a haldusaktis jõutud teistsugusele tulemusele kui 31. oktoobri 2004. a käskkirjas

nr 435. Põllumajandusminister on 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 77 kasutanud ülekandevaru

arvutamisel teistsugust metoodikat kui 31. oktoobri 2004. a käskkirjas nr 435.

Esialgses käskkirjas leiti, et piima- ja koorepulbri ning või ülekandevaru suuruseks on 0 kg.

Põllumajandusminister on 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 77 tuginenud muu hulgas Tallinna

Halduskohtus praeguse asja menetlemise käigus antud seletusele, mille kohaselt alustas OÜ Aiva

Baltic piima- ja rõõsa koore pulbri importimist Eestisse juulis 2003 ning või importimist juunis 2003.

Praegusel juhul on ülekandevaru leitud, jagades tegutsemise alguse ajast kuni 1. maini 2004 müüdud

koguste keskmise suuruse (müügimahu) tegutsemisajaga (piima ja rõõsa koore puhul 10 kuud; või

puhul 11 kuud), lugedes tavapäraseks varuks seega varasema perioodi ühe kuu keskmise varu. Nii on

esialgse ülekandevaru 0 kg asemel saadud ülekandevaruks piima ja rõõsa koore puhul 48 302,5 kg ja

või puhul 50 098 kg. Vastavalt nendele tulemustele on vähenenud ka üleliigne laovaru.

Selline metoodika ei tulene otseselt ühestki EL õigusaktist, üleliigse laovaru tasu seadusest ega tema

rakendusaktist. Seetõttu vajab põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 77 täiesti

iseseisvat sisulist õiguslikku analüüsi, mis ei saa olla praeguse menetluse esemeks.

Lisaks sisaldab 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 77 eraldiseisvat vaidlustamisviidet, millest adressaadil

on võimalik järeldada, et käskkirjaga mittenõustumisel tuleb see vaidlustada eraldi ja muudatuste

käsitlemisest esialgse käskkirja vaidlustamise raames ei piisa.

25. Tulenevalt põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 eeltoodud analüüsist leiab

Riigikohtu halduskolleegium, et põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435

regulatsioon asendati täielikult 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 77, haldusaktile anti uus sisu ning

30. märtsi 2007. a käskkiri nr 77 toob tegelikkuses kaasa samad tagajärjed, mida tooks kaasa

sisuliselt uus haldusakt. Tegemist on uue aktiga uutel õiguslikel ja faktilistel (metoodilistel) alustel.

Sellest on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võimalik järeldada, et põllumajandusminister

tunnistas varasema, 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435 oma uue, 30. märtsi 2007. a käskkirjaga

nr 77 materiaalselt kehtetuks ja andis uue, iseseisva haldusakti. Sellest järeldusest tulenevalt peab

Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks praeguses asjas menetlus lõpetada. Põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 vaidlustamine saab toimuda ja toimub eraldiseisvas menetluses

Tallinna Halduskohtus.

26. Riigikohtu halduskolleegium leiab siiski, et põllumajandusminister oleks eeltoodut arvestades

pidanud ise 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435 ka formaalselt kehtetuks tunnistama ning andma

30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 täiesti uue haldusaktina. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea

halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema

määratletuse. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et haldusakt peab olema selge ja üheselt

mõistetav (vt nt 17. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema

haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega anti sisuliselt uus haldusakt, ei olnud selge ega

üheselt mõistetav.

27. Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et lisaks põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirjale nr 77 on samas küsimuses kehtiv (OÜ Aiva Baltic poolt vaidemenetluses

vaidlustatud) MTA 30. aprilli 2007. a otsus-maksuteade nr 12-5/257, mille alusel määrati kassaatori

üleliigseks laovaruks piima- ja koorepulbri osas 373 254,50 kg ning üleliigse laovaru tasuks 6 938

801 krooni. Või üleliigseks laovaruks määrati 1 592 409 kg ja üleliigse laovaru tasuks 47 246 775

krooni. Need üleliigse laovaru kogused erinevad mõnevõrra põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a

käskkirjas nr 77 toodust. Jääb arusaamatuks, kuidas saab ühes ja samas küsimuses kehtida kahe

erineva haldusorgani kaks erinevat haldusakti. Praegusel juhul on MTA teostanud järelevalvet. Nimelt

arvutab ÜLTS § 14 järgi MTA üleliigse laovaru tasu suuruse kas põllumajandusministri käskkirja

alusel või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel. Riikliku järelevalve teostamise õiguse annab

Maksu- ja Tolliametile ÜLTS § 17 lg 1, mille kohaselt võib riikliku järelevalve käigus kindlaks tehtud

põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrata ka MTA, kes kontrollib

ülekandevarude ja üleliigsete laovarude suurust ning suhkru ümbertöötlemist kohapeal. Kui

järelevalve raames saadud tulemused erinevad põllumajandusministri käskkirjast, tulnuks Maksu- ja

Tolliametil sellest Põllumajandusministeeriumi informeerida, sest MTA haldusakt katab juba

täpsustatud osas põllumajandusministri käskkirja. Praegusel juhul on järjekordselt tegemist OÜ Aiva

Baltic eksitamisega kahe eraldiseisva sama küsimust erineva tulemusega lahendava haldusaktiga, mis

väljendub muu hulgas kahe haldusorgani koordineerimatus tegevuses.

II

28. Ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamise osas märgib Riigikohtu halduskolleegium

järgmist:

Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 38 ja TsMS § 644 lg 4 alusel apellatsioonimenetluse

kaebaja põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse laovaru osas, mis on kindlaks määratud

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 77.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on praegusel juhul ringkonnakohus rikkunud

kohtumenetluse norme.

29. Halduskohtumenetluse seadustiku § 38 järgi kohaldatakse apellatsioonkaebusest loobumisele

tsiviilkohtumenetluse sätteid. TsMS § 644 lg 4 kohaselt teeb ringkonnakohus siis, kui teine pool ei

ole esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevanud või kui vastuapellatsioonkaebus on esitatud

pärast apellatsioonitähtaja möödumist, apellatsioonkaebusest loobumise kohta määruse, millega

lõpetab apellatsioonimenetluse. TsMS § 644 lg 5 võimaldab apellatsioonkaebusest loobumise korral

menetlus ka osaliselt lõpetada juhul, kui teise poole kaebuse tõttu on vaja ülejäänud osas menetlust

jätkata.

30. Praeguses asjas esitas Põllumajandusministeerium ringkonnakohtu istungil 14. juunil 2007

avalduse apellatsioonkaebusest osaliseks loobumiseks, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirja

muutva põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77.

Viimati nimetatud käskkirja ei olnud aga OÜ Aiva Baltic esimese astme kohtus praeguses menetluses

vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu 22. detsembri 2006. a otsus ei

käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77

õiguspärasuse küsimust.

Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja

nr 77, vaid põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435.

Ringkonnakohtu istungil leidis OÜ Aiva Baltic esindaja, et 30. märtsi 2007. a käskkiri tulnuks varem

esitada, selles olevad põhjendused vajavad kontrollimist ja kohe ei ole võimalik seisukohta võtta.

Samuti leidis OÜ Aiva Baltic, et Põllumajandusministeerium peaks loobuma kogu

apellatsioonkaebusest ja lisas hiljem kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus pidanuks

Põllumajandusministeeriumi osalist apellatsioonkaebusest loobumist käsitlema täieliku loobumisena.

Praeguseks on OÜ Aiva Baltic põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 vaidlustanud

Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (haldusasi nr 3-07-1446).

31. Kuigi ringkonnakohus on otsuse punktis 16 märkinud, et ta ei saa praeguses asjas kontrollida

põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 õiguspärasust, leiab Riigikohtu

halduskolleegium, et ringkonnakohus on seda oma otsuses sisuliselt siiski ekslikult teinud.

Nii on ringkonnakohus oma otsuse punktis 9 leidnud, et 31. oktoobri 2004. a käskkirjas, arvestades

selles 30. märtsil 2007 tehtud muudatusi, on jõutud õiguspärase lõpptulemuseni, mistõttu halduskohtu

otsus tuleb apellatsioonkaebuses jätkuvalt vaidlustatud osas tühistada ja OÜ Aiva Baltic kaebus tuleb

selles osas jätta rahuldamata.

Samuti on ringkonnakohus oma otsuse punktides 20 ja 21 hinnanud põllumajandusministri 30. märtsi

2007. a käskkirja nr 77 ja selle aluseks olnud metoodikat, mis Riigikohtu hinnangul erines oluliselt

põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja metoodikast.

Ka üleliigse laovaru tasu seaduse tõlgendamisel on ringkonnakohus lähtunud põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirjast nr 77 ja selle ajendiks olnud üleliigse laovaru tasu seaduse

16. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest, leides otsuse punktis 22 järgmist: "Tootjaid ja

vahendajaid eristati seoses majandustegevuse mahu kasvuga ÜLTS § 10 lg 2 varasemas

redaktsioonis. Apellatsioonkaebusest osalise loobumise tõttu ei ole vaidlus selle sätte üle enam

asjakohane. Vaidlustatud käskkirja jõusolevas redaktsioonis on kaebaja varasema majandustegevuse

mahtu arvestatud."

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri 31. oktoobri

2004. a käskkirja nr 435 õiguspärasust hinnates tohtinud esialgset käskkirja analüüsida 30. märtsil

2007 tehtud muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades.

Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui kaalukad muudatused on põllumajandusministri

30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 77 aset leidnud, mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei

olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva asja esemeks.

32. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud

apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti

valguses. Riigikohtu halduskolleegium on 17. mai 1999. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et

ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle

tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada

halduskohtu otsuse seaduslikkust.

33. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus riivanud OÜ Aiva Baltic kaebeõigust. Arvestades

oma põhjendustes põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 77, on ringkonnakohus

astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu menetluses olevas

haldusasjas nr 3-07-1446 ning juba apellatsiooniastmes ette hinnanud sealses menetluses vaidlustatud

haldusakti õiguspärasust. Seetõttu on OÜ Aiva Baltic õigus pöörduda kaebusega esimese astme

kohtusse põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 vaidlustamiseks muutunud

sisutühjaks, kuivõrd küsimus on lahendatud juba teise asja menetlemisel apellatsiooniastmes.

III

34. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani

haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul

vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei

põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkirja nr 435 ega 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77

sisulist õiguspärasust.

35. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks

juhtida tähelepanu mõnedele asjaoludele. Tallinna Halduskohus on 28. novembri 2007. a määrusega

tema menetluses olevas teises haldusasjas nr 3-07-902 peatanud menetluse selleks, et küsida Euroopa

Kohtult eelotsust. Riigikohtu arvates puudutavad Tallinna Halduskohtu poolt Euroopa Kohtule

esitatud küsimused, eeskätt praeguse määruse punktis 16 välja toodud küsimused nr 2.2 ja 2.3 kogu

laovaru üleliigseks laovaruks lugemisest ning käitlejale tõendamiskoormuse panemisest, ka OÜ-le

Aiva Baltic ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramist. Riigikohtu

halduskolleegium märgib, et põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 ning MTA

30. aprilli 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/257 õiguspärasuse hindamisel võivad Euroopa Kohtu

eelotsuses antud tõlgendused (eelkõige need, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määrust

nr 1972/2003/EÜ, iseäranis selle artikli 4 lg-d 1, 2 ja 4) saada oluliseks ka Eesti materiaalõiguse

kohaldamisele.

Peale selle on Tallinna Halduskohus 19. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka tema menetluses olevas

asjas nr 3-07-845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks.

36. OÜ Aiva Baltic ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramise õiguspärasuse

hindamisel vajab lahendamist küsimus, kas enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist neli ja rohkem

aastat tegutsenud käitlejate erinev kohtlemine võrreldes vähem kui neli aastat tegutsenud käitlejatega

on õiguspärane. Samuti see, kas nende vähem kui neli aastat tegutsenud käitlejate hulgas on

omakorda õigustatud vähemalt aasta ja vähem kui aasta tegutsenud käitlejate erinev kohtlemine

(praegusel juhul tegutses OÜ Aiva Baltic piima- ja koorepulbri ning või käitlemisega vähem kui

aasta). Lisaks vajab lahendamist küsimus ÜLTS § 6 lg 2 kohaldamisest ja sellest, milline saab olla

ÜLTS § 6 lg 2 tähenduses tavapärane laovaru ja kas tavapärane varu saab juhul, kui käitleja alles

alustas tegevust ning tegutses alla aasta, olla keskmisele müügimahule vastav laovaru nii, nagu seda

arvutati põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 aluseks olnud metoodika kohaselt.

Selgitust vajab, kas ÜLTS § 6 lg 2 võimaldab arvesse võtta ettevõtja eripära ja iseärasusi

ülekandevaru suurendamisel ja üleliigse laovaru vähendamisel ning kas see säte tagab metoodika

läbipaistvuse ettevõtjale. Samuti tuleb otsustada, kas tõendamiskoormuse jätmine ettevõtjale on

õiguspärane.

37. Lisaks märgib Riigikohtu halduskolleegium, et terve rida Euroopa Liiduga 2004 ühinenud

liikmesriike on vaidlustanud Euroopa Komisjoni 4. mai 2007. a otsuse nr 2007/361/EÜ (teatavaks

tehtud numbri K(2007) 1979 all), milles käsitletakse muude põllumajandustoodete kui suhkru

ülemääraste varude kindlaksmääramist ning nende kõrvaldamise finantstagajärgi seoses Tšehhi

Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisega.

Nendes, ajavahemikul 11. juulist kuni 13. juulini 2007 Euroopa Ühenduste esimese astme kohtule

esitatud kaebustes (kohtuasi T-243/07: Poola Vabariik vs. Euroopa Komisjon; kohtuasi T-247/07:

Slovakkia vs. Euroopa Komisjon; kohtuasi T-248/07: Tšehhi Vabariik vs. Euroopa Komisjon;

kohtuasi T-262/07: Leedu vs. Euroopa Komisjon), leitakse muu hulgas järgmist:

Vaidlustatud otsus polnud tingimata vajalik, sest uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise

tagajärjel ei tekkinud põllumajandusturu häiret ning liitumisest on juba palju aega möödas. Kuigi

vaidlustatud otsus on tehtud Euroopa Liiduga ühinemisakti alusel, ei täida ta põllumajanduse

valdkonnas ühtegi aktis sätestatud eesmärki.

Euroopa Komisjon on rikkunud ühinemislepingut ja proportsionaalsuse, õiguspärase ootuse ning

õiguskindluse põhimõtteid, kuna ta ei tõendanud, et ühendus on seetõttu, et uued liikmesriigid ei

kõrvaldanud ülemääraseid varusid, kandnud kulusid või saanud muul moel kahju.

Euroopa Komisjon ei võtnud õigeaegselt vastu sobivaid õiguslikke eeskirju uute liikmesriikide

ülemääraste turuvarude kõrvaldamise, ülemääraste varude kindlaksmääramise viisi ja nõutava makse

arvestamise kohta. Ülemääraste koguste arvutamise meetodid ja kriteeriumid ei olnud ühinemise ajal

olemasolevate koguste kindlaksmääramisel teada. Seetõttu ei olnud liikmesriikidel võimalik

ülemääraste koguste tekkimist ära hoida või need kõrvaldada varusid kogunud ettevõtjate kulul.

Samuti on rikutud hea halduse ja läbipaistvuse põhimõtteid, sest otsuses ei ole summade arvutamise

alused ammendavalt esitatud ja on jäetud põhjendamata, miks viidi juba liikmesriikide poolt hinnatud

varude hindamine läbi uute kriteeriumide alusel.

Euroopa Komisjon tegi ilmselgeid kaalutlusvigu, kui ta valis makromajandusliku meetodi ega

hinnanud liikmesriikides tegelikult tekkinud varusid ja kui ta ei võtnud arvesse erilisi objektiivseid

asjaolusid.

Euroopa Komisjon jättis määratlemata normaalse ülekandevaru mõiste ja võttis vaidlustatud otsuse

vastu mitteläbipaistval viisil. Lisaks ei ole otsus piisavalt põhjendatud.

Rikutud on ka diskrimineerimise keeldu, sest uute liikmesriikide erinevaid olukordi on koheldud

ühetaoliselt ja erilised asjaolud, milles need varud on tekkinud, on põhjendamatult jäetud arvesse

võtmata.

Kuigi nimetatud menetlustes, kus lahenditeni ei ole veel jõutud, on Euroopa Komisjoni liikmesriikide

kohta määratud üleliigsete varude ja tasude kehtestamist vaidlustanud liikmesriigid, on nad seda

paljuski teinud samadel põhjendustel, mida Eestis ettevõtjad neile Eesti riigi määratud suhkru ja teiste

põllumajandustoodete üleliigset laovaru ja selle eest nõutavat tasu vaidlustades. Seetõttu ei saa

eeltoodud menetlusi jätta tähelepanuta.

Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus on samuti pooleli Poola

Vabariigi kaebuste, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ

vaidlustamist (kohtuasjad T-257/04 ja T-258/04) ning Küprose ja Eesti algatatud kaebuste, mis

puudutavad Euroopa Komisjoni määratud üleliigse suhkruvaru vaidlustamist (vastavalt kohtuasjad T-

300/05 ja T-324/05), menetlemine.

38. OÜ Aiva Baltic on vaidlustanud ka üleliigse laovaru tasu seaduse põhiseaduspärasuse. See, kas

üleliigse laovaru tasu seaduse väidetavat vastuolu põhiseadusega on vajalik täiendavalt analüüsida,

sõltub üleliigse laovaru tasu seaduse Euroopa Liidu õigusele vastavuse väljaselgitamisest. Viimane

omakorda oleneb vajadusel Euroopa Kohtu antavast EL õiguse tõlgendusest ja EL teisese õiguse

õiguspärasusest.

Halduskohtud peavad EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava

Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel esmalt kontrollima seda, kas Eesti õigus on EL õigusega

vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt.

Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on

vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud

põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega.

Kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus

peatada ja paluda Euroopa Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust (vt

Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1987. a otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost vs. Hauptzollamt Lübeck-

Ost, samuti 6. detsembri 2005. a otsus kohtuasjas C-461/03: Gaston Schul ja 10. jaanuari 2006. a

otsus kohtuasjas C-344/04: International Air Transport Association jt).

Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa Kohtu vastus kinnitab teisese

õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse

EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa Kohtu praktikale või

vajadusel paluda Euroopa Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust.

Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega.

Kui selgub aga, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta

kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata.

39. Riigikohtu halduskolleegium leidis 5. oktoobri 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 punktis 35, et

kuna vaidlusaluses küsimuses on Eesti õigus vastuolus EL õigusega, siis ei ole vaja täiendavalt

analüüsida üleliigse laovaru tasu seaduse vaidlustatud sätete vastavust põhiseadusele. EL õigusega

vastuolus olev Eesti õigus tuli selles asjas jätta kohaldamata.

Kui üleliigse laovaruga seotud kohtuasjade edasistel menetlemistel, toetudes Euroopa Kohtu poolt

Tallinna Halduskohtule antavale EL õiguse tõlgendamist käsitlevale eelotsusele, selgub, et üleliigse

laovaru tasu seaduse muudatused ja Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06

käsitlemata sätted osutuvad EL õigusega kooskõlas olevaiks, siis tähendaks üleliigse laovaru tasu

seaduse põhiseadusele vastavuse analüüs sisuliselt EL teisese õiguse (Euroopa Komisjoni määruste)

põhiseaduslikkuse järelevalvet, sest üleliigse laovaru tasu seadus tuleneb EL õigusest.

EL teisese õiguse õiguspärasust hindab Euroopa Kohus ja selle normi kehtivust liikmesriigis ei saa

mõjutada vastuolu liikmesriigi põhiseadusega (vt Euroopa Kohtu 17. detsembri 1970. a otsus

kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft).

Põhiseaduse täiendamise seadusega võeti Eesti õigusesse üle liitumislepingust tulenevad õigused ja

kohustused, sealhulgas EL teisene õigus (vt Riigikohtu 11. mai 2006. a seisukoht asjas nr 3-4-1-3-06,

eeskätt punktid 15 ja 16). Seetõttu puudub juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et siseriikliku õiguse

aluseks olev EL õigus on EL esmase õigusega kooskõlas, vajadus nende EL õigusaktide ja üldjuhul

ka nende alusel antud Eesti õiguse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt

vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene Euroopa Liidu õigusest.

Samuti erandina juhul, kui EL õigus sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja

rakendamisel liikmesriigile teatud diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma

põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid

vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema

kooskõlas nii EL õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele.

Lisaks saab üldjuhtudel põhiseaduslikkuse järelevalvet teostada EL õigust üle võtvate Eesti seaduste

formaalse õiguspärasuse hindamiseks.

Välistatud ei ole aga EL esmase õiguse muudatuste (EL aluslepinguid muutvad lepingud) ning

nendega kaasnevate selliste sätete, mis delegeerivad Euroopa Liidule täiendavat pädevust,

põhiseaduslikkuse järelevalve põhiseaduse aluspõhimõtteid ja täiendamise seaduse kaitseklauslit

silmas pidades. Seda juhul, kui Riigikohus on selleks kehtiva Eesti õiguse kohaselt pädev.

IV

40. Praeguse määruse I ja II osas toodud põhjendustel tühistab Riigikohtu halduskolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 14. juuni 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-05-11 halduskohtumenetluse normide

olulise rikkumise tõttu.

Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel,

kuivõrd vaidlustatud haldusakt, põllumajandusministri 31. oktoobri 2004. a käskkiri nr 435 tuleb

lugeda haldusorgani enda poolt materiaalselt kehtetuks tunnistatuks. HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel

kuulub seoses menetluse lõpetamisega tühistamisele ka Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2006. a

otsus asjas nr 3-05-11.

Jõusse jääb seevastu Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2006. a kohtumäärus asjas nr 3-05-11,

millega lõpetati menetlus Maksu- ja Tolliameti 13. detsembri 2004. a maksuotsuse nr 16.1-3/93 ja

13. detsembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-9/56 osas.

Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 kehtivust käesolev lahend ei mõjuta.

Samuti ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta OÜ-le Aiva Baltic määratud ülekandevaru ja

üleliigse laovaru ega üleliigse laovaru tasu õiguspärasuse kohta. Selles osas jätkub vaidlus eraldi

menetluses asjas nr 3-07-1446 Tallinna Halduskohtus.

41. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS

§ 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1

defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega.

Sarnase sõnastusega HKMS § 92 lg 6 küsimuses on Riigikohtu halduskolleegium 9. aprilli 2007. a

määruses asjas nr 3-3-1-92-06 leidnud, et on väheusutav, et seadusandja oleks taotluslikult soovinud

silmas pidada kohtukulusid uues, kitsamas tähenduses, vaid mõistis selle all menetluskulusid

laiemalt. Seda kinnitab ka halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise

seaduse seletuskiri, mistõttu tuleb HKMS § 92 lg-s 6 kasutatud mõiste "kohtukulud" sisu ja maht

samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega.

Seega peab Riigikohtu halduskolleegium menetluse lõpetamisel juhul, kui see leiab aset HKMS § 24

lg 1 p 4 alusel, vastustajalt menetluskulude väljamõistmist põhimõtteliselt võimalikuks.

42. Asja menetlemisel halduskohtus mõisteti kaebaja OÜ Aiva Baltic kasuks välja kantud

menetluskulud 28 000 krooni. Kuigi OÜ Aiva Baltic oli esitanud kantud õigusabikulude

väljamõistmise taotluse summas 43 505,66 krooni pluss 10 krooni riigilõivu, ei pidanud halduskohus

menetluskulude väljamõistmist täies ulatuses põhjendatuks (halduskohtu otsuse lk 18, toimiku

lk 226), kuivõrd HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks ümber hinnata halduskohtu seisukohta

menetluskulude väljamõistmise põhjendatuse küsimuses ja aktsepteerib halduskohtu seisukohta.

Apellatsiooniastmes on OÜ Aiva Baltic esitanud kantud õigusabikulude väljamõistmise taotluse

summas 42 249,90 krooni koos käibemaksuga (ringkonnakohtu otsuse punkt 25). Ringkonnakohus on

leidnud, et kuna kaebajal puudub majandustegevus, ei saa ta õigusteenuselt tasutud käibemaksu enda

maksustavalt käibelt maha arvata.

Kassatsiooniastmes on OÜ Aiva Baltic esitanud kantud õigusabikulude väljamõistmise taotluse

summas 64 037,40 krooni. Kolme kohtuastme peale kokku on kantud õigusabikuludeks 149 792,96

krooni pluss 10 krooni riigilõivu.

Arvestades halduskohtu põhjendustega kulude vähendamise osas ja sellega, et HKMS § 92 lg 10

kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks ebamõistlik, peab Riigikohtu

halduskolleegium põhjendatuks lugeda OÜ Aiva Baltic kasuks väljamõistvateks menetluskuludeks 75

000 krooni.

OÜ Aiva Baltic tasutud kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann