3-2-1-25-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Narva Vesi hagi korteriühistu (KÜ) 26. Juuli 27 vastu

16 744 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-28102

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KÜ 26. Juuli 27 kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Narva Vesi (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Valentina Manjuk

Kostja KÜ 26. Juuli 27 (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eduard Bulattðik

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada korteriühistule 26. Juuli 27 kassatsioonkaebuselt 11. jaanuaril 2008 tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Narva Vesi (edaspidi hageja) esitas 6. oktoobril 2006 Viru Maakohtule hagi KÜ 26. Juuli 27

(edaspidi kostja) vastu 16 744 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt teenindab hageja vee-

ettevõtjana Narvas 26. Juuli 27 asuvat elamut alates selle ekspluatatsiooni andmisest. Elamu

korteriomanikud moodustasid kostja 2001. aastal. Kasutatud vett mõõdetakse ühise veemõõturiga.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 5 alusel saatis hageja 17. aprillil 2006

kostjale lepingu ühisveevärgist vee võtmiseks ja reovee ärajuhtimiseks 16. maist 2006. Kostja kõigi

korteriomanike esindajana hoidus kirjaliku lepingu sõlmimisest kõrvale ja jätkas teenuse kasutamist,

kuid ei tasunud kasutatud teenuse eest.

Hageja leidis, et poolte vahel olid lepingulised suhted võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 järgi

(müügileping), kuid vorminõude järgimata jätmise tõttu on leping tühine. VÕS § 15 lg 1 järgi tuleb

kostjal hüvitada hagejale kahju, sest hageja uskus, et leping kehtib, kuna kostja ei loobunud teenuse

kasutamisest. Ajavahemikul 16. mai kuni 31. august 2006 on kostja saanud teenuseid 16 744 krooni

40 sendi eest, mille tasumisest ta on keeldunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et hageja eksitab kohut, väites, et ta on vee-ettevõtja. Kohalik

omavalitsus ei ole määranud hagejat vee-ettevõtjaks. Kostja ei võta ühisveevärgist vett.

Ühisveevärgist võtavad vett korteriomanikud hagejaga tekkinud lepinguliste suhete alusel. Hageja on

jätnud hagiavalduses märkimata, et augustini 2006 kasutatud vee eest on korteriomanikud tasunud

augustis, septembris ja osaliselt oktoobris 2006.

Kostja ei ole korteriomanike esindaja. Tehtud ei ole ühtegi tehingut, mille alusel võiks lugeda kostjat

kõigi korteriomanike esindajaks. Hageja ja kostja vahel ei ole müügilepingut.

3. Viru Maakohus rahuldas 23. aprilli 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 11 437 krooni 57 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas võlaõigusliku lepingu pooleks ja vee-

ettevõtja kliendiks saab olla korteriühistu või on selleks iga korteriomanik eraldi; kas 17. mail 2006

öeldi üles teenuse osutamise leping hageja ja korteriomanike vahel; kas poolte vahel on võlaõiguslik

leping, mille alusel kostja on kohustatud tasuma teenuste eest hageja esitatud arvete alusel.

Maakohus tuvastas, et hageja ja elamu korteriomanikud olid sõlminud veevarustuse- ja

kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu, mille alusel hageja kohustus korteriomanikele osutama

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ja korteriomanikud kohustusid saadud teenuse eest tasuma.

Hageja teavitas korteriomanikke, et ÜVVKS § 8 lg 5 nõuetekohaseks täitmiseks lõpetab ta igalt

korteriomanikult eraldi teenuse eest tasu vastuvõtmise 17. maist 2006. Pärast seda esitas hageja

teenuse eest arved kostjale. Vaatamata sellele on osa korteriomanikke jätkanud otse hagejale tasumist.

Hageja kandis korteriomanike tasutud summad deposiitarvele ning on valmis need tagastama

korteriomanikele. Kostja on kõik talle esitatud arved jätnud tasumata ja tagastanud hagejale. Kostja

väitel ei ole ta hagejaga selle teenuse osutamise lepingut sõlminud.

Hageja ei ole peatanud teenuse osutamist, kuigi kostja ei ole teenuse eest tasunud. Hagejaga ei ole

sõlmitud lepingut, mille üheks pooleks oleksid kõik korteriomanikud ühiselt.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus sätestab erinevalt lepinguvabaduse printsiibist lepingu

sõlmimise kohustuse, samuti reguleerib nimetatud seadus imperatiivselt ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingute tingimusi, sh seda, kes saavad olla ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu poolteks ÜVVKS § 16 järgi. ÜVVKS § 7 lg-te 1 ja 2, § 8

lg 1 ja lg-te 3!5 alusel saab ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitujaks ning sellest tulenevalt ka vee-

ettevõtja kliendiks olla kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik või valdaja.

Korteriomanikud on kinnistut moodustava maatüki kaasomanikud. Korteriomandiseaduse (KOS) § 1

lg 1 järgi on korteriomand omand ehitise reaalosale, millega on ühendatud mõtteline osa

kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kaasomandi

esemeks maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega

ole kolmanda isiku omandis.

Ekslik on kostja seisukoht, et korteriomanditel on igaühel oma veevärk ja kanalisatsioon, mis on

ühendatud hageja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Nii tehnilistel kui ka juriidilistel põhjustel ei saa

hagejat kohustada sõlmima lepingut iga korteriomanikuga eraldi.

Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel on võlasuhe ostu-müügilepinguna. Hageja

teadet 21. maist 2006 selle kohta, et hageja lõpetab maksete vastuvõtmise korteriomanikelt, ei saa

lugeda kestvuslepingu ülesütlemiseks. Tegemist oli lepingute asendamisega ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seaduse nõuetele vastavate lepingutega, mis on lepingu muutmine, mitte ülesütlemine.

Sellest tulenevalt on varem poolte vahel sõlmitud müügileping jätkuvalt kehtiv.

Hageja nõuab kostjalt tekkinud 16 744 krooni 40 sendi suuruse kahju väljamõistmist. Hageja täitis

lepingu tingimusi nõuetekohaselt. Kahju hüvitamise kui õiguskaitsevahendi kohaldamine kohustuse

rikkumise korral eeldab kohustuse rikkumise fakti olemasolu. Kohustust on rikutud tasumata arvete

näol. Vastutuse puudumist kohustuse rikkumise eest peab VÕS § 103 lg 1 järgi tõendama kostja.

Kostja vastutuse puudumist ei ole tõendanud. Korteriomanikud on vett tarbinud, kuid jätnud selle eest

tasumata. Kostja kui korteriühistu on korteriomanike ühiste huvide esindaja. Korteriomanike ühine

huvi on, et hageja varustaks pidevalt korterelamut puhta veega ja puhastaks reovett.

Kostjale esitatud arvete suuruse ja tekkinud võla arvestuse aluseks on liitumispunktis asuva

veemõõturi näidud. Võimalike võlgnike vaheline võlgade jaotus on korteriühistu sisesuhe.

Korteriühistusisene veejaotus ja arvestus on reguleeritav korteriomanike kokkuleppega. Kostja ei ole

menetluse käigus vaidlustanud mõõdetud müüdava asja koguseid ega arvetel esitatud summasid.

Maakohus vähendas hageja nõutud summat selle võrra, mis korteriomanikud hagejale

omaalgatuslikult tasusid.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus hagi

rahuldamata jätmise kohta.

5. Hageja leidis, et apellatsioonkaebus maakohtu otsuse peale tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja vee-ettevõtjana ÜVVKS § 7 lg 1

mõttes varustab kinnistu, millel asub kostja hallatav korterelamu, veevärki ühisveevärgi kaudu veega

ja korraldab kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist.

Maakohus leidis õigesti, et ÜVVKS § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 5 lg 2 ja 8 lg 1 järgi saab ühisveevärgi ja

kanalisatsiooniga liitujaks ning sellest tulenevalt ka vee-ettevõtja kliendiks olla kinnistu veevärgi ja

kanalisatsiooni omanik või valdaja. KOS § 1 lg 1 järgi on korteriomanikud kinnistut moodustava

maatüki kaasomanikud. ÜVVKS § 5 lg-st 2 tulenevalt saavad korteriomandite omanikud olla

ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitujateks ja seega vee-ettevõtja kliendiks ühiselt. Kostja ei ole

tuginenud asjaolule, et igal korteriomanikul on oma veevärk ja kanalisatsioon, mida ta saaks soovi

korral, kooskõlas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega ühendada ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooniga. Maakohus tuvastas õigesti, et ÜVVKS § 16 lg 3 järgi kehtisid varasemad

korteriomanike ja vee-ettevõtte vahelised lepingud jätkuvalt niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus

kehtiva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega. Samuti leidis maakohus õigesti, et hageja ja

korteriomanike, keda esindab korterelamu majandamist puudutavates võlaõigussuhetes korteriühistu,

vahel on kehtiv võlaõiguslik suhe.

Ekslikud on kostja väited, et maakohus kohaldas ebaõigesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 5 ja ÜVVKS § 8 lg-d 3-5. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuse viide korteriühistuseaduse (KÜS)

§ 8 lg 1 ebaõigele kohaldamisele, sest see säte reguleerib erinõudeid korteriühistu kapitalide suhtes,

mis ei ole praeguse vaidluse esemeks.

Maakohus tuvastas otsuses, et lepingulised suhted olid vee-ettevõtte ja korterelamu korteriomanike

vahel, mitte vee-ettevõtte ja korterelamu vahel. Kaasomandiga seotud õigussuhteid võivad

korteriomanikud KOS § 8 lg 1 järgi korraldada kokkuleppe alusel või korteriühistu tegevuse kaudu,

kui korteriomanikud on asutanud korteriühistu. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomanikud asutasid

kostja 2001. aastal ja korteriomanikel oli ka pärast korteriühistu moodustamist huvi, et korterelamu

veevärgi veega varustamine ja kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimine jätkuks, s.o et

lepingulised suhted jätkuksid. KOS § 8 lg 1 järgi pidi korteriomanikke lepingu

asendamisel/sõlmimisel (ÜVVKS § 16 lg 3) ning lepinguliste kohustuste täitmisel esindama

korteriühistu.

Kostja vastuväited hagile on seisnenud selles, et kostja kui korteriühistu ei saa praeguses vaidluses

olla võlasuhte pooleks ja kostjaks. Kostja on sisuliselt omaks võtnud, et ta ei tasunud hageja saadetud

arveid. VÕS § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 208 lg-test 1 ja 3 tuleneb kostja kohustus tasuda vee-

ja kanalisatsiooniteenuse eest.

Maakohus arvestas otsuse tegemisel korteriomanike poolt hagejale otse tasutud arveid 5306

krooni 83 sendi eest. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid kohustuse

rikkumise vabandatavuse kohta (VÕS § 103).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus

hagi rahuldamata jätmise kohta.

Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus TsÜS § 6, kui asendas 55 individuaalset lepingut ühe

lepinguga, mille pooleks on korteriühistu. Kuna lepingute selline asendamine on võimatu poolte

tahteavalduseta, lepinguvormi muutmiseta, teenuste arvestuskorra ja tasumisaegade muutmiseta, siis

on ringkonnakohtu eelnimetatud seisukoht vastuolus VÕS § 8 lg-ga 1 ja § 9 lg-tega 1-3.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et poolte vahel on mingid lepingulised suhted.

Ringkonnakohus, tuginedes KOS § 8 lg-le 1, leidis ekslikult, et veega varustamine peab toimuma

ainult korteriühistu kaudu.

Korteriühistu ei ole sellises vaidluses korteriomanike ühishuvide esindajaks. TsÜS § 117 kohaselt

võib esindusõiguse anda tehinguga või see võib tuleneda seadusest. Kostja selgitab, et ühegi

tehinguga ei ole korteriomanikud volitanud korteriühistut esindama neid hagejaga seotud suhetes.

ÜVVKS § 8 lg 5 nõuab aga vee-ettevõtjaga lepingu sõlmimiseks kinnistu kaasomanike enamuse

otsust.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja arvates ei vasta kassatsioonkaebus TsMS §-

s 671 sätestatud vorminõuetele. Kostja ei ole märkinud, millist menetlusõiguse normi on

ringkonnakohus oluliselt rikkunud ja kuidas see võis kaasa tuua ringkonnakohtu ebaõige otsuse.

Kaebuse osas, kus peaks olema märgitud kohtupoolne materiaalõiguse normi ilmne ebaõige

kohaldamine, on toodud vaid materiaalõiguse normide kohaldamist puudutavad retoorilised

küsimused.

ÜVVKS § 8 lg 5 järgi on veevarustust ja reovee ärajuhtimist puudutavates õigussuhetes poolteks vee-

ettevõtja ja kinnistu kaasomanike esindaja. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, et KÜS § 2

lg 1 järgi on korteriühistu ka korteriomanike, kes on KÜS § 5 lg 1 järgi samaaegselt ka korteriühistu

liikmed, ühiste huvide esindaja. Korteriühistu asutamisega esindab korteriomanike ühiseid huve

valitseja asemel korteriühistu. Kuna kostja ei ole teist esindajat nimetanud, on kohtud põhjendatult

leidnud, et kinnistu kaasomanike esindaja on KÜS § 2 lg 1 alusel korteriühistu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

10. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) hageja teenindas vee-ettevõtjana Narvas 26. Juuli 27 asuvat elamut alates selle ekspluatatsiooni

andmisest;

2) korteriomanikud moodustasid kostja 2001. aastal;

3) hageja saatis kostjale 17. aprillil 2006 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel

kooskõlastatud lepingu ühisveevärgist vee võtmiseks ja reovee ärajuhtimiseks 16. maist 2006;

4) kostja ei kirjutanud nimetatud lepingule alla.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu pooleks ja vee-ettevõtja kliendiks on korteriühistu või on

selleks korteriomanikud.

12. Esmalt käsitleb kolleegium küsimust sellest, kes saab olla lepingupooleks ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seaduse alusel.

ÜVVKS § 8 lg 1 järgi on vee-ettevõtja kliendiks kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel

maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon

on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega vee-

ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgist vee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks.

ÜVVKS § 8 lg 5 (kuni 1. jaanuarini 2006. a kehtinud redaktsioonis) järgi, kui maa on kaasomandis,

sõlmitakse ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise leping

asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 järgi kaasomanike kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse alusel.

1. jaanuarist 2006 kehtivas redaktsioonis on ÜVVKS § 8 lg-t 5 täiendatud ja selle järgi, kui maa on

kaasomandis, sõlmitakse ühisveevärgist vee võtmiseks või reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks üks

kirjalik leping kaasomanike enamuse otsuse alusel nende volitatud esindajaga AÕS § 72 kohaselt,

ning lepingu üheks pooleks on vastav vee-ettevõtja ja teiseks pooleks kõik kinnistu kaasomanikud

volitatud esindaja kaudu.

Kolleegium on varem leidnud, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitujaks ning sellest tulenevalt ka

vee-ettevõtja kliendiks võib olla kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik või valdaja ning

korteriomandite (korteri) omanikud kinnistu kaasomanikena saavad vee-ettevõtja klientideks olla

ainult ühiselt (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05). Samas lahendis

märkis kolleegium, et kaasomandiga seotud õigussuhteid võivad korteriomanikud (korteriomanike

ühisus) KOS § 8 lg 1 järgi korraldada kokkuleppe alusel või kui korteriomanikud on loonud

korteriühistu, siis korteriühistu tegevuse kaudu. Kolleegium leidis ka seda, et KÜS § 2 lg 1 järgi võib

korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamise lepingu (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et ka pärast 1. jaanuari 2006. a ei välista ÜVVKS § 8

lg 5 seda, et lepingu võib oma nimel sõlmida korteriühistu kui korteriomanike ühiste huvide esindaja.

Seega saavad ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks

olla vee-ettevõtja ühelt poolt ja teiselt poolt korteriomanikud ainult ühiselt, sh volitatud esindaja

kaudu või ka korteriühistu kui korteriühistu liikmete, kes on KÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt samal ajal ka

korteriomanikud, huvide esindajana oma nimel.

13. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, kas ja kelle suhtes tuleneb ülalnimetatud lepingu

sõlmimise kohustus. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega

lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9

lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Nimetatud sätetest tuleneb, et võlaõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte, s.o leping

sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu

sõlmimise kohustust. Samas võib seadusega sätestada, et isik on lepingu sõlmimiseks kohustatud.

Eelkõige võidakse sätestada lepingu sõlmimise sund isikutele, kellel on valitsev või monopoolne

seisund teenuste või kaupade turul. Kindlasti kehtib lepingu sõlmimise sund nn loomulikele

monopolidele. Tavapäraselt on linnades ühisveevärk ja -kanalisatsioon ja seega on selle omaniku või

valdaja (vee-ettevõtja) näol tegemist nn loomuliku monopoliga. Nii ongi ka Narva linnas t Narva

Linnavolikogu 9. oktoobri 2003. a otsusega nr 139/22 kinnitatud ettevõtete loetelu, kellel on loomulik

ja valitsev monopol kaupade ja teenuste turul Narva linnas, ja otsuse lisa p-s 2 on märgitud AS Narva

Vesi. ÜVVKS § 5 lg 1 järgi peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama

ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga samas

seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. Kuna kinnistu

veevärgi ühendamisel ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg-te 1 ja 3 alusel

leping ühisveevärgist vee võtmiseks ja reovee ärajuhtimiseks ühiskanalisatsiooni, siis saab järeldada,

et lepingu sõlmimiseks on ÜVVKS-i järgi kindlasti kohustatud vee-ettevõtja.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kuigi vee-ettevõtja on seaduse järgi kohustatud sõlmima

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepingu, ei ole tal kohustust ja seadusest tulenevat võimalust

sõlmida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepinguid iga korteriomanikuga eraldi, kui

on täitmata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga

liitumise tingimused (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15). Seega juhul, kui on

täitmata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga

liitumise tingimused selleks, et oleks võimalik sõlmida lepingut iga korteriomanikuga eraldi, ja

korteriomanikud keelduvad lepingu sõlmimisest ühiselt ning lepingu sõlmimisest keeldub ka

korteriühistu, siis võib vee-ettevõtja lõpetada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise.

14. Kolleegium leiab, et seadusest ei tulene kohustust sõlmida nimetatud lepingut vee-ettevõtja

võimalikele klientidele, sh ka korteriühistule. Seetõttu leiab kolleegium, et kohtud leidsid ebaõigesti,

et praeguses vaidluses on korteriühistul kohustus sõlmida vee-ettevõtjaga ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seadusele vastav leping.

Samuti ei ole õige ka kohtute järeldus, et 2006. a aprillis toimus tulenevalt ÜVVKS § 16 lg-st 3

tegelikult varem korteriomanikega eraldi sõlmitud lepingute asendamine seaduse nõuetele vastava

lepinguga ja selle tulemusena on korteriühistu kui korteriomanike esindaja muutunud korterelamu

majandamist puudutavates võlaõigussuhetes lepingu pooleks. Kohtud on sisuliselt samastanud

korteriühistu liikmete (korteriomanike) huvide esindajaks olemise lepingu pooleks olemisega.

Korteriühistu on KÜS § 2 lg 1 järgi korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud

mittetulundusühistu, mis on TsÜS § 25 lg 1 järgi eraõiguslik juriidiline isik, s.o iseseisev

õigussubjekt. Seega ei saa varem korteriomanikega sõlmitud lepingus asendada lepingu pooleks

olevaid/olnud korteriomanikke korteriühistuga kui iseseisva õigussubjektiga ilma viimase

nõusolekuta. Mis puutub esindajaks olemisse, siis esiteks on korteriühistu KOS § 2 lg 1 järgi rangelt

võttes mitte korteriomanike vaid korteriühistu liikmete ühiste huvide esindaja, ja teiseks TsÜS § 115

lg 1 järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, s.o esindaja ei ole ega saa olla esindatava

nimel sõlmitava lepingu pooleks.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse,

korteriomandiseaduse ja korteriühistuseaduse sätetega, mis reguleerivad ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingute sõlmimise tingimusi (sh seda, kes saavad olla

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu poolteks) ning lahendada asi tuvastatud

asjaolude järgi.

15. Kolleegium märgib, et kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuseid

lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui soodustatud

isikute huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, kusjuures korteriomanikud ei vastusta

sel juhul solidaarselt. VÕS § 1023 reguleerib käsundita asjaajamise korral kulutuste hüvitamist ja

tasu maksmist. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle

asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist

ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles

käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikuks. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda

soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui

käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt

isikult. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel

tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis

need tema eest, välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust

nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-107-07, p 18).

16. Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu