3-1-1-15-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-08

Otsuse kuupäev

30. aprill 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. V. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1, § 345

lg 1 ja § 349 järgi ning K. Ž. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, § 209 lg 2 p-de 1

ja 3 ning § 349 - § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-

6694

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. V. kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. aprill 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. septembri 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri

2007. a otsus A. V. karistamises KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 349 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuse mõistmises, samuti K. Ž. karistamises KarS § 349 - § 22 lg 3 järgi.

2. Lugeda A. V. karistuseks KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ning § 349 järgi üks aasta

vangistust ja vähendada seda KrMS § 238 lg 2 alusel kaheksakuulise vangistuseni. A. V.-le KarS § 65 lg 2

alusel mõistetud liitkaristus jätta muutmata.

3. Lugeda K. Ž. karistuseks KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 ning KarS § 349 - § 22 lg 3 järgi üks aasta

vangistust, jättes KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud

karistuse muutmata.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 14. septembri 2007. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati A. V. süüdi ja teda karistati KarS § 349

järgi vangistusega 5 kuuks, KarS § 344 lg 1 järgi vangistusega 3 kuuks, KarS § 345 lg 1 järgi vangistusega 6 kuuks ja KarS

§ 209 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi vangistusega 1 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergemad karistused

kaetuks raskeima karistusega ja mõistis A. V.-le liitkaristuseks vangistuse üheks aastaks, mida KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati ühe kolmandiku võrra, s.t 8-kuulise vangistuseni. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust

eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 4-kuulise vangistuse - võrra. Lõplikuks karistuseks mõistis

maakohus A. Volosenkovile vangistuse üheks aastaks. Karistusaja algust otsustas maakohus lugeda alates kohtuotsuse

jõustumisest.

2. Sama kohtuotsusega tunnistati K. Ž. süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi vangistusega 6 kuuks, KarS § 349 - § 22

lg 3 järgi vangistusega 2 kuuks ja KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel

luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõistis K. Ž.-le liitkaristuseks vangistuse üheks aastaks,

mida KrMS § 238 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, s.t 8-kuulise vangistuseni. Mõistetud vangistuse jättis kohus KarS

§ 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Katseaja alguseks loeti 14. september 2007.

3. Karistusseadustiku § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati A. V. ja K. Ž. süüdi järgmise teo toimepanemises.

5. veebruaril 2006. a, esimesel korral kella 13.01 paiku ja teisel korral ja 13.17 paiku, lõid A. V. ja K. Ž. varalise kasu saamise

eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes AS-i H K kaubanduskeskuse kontoris pangatellerile teadvalt vale ettekujutuse

tegelikest asjaoludest. Nimelt esitles A. V. ennast D. P.-na ja palus pangatelleril teha D. P. pangakontolt esimesel korral 70 000

krooni suuruse ja teisel korral 153 000 krooni suuruse ülekande K. Ž. pangakontole. Mõlemal korral helistas K. Ž. ajal, mil

A. V. suhtles pangatelleriga, eelneval kokkuleppel A. V.-i mobiiltelefonile ja rääkis temaga, et telleri tähelepanu isiku

identifitseerimiselt kõrvale juhtida. Eeltoodu tagajärjel tegi pangateller eksimuse mõjul taotletud pangaülekande ning A. V.

koos K. Ž.-ga omastasid D. P. pangaarvelt saadud 70 000 ja 153 000 krooni.

4. Karistusseadustiku § 349 järgi tunnistati A. Volosenkov süüdi selles, et ta esitas 5. veebruaril 2006. a kella 13.00 ja 13.15

paiku K kaubanduskeskuse kontoris D. P. pangakonto kasutamise õiguse saamise eesmärgil pangatellerile D. P. nimele

väljastatud tähtsa isikliku dokumendi - ID-kaardi -, esitledes ennast D. P.-na. K. Žinkovskaja tunnistati KarS § 349 - 22 lg 3

järgi süüdi kuriteole kaasaaitamises, mis seisnes selles, et ta võttis võõra ametliku dokumendi ebaseadusliku kasutamise

eesmärgil D. P. rahakotist viimase nimele väljastatud ID-kaardi ja andis selle dokumendi valdaja teadmata üle A. V.-le.

5. Karistusseadustiku § 344 lg 1 järgi tunnistati A. V. süüdi selles, et ta 5. veebruaril 2006. a kella 13.01 ja 13.17 paiku K

kaubanduskeskuse kontoris kokku kahel korral võltsis maksekorraldustel D. P. allkirja eesmärgiga saada D. P. pangakontolt

vastavalt 70 000 ja 153 000 krooni.

6. Karistusseadustiku § 345 lg 1 järgi tunnistati A. V. süüdi selles, et ta 5. veebruaril 2006. a kella 13.01 ja 13.17 paiku K

kaubanduskeskuse kontoris kokku kahel korral esitas pangatellerile teadvalt võltsitud D. P. allkirjadega maksekorraldused

eesmärgiga omandada D. P. pangakontolt vastavalt 70 000 ja 153 000 krooni.

7. Maakohus märkis, et D. P. suhtes toimepandud kuritegudes oli initsiaator K. Ž. Pärast seda kui ta sai teada, et kannatanu

arvel on palju raha, kasutas ta kannatanu pangakaarti sealt raha võtmiseks ja andis kaardi D. P. teadmata üle A. V.-le.

Süüdistatavad otsustasid, et K. Ž. arvele tuleb kanda kogu raha. Raha, mille nad kahekesi D. P. pangakontolt välja võtsid,

kulutasid nad ka koos ära.

8. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. V., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Kohtukolleegium leidis, et kaks veerandtunnilise vaheajaga D. P. pangakontolt tehtud ülekannet on käsitatavad korduva (KarS

§ 209 lg 2 p 1), aga mitte ühe jätkuva kelmusena. Jätkuva süüteo puhul peab toimepanija tahtlus enne eelmise osateo

lõpuleviimist hõlmama ka järgmist osategu - sellisel juhul näivad need üksikteod objektiivsele kõrvaltvaatajale

mitteiseseisvatena. Käesolevas asjas tuleneb süüdistatavate ütlustest, et tahtlus teise kelmuse toimepanemiseks tekkis mõlemal

alles pärast esimese kelmuse lõpuleviimist.

Ringkonnakohus ei soostunud apellandi väitega, et A. V. ei pannud kelmust toime grupis (KarS § 209 lg 2 p 3), sest K. Ž. oli

kuriteost osavõtja, mitte kaastäideviija. Kolleegium märkis, et ei ole nõutav, et täideviija realiseeriks ise kas tervikuna või

osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat

funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse

teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Subjektiivses mõttes

eeldab kaastäideviimine ühist teootsust. Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt otsustasid süüdistatavad ühiselt, et raha D. P.

arvelt tuleb kanda K. Ž. arvele. Koos läksid nad ka pangakontori juurde. Esimesena sisenes K. Ž. ning kuivõrd oli pühapäev,

siis küsis ta tellerilt, kas on võimalik sooritada ülekannet tema arvele. Seejärel läks panka A. Volosenkov ning nagu

süüdistatavad olid varem kokku leppinud, helistas K. Ž. A. V.-i telefonile, et tellerit isikusamasuse kontrollimisel segada. Koos

kontrollisid süüdistatavad ka K. Ž. kontojääki sularahaautomaadist ja otsustasid seejärel ühiselt, et kogu raha tuleb kanda K. Ž.

arvele. Ka kelmusega saadud raha kasutati koos. Mõlema süüdistatava osalus kuriteos täiendas teise tegevust selliselt, et

tulemuseks oli ühtsest tahtest hõlmatud tegu kui ühtne tervik. Seega on maakohus andnud A. V.-i käitumisele õige juriidilise

hinnangu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. V.-i kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes taotleb maakohtu

ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. V. tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, ning uue otsuse

tegemist, millega A. V. tunnistataks süüdi KarS § 209 lg 1 järgi ja kergendataks talle nii kelmuse kui ka kuritegude kogumi eest

mõistetud karistust.

Kassaator leiab, et A. V.-le süüks arvatud kahte 17-minutilise vaheajaga toime pandud kelmust tuleb käsitada ühe jätkuva

kuriteona. Kaitsja ei nõustu, et süüdistatavatel tekkis tahtlus uue kuriteo toimepanemiseks alles pärast esimese teo

lõpuleviimist. Jätkuva kuriteo toimepanemine eeldabki esimese osateo õnnestumist ja sellest tekkinud tahtlust sama objekti

vastu samal kuritegelikul viisil tegutseda. Ringkonnakohtu seisukoht sisuliselt välistab jätkuva kuriteo kategooria kasutamise.

Samuti leiab kaitsja, et käesoleval juhul ei saa rääkida kelmuse toimepanemisest isikute grupi poolt. K. Ž. ei olnud võimeline

tegu valitsema ja tema osalus ei saanud avaldada kuriteo toimepanemisel mingisugust mõju. K. Ž. tegu on hinnatav kuriteole

kaasaaitamisena.

Eeltoodud põhjustel tuleks A. V.-le süüksarvatav kelmus kvalifitseerida KarS § 209 lg 1 järgi.

11. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, et kasseeritud kohtuotsus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis esitatud väited ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks.

13. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes tuvastasid kohtud asjaolu, et tahtlus kanda D. P. pangakontolt 153 000 krooni

K. Ž. pangakontole tekkis süüdistatavatel alles siis, kui esimene 70 000 krooni suurune ülekanne oli õnnestunud. Seda, et

kohtud oleksid kelmuste subjektiivsesse koosseisu kuuluvate asjaolude tuvastamisel rikkunud kriminaalmenetluse norme,

Riigikohus ei täheldanud. Tuvastatud asjaolude kohaselt ei hõlmanud A. V.-i ja K. Ž.-i tahtlus enne esimese kelmuse

toimepanemist pangatelleri teistkordset eksimusse viimist ja sel teel teise ülekande tegemist. Seetõttu ei ole 5. veebruaril 2006

toime pandud kelmused vaatamata nende välisele sarnasusele ja ajalisele lähedusele käsitatavad ühe jätkuva kelmuse

episoodidena, vaid kahe iseseisva kuriteona (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04 -

RT III 2004, 10, 117, p 13.2). Järelikult on A. V.-le seoses kell 13.17 toime pandud kelmusega põhjendatult inkrimineeritud

KarS § 209 lg 2 p-s 1 ette nähtud raskendav asjaolu.

14. Erinevalt kassaatorist nõustub kriminaalkolleegium ka maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et K. Ž. teopanus D. P.

pangakontolt raha väljapetmisel on piisav lugemaks teda kelmuse kaastäideviijaks. Kohtud on tuvastanud, et K. Ž. oli

toimepandud kelmuse initsiaator ja mängis ühise teoplaani realiseerimisel kaalukat rolli. Järelikult on A. V. õigesti süüdi

tunnistatud kelmuste toimepanemises isikute grupis (KarS § 209 lg 2 p 3).

15. Õiguspraktika ühtlustamise eesmärgil märgib kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest väljudes,

et mõistes A. Volosenkovile eraldi karistused nii kelmuse (KarS § 209 lg 2 p-d 1 ja 3), dokumendi võltsimise (KarS § 344

lg 1), võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345 lg 1) kui ka tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise (KarS § 349) eest,

kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust. Karistusseadustiku § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis

vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette

raskeima karistuse. Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata

selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on

kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on

kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes

on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks

loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-

04 - RT III 2004, 28, 306, p 10.4 ja 13. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08 - RT III 2008, 10, 72, p 5).

16. A. V.-le arvati süüks, et ta esitas 5. veebruaril 2006. a kella 13.00 ja 13.15 paiku K kaubanduskeskuse kontoris D. P.

pangakonto kasutamise õiguse saamise eesmärgil pangatellerile D. P. nimele väljastatud ID-kaardi, esitledes ennast D. P.-na

(KarS § 349); võltsis maksekorraldustel D. P. allkirja eesmärgiga saada D. P. pangakontolt raha (KarS § 344 lg 1), esitas samal

eesmärgil võltsitud maksekorraldused tellerile (KarS § 345 lg 1) ja lõi pangatellerile vale ettekujutuse tegelikest asjaoludest,

mille tagajärjel kandis teller raha D. P. pangakontolt K. Ž. pangakontole (KarS § 209 lg 2 p-d 1 ja 3). Kriminaalkolleegium

märgib, et mõlemal korral kujutas A. Volosenkovi poolt D. P. nimele väljastatud ID-kaardi esitamine, maksekorralduste

võltsimine ja kasutamine ning pangatelleris varakäsutust tingiva eksimuse esilekutsumine endast objektiivse kõrvaltvaataja

jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Järelikult pani A. V. kahel korral toime ühe teo, mis vastab mitmele

erinevale süüteokoosseisule. See tähendab, et A. V.-i realiseeritud erinevad süüteokoosseisud on omavahel ideaal-konkurentsis

ja karistuse mõistmisel tulnuks kohtutel juhinduda KarS § 63 lg-st 1. Tunnistades A. V.-i süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3,

§ 344 lg 1, § 345 lg 1 ning § 349 järgi, pidanuks kohtud mõistma A. V.-le karistuse üksnes KarS § 209 lg 2 järgi, kuna tegemist

on ideaalkogumi moodustanud kuriteokoosseisudest kõige raskemini sanktsioneerituga.

17. Punktides 15 ja 16 märgituga analoogilistel põhjustel tuleb ka K. Ž.-le mõista KarS § 349 - § 22 lg 3 ja KarS § 209 lg 2 p-

de 1 ja 3 järgi üks karistus viimatinimetatud sätte järgi. K. Ž. pani aga lisaks nendele kuritegudele toime ka KarS § 199 lg 2 p 4

järgi kvalifitseeritavad kuriteod, mis moodustavad teiste kuritegudega reaalkogumi. Karistusseadustiku § 64 lg 1 järgi mõisteti

K. Ž.-le liitkaristus kergemate üksikkaristuste raskeima karistusega kaetuks lugemise teel. Seetõttu tuleb talle KarS § 64 lg 1

alusel mõistetud liitkaristus muutmata jätta.

18. Kohtupraktika suunamiseks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu veale, mille maakohus tegi A. V.-i karistusaja alguse

määratlemisel. Nimelt märkis maakohus otsuse resolutiivosas, et karistusaja algust tuleb lugeda alates kohtuotsuse

jõustumisest. Maakohtu selline otsustus on vastuolus KrMS § 414 lg-s 2 sätestatuga. Juhul, kui süüdimõistetut ei ole võetud

kohtumenetluse ajaks vahi alla, loetakse vangistuse kandmise alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 14. septembri 2007. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2007. a otsuse osaliselt ja teeb uue

kohtuotsuse, raskendamata süüdimõistetute olukorda. A. V.-i kaitsja kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi