3-2-1-33-08

3-2-1-33-08 · Riigikohus

2008-04-29

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-33-08 Otsuse kuupäev Tartu, 29. aprill 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi osaühingu MONETA (likvideerimisel), Janek Reinomägi ja Jaanus Jakobsoni vastu 1 222 326 krooni 97 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviil-asjas nr 2-06-18694 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu MONETA (likvideerimisel) ja Jaanus Jakobsoni kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx) Kostjad osaühing MONETA (likvideerimisel) (registrikood xxxxxxxx) ja Jaanus Jakobson (isikukood xxxxxxxxxxx), mõlema esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar Kostja Janek Reinomägi (isikukood xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 7. aprill 2008. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-06-18694 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 8. juuni 2007. a otsus osas, milles rahuldati Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi osaühingu MONETA (likvideerimisel) ja Jaanus Jakobsoni vastu, samuti menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada. 3. Tagastada Advokaadibüroo Siigur, Kõrgesaar & Partnerid OÜ-le 1. veebruaril 2008. a osaühingu MONETA (likvideerimisel) ja Jaanus Jakobsoni eest tasutud kautsjon 12 223 krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) esitas 21. juulil 2006 Harju Maakohtule hagi osaühingu MONETA (likvideerimisel) (kostja I), Janek Reinomägi (kostja II) ja Jaanus Jakobsoni (kostja III) vastu, paludes mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 1 222 326 krooni 97 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 15. oktoobril 2001 kapitalirendilepingu nr 0028020L (edaspidi kapitalirendileping) ning 3. juulil 2003 selle lisa nr 2. Kapitalirendilepingu esemeks oli metsaveotraktor Ponsse Buffalo S-16 (edaspidi traktor), mille hageja kohustus omandama Balti Metsamasina Aktsiaseltsilt ning andma lepingu kehtivuse ajaks kostja I valdusesse ja kasutusse, kostja I kohustus aga tasuma maksegraafiku alusel hagejale selle eest makseid. Kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja 15. oktoobril 2001 käenduslepingu kostjaga II ja 3. juulil 2003 kostjaga III. Kostja I rikkus kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi, jättes maksed tasumata. Hageja saatis kostjale I 8. septembril 2003 teatise kapitalirendilepingu ülesütlemise kohta, milles teavitas kostjat I

võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest, kui kostja I ei tasu võlgnevust ettenähtud ajaks. Kuna kostja I võlgnevust ei tasunud, ütles hageja kapitalirendilepingu erakorraliselt üles. Kostja I andis hagejale traktori pärast seda üle ning koostati traktori hindamisakt. Traktor suunati müüki 18. novembril 2003. Kuigi traktor oli müügis erinevates Interneti-portaalides ja ka OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS müügiplatsil, ei õnnestunud sellele esialgu ostjat leida. Seetõttu alandati traktori hinda kolmel korral ning traktor õnnestus müüa lõpuks 440 000 krooniga (käibemaksuta), mis tasuti kahes osas. Kostja I lepingust tulenev võlgnevus hagejale koosneb traktori jääkmaksumusest 1 661 366 krooni 97 senti (käibemaksuta) ning traktori realiseerimisega seotud hageja otsestest kuludest 960 krooni (käibemaksuta), kokku on võlgnevus seega 1 662 326 krooni 97 senti. Traktori müügist saadud raha seda ei katnud ning lähtuvalt kapitalirendilepingu üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) p-st 5.17 peab kostja I tasuma hagejale nende summade vahe, st 1 222 326 krooni 97 senti. Kostja I hagejale võlgnevust tasunud ei ole ning ka kostjad II ja III ei ole vaatamata üleskutsele oma kohustusi täitnud. Eeltoodust lähtudes tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista 1 222 326 krooni 97 senti. Hageja tugineb oma nõudes mh võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg-tele 1 ja 2 ning § 367 lg-tele 1 ja 4. 2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata. Kostjad I ja III leidsid, et hageja ei või nõuda liisingueseme võõrandamisest saadud summa ning vara jääkmaksumuse vahe hüvitamist üldtingimuste p 5.17 alusel, kuna see on vastuolus VÕS § 135 lg-s 1 sätestatuga. Hageja müüs traktori kaks aastat pärast selle tagastamist, seega ei korraldanud ta liisingueseme müüki mõistliku aja jooksul. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja oleks aktiivselt liisingueseme müügiga tegelenud. Hageja lähtus enda tellitud hindamisaktist ja hindas traktori väärtuseks 1 200 000 krooni (käibemaksuta) ning edasine müük oli juba hageja risk. Kostjad ei teadnud hindamisaktist enne hagiavalduse saamist. Hageja ei teavitanud kostjaid traktori müügiprotsessi kulgemisest ning võimalikust kahjust, mis hagejale võib tekkida. See ei ole aga kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagejale on kahju tekkinud tema enda tegevuse tõttu. Kapitalirendilepingu ülesütlemisel oli olemas ostja, kes oli nõus traktori mõistliku hinna eest omandama, kuid hageja ei olnud müügiga nõus. Kostja II leidis, et tema ja hageja vaheline käendusleping oli hagi esitamise ajaks lõppenud ning kohaldada tuleb Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p 2. Kuna hagejal tekkis kahju vara müügist 19. oktoobril 2005, siis sellest ajast alates pidi hageja kolme kuu jooksul esitama käendaja vastu hagi, kuid hagi esitati alles 2006. a juulis. Lisaks on käendusleping tühine VÕS § 143 alusel, kuna see on tarbijakäendusleping ja selles ei ole märgitud vastutuse maksimumsummat. Samuti on tühine üldtingimuste p 5.17, kuna see on tüüptingimusena vastuolus VÕS § 43 lg 3 p-ga 5 ja heade kommetega. 3. Harju Maakohus rahuldas 8. juuni 2007. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 222 326 krooni 97 senti. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda, kusjuures 50% kuludest pidi kandma kostja I ning 25% nii kostja II kui ka kostja III. Maakohtu arvates on kapitalirendilepingu näol tegemist liisingulepingu ja kestvuslepinguga.

Üldtingimuste p 2.6 kohaselt oli lepingu eesmärgiks liisingueseme omandamine kostja I poolt väljamaksete eest. Vaidlus puudub, et leping on lõpetatud ennetähtaegselt, kuna kostja I rikkus maksete tasumise kohustust. 8. septembri 2003. a teatisega on hageja teavitanud kostjat I lepingu ülesütlemisest ning võlgnevusest. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 1, peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Üldtingimuste p 5.17 kohaselt peab rentnik hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahju, st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ja kulud, mis on seotud vara valduse ülevõtmisega, hoidmisega ja müügikõlbulikuks seadmisega. Traktor tagastati hagejale 10. novembril 2003. Hageja on selle võõrandanud OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS müügiplatsil hinnaga 440 000 krooni (käibemaksuta). Hagiavalduse kohaselt on kostja I võlgnevus kokku 1 662 326 krooni 97 senti, mis koosneb vara jääkmaksumusest 1 661 366 krooni 97 senti ja otsestest kuludest (diislikütus) 960 krooni. Hageja nõue kostjate vastu on 1 222 326 krooni 97 senti, mis moodustub lepingust tuleneva võlgnevuse 1 662 326 krooni 97 sendi ja vara realiseerimisest saadud 440 000 krooni vahest. Traktor jäi pärast lepingu ülesütlemist hagejale, seega tuleb viimase kulutuste määramisel VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada ka selle väärtust. Hageja on arvestanud traktori jääkmaksumuseks 1 661 366 krooni 97 senti, mis üldtingimuste p 1.1 kohaselt tähendab rentniku poolt tasumata väljaostumakseid kokku. Kulude kindlakstegemisel lähtutakse VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Kuna lepingu lõppemisel jäi traktor hagejale, säilitas ta selle ja omandas tasutud väljaostumaksed, seega jäi hagejale traktori jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada traktori väärtusega tagastamise ajal. Kirjalikest teatistest nähtub, et traktor oli müügis ajavahemikul 18. november 2003 - 19. oktoober 2005 ja see müüdi hinnaga 440 000 krooni (koos käibemaksuga 519 200 krooni). Hindamisakti kohaselt on 10. novembril 2003 määratud traktori müügihinnaks 1 200 000 krooni (käibemaksuta), müügikanalitena on kasutatud OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS müügiplatsi ja Interneti-lehekülge www.brc.ee, Interneti-portaali auto24ee ja Skandinaavia Interneti-portaali www.mascus.com. Hageja ei ole vara müüki mõjutanud kostjate huvide vastaselt. Hindamisaktis on märkusena esile toodud masina hinda määravad faktorid. Kostjad ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja esile toodud turuhind ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 65. Kostjad II ja III vastutavad käendajatena VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Kostja II vastuväited ja viited TsK § 211 p-le 2 ei ole asjakohased, kuna kapitalirendileping on lõpetatud 16. novembril 2003, nõue on aga kohtusse esitatud 21. juulil 2006. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb käendus sellega tagatud kohustuse lõppemisega ning käendusleping vastab lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi käenduslepingu sätetele. 4. Kostjad I ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostja II toetas apellatsioonkaebust ning palus see rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2007. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ta kostjate I ja III kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et hageja ütles kapitalirendilepingu üles 8. septembril 2003 ja traktor tagastati hagejale 10. novembril 2003. Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Traktor jäi pärast lepingu ülesütlemist hagejale, seega tuleb viimase kulutuste määramisel arvestada ka selle väärtust. Hageja on arvestanud traktori jääkmaksumuseks 1 661 366 krooni 97 senti, mis üldtingimuste p 1.1 kohaselt tähendab rentniku poolt tasumata väljaostumakseid kokku. Kulude kindlakstegemisel lähtutakse VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Seega ei ole põhjendatud apellantide väide, et VÕS § 367 lg-s 3 nimetatud liisingueseme väärtuseks tulnuks pidada liisingueseme turuhinda 1 200 000 krooni tagastamise hetkel. Nimetatud turuhinnaga saanuks arvestada, kui liisinguese oleks siis selle hinnaga müüdud. Hageja ei ole traktori müüki mõjutanud kostjate huvide vastaselt, kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Liisinguandjal puudub seoses liisinguesemega muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Sellega on kooskõlas ka üldtingimuste p 5.17, mis ei ole tühine. Pandieseme väärtus selgub ka selle müümisel tagatisena. Kostjad ei esitanud tõendeid, et traktorit saanuks müüa kallimalt või et see müüdi oluliselt odavamalt. Samuti ei nähtu kaebusest, milliste tõendite alusel pidanuks maakohus lugema tõendatuks oluliselt kõrgema turuhinna. Maakohus on otsuses andnud hinnangu kõigile poolte väidetele ja nende tõendamiseks esitatud tõenditele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostjad I ja III esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus. Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus piisavalt tuvastanud otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid ja otsus on olulises osas põhjendamata. Hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks tuleb kohaldada tagastamise hetkest kaks aastat hiljem saadud müügihinda. Ei ole välistatud, et hageja leppis ostjaga kokku turuhinnast odavama hinnaga tehingu tegemises. Üldtingimuste p 5.17 kehtib VÕS § 42 lg-t 2 arvestades üksnes juhul, kui liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine oluliselt lepingueseme turuväärtusest. 8. Hageja ega kostja II kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ja § 692 lg 5 alusel tühistada osas, milles rahuldati hagi kostjate I ja III vastu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10.

Hageja rahaline nõue on esitatud solidaarselt kõigi kostjate vastu. Kassatsioonkaebuse esitasid üksnes kostjad I ja III. Kostja II ei esitanud ei kassatsioonkaebust ega apellatsioonkaebust. Riigikohus on leidnud, et solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses (vt Riigikohtu 2. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-90-07, p 14). Kaebuse rahuldamisega ning hagi rahuldamata jätmisega kostjate I ja III suhtes ei kaasneks iseenesest hagi rahuldamata jätmist kostja II suhtes. Seetõttu ei saa kostjat II lugeda nn vältimatuks kaaskassaatoriks TsMS § 207 lg 3 ja § 680 lg 2 mõttes. Seega on haginõue kostja II vastu lahendatud ja rahuldatud. Jättes esitamata apellatsioonkaebuse juba maakohtu otsuse peale, pidi kostja II arvestama, et see võib takistada tal mh võimaliku tagasinõude esitamist VÕS § 67 lg 3 ja § 152 lg 2 kohaselt. 11. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: hageja ja kostja I sõlmisid 15. oktoobril 2001 kapitalirendilepingu, mille alusel kohustus hageja omandama traktori ja andma selle lepingu alusel kostja I valdusesse ja kasutusse, kostja I kohustus aga tasuma selle eest hagejale lepingus ettenähtud makseid maksegraafiku alusel ning pidi maksete eest traktori lõpuks omandama; kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks sõlmis hageja 15. oktoobril 2001 käenduslepingu kostjaga II ja 3. juulil 2003 kostjaga III; kostja I jäi võlgu kapitalirendilepingu järgsete maksete tasumisega ja hageja ütles lepingu võlgnevuse tõttu üles; kostja I tagastas traktori hagejale 10. novembril 2003; hageja tellis 10. novembril 2003 traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks 1 200 000 krooni (käibemaksuta); hageja pakkus traktorit müügiks ajavahemikul 18. november 2003 - 19. oktoober 2005 OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS ning erinevate Interneti-portaalide vahendusel; hageja müüs traktori 2005. a 440 000 krooni (koos käibemaksuga 519 200 krooni) eest. 12. Kapitalirendileping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. Riigikohus on leidnud hageja samasid üldtingimusi analüüsides, et nende alusel sõlmitud leping vastab tüüpilistele liisingulepingu tingimustele, mille lõppeesmärgiks oli liisingueseme omandamine liisinguvõtja poolt (vt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 16). Liisingulepingule kui kestvuslepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut (vt ka Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 17). Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja I vastu esmajoones üldtingimuste p-le 5.17 ning VÕS §-le 367, st sisuliselt on tegemist liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Kostja I rikkus kapitalirendilepingut ja leping öeldi üles 2003. a, st pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Seetõttu tuleb kapitalirendilepingut ja selle lõpetamise õiguslikke tagajärgi VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt hinnata mh VÕSRS § 12 lg 3, 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 75 ning VÕS §-de 29, 39, 42 ja 44 järgi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 18 - 21).

13.

Kostja III ja hageja sõlmisid käenduslepingu pärast võlaõigusseaduse jõustumist, mistõttu kohaldub ka sellele võlaõigusseadus. Kuigi kostja II ja hageja vaheline käendusleping ei ole enam vaidluse esemeks, märgib kolleegium, et ka sellele kui määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud lepingule kohaldatakse võlaõigusseadust (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 14). 14. Asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I kapitalirendilepingu mõlemad oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel Vaidlust ei ole, et leping on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 redaktsiooni kohaselt arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et nimetatud säte ja VÕS § 367 lg 3 alates 27. detsembrist 2003 kehtiv redaktsioon ei erine üksteisest oluliselt lepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel: mõlema redaktsiooni järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). 15. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 1 222 326 krooni 97 sendi maksmist, mis koosneb hageja arvestuse järgi traktori jääkmaksumuse 1 661 366 krooni 97 senti (käibemaksuta) ja selle realiseerimisega seotud kulutuste 960 krooni (käibemaksuta) ning traktori müügist saadud 440 000 krooni (käibemaksuta) vahest. Vara jääkmaksumus tähendab üldtingimuste p 1.1 järgi tasumata väljaostumakseid kokku. Kostjad ei esitanud hageja traktori jääkmaksumuse arvestusele vastuväiteid ning kolleegium saab sellest VÕS § 367 lg 2 kontekstis lähtuda. Samamoodi ei vaidlustanud kostjad traktori realiseerimisega seotud hageja 960 kroonist kulutust VÕS § 367 lg 4 kohaselt. Seega saab kolleegium aluseks võtta, et hageja kuludeks seoses traktoriga on 1 662 326 krooni 97 senti (käibemaksuta). 16. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis), tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (traktori jääkmaksumus) traktori jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi traktori omandiõigus hagejale, säilitas ta nii traktori kui omandas ka tasutud väljaostumaksed. Seega jäi hagejale kogu traktori jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada traktori väärtusega tagastamise ajal (sarnaselt VÕS § 367 lg 3 kehtiva redaktsiooniga). Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka Riigikohtu

oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14). 17. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas erineb seadusest üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada "vara võõrandamisest saadud summaga". Kapitalirendileping eeldab seega erinevalt seadusest liisingueseme tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 29). Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Kolleegium lisab, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. 18. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 5.17 kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kolleegium, et üldtingimuste p 5.17 on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. 19. Eelneva põhjal on ringkonnakohus liisingueseme jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi vääralt käsitlenud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (nii enne 27. detsembrit 2003. a kehtinud kui ka kehtiva redaktsiooni) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, milline oli traktori väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ise on tellinud ja kohtule esitanud traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 1 200 000 krooni (käibemaksuta) (toimiku I kd, lk 18). Hindamisaktis on ka selged viited selle kohta, et hinna määramisel on arvestatud nõudluse vähenemisega seda tüüpi masinatele ja sõidulüliti puudumist (või mittekorrasolekut). Kui hageja väidab, et traktori tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Hageja on väitnud, et traktorit ei õnnestunud hindamisaktis märgitud hinnaga müüa, olgugi et ta seda proovis, ning traktor õnnestus müüa alles kaks aastat hiljem ja oluliselt madalama hinnaga. Kohtud leidsid ekslikult, et kostjad pidanuks tõendama, et hageja ei mõjutanud müüki kostjate huvide vastaselt, kuigi just hageja pidi tõendama, et hindamisaktis märgitu ei olnud traktori tegelik väärtus tagastamise ajal. Kohtud ei tuvastanud, et traktori müügihind ei olnud selle väärtuseks tagastamise ajal, st et traktorit ei olnud võimalik hindamisaktis märgitud hinnaga traktori tagastamise ajal müüa, ega tagastamise aegset turuhinda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendeid uuesti hinnata ja võimaldada pooltel vajadusel esitada täiendavaid tõendeid. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada kostja I vastu suunatud nõude osas ka maakohtu otsus ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. 20. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka käibemaksu arvestamise tähendusele liisinguesemega seotud nõuete puhul (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 31-34). 21. Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse kostja I suhtes hagi rahuldamise osas, tuleb need tühistada ka samadele asjaoludele tugineva kostja III kui käendaja ja solidaarvõlgniku vastu esitatud haginõude osas. 22. Menetluskulude jaotuse poolte vahel otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kohaselt tagastada 23. Kuna Riigikohus ei kogu ega uuri üldjuhul tõendeid (TsMS § 688 lg 5), tagastatakse kostjatele I ja III koos kassatsioonkaebusega esitatud dokumentaalsed tõendid. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik