3-2-1-28-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-28-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Teho hagi Tallinna Trammi- ja

Trollibussikoondise Aktsiaseltsi vastu 700 000 krooni

leppetrahvi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-962

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Teho kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Teho (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Arne Ots

Kostja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise Aktsiaselts

(registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Peeter Maspanov

(isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Alas

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Pärt Põldemaa

(isikukood xxxxxxxxxxx)

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Mart Moosus

(isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Arne Ots. Kostja esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada aktsiaseltsile Teho kassatsioonkaebuselt 11. jaanuaril 2008. a tasutud kautsjon

3500 (kolm tuhat viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16. jaanuaril 2006 esitas aktsiaselts Teho (hageja) Harju Maakohtule hagi Tallinna Trammi- ja

Trollibussikoondise Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista enda kasuks 700 000

krooni leppetrahvi.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juunil 2001 lepingu majandustegevuse

üleandmiseks. Lepinguga anti hagejale üle trammiteede ja peatusplatvormide hooldamine. Hageja

võttis lepinguga üle kostja teedetalituse teepuhastajate jaoskonna majandustegevuse, s.t ostis kostjalt

vajaliku vara ja võttis tööle töötajad. Lepingu p 8.1 alusel kohustus kostja tasuma hagejale lepingus

kokkulepitud hooldustööde eest 70 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Leping jõustus

20. juunil 2001 ja pidi lepingu p 4.1 kohaselt kehtima kuni 30. juunini 2006.

Kostja teatas 8. novembri 2004. a kirjaga hagejale, et taotleb lepingu muutmist. Taotluse sisuks oli

viia lepinguliste hooldustööde maht ja maksumus alla riigihanke kohustusliku piiri 250 000 krooni

aastas. Hageja selgitas oma vastuses, et hooldustööde mahu muutmine ei ole osutatavate teenuste

kompleksse iseloomu tõttu võimalik. Kostja teatas oma 16. detsembri 2004. a kirjas, et ta loeb

lepingu alates 1. jaanuarist 2005 ennetähtaegselt ühepoolselt lõppenuks lepingu punkt 9.4 kohaselt,

kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele hooldustööde mahus ja maksumuses. Hageja omakorda teavitas

kostjat 30. detsembri 2004. a kirjaga, et hageja on lepingu ühepoolse lõpetamise teadmiseks võtnud.

Hageja hinnangul lõpetas kostja pooltevahelise lepingu ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta,

millest tulenevalt peab ta tasuma kooskõlas lepingu punktiga 9.3 leppetrahvi kümnekordses lepingu

p-s 8.1 näidatud kuutasu summas. Riigihangete seaduse rikkumine kostja poolt lepingu sõlmimisel ei

saanud mõjutada lepingu kehtivust ja täitmist. Riigihangete Ameti ettepanek 10. aprilli 2004. a

kontrolliaktis viia lepinguliste hooldustööde maht ja maksumus alla riigihangete seadusega

ettenähtud kohustusliku piiri ei ole käsitatav lepingu p 8.4 tähenduses ootamatu asjaolu ilmnemisena.

Kostja tegi ebareaalse ettepaneku teenuste maksumuse vähendamiseks 2/3 võrra ilma teenuste mahu

vähendamiseta. Poolte tahe oli suunatud pikaajalise teenuste osutamise lepingu sõlmimisele, mistõttu

selle ennetähtaegse ühepoolse lõpetamise tagajärjel kostja poolt tekkis hagejale kahju.

31. märtsil 2005 esitas hageja kostjale 700 000 krooni suuruse leppetrahvi tasumise nõude. Kostja

leppetrahvi ei tasunud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt ei ole kostja lepingut rikkunud ega ole seetõttu kohustatud hagejale leppetrahvi

maksma. Lepingu lõpetamine oli seaduslik ega täida lepingu rikkumise koosseisu. Pooled leppisid

lepingu punktis 9.4 kokku, et kostja ei ole kohustatud leppetrahvi tasuma, kui lepingu ennetähtaegse

lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et pooled ei ole lepingu punktis 8.3 või 8.4 nimetatud kokkulepet

ettenähtud tähtajaks saavutanud. Lepingu punkti 8.3 kohaselt tuli hooldustööde maht ja maksumus

igal aastal läbi vaadata ning pooled pidid järgneva kalendriaasta tööde mahu ja maksumuse osas

kokkuleppe saavutama hiljemalt jooksva aasta 20. detsembriks, kui ei lepitud kokku teisiti. Lepingu

punkti 8.4 kohaselt ootamatute oluliste asjaolude korral, mis mõjutavad lepingu täitmist, on

kummalgi poolel õigus nõuda lepingutingimuste läbivaatamist. 10. mail 2004 koostas Riigihangete

Amet kostja korraldatud riigihangete kontrollimise kohta kontrolliakti, millest nähtub, et kostja ei ole

järginud hagejalt puhastus- ja korrastustööde tellimisel riigihangete seaduses sätestatud korda. Kostja

oli kohustatud viima pooltevahelise lepingu riigihangete seaduse nõuetega kooskõlla. Nimetatud

asjaolust tulenevalt oli kostjal vajalik lepingu punkti 8.3 alusel vähendada 2005. aasta hooldustööde

mahtu ja maksumust. Kostja tegi ettepaneku lepingu muutmiseks ning hooldustööde mahu ja

maksumuse viimiseks alla riigihanke kohustusliku piiri 250 000 krooni. Kuna hageja kostja esitatud

ettepanekuga ei nõustunud, ei jõudnud pooled lepingu punktides 8.3 ja 8.4 ettenähtud korras ja ajaks

2005. aasta hooldustööde mahu ja maksumuse muutmise osas kokkuleppele. Seega oli kostjal lepingu

punktide 9.2 ja 9.4 alusel õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, ilma et hagejal oleks tekkinud

leppetrahvi nõudeõigust.

Kostja oli seisukohal, et isegi juhul, kui eeldada, et hagejal tekkis lepingu punkti 9.3 alusel õigus

kostjalt leppetrahvi nõuda, on ta selle õiguse võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohaselt kaotanud.

Hageja sai lepingu lõpetamisest teada 16. detsembril 2004, kuid alles kolm ja pool kuud hiljem esitas

leppetrahvi nõude. Hageja on kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud

leppetrahvi nõude esitamisest mõistliku aja jooksul.

Juhul kui kohus siiski leiab, et kostja on kohustatud hagejale leppetrahvi tasuma, taotles kostja

VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni, sest hageja nõutud leppetrahv on

ebamõistlikult suur. Lepingust tulenevad kohustused olid lepingu lõpetamise ajaks 2/3 (ca 70%)

ulatuses täidetud, arvestades lepingu kehtivuse aega 20. juunist 2001 kuni 30. juunini 2006.

Leppetrahvi suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et kostja tegi lepingu ennetähtaegse

lõpetamise teates ettepaneku, et hageja osutaks teenuseid senistel tingimustel kuni talihooaja

koristustööde lõpuni (orienteeruvalt 1. maini 2005). Seega oli hagejal võimalik alates 2005. aasta

algusest viie kuu jooksul teenuse osutamist jätkata ja nii lepingu ennetähtaegse lõpetamisega tekkivat

kahju osaliselt ära hoida. Kuna hageja selle ettepanekuga ei nõustunud, suurendas ta ise endale

tekkinud kahju.

28. märtsil 2007 esitatud täiendavas vastuväites hagile väitis kostja, et kuna pooltevaheline leping on

sõlmitud riigihangete seadust oluliselt rikkudes, on see sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt tühine. Põhilepingu tühisuse tõttu on tühine ka lepingu

punktis 8.3 kokkulepitud leppetrahvi maksmise kohustus.

3. Harju Maakohus kaasas 3. augustil 2006 kostja taotluse alusel menetlusse iseseisva nõudeta

kolmandate isikutena kostja poolel Peeter Maspanovi (kolmas isik I), Pärt Põldemaa (kolmas isik II)

ja Mart Moosuse (kolmas isik III).

Kolmas isik I leidis, et leppetrahvi tasumise kohustus on seotud pooltevahelise lepingu ennetähtaegse

lõpetamisega. Kolmas isik I oli kostja juhatuse liige kuni 20. veebruarini 2004. Seega ei olnud ta

lepingu lõpetamise ja muutmise otsustamise juures ega saanud ka seetõttu sellesisulist asjade kulgu

mõjutada. Kostja on juba esitanud kolmanda isiku vastu eraldi hagi juhatuse liikme kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks äriseadustiku (ÄS) § 315 alusel, mistõttu kolmanda isiku I

osavõtt käesolevast tsiviilasjast kolmanda isikuna kostja poolel ei ole enam vajalik.

Kolmas isik II leidis, et hagi on põhjendamatu. Leping on ennetähtaegselt lõpetatud lepingu punkti

9.4 alusel alates 1. jaanuarist 2005 põhjusel, et lepingupooled ei saavutanud lepingu punkti 8.3

kohaselt ettenähtud kokkulepet. Trahvinõude esitamine kolm kuud pärast lepingu ülesütlemist ei ole

kooskõlas võlasuhetes tunnustatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Leppetrahvi nõue on

ebamõistlikult suur. Lepingu lõpetamise ajaks oli leping kehtinud kolm ja pool aastat ning leping

oleks kehtinud veel ainult poolteist aastat. Soovi korral oleks hageja saanud veel kuni nelja kuu

jooksul samas mahus lepingu täitmist jätkata, kuid hageja ei soovinud ka seda ja teatas 30. detsembri

2004. a kirjaga, et lõpetab lepinguliste kohustuste täitmise 31. detsembrist 2004. Kolmas isik II

lepingu väljatöötamisel ja sõlmimisel ei osalenud ega pidanudki kostja tööjaotuse kohaselt osalema.

Väidetava kahju võis kostjale tekitada majandustegevuse üleandmise lepingu lõpetamine, mitte aga

selle sõlmimine. Seega ei vastuta kolmas isik II ka kostja juhatuse liikmena lepingu sõlmimisest,

täitmisest või lõpetamisest tekkinud kahju eest.

Kolmas isik III leidis, et vaidlusalune leping ei ole teenuse ostu-müügileping, vaid majandustegevuse

üleandmise leping, seetõttu ei tohiks kohaldada siinkohal riigihangete seaduse sätteid asjade ostmise

või teenuste tellimise maksumuse piiri kohta. Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat

katkestama lepingut. Lepingu sõlmis kostja juhatuse esimees P. Maspanov ainuisikuliselt ning teised

juhatuse liikmed selle eest ei vastuta. Lepingu sõlmimise ajal oli kolmas isik III juba äriühingu

juhtimisest kõrvale jäänud, sest 16. juunil 2001 lahkus ta kostja finantsdirektori ametist ning esitas ka

avalduse juhatuse liikme ametikohalt lahkumiseks, mis rahuldati 11. septembril 2001.

4. Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja leppetrahvi 350 000 krooni. Maakohus jättis kohtukulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tegi kostja hagejale 8. novembril 2004 ettepaneku lepingu

maksumuse vähendamiseks 70% ulatuses lepingu punktis 8.1 kokkulepitud summast. Maakohus

leidis, et Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat katkestama lepingut, vaid on

sõnastatud selles osas järgmiselt: "Kontrollimise käigus üleskerkinud küsimused on kontrollitavaga

läbi arutatud ja antud selgitusi edaspidiseks riigihankeseaduses (RHS) sätestatu järgimiseks."

Riigihangete Amet koostas kontrolliakti 10. mail 2004, kuid väidetavalt samast kontrolliaktist

juhindudes tegi hageja kostjale ettepaneku lepingu muutmiseks alles 8. novembril 2004, s.o pool

aastat pärast kontrolliakti koostamist. Riigihangete Ameti kontrolliakti ei saa käsitada ootamatu

olulise asjaoluna, mis mõjutab lepingu täitmist ja mida käsitleb pooltevahelise lepingu p 8.4.

Riigihangete seaduses sätestatud korrast kinnipidamise kontrollimist ei saa oma tähenduselt

kõrvutada krooni devalveerimise ja seadusandluse muutusega, mis annaks õiguse nõuda

lepingutingimuste läbivaatamist (lepingu p 8.4). Ettepaneku tegemine 70% ulatuses lepingu

maksumuse vähendamiseks tingimustes, kus tööde maht ei muutu, ei oma mis tahes tähendust

lepingu punktides 8.3 ja 8.4 sätestatud kokkulepete saavutamise või mittesaavutamise suhtes.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingu ülesütlemise vajadus on kostja poolt otsitud ja

kostja lõpetas lepingu hagejaga ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta.

VÕS § 158 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooled on lepingut sõlmides

väljendanud oma tahet siduda teineteist lepinguliste kohustuste täitmisega viie aasta jooksul. Pooled

leppisid kokku, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine ühe poole initsiatiivil toob kaasa leppetrahvi

tasumise kohustuse, mis heastab kahjustatud lepingupoolele lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest

tekkinud kahju. Kostja lõpetas hagejaga ennetähtaegselt lepingu, mis toob kaasa leppetrahvi tasumise

kohustuse.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Hageja on teatanud kostjale leppetrahvi nõudest kolm ja pool kuud pärast lepingu ennetähtaegsest

lõpetamisest teadasaamist. Maakohus luges leppetrahvi nõude esitamise hea usu põhimõttest lähtuvalt

õigeaegseks.

VÕS § 162 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hagiavalduse kohaselt on hageja saanud lepingu

ennetähtaegsest lõpetamisest kahju. Kahju suurust ei ole hageja välja toonud ega tõendanud. Samas

oli leping ennetähtaegse lõpetamise ajaks kehtinud juba kolm ja pool aastat ja oleks kehtinud veel

ainult poolteist aastat. Soovi korral oleks hageja saanud lepingu täitmist samas mahus jätkata veel

nelja kuu jooksul, kuid hageja seda ei soovinud. Kõike eelnevat arvesse võttes leidis maakohus, et

esitatud leppetrahvi nõue on ülemäära suur. Maakohus asus seisukohale, et leppetrahvi mõistlikuks

suuruseks on 350 000 krooni.

Asjaolu, et kostjale anti lepinguga üle trammiteede ja platvormide hooldamine riigihangete seaduses

sätestatud korda rikkudes, ei muuda pooltevahelist lepingut ja selles sätestatud leppetrahvi

kokkulepet tühiseks.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja kaevatava

kohtuotsuse muutmata.

Iseseisva nõudeta kolmandad isikud kostja poolel toetasid kostja apellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus tsiviilasjas järgmised olulised

asjaolud, mida ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud:

1) hageja ja kostja sõlmisid 12. juunil 2001 majandustegevuse üleandmise lepingu kehtivusega kuni

30. juunini 2006;

2) kostja teavitas hagejat 16. detsembril 2004 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest alates

1. jaanuarist 2005;

3) 30. detsembril 2004 teatas hageja, et on lepingu ühepoolse lõpetamise teadmiseks võtnud ning

mingeid pretensioone lepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta ei esitanud;

4) 31. märtsil 2005 esitas hageja kostja vastu leppetrahvi nõude, tuginedes pooltevahelise lepingu

punktile 9.3.

Pooled ei vaidle selle üle, et pooltevahelise lepingu punkti 9.3 järgi lepingu ennetähtaegse lõpetamise

korral kostja initsiatiivil ilma mõjuva põhjuseta oli hageja õigustatud nõudma leppetrahvi

kümnekordses lepingu punktis 8.1 näidatud kuutasu summas. Lepingu punkti 8.1 järgi oli kuutasuks

70 000 krooni.

Pooltel tekkis õiguslik vaidlus kahe olulise asjaolu üle:

1) kas lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks esines kostjal mõjuv põhjus või mitte;

2) kas leppetrahvi nõue on esitatud VÕS § 159 lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul.

Maakohus tuvastas, et lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks puudus kostjal mõjuv põhjus, ning on

oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ning

tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud otsuses olevat

põhjendust. Apellatsiooni korras ei ole seda seisukohta ka vaidlustatud.

Teise asjaolu kohta leidis maakohus, et hageja poolt leppetrahvi nõude esitamine pärast kolme ja

poole kuu möödumist lepingu lõpetamisest teadasaamisest tuleb lugeda esitatuks mõistliku tähtaja

jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, mille alusel ta luges

leppetrahvi esitamise hea usu põhimõttest lähtuvalt õigeaegseks. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad

võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtudes. Õiguskaitsevahendi

kohaldamisel on hea usu põhimõttel oluline tähendus. Nimelt kaotab VÕS § 159 lg 2 järgi

kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Teade leppetrahvi maksmise nõude

esitamise kohta võimaldab võlgnikul võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab ka

selguse võimalike tulevaste kohustuste kohta. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi maksmise nõude

esitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega.

Õiguse kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud järgmised eeldused:

1) pikema aja möödumine õiguse teostamise võimaluse tekkimisest;

2) õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul teostada;

3) arvestades õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata

tulevikus.

Igal konkreetsel juhul tuleb eeltoodud eelduste kontrollimisel lähtuda konkreetsetest faktilistest

asjaoludest ning poolte käitumisest. Toimiku materjalidest ilmneb, et pooled vahetasid kirju lepingu

ennetähtaegse lõpetamise aja ja võimalike hooldusteenuste osutamise üle ka pärast kostja poolt

väljakuulutatud riigihanke eduka pakkujaga hankelepingu sõlmimist, kuid hageja ei aktsepteerinud

kostja pakkumist ning saatis 30. detsembril 2004 kostjale teatise, milles teavitas lepingupoolt, et

lõpetab lepinguliste kohustuste täitmise 31. detsembril 2004 ning ei pea võimalikuks jätkata alates

1. jaanuarist 2005 trammiteede ja platvormide hooldamise teenuse osutamist. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et ta teavitas kostjat leppetrahvi kohaldamise kavatsusest lepingu

lõpetamise tõttu. Seega ei saa lugeda, et hageja käitus hea usu põhimõttest lähtudes. Kostjal oli alus

eeldada, et kuivõrd hageja aktsepteeris lepingu lõpetamist, siis ei teki leppetrahvi maksmise küsimust.

Nii on kostja menetluse kestel väitnud, seda ka ringkonnakohtu istungil.

Võttes arvesse tsiviilasjas esitatud lepingu lõpetamise asjaolusid ning asjaolu, et hageja ei esitanud

kostjale leppetrahvi nõuet lepingu ennetähtaegse lõpetamise teate saamisel ning seda ka 30. detsembri

2004 kirjas ning alles pärast lepingu lõppemist kolme ja poole kuu möödudes 31. märtsil esitas

hageja leppetrahvi maksmise nõude, ei järginud hageja VÕS § 159 lg-t 2 ning seetõttu kaotas õiguse

nõuda leppetrahvi. Kuivõrd hagi tuleb eeltoodud põhjendustel jätta rahuldamata, siis ei oma

tähendust apellatsioonkaebuses toodud väited leppetrahvi mõistliku suuruse kohta.

Lepingu tühisuse kohta on pooltel erinev seisukoht. Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei ole

tühise lepinguga. Lepinguga anti üle trammiteede ja platvormide hooldus, mistõttu ei ole asjakohane

apellatsioonkaebuse viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-157-00, mis käsitleb riigivara müüki.

Riigihangete seaduse eesmärgiks on tagada riigihangetega seotud subjektide õiguste ja kohustuste

kaitset. Kostjal lasus riigihanke korraldamine. Seega ei vasta kostja tuginemine leppetrahvi nõude

puhul lepingu tühisusele hea usu põhimõttele. Kuivõrd hagi esitati VÕS § 159 lg 2 nõuet rikkudes

ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata, siis ei oma vaidluses kostja väide lepingu tühisuse kohta ka

tähendust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta jõusse

Harju Maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse otsust vaid küsimuses, kas hageja esitas

leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul ja kas leppetrahv tuleb tema kasuks välja mõista.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 159 lg-t 2. Mõiste "mõistlik

tähtaeg" selle sätte tähenduses tuli kasutusele 27. detsembrist 2003, enne kasutati mõistet

"viivitamata".

Sellest, et hageja lõpetas teenuse osutamise, ei saa järeldada lepingu ülesütlemise põhjustega

nõustumist ega ka leppetrahvi nõudest loobumist. Kolm või kolm ja pool kuud leppetrahvi nõudest

teatamiseks on mõistlik aeg. Leppetrahvist viivitamatu teatamine ei ole mõistlik olukorras, mil

lepingu lõpetamise teate kohaselt mööndi suhete jätkamise võimalust teatud ajavahemikul. Samuti oli

kostja hagejale selgitanud, et teenuse osutamiseks korraldatakse uus riigihange, milles hageja on

oodatud osalema. Hageja pidi tegema juriidilise analüüsi küsimuses, kas kostja käitumine lepingu

ülesütlemisel annab talle leppetrahvi nõudmise õiguse. Leppetrahvist n-ö igaks juhuks teatamine ei

oleks kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

Ringkonnakohus võttis otsuse tegemisel aluseks asjaolu, mida maakohus ei olnud tuvastanud. Asudes

seisukohale, et 30. detsembril 2004 ei esitanud hageja mingeid pretensioone seoses lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega, lahendas ringkonnakohus vaidluse lähtudes eeldusest, et hageja sisuliselt

nõustus lepingu lõpetamisega. Kui hageja oleks tõepoolest nõustunud lepingu lõpetamisega, ei oleks

leppetrahvinõue heauskne ega mõistlik.

Toimikus ei ole kirjavahetust, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt toimus poolte vahel pärast kostja

väljakuulutatud riigihanke eduka pakkujaga hankelepingu sõlmimist.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

Kolmas isik I leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Kolmas isik II ja kolmas isik III ei ole kassatsioonkaebuse kohta seisukohta esitanud.

9. Riigikohtu 7. aprilli 2008. a istungil jäi hageja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja kostja vastuses

esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas hageja esitas teate leppetrahvi nõudmise

kohta mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud

pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist

teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

VÕS § 159 lg 2 kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja

tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. Seda on

Riigikohus rõhutanud 20. märtsi 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08. Praeguses asjas on

ringkonnakohus küll viidanud maakohtu tuvastatule, et "16.12.2004 teavitas kostja hagejat lepingu

ennetähtaegsest lõpetamisest alates 1. jaanuarist 2005", ja on ka ise leidnud, et selle teate saamisel ei

ole hageja kostjat leppetrahvi nõudest teavitanud. Maakohus on leidnud, et hageja on teatanud

kostjale leppetrahvi nõudest kolm ja pool kuud pärast lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest

teadasaamist. 16. detsember 2004 on toimiku materjalide kohaselt (I kd, tl 20) aga kostja kirja

(allakirjutamise) kuupäev, mitte see kuupäev, mil hageja lepingu ülesütlemisest teada sai.

Kolleegium on seisukohal, et juhtudel, mil lepingu ülesütlemisest teatatakse seaduses või

kokkuleppes märgitud nõudeid täites (etteteatamistähtaeg) ette, algab VÕS § 159 lg-s 2 märgitud

mõistliku aja kulgemine mitte lepingu ülesütlemisest teadasaamisest, vaid lepingu lõppemise päevale

järgnevast päevast arvates. See võimaldab pooltel kuni lepingu tegeliku lõppemise kuupäevani

saavutada veel lepingu lõpetamise vältimiseks vajalikke kokkuleppeid ning vältida seega ka asjatut

leppetrahvi nõude esitamist. Kuna praeguses asjas on tuvastatud, et hageja oli hiljemalt

30. detsembril 2004 teadlik lepingu lõppemisest alates 1. jaanuarist 2005, algas mõistliku aja

kulgemine VÕS § 159 lg 2 tähenduses tema jaoks 1. jaanuaril 2005. Seetõttu ei ole selles küsimuses

vaja asja uueks läbivaatamiseks saata.

12. Ringkonnakohus leidis mõistliku aja kohta kokkuvõtvalt seda, et arvestades lepingu lõpetamise

asjaolusid ning asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale leppetrahvi nõuet lepingu ennetähtaegse

lõpetamise teate saamisel ega ka 30. detsembri 2004. a kirjas ning esitas leppetrahvi nõude alles

kolme ja poole kuu möödudes pärast lepingu lõppemist, ei ole hageja järginud VÕS § 159 lg-t 2.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

13. Ringkonnakohus on asja lahendamisel jätnud arvestamata TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas

nr 3-2-1-15-08 leidnud, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse

rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Kolleegium leiab, et nimetatud nõude

aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel

korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse.

TsÜS § 146 lg 1 arvestamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kolleegium on seisukohal, et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi

nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise

avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et

mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid

silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg.

Kolleegium märgib, et seadusandja on pidanud enne 27. detsembrit 2003. a VÕS § 159 lg-s 2

kasutatud mõiste "viivitamata" vajalikuks asendada "mõistliku aja" mõistega. Praeguses asjas on

ringkonnakohus lähtunud seisukohast, et leppetrahvist tulnuks teatada viivitamatult, s.o kas kohe

ülesütlemise teate saamisel või hiljemalt 30. detsembril 2004. See tähendaks viimasel juhul

leppetrahvi nõudest teatamiskohustust vähem kui kaks nädalat pärast teate saamist, sh jäävad selle

kahe nädala sisse ka jõulupühad.

Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ei saa kolleegium siiski võtta seisukohta, kas praegusel juhul on

hageja teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et

kostja on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse leppetrahvi vähendamiseks, millele ringkonnakohus

on jätnud hagi rahuldamata jätmise tõttu sisulise hinnangu andmata. Ka seda küsimust ei saa

otsustada Riigikohus. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma sellele taotlusele

vajaduse korral sisulise hinnangu.

14. Kolleegium märgib leppetrahvi nõude esitamise mõistliku tähtaja kohta veel järgmist. Riigikohus

on viidatud asjas nr 3-2-1-15-08 leidnud, et: "Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi

nõudmise kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks,

võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste

kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist.

Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks

piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada."

Riigikohus ei ole asunud seisukohale, et kuigi leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi

suuruse märkimist, tuleks leppetrahvi teade esitada kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks

juhuks. Kolleegium leiab, et sellist kohustust seadusest ei tulene. Leppetrahvi teade (ka kohtusse

mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada

mõistliku aja jooksul.

15. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud ka menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus on tühistanud

maakohtu otsuse ja teinud uue otsuse. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama,

miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui

kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS § 654 lg 5 järgi peab

ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete

kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus

tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja

kostja esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole

apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas

nt 3-2-1-139-07, p 15; 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 13; 19. juuni 2007. a otsus

tsiviilasjas 3-2-1-65-07, p 13). Hageja on hagiavalduses viidanud sellele, et leppetrahvi nõude

esitamine eeldas ka nõude õiguspärasuse analüüsi, mis telliti advokaadibüroolt (I kd, tl 9). Samuti on

hageja esitanud kohtule kostja 8. novembri 2004. a kirja, mille viimases lauses teavitatakse hagejat

uue riigihanke korraldamise kavatsusest ja palutakse hagejat sellest kindlasti osa võtta (I kd, tl 18).

Neile väidetele ja tõenditele ei ole ringkonnakohus selget hinnangut andnud. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb seda teha.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab

asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel

otsustada asja lõplikul lahendamisel.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull