3-2-1-14-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-14-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

S. U hagi V. V vastu lapsele elatise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-16258

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kaido Kooga

Kostja V. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kristel Vedro

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja S. U, protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 19. novembri 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada L. V 8. detsembril 2007. a V. V kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400

(nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. U esitas 26. mail 2006. a Viru Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles nõudis

V. V alates 26. maist 2005. a nende ühise lapse ülalpidamiseks elatist 1500 krooni kuus.

28. juunil 2006 esitas V. V maksekäsule vastuväite. 29. juunil 2006. a andis kohtunikuabi

elatisenõude üle kohtunikule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 30. juunil 2006. a andis kohus

S. U tähtaja elatisenõude vormistamiseks hagiavaldusena.

17. juulil 2006. a esitas avaldaja V. V vastu Viru Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt

hageja kasuks alates hagiavalduse esitamisest lapse ülalpidamiseks välja mõista elatise 1500 krooni

kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni või vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumiseni,

kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast.

Hagiavalduse kohaselt sündis pooltel 18. aprillil 1992. a poeg. Pooled ei ole kunagi koos elanud.

Hageja on kostjalt poja kasvatamiseks saanud mitme aasta peale kokku üksnes 500 krooni. Pärast

maksekäsu kiirmenetluse alustamist on kostja maksnud hagejale 2006. aasta juunis 800 krooni ning

juulis 500 krooni. Hageja sissetulek füüsilisest isikust ettevõtjana on 800-2000 krooni kuus. Lisaks

saab ta peretoetust 300 krooni kuus ja koolitoetust 450 krooni aastas. Laps vajab kasvamise tõttu

riideid, toitu, jalanõusid. Kuna poeg on keskendumisprobleemidega hüperaktiivne laps, tuleb

regulaarselt teha kulutusi ka ravile. Lapse peale kulub umbes 4000 krooni kuus. Seni on aidanud

hagejal toime tulla tema ema.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt on kostja hagejat poja

kasvatamisel alati toetanud, kuid viimasel aastal ei ole kostja tervislikel põhjustel saanud lapse

ülalpidamiseks piisavalt raha anda. Arstliku ekspertiisi 6. juuli 2006. a otsusega tunnistati kostja

27. juulist 2006. a püsivalt töövõimetuks (töövõime kaotus 100%). Kostjale määrati

töövõimetuspension 2457 krooni kuus. Kostjal kulub ravimite peale ca 400 krooni kuus. Kuna kostja

liikumine on vaevaline, vajab ta igapäevaseks toimetulekuks autot, millele kulub 400 krooni kuus.

Lisaks on kostjal vaja katta eluasemekulud ning kulutused toidule, riietele ja muule hädavajalikule.

Kostjal ei piisa oma kulude kandmiseks pensionist ning teda toetab tema abikaasa.

3. Viru Maakohus jättis 24. novembri 2006. a otsusega hagi perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 6 p 1

alusel rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole küll kostja andnud lapse ülalpidamiseks piisavaid

vahendeid, mistõttu on lapse vajadusi arvestades ülalpidamise väljamõistmine põhjendatud, kuid

arvestades kostja töövõime kaotust 100% ja sellest tulenevat väikest sissetulekut pensioni näol, ei saa

kostjalt lapse ülalpidamiseks elatist välja mõista. Arstliku ekspertiisi 6. juuli 2006. a otsusega

tuvastati kostjal töövõime kaotus 100%. Kuigi otsus on tehtud pärast elatisenõude esitamist, on sama

arstliku otsuse sisulisest põhistusest võimalik tuvastada, et kostjal ei ole olnud võimalik saada

sissetulekut alates 6. aprillist 2006. a, s.o enne elatisenõude esitamist. Hagejal on võimalus esitada

elatisehagi asjaolude muutumisel uuesti. Kostja püsiv töövõimetus on määratud 31. detsembrini

2006. a. Seega langeb siis ära asjaolu, mis tingib praegu hagi rahuldamata jätmise.

Kuna hagi jääb rahuldamata kostja 100%-lise töövõimetuse tõttu, ei ole vaja hinnata hageja esitatud

kinnistusregistriosa väljavõtet, mille kohaselt kostja võõrandas talle kuulunud kinnistu. Hagejale

selgitati kohustust tõendada oma väiteid ja kui hageja väidab, et kostja sai sellest tehingust tulu, tuleb

seda ka tõendada või taotleda kohtu abi tõendi väljanõudmiseks. Kinnistut puudutavas osas hageja

sellist taotlust ei esitanud. Sõiduauto võõrandamistehingu väidetava toimumise kohta esitas hageja

vastava taotluse. Kuna aga kostja kinnitab, et auto on kostja peres olemas ja kasutuses, siis puudub

vajadus tõendada asjaolu, kas see kuulub kostjale. Kehtiv kohtupraktika ei pea perekonnas ühe auto

omamist luksuseks, mille realiseerimist võiks nõuda elatise tasumise kohustuse täitmiseks.

Maksekäsu kiirmenetluse avalduses nõudis hageja elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest, kuid

hagiavalduses alates hagiavalduse esitamisest. Kuna hagejal on õigus oma nõuet suurendada või

vähendada, tuleb lugeda, et hageja on oma nõuet vähendanud seda ajaliselt piirates.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt alates 26. maist 2005. a välja elatise 1500 krooni kuus, kuid mitte vähem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus välja selgitamata ja hindamata kostja

varandusliku seisundi ning kostjale määratud töövõime kaotuse protsendi vastavuse tema tegeliku

töövõime kaotusega. Samuti jättis maakohus lapse huve puudutavas vaidluses omal algatusel

kogumata vajalikud tõendid. Hageja ei vähendanud hagiavalduses oma nõuet, vaid märkis ekslikult et

soovib elatist alates hagi esitamisest.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 19. novembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse

normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tegi

uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 4. juunist 2005. a kuni lapse

täisealiseks saamiseni või vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumiseni välja elatise

1500 krooni kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Kohus peab PKS §-des 60 ja 61 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-s 1 ja § 351

lg-s 1 sätestatust lähtudes selgitama elatise asjas välja kõik asjaolud, mis on vajalikud vaidluse

lahendamiseks, sh poolte varalise seisundi. Selleks peab kohus tegema pooltele TsMS § 230 lg-te 2

ja 4 järgi ettepaneku esitada vastavad tõendid või koguma TsMS § 230 lg 3 järgi tõendeid omal

algatusel. Maakohus seda ei teinud, seetõttu teeb seda ringkonnakohus.

Maakohus kohaldas vääralt PKS § 61 lg-t 6. Elatisehagi ei saa jätta rahuldamata ainuüksi sel

põhjusel, et elatise maksmiseks kohustatud isik on töövõimetu. Arvestada tuleb ka PKS § 61 lg-s 2

sätestatud kriteeriume - vanema varalist seisundit ja lapse vajadusi.

Kuna hageja soovib saada elatist miinimummääras ja kostja ei esitanud vastuväiteid lapse vajaduste

osas, puudub vajadus eraldi analüüsida lapse vajaduste põhjendatust. Elatise nõue 1500 krooni kuus,

kuid mitte vähem kui PKS § 61 lg-s 4 toodud määr, ei ole põhjendamatult suur.

Tõenditest nähtub, et hageja varaline seisund ei võimalda tal kanda üksinda lapse ülalpidamiseks

tehtavaid kulutusi.

Kostja varaline seisund võimaldab tal elatist maksta. Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt

määrati kostjale 27. juunist 2006. a töövõimetuspension 2457 krooni, kuna tema töövõime kaotuse

aste on 100%. Alates 12. detsembrist 2006. a määrati kostja töövõime kaotuseks 60% ja alates

1. jaanuarist 2006. a pensioni suuruseks 1474 krooni kuus. Alates 1. aprillist 2007. a on kostja

pension 1654 krooni kuus ja alates 1. juulist 2007. a 1804 krooni kuus. Kostja väidetel ta ei tööta.

Äriregistris kostja kohta andmeid ei ole. Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses on kostja nimele

registreeritud furgoon Volvo (ehitusaasta 1983), veoauto Ford (ehitusaasta 1975), sõiduauto Ford

Transit (ehitusaasta 1988) ja veoauto Ford (ehitusaasta 1980). Kostja ja tema abikaasa

abieluvaralepingust nähtub, et abikaasade ühisvaras oli kaks kinnistut Lääne-Viru maakonnas,

sõiduauto Ford Transit, sõiduauto Volvo F408, sõiduauto Audi 100 Avant, sõiduauto Volkswagen

Caddy Kombi, sõiduauto Volkswagen Caddy Kasten ja haagis Tiki Treiler. Lepingu kohaselt leppisid

pooled ühisvara jagamises kokku selliselt, et kogu eelnimetatud vara jääb kostja abikaasa

lahusvaraks. Kostja Hansapangas asuval kontol on ca 6000 krooni. Kostja tõenditest ravimite kohta ei

nähtu, et tegemist on igakuise või perioodilise arsti ettekirjutusest tuleneva vajaliku kuluga.

Lähtudes ülaltoodust ei ole alust vabastada kostjat PKS § 61 lg 6 p 1 alusel ülalpidamiskohustuse

täitmisest. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik

endast oleneva, sh müüma vajadusel temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks

vajalike vahendite saamiseks. Kostja nimel on mitu sõidukit, mida kostja saaks ilmselt võõrandada ja

kasutada saadud vahendeid elatise maksmiseks. Kostja vastuväited elatise maksmiseks vajalike

vahendite puudumise kohta väikese pensioni tõttu ei ole arvestatavad. Kostja sõlmis teadlikuna temal

lasuvast ülalpidamiskohustusest pärast elatisenõude esitamist abieluvaralepingu, millega loovutas

kogu temale kuuluva osa ühisvarast abikaasale. Seega ta ei saa arvestada tema enda tegevuse tõttu

oma varalise seisundi halvenemist. Tänu tervisliku seisundi mõningasele paranemisele on kostjal

võimalik otsida sobivat tööd.

Asja materjalide kohaselt soovis hageja 26. mail 2006. a esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses

elatise väljanõudmist alates 26. maist 2005. a. Hagiavalduses taotles hageja elatise väljamõistmist

alates hagiavalduse esitamisest. Apellatsioonkaebuses taotles hageja elatise väljamõistmist alates

26. maist 2005. a. Kaebuse kohaselt märkis hageja maksekäsu muutumisel hagimenetluseks

hagiavalduses ekslikult elatise väljamõistmise ajaks hagi esitamise aja. Kuigi asja materjalidest

nähtus, et hageja nõue kiirmenetluse avalduses elatise väljamõistmise algusaja osas erines

hagiavalduses esitatud nõudest, ei täpsustanud ega selgitanud maakohus hageja nõuet. Asjast ei nähtu

ka, et maakohus oleks selgitanud hagejale, kellel ei olnud asja arutamisel esimese astme kohtus

esindajat, nõude suurendamise või vähendamise õigust. Maakohtu seisukoht, et hageja vähendas oma

nõuet, ei ole põhjendatud.

Elatisehagi esitamise aja kindlaksmääramisel tuleb praegusel juhul lähtuda PKS §-st 70 ja

TsMS § 486 lg-st 4, st hagi tuleb lugeda esitatuks makseettepaneku kättetoimetamisest. Asja

materjalide kohaselt toimetati makseettepanek kostjale kätte 3. juunil 2006. a, seega tuleb elatisehagi

esitamise ajaks lugeda 3. juuni 2006. a. PKS § 70 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 135 lg 1 kohaselt saab elatise välja mõista 4. juunist 2005. a.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks täitnud ülalpidamiskohustust oma alaealise lapse

vastu. Kohustise nõuetekohaseks täitmiseks ei saa pidada 2006. a juunis ja juulis tasutud elatist

1300 krooni, millises osas hageja elatise maksmist tunnistas, kuid seda summat saab arvestada

kohtuotsuse täitmisel.

PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid PKS § 70 lg 2 rakendamise, ringkonnakohus ei

tuvastanud. Asjas kantud menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta kostja

kohtukulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus elatise väljamõistmisel vääralt

kohaldamata PKS § 61 lg 6 p 1 ja põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja on töövõimetu. Selle

sätte kohaldamiseks annab alust ka osaline töövõimetus.

Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu kostja töövõimetusele ega vastanud kostja vastavasisulistele

väidetele, kui kohaldas PKS § 70 lg-t 2. Samas tuvastas ringkonnakohus kostja töövõimetuse.

Ringkonnakohus ei saanud kostja töövõimetuse tõttu mõista elatist PKS § 70 lg 2 alusel välja

tagasiulatuvalt ühe aasta eest.

Ringkonnakohus ületas nõude piire, kui mõistis elatise välja tagasiulatuvalt, sest hageja ei nõudnud

hagiavalduses elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt ning märkis seda alles apellatsioonkaebuses. Viru

Maakohtu 1. juuni 2006. a määrusest nähtub, et kostjale tehti makseettepanek tasuda lapsele elatist

alates 26. maist 2006. a, seega ei ole hageja esitanud tagasiulatuvat elatise saamise nõuet ka

maksekäsu kiirmenetluses ja hageja on apellatsioonkaebuses nõuet suurendanud. Kostja esitas

apellatsioonkaebuses esitatud nõude muutmisele vastuväite, seega puudus TsMS § 376 lg-s 2

sätestatud kostja nõusolek nõude muutmiseks.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et üksnes kostja töövõimetus ei ole aluseks elatise väljamõistmata

jätmisele, oluline on ka kostja varaline seisund.

Ringkonnakohus kohaldas elatist tagasiulatuvalt välja mõistes õigesti PKS § 70 lg-t 2, sest tuvastas,

et ei esine asjaolusid, mis välistaksid selle sätte kohaldamise.

Ringkonnakohus ei ületanud nõude piire, kui mõistis välja elatise tagasiulatuvalt ühe aasta eest, sest

hageja esitaski sellise nõude.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb välja mõista elatis, mis vastab PKS § 61 lg-s 4

sätestatud elatise miinimumsuurusele, või tuleb kostja töövõimetuse tõttu jätta PKS § 61 lg 6 p 1

alusel temalt elatis välja mõistmata või vähendada seda alla miinimummäära (I). Samuti vaidlevad

pooled selle üle, kas elatis tuleb PKS § 70 lg 2 alusel välja mõista tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates

hagi esitamisest (II). Kassatsioonkaebuses palus kostja jätta kohtukulud hageja kanda (III).

I

11. Esmalt käsitleb kolleegium küsimust PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamise kohta alla PKS

§ 61 lg-s 4 sätestatud alammäära.

Üldjuhul peab kohus vanemalt lapse ülalpidamiseks mõistma välja elatise vähemalt seaduses

sätestatud miinimumsuuruses. PKS § 61 lg 4 järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus elatise

suurust vähendada alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud alammäära või jätta elatise välja mõistmata.

PKS § 61 lg 6 p 1 järgi võib kohus seda teha muu hulgas juhul, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on

töövõimetu.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et töövõimetus peab seejuures olema püsiva

iseloomuga ning elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib anda alust nii kohustatud vanema

täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline

töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg 2 järgi sõltub

lapse ülalpidamiseks väljamõistetava elatise suurus vanema varalisest seisundist ja seda tuleb

arvestada ka elatise vähendamisel PKS § 61 lg 6 p 1 alusel. Sellest tulenevalt saab elatise kehtestatud

miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele

ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta, s.o juhul,

kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete

kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema

töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja

maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara

peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel

elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust (Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Eeltoodust tulenevalt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et PKS

§ 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.

12. Maakohus tuvastas, et kostja töövõimetuse määr on 100%, ja jättis hagi rahuldamata, hindamata

seejuures kostja varalist seisundit. Ringkonnakohus tühistas täielikult maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi, kuid jättis kostja vastavasisulistest väidetest ja esitatud tõenditest

hoolimata tegemata kindlaks kostja töövõimetuse ning lähtus elatise väljamõistmisel üksnes asjaolust,

et kostja varaline seisund võimaldab tal oma alaealist last ülal pidada ja laps vajab abi. Seega mõistis

ringkonnakohus kostjalt miinimummääras elatise välja, andmata hinnangut kõikidele seadusest

tulenevatele olulistele asjaoludele.

TsMS § 438 lg 1 järgi hindab kohus otsust tehes muu hulgas tõendeid ja otsustab, millised asjaolud

on tuvastatud. Ka ringkonnakohtu otsuses tuleb TsMS § 654 lg 4 kohaselt muu hulgas märkida

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud

kohtu järeldused. Samuti peab ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtma põhjendatud

seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste asjaolude ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama

lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Ringkonnakohus jättis

tuvastamata kostja töövõimetuse ega märkinud ka otsuses, et see asjaolu tähendust ei oma, rikkudes

sellega TsMS § 654 lg-d 4 ja 5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas kostja on töövõimetu ja

kas ning kui suures ulatuses võimaldab tema varaline seisund töövõimetusest hoolimata alaealisele

lapsele elatist maksta.

II

13. Edasi käsitleb kolleegium PKS § 70 lg 2 alusel elatise ühe aasta eest tagasiulatuvalt

väljamõistmise küsimust.

Üldjuhul mõistab kohus ülalpidamiskohustust rikkunud vanemalt elatise PKS § 70 lg 1 järgi välja

alates elatisehagi esitamisest. PKS § 70 lg 2 järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud

selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Seega

võib kohus aasta jooksul enne hagi esitamist mõjuva põhjuseta ülalpidamiskohustuse rikkumise

korral mõista kohustust rikkunud vanemalt elatise välja ka maksimaalselt ühe aasta eest enne

elatisehagi kohtule esitamist ning seda tingimusel, et hageja esitab vastava nõude.

14. Praeguses asjas esitas hageja 26. mail 2006. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles märkis,

et soovib saada elatist alates 26. maist 2005. a, st tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne avalduse

esitamist. 1. juunil 2006. a tegi maakohus kostjale makseettepaneku maksta lapsele elatist alates

26. maist 2006. a, s.o alates avalduse esitamisest. Kostja vastuväite tõttu jätkas maakohus 29. juuni

2006. a määrusega asja menetlemist hagimenetluses ja kohustas hagejat esitama 14 päeva jooksul

oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis. 17. juulil 2006. a esitas hageja

hagiavalduse, milles palus elatise välja mõista alates hagiavalduse esitamisest. Esimese astme kohtu

menetluses kohus hagejal nõuet täpsustada ei palunud. Hageja märkis apellatsioonkaebuses, et

hagiavalduses oli ekslikult kirjas, et ta soovib elatist alates hagi esitamisest, kuna tegelikult soovis ta

elatise väljamõistmist maksekäsu kiirmenetluse avalduses märgitud ajast.

Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on makseettepanekus ise ekslikult märkinud elatise

väljamõistmise algusajaks 26. mai 2006. a, kuigi avalduses paluti elatis välja mõista alates 26. maist

2005. a. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu järeldus hagi muutmisest elatise väljamõistmise

algusaja osas ei ole õige, sest maakohus ei saanud sellist järeldust teha, kuna ei selgitanud välja,

millisest hetkest alates soovib hageja tegelikult elatist saada, kuigi maksekäsu kiirmenetluse

avalduses ja hagiavalduses märgitud elatise väljamõistmise algusajad olid erinevad. Seetõttu lähtus

ringkonnakohus PKS § 70 lg-st 2 ja TsMS § 486 lg-st 4 ning luges hagi esitatuks makseettepaneku

kostjale kättetoimetamisest ja elatisenõude esitatuks sooviga saada elatist ka tagasiulatuvalt 1 aasta

eest enne hagi esitamist.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu juhindumine PKS § 70 lg-st 2 ja TsMS § 486 lg-st 4 ei ole

iseenesest vale, kuid praegusel juhul tuleb selle tõttu, et maakohus oli makseettepanekus ekslikult

märkinud taotletava elatise väljamõistmise algusajaks 26. mai 2006. a, s.o maksekäsu kiirmenetluse

avalduse kohtule esitamise päeva, lugeda hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust elatise

väljamõistmiseks tagasiulatuvalt alates 26. maist 2005. a, hagi muutmiseks.

Iseenesest on õige ka kostja seisukoht, et TsMS § 376 lg 2 järgi saanuks hageja apellatsiooniastmes

oma nõuet muuta kostja nõusolekul. Samas võib TsMS § 376 lg 2 esimese lause järgi

apellatsioonimenetluses hagi muuta ka kohtu nõusolekul. Asjaoludest saab järeldada, et

ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud hagi muutmisega, st hagi muutmine on toimunud kohtu

nõusolekul. Seetõttu ei ole ringkonnakohus kolleegiumi arvates rikkunud menetlusõiguse normi.

Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et elatise nõue tuleb lugeda esitatuks

tagasiulatuvalt PKS § 70 lg 2 alusel.

15. Kuna hageja nõudeks on saada elatist tagasiulatuvalt, tuleb selgitada, kas esinevad PKS § 70 lg 2

kohaldamise eeldused.

PKS § 70 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt see, et vanem ei ole ühe aasta jooksul enne

elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust täitnud. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha

juurde, et kohus võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista kohustatud vanemalt elatise välja kuni ühe aasta

eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust piisavalt või täitis

seda ebaregulaarselt (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p-d 11-12

ja 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13).

Hoolimata asjaolust, et kohustatud vanem rikkus aasta jooksul enne elatisehagi esitamist

ülalpidamiskohustust, võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista elatise välja tagasiulatuvalt hagi esitamisest

juhul, kui ülalpidamiskohustuse rikkumise ajal ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid.

PKS § 61 lg-s 6 on sätestatud elatise väljamõistmata jätmise, elatise alla miinimummäära

vähendamise ja elatise maksmise lõpetamise alused, milleks on kohustatud vanema töövõimetus,

lapse piisav sissetulek või muu mõjuv põhjus. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb nende

asjaoludega arvestada. Praegusel juhul tugines kostja töövõimetusele ja see asjaolu on nimetatud PKS

§ 61 lg 6 p-s 1. Kui kohus tuvastab, et aasta jooksul enne hagi esitamist esinesid kohustatud vanemalt

elatise väljamõistmata jätmise alused, ei saa kohustatud vanemalt PKS § 70 lg 2 alusel elatist

tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates elatisehagi esitamisest välja mõista. Elatise tagasiulatuval

väljamõistmisel tuleb arvestada ka seda, et PKS § 70 lg 2 kohaldamisel tuleks vältida kohustatud

vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-57-07, p 12).

16. Kui elatis mõistetakse välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, peab kohus

tegema muu hulgas kindlaks, millisest kuupäevast alates tuleb elatis välja mõista (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 14).

Ringkonnakohus asus seisukohale, et elatisehagi esitamise aja kindlaksmääratlemisel tuleb lähtuda

PKS §-st 70 ja TsMS § 486 lg-st 4, st hagi tuleb lugeda esitatuks makseettepaneku kättetoimetamisest

ja elatise saab TsÜS § 135 lg 1 kohaselt välja mõista alates sellele järgnevast päevast. Kolleegium

sellise käsitlusega ei nõustu.

PKS § 70 lg-d 1 ja 2 seovad elatise väljamõistmise alguse hagi esitamise hetkega. Kuigi TsMS § 362

lg 1 järgi loetakse hagi esitatuks, kui kohus on selle menetlusse võtnud ja hagiavaldus kostjale kätte

toimetatud, ning TsMS § 486 lg 4 järgi loetakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku

korral hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates makseettepaneku kättetoimetamisest, ei saa

kolleegiumi arvates PKS § 70 lg-d 1 ja 2 tõlgendada nii, et elatis tuleb välja mõista alates

hagiavalduse või makseettepaneku kohustatud vanemale kättetoimetamisest või sellest aasta

tagasiulatuvalt. Kolleegiumi arvates ei tule PKS § 70 kohaldada koosmõjus TsMS § 362 lg-ga 1 ega

§ 486 lg-ga 4, sest neil sätetel on üksnes menetlusõiguslik tähendus. PKS § 70 mõtte kohaselt tuleb

elatise väljamõistmisel lähtuda ajast, mil hagiavaldus või maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule

tegelikult esitati (vt ka Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-07, p 13). Sama

tuleneb ka TsMS § 362 lg-st 3, mille järgi loetaks hagiavalduse, nõude või taotluse esitamise ajaks

materiaalõiguslikus mõttes selle kohtusse jõudmise aeg, kui hagiavaldus, nõue või taotlus on

vastaspoolele hiljem kätte toimetatud.

Põhimõtteliselt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et PKS § 70 lg-t 2 tuleb kohaldada koosmõjus

TsÜS § 135 lg-ga 1. Kolleegiumi arvates saab tähtaja arvutamise sätteid kohaldada põhimõtteliselt nii

edasiulatuva kui ka tagasiulatuva tähtaja arvutamisel. TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine

järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja

algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva

saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kindlaks aastates arvutatava tähtajaga, saabub

tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu

vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus (vt Riigikohtu 14. novembri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15 ja 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02,

p 7). PKS § 70 lg 2 järgi on tähtaja alguseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise

päev. Seega, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 26. mail 2006. a ja hageja soovib saada

elatist PKS § 70 lg 2 alusel tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist, on elatise

väljamõistmise alguspäevaks 26. mai 2005. a.

III

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada

asja lõplikul lahendamisel.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu