3-2-1-19-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. aprill 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

H. V hagi AS Taisto Liinid vastu mittevaralise kahju

tekitamise eest rahalise hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-17507

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Taivo Ruus

Kostja AS Taisto Liinid (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anne Tammer

Asja läbivaatamise kuupäev

17. märts 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta kassatsioonimenetluse kulud H. V kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. V (hageja) esitas 10. juulil 2006 Harju Maakohtule hagi AS Taisto Liinid (kostja) vastu, milles

palus enda kasuks kostjalt välja mõista talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 000 000

krooni.

Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja bussijuhist töötaja A. H (edaspidi bussijuht) 25. oktoobril

2003 Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel liiklusõnnetuse, mille käigus põrkas bussijuhi juhitud Pärnu-Tallinn

liinibuss kokku hageja abikaasa Ü. V juhitud kaubikuga. Hageja abikaasa suri saadud vigastuste

tagajärjel. Harju Maakohus mõistis 13. juuni 2005. a otsusega bussijuhi süüdi karistusseadustiku

§ 423 lg 1 järgi ettevaatamatusest põhjustatud kuriteo toimepanemises.

Hagejale kahju tekitamine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi õigusvastane.

Kostja vastutab bussijuhi tekitatud kahju eest tema tööandjana VÕS § 1054 lg 1 järgi. Abikaasa

kaotusega on hagejale põhjustatud hingelist valu ja psüühilisi kannatusi, samuti on rikutud hageja

põhiseaduslikku õigust perekonna puutumatusele. Hageja abiellus 22. jaanuaril 2002 ja elas koos

abikaasaga kuni tema hukkumiseni. Arvestades hageja vanust, on ta kaotanud perekonna kogu eluks.

Lisaks aitas abikaasa kasvatada hageja alaealist last. Hageja arvates on tema mittevaralise kahju

hinnanguliseks suuruseks VÕS § 127 lg 6 kohaselt 1 000 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja leidis, et hagi on esitatud vale kostja vastu, kuna bussijuhi poolt kahju tekitamine ei ole seotud

kostja majandustegevusega. Samuti ei ole hageja tõendanud isikuõiguse rikkumist ega hüvitatava

mittevaralise kahju tekkimist. Hageja viide oma abikaasa majanduslikule panusele perekonnas ei ole

asjakohane, kuna hageja ei esitanud varalise kahju hüvitamise nõuet. Kui kohus leiab, et kostja on

vastutav kahju tekitamise eest, palus kostja arvestada, et tema majanduslik seisund on äärmiselt

raske, kahju on tekitatud ettevaatamatusega ning hageja oli Ü. V abielus vähem kui kaks aastat ja

lapsi neil ei olnud. Kostjal ei ole võimalik esitada tagasinõuet bussijuhi vastu nõude aegumise tõttu.

3. Harju Maakohus jättis 15. mai 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et bussijuht oli süüdi liiklusõnnetuse

põhjustamises, mille tagajärjel hukkus hageja abikaasa. Bussijuhi käitumine oli seetõttu õigusvastane

VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi. Kostja vastutab bussijuhi kui oma töötaja tegevuse eest VÕS § 1054 lg 1

alusel. Abikaasa on hageja lähedane isik VÕS § 134 lg 3 mõttes. Selle sätte mõttes võib erandlikuks

ajaoluks pidada eelkõige raske psüühilise seisundi tekkimist lähedasel isikul. Sellise psüühilise

seisundi võib esile kutsuda näiteks kahju tekitanud sündmuse pealtnägemine, mitte ainuüksi

kannatanu surm kui selline. Hageja on välja toonud, et ta oli hukkunuga õnnelikus abielus ning

abikaasa surm riivab hageja põhiseaduslikku õigust perekonna puutumatusele, samuti, et hageja

vanust arvestades ei ole uue perekonna loomine tõenäoline ning abikaasa aitas tal ülal pidada alaealist

last. Mittevaralise kahjuna tuleb käsitada eelkõige isiku vaimseid või füüsilisi kannatusi ja valu.

Alaealise lapse ülalpidamine ei ole käsitatav hageja mittevaralise kahjuna, sest see on seotud hageja

majandusliku olukorra muutmisega. Lähedase isiku kaotus toob küll kaasa hingelise valu, kuid

leinamine iseenesest ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Põhiseadus sätestab eraelu ja

perekonna puutumatuse, kuid eelkõige tuleb selle all silmas pidada isiku õigust ise määrata oma

perekonnaõiguslik seisund ja perekonnasuhted ning riigi kohustust hoiduda sekkumast eraelusse ja

perekonda puudutavate küsimuste otsustamisse. Bussijuhi tegevuse ja abielu lõppemise vahel puudub

põhjuslik seos. Bussijuht võis ette nähta, et liiklusõnnetuse tagajärjel võib kannatanu saada

kehavigastusi või surra, kuid ta ei saanud ette näha, et hageja abieluline kooselu lõpeb.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti taotles hageja senise haginõude asemel kostjalt

õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132

lg 3 kohaselt.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tundnud maakohus ega kostja huvi, kas ja kuidas hageja

liiklusõnnetust või selle tagajärgi koges ja tunnetas. Seetõttu on hagejale üllatuslik, et maakohus asus

seisukohale, et hageja ei tõendanud rahalise hüvitise maksmist õigustavaid erandlikke asjaolusid.

Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja 4. Samuti kohaldas

maakohus vääralt VÕS § 134 lg-t 3. Nimetatud sätte mõttes saab lugeda erandlikuks asjaoluks ka

abikaasa surma ja sellest tingitud kaotusvalu. Liiklusõnnetuse tagajärgi nägi hageja alaealine laps, kes

saabus sündmuskohale kohe pärast õnnetust ning lapse edasiantu on hagejale ja tema perekonnale

korvamatu üleelamine. Maakohus ei kontrollinud kostja deliktilise vastutuse eeldusi.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud neid vajalikuks korrata. Maakohus

leidis õigesti, et hageja mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduseks VÕS § 134 lg 3 alusel on

erandlike asjaolude esinemine. Lähedase isiku kaotus toob küll kaasa hingelise valu, kuid leinamine

iseenesest ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Hageja ei ole esile toonud oma

nõudeavalduses ühtki erandlikku asjaolu. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning rajaneb

asjas esitatud tõenditel. Pooled nõustusid maakohtu 28. veebruari 2007. a istungil jätkama asja edasist

lahendamist kirjalikus menetluses. Hageja viidatud Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-02

käsitleb avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamist ega ole asjakohane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

otsused ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 669 lg-t 2, kuid ringkonnakohus ei tühistanud

maakohtu otsust. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4, sest jättis hindamata hageja viidatud

asjaolu, et tal esinesid VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikud asjaolud (nt kaotusvalu ja raske psüühiline

seisund). Hageja ei saanud neid väiteid maakohtus esitada, kuna maakohus jätkas asja lahendamist

kirjalikus menetluses. 28. veebruari 2007. a maakohtu istungil leidsid pooled, et hagi on esitatud õige

kostja vastu ning et vaieldavaks jäi üksnes hüvitatava mittevaralise kahju suurus. Kuna maakohus

lahendas asja kohtuistungil, pidi ta järgima TsMS § 351.

Kohtud ei põhjendanud, miks ei ole nt kaotusvalu selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse

nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Ei kohus ega vastaspool ei tundnud asja menetluse kestel huvi

selle vastu, kas ja kuidas hageja koges või adus liiklusõnnetust või selle tagajärgi. Ringkonnakohus

jättis rahuldamata hageja taotluse enda ärakuulamiseks. Deliktiõigusliku vastutuse korral sõltub

mittevaralise kahju rahaline hüvitamine VÕS 7. peatükis sätestatu kohaselt vaid sellest, mis liiki

õigusobjektide kahjustamisega on tegemist ning kellele on mittevaralist kahju tekitatud. Pooled ei

vaidle, et hagejale tekitati õigusvastaselt mittevaralist kahju ja selle eest vastutab kostja.

Võlaõigusseaduse § 134 lg-t 3 tuleb tõlgendada koos põhiseaduse §-ga 25. Hagejale tekitati kahju

kuriteo toimepanemise tõttu.

Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Maakohus leidis, et olukorras, kus hagejale on antud

riigi menetlusabi, on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt ebaõiglane. Ringkonnakohus ei

põhjendanud, mis põhjustas menetluskulude jaotuse muutmise.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kostja ei nõustu, et vaieldavaks küsimuseks 28. veebruari 2007. a maakohtu istungil jäi üksnes

mittevaralise kahju hüvitise suurus. Kostja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Maakohus lahendas asja, tuginedes

hagiavalduses toodud asjaoludele ja kohaldas ise seadust. Hageja nõude kvalifitseerimine VÕS § 134

lg 3 järgi ei olnud üllatuslik. Lähedase isiku kaotus toob küll kaasa hingelise valu, kuid leinamine

iseenesest ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

10. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

25. oktoobril 2003 põrkas kostja töötajaks oleva bussijuhi juhitud liinibuss kokku hageja abikaasa

juhitud kaubikuga, mille tulemusena hukkus hageja abikaasa;

hageja oli olnud hukkunuga abielus alates 22. jaanuarist 2002 ja elas temaga koos;

hagejal ja tema abikaasal ei olnud ühiseid lapsi.

Maakohtus tugines hageja sellele, et abikaasa kaotusega on talle põhjustatud hingelist valu ja

psüühilisi kannatusi ning on rikutud hageja põhiseaduslikku õigust perekonna puutumatusele, samuti

aitas abikaasa kasvatada hageja alaealist last. Apellatsioonimenetluses väitis hageja lisaks, et

liiklusõnnetuse tagajärgi nägi tema alaealine laps, kes saabus sündmuskohale kohe pärast õnnetust,

ning lapse edasiantu on hagejale ja tema perekonnale korvamatu üleelamine.

11. Hageja nõude aluseks on kostja töötaja poolt liiklusõnnetuse põhjustamine, milles hukkus hageja

abikaasa. Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju hüvitamise nõuet saab kvalifitseerida erinevate

sätete järgi.

Lähtuvalt VÕS §-st 1057 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud

kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab

suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamise eest. Seda ei mõjuta iseenesest asjaolu, et isik (mh sõidukijuht) sai

vigastada või hukkus mitme sõiduki kokkupõrkes, st mitme suurema ohu allika koostoimes (vt selle

kohta ka nt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12).

Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka

süül põhinev deliktiline vastutus (VÕS § 1043 järgi). Hageja ja kohtud ongi tuginenud asja

lahendades sellele, et hageja abikaasa surma põhjustas õigusvastaselt bussijuht, kelle tegevuse eest

vastutab kostja kui bussijuhi tööandja. Kohtud leidsid, et bussijuht vastutab hageja abikaasa surma

põhjustamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 1 alusel, bussijuhi poolt töökohustuste täitmisel põhjustatud

kahju eest vastutab VÕS § 1054 lg 1 alusel aga kostja kui tema tööandja (VÕS § 1054 lg 1

kohaldamise kohta vt ka nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15).

Kostja ei väitnud, et bussijuht ei olnud kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 lg 1 kohaselt.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostja vastutus ei välistanuks iseenesest bussijuhi vastutust.

Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama.

Solidaarvõlgnikevahelise tagasinõude aegumise erireeglid sisalduvad aga VÕS §-s 70, st kostjale

olnuks vähemalt aegumise mõttes tagatud ka võimaliku tagasinõude esitamine bussijuhi vastu.

12. Hageja nõuab talle abikaasa surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist. Seadus ei näe ette, et hüvitada tuleb igasugune, ükskõik kellele põhjustatud kahju. Esmalt

peab kahju olema tekkinud ning selle ja vastutuse aluseks oleva asjaolu vahel peab olema põhjuslik

seos (VÕS § 127 lg 4). Teiseks ei hüvitata VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis (vt selle kohta ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).

Isiku surma põhjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõudeid on reguleeritud lähemalt VÕS §-s 129

ja § 134 lg-s 3.

13. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja

selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise

kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse

otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu

võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu

äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi

hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise

kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel

võrreldavad (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 12. märtsi 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-98 ja

25. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24).

14. Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes

mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise

intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt

VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja

mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning

deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel

juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid

arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat

hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud

piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul

suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2

puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva

tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt selle

kohta ka Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p-d 13 ja 14).

15. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju

kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised

eeldused (deliktilise üldvastutuse korral peab esinema mh kahju tekitaja süü VÕS § 1050 lg 1

tähenduses). Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle tekkis abikaasa surma põhjustamisest

tervisekahjustus. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi hageja

väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist, mille kohta hageja pealegi tõendeid ei esitanud. Seetõttu

ei pidanud kohtud hindama, kas esineb põhjuslik seos hageja abikaasa surma põhjustamise ja

hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Seega ei saa hageja nõuet

VÕS § 130 lg 2 alusel rahuldada.

Kolleegium märgib, et VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka

isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu

alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude

võivad esitada ka surnu pärijad. Hageja ei ole nõudnud oma abikaasale põhjustatud võimaliku

mittevaralise kahju hüvitamist tema pärijana.

16. Kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3

näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju

rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte

järgi aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on

põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga

ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise

vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures

tuleb kolleegiumi arvates hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest,

perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub

üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa. Seega on hageja iseenesest isikuks, kellel võiks olla

VÕS § 134 lg 3 järgne nõue.

17. Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske

tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis

õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole

erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui

selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga.

Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks

ja elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti.

Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones

lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt

autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö

samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste

või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja

vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Isegi kui hageja laps nägi õnnetuse tagajärgi, ei

saa tema võimalikke üleelamisi "kanda üle" hagejale. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust

kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju

tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et

tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised

asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste

hilisemate üleelamistega.

Eelneva põhjal ei saa hageja väidetud asjaolud ka nende tõendatuse korral olla aluseks hageja nõude

rahuldamisel VÕS § 134 lg-le 3 tuginedes. Kuigi tegemist võib olla iseenesest hagejale mittevaralise

kahju tekitamisega, ei kuulu see kahju seaduse kohaselt hüvitamisele. Tsiviilasja lahendamisel ei oma

iseenesest tähendust bussijuhi teo tunnistamine kuriteoks ja tema karistamine.

18. Hageja tugines nõude esitamisel ka VÕS § 134 lg-le 2. Kuigi hageja eraelu puutumatust saab

iseenesest lugeda isikuõiguseks VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, ei ole nimetatud sätetega

vähemalt üldjuhul hõlmatud isiku lähedase surma põhjustamist või talle raske kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamist, milline on hõlmatud teiste sätetega. Seega ei saa sel juhul kõne alla tulla

ka kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 2 alusel.

19. Kolleegium nõustub kohtutega, et mittevaralise kahjuna ei saa nõuda kahju hüvitamist, mis võis

hagejal tekkida sellest, et tema abikaasa osales hageja alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi hageja

abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps

VÕS § 129 lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest

tingitud varalise kahju hüvitamiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 14).

20. Eelneva tõttu ei oma asja lahendamisel tähendust kohtute võimalikud menetluslikud minetused

asja lahendamisel, kuna asja lahendus neist ei sõltunud.

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu 28. veebruari 2007. a istungil jäi vaieldavaks vaid

mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurus. Kohtuistungi protokollist (tl 62) seda ei

nähtu. Küll aga nähtub sealt, et asja lahendamine lükati edasi esmajoones kompromissi saavutamise

võimalikkuse tõttu ning mõlemad pooled olid nõus asja edasise lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kolleegium märgib samuti, et ringkonnakohus ei rahuldanud 22. novembri 2007. a istungil

põhjendatult taotlust hageja (vande all) ülekuulamiseks, mille oleks võinud esitada varem, millega ei

nõustunud kostja ja mis oleks mh tinginud asja lahendamise edasilükkamise (vt TsMS §-d 268,329-

331 ja § 652 lg 3). Pealegi esindasid menetluses mõlemaid pooli advokaadid. Soovi korral võinuks

hageja ise ringkonnakohtus ka isiklikult esineda, ilma et teda pidanuks üle kuulama.

21. Kolleegiumi arvates lähtus ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel poolte vahel põhjendatult

TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Praegusel juhul on selleks hageja, kuna hagi jääb täies ulatuses rahuldamata. Hagejale menetlusabi

andmine maakohtus riigilõivu tasumiseks ei ole TsMS § 190 lg 1 kohaselt aluseks, mille tõttu tuleks

jätta hüvitamata kostjale põhjustatud menetluskulud. Kolleegium ei näe alust TsMS § 162 lg 4

kohaldamiseks. Seega jäävad lisaks apellatsioonimenetluse kuludele ka kassatsioonimenetluse kulud

hageja kanda. Samas ei ole see aluseks maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Lähtudes TsMS § 174 lg-st 1 võib kostja nõuda oma apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude

kindlaksmääramist 30 päeva jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest, st alates otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast (TsMS § 694 lg 2).

22. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes

TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid.

Praegusel juhul on ringkonnakohus jätnud märkimata nii hageja isikukoodi kui ka kostja

registrikoodi.

23. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon

TsMS § 149 lg 4 kohaselt riigituludesse.

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu